Читать книгу Nelikümmend küünalt - Raimond Kaugver - Страница 2

Maja on väike ja kollane ja luitunud ja väga puhas. Ma laman võrkudega voodis nagu kala mõrras ja tean oma olemasolust ning eesmärgist veel vähem kui kala. Mind on püütud kustki kuuendast või seitsmendast või kaheksandast ookeanist, ja otsustades mulle osaks saava tähelepanu järgi on keegi kiitsakas vurrunäputäiega mees ja mõnusasti pehmete kätega naine krabanud mu kinni mingi maailma haruldase kuldkalakese pähe, keda nüüd kõigile uudishimulikele näidatakse. Et minu omanikeks on just nimelt too mees ja too naine, seda järeldan ma järjekindlusest, millega nad mu lähedal püsivad. Pealegi on nad ainsad, kes mind kätte söandavad võtta, ja pehmete kätega naine on ainuke, kes mind toidab.

Nähtavasti olen ma tõepoolest kaunikene haruldus ja vist koguni senitundmatu kala, sest mul pole isegi nime. Nimi paninakse ühel päikesepaistelisel päeval kõigi teaduse reeglite kohaselt nagu kõigile kaladele – isendi nimi ja mehe nimi, kes ta esimesena avastas – ning ma veendun lõplikult, et musta vurrunäputäiega mees on de facto minu avastaja või leiutaja ja et ma pean kindlalt tema poole hoidma. Siis kallatakse mu peale vett – kalad ja vesi käivad ju ikka kokku. Kuid ma olen ilmselt juba nii kaua kuival olnud, et märjaks saamine mind üllatab ja koguni kohutab.

Minu ümber lauldakse ja lobisetakse, mul on keskmiselt lõbus ja päris kahju, kui kõik ära lähevad. Minu leiutajad uurivad tükk aega mingit äsja saadud paberit, tõenäoliselt patenti, ja vurrunäputäiega mees seletab sõrme kentsakalt püsti hoides, et ma olevat sündinud Marsi tähe all, ja veel, et ma olevat tulnud ilmale Kalade tähtkujus.