Читать книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова - Страница 27

Ma ärkasin üles ja mulle tuli meelde vanaisa. Üleeile sadas vihma. Pärast paistis päike. Me läksime mööda teed ja vanaisa ütles:

„Näed seda puud? See on laps. Pärast saab puu suureks ja jääb siis vanaks. Kunagi see kaob. Sellest tehakse laud või aetakse ahju. Nii läheb alati.”

See oli kask.

Veel ütles ta:

„Ära rebi lehti. Neil on valus.”

Mina vastu:

„Ei, ei ole valus.”

Aga vanaisa ütles, et lehed on sõrmed. Ja ma sain aru, et kui nad oksa küljest rebida, on neil valus.

Ma ei tee enam.

Polja