Читать книгу Maailm, mis on hea. 2. osa: 1990–1992 - Piret Bristol - Страница 9

„Mul oleks teie jaoks magamiskoht köögis,“ ütles 79-aastane tooli najal liikuv naine. „Kümme rubla kuus.“ Tallinn, Lasnamäe, Punane tänav. Räämas korter lehkas halvaks läinud toidu järele. Hirmsal kombel ära lagastatud pliit. Kušett kööginurgas.

„Mõtlen veel ja helistan,“ lubasin. Teised pakkumised ei olnud paremad või küsiti summat, mis ületas kaugelt mu võimalused.

Esialgu jäin peatuma usaldustelefoni ruumidesse. Kui otsustasin uttu tõmmata, helises telefon ning Mardikas imestas: „Oled ikka veel seal?“

„Hakkan just minema.“

„Kohe tuleb sinna teine seltskond.“

„Kes?“

„No ma ei saa öelda.“ Ta hääl oli teesklev.

„Ega see mind oluliselt huvitagi,“ ütlesin. „Tahtsin just plehkat panna. Raamat sai läbi ja…“

„Tule meile,“ kutsus Mardikas.

„Meil on külalised,“ teatas uksele ilmunud laps reserveeritult. „Ema läks just välja.“

Suundusin vana tuttava Ellu poole, oletades, et sealgi võivad olla külalised.

Intuitsioon ei petnud: Ellu juures istusid kaks meest. Lauda kaunistasid tühi viinapudel, taldrik tomatilõikudega ja „Priima“ sigaretid. Õnneks oli mul pakk „Djubekki“. Mehed läksid varsti uue viina järele. Üks oli pooleldi mustlane ja rääkis vene keelt, eestlane meenutas haritud kurjategijat. Teises toas tugitoolis pomises häiritud vanainimene, Ellu ema. Talle avanes hea vaade kõigele korteris toimuvale, välja arvatud magamistuba.

Kui Ell magama jäi, ütles ema: „Muudkui käib ja käib. Näe, läheb jälle.“ See käis minu kohta.

„Kas sa oled vait!“ sähvas Ell läbi une.

Kümme tundi hiljem ta ärkas ja küsis: „Kas sul raha on?“

Hetkel oli. Kopikad jäeti rahakotti.

„Võid alati minu juurde tulla. Õpetan sulle joogat – niipalju kui ise oskan,“ lubas Ell.

„Milleks?“ kahtlesin.

„Et sa tugevam oleksid. Elu on veel ees.“

Ell käis poes viina järel, jõi seda ja langes varsti jälle sügavasse transsi. Lahkusin ja läksin psühholoogide kontorisse, lootes, et aknad on pimedad ja võti postkastis nagu ikka.