Читать книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова - Страница 32

Mängisin Vaskaga. See on tädi Dusja poeg.

Kinkisin Aljonkale hobuse. Tema kinkis selle Vaskale. Ma haarasin hobuse jalgadest kinni. Ei tahtnud, et Vaska selle ära viiks. Kõik ulgusid.

Pärast nägin Vadiku vanaema. Tema nimi on Aksinja. Ma sõbrustasin Vadikuga. Sõidutasin teda kelguga, kui oli talv. Ta on ju väike!

Pärast läksin ükskord välja, aga mulle jooksevad vastu poisid: Vitja ja onu Umari poeg. Karjuvad:

„Vadik põleb! Vadik põleb!”

Mina mõtlesin, et Vadiku aed põleb. Maja taga põlesid juba aiad. Kuiv, vihma pole. Läksin Vadiku vanaema juurde. Ütlesin:

„Teie aed põleb.”

Tema vastas:

„Las põleb!”

Sest ükskord oli tulekahju ja Aljonka isa põles seal ära: kustutas naabrite aias tulekahju. Vaat nii.

Pärast läksime jalutama: mina, ema ja Aljonka. Olime pargis ja sõime jäätist. Tulime koju, teise korruse Saška sõidab jalgrattaga. Karjub:

„Vadik leiti üles!”

Ema ei saanud aru, mina ka mitte, aga Saška ütles:

„Vitja ja Vaska panid ta aias kuuri luku taha ja siis tule otsa. Ta põles sisse! Elusalt.”

Ma ütlesin, et see ei ole tõsi. Ma nägin Vaskat. Ta vaatas Aljonka pool televiisorit. Aga mulle jooksid vastu Vitja ja onu Umari poeg. Heledapäine tšetšeen.

Vaska ei pannud kedagi põlema. Ta vaatas multikaid! Aga Vadiku pere kirjutas Vaska vanemate peale miilitsale kaebekirja. Sest Vitja vanemad on joodikud. Vitja on mandunud. Aga Vaska on normaalne.

Vadik maeti kinnises kirstus. Ainult foto oli.