Читать книгу Nelikümmend küünalt - Raimond Kaugver - Страница 10

Ma käin koolis. See amet on omamoodi huvitav ja omamoodi igav, nii kuidas kunagi just juhtub olema.

Kus koolimaja asetseb, seda teadsin ma juba ammu, sest isal oli veider komme mind sealt aeg-ajalt mööda talutada ja väga piduliku häälega seletada, et siin seisab see maja, kus mulle hakatakse õpetama igasugust tarkust, mis minust väärtusliku inimese teeb.