Читать книгу Troonide mäng. Rooside sõjad Yorkide ja Lancasterite vahel 1455–1487 - Raul Sulbi - Страница 11

Eesti keeles on Rooside sõdadest kirjutatud hämmastavalt vähe. Hämmastavalt just seepärast, kui põneva ja dramaatilise perioodiga Inglismaa ajaloos on tegu. Kui piirduda Teise maailmasõja järgse perioodiga, siis valmistab erilist piinlikkust 1995. aastal ilmunud Eesti Entsüklopeedia 8. köide, milles artikkel «Rooside sõda» saab endale teatmeteose kaheveerulisest leheküljest 14 alla poole lehekülje ulatuvat rida, mis aga kordavad üle käibetõdesid, et mitte öelda valefakte, nagu tulnuks sõja nimetus selle ajal kasutusel olnud vaenupoole vappidel kujutatud punasest ja valgest roosist, samuti nähakse sõja konfliktipõhjusena vaid dünastilist tüli, mis, nagu oleme nüüdseks veenduda võinud, on täiesti vale lähenemine. Lisaks korratakse samuti levinud ekslikku väidet, justkui toetunuks Lancasterid Põhja suurfeodaalidele ja Yorkid Lõuna omadele. Eriti kurb on see artikkel võrdluses samas köites leiduva artikliga «Saja-aastane sõda», mis hoolimata oma suhtelisest lühidusest suudab siiski vältida aastakümneid käibel olnud eksitavaid seisukohavõtte ja hinnanguid, pakkudes sõja kohta uusimat, tänapäevalgi tunnustatavat käsitlust.

Selles mõttes polegi läbi nõukogude aja koolilastele keskaja õpetamisel VI klassis toeks olnud vene keelest tõlgitud J. V. Agibalova ja G. M. Donskoi õpik «Keskaeg. Õpik VI klassile» väga hull. Raamatu umbes 60 alapeatükist saab sõda endale ühe peatüki – «Tsentraliseeritud riigi tekkimine Inglismaal», kus pooleteisel leheküljel võetakse läbi Saja-aastase sõja lõpuga seotud probleemid inglaste jaoks, sõja puhkemise juures rõhutatakse sotsiaalmajanduslikke põhjuseid (põllumajanduse ja karjakasvatuse alased muutused maamajanduses 14. sajandil ning sellest tulenevad sissetulekumuutused, Prantsusmaalt saadud (rööv)tulude kadumine, õigus käsutada kuningakassat jne) ning sõjast antakse lühidalt küllaltki adekvaatne ülevaade. Ning kuigi dünastilist aspekti mainitakse, on põhirõhk ikkagi kuningavõimu kontrollimise küsimusel. Konflikti nimetatakse «Punase ja Valge Roosi sõjaks», nagu seda varasemalt tehtigi. Sõdade lõpuks kirjeldatakse lühidalt ka Henry VII valitsusaega ja selle eripärasid võrreldes varasemate kuningate valitsemisega. Ning isiklikult mäletan ka, et Rooside sõjale pühendati täpselt üks koolitund (pluss vastamisele kulunud aeg järgmise algusest), mis on ilmselt täpselt ühe võrra rohkem kui tänapäeval, mil mõtlemise ja arutlemise keskseks muudetud ajalooõpetus põhikoolis on selle seiklusrikka ja värvika episoodi tänaste laste eest vist ajaloo tolmunud kolikambrisse saatnud.

1974. aastal ilmunud ja vene keelest tõlgitud kõrgkoolidele mõeldud õpik «Keskaeg. I köide» käsitleb sõdu tegelikult umbes vaid kahel leheküljel, kuigi konfliktile eelnenud sündmusi ja selleni viinud majanduslikku arengut on vastava peatüki autorid J. Gutnova ja J. Kosminski käsitlenud 11 leheküljel. Ehk liiga tugevalt lööb raamatus välja marksistlik arusaam feodalismist ja keskaegsest ühiskonnakorraldusest, kuid jällegi on see suhteliselt talutav ülevaade Inglismaast 15. sajandil.

Umbes sama saab öelda ka nõukogude perioodil ajalootudengite poolt palju kasutatud Nikolai Kannu toimetatud «Üldise ajaloo» vastava käsitluse kohta, mille leiab sarja 12. andest ja 2. köitest, mis ilmusid 1931.–1932. aastal, 12. vihiku faksiimile ümbertrükk 1994. aastal. Sõdade eelloole on tolles käsitluses pühendatud 5 ning sõdadele endile 3 lehekülge, käsitlus on Kannu «Üldisele ajaloole» iseloomulikult hästi faktitihe ja narratiivne, kuid esineb kummalisi olulisi faktivigu: Marguerite d’Anjou’d ja Henry VII ema Margaret Beauforti peetakse üheks ja samaks isikuks, Edward V-t nimetab autor Edward IV õepojaks, mitte pojaks ning samasuguseid eksitusi leiab ka Burgundia ja Prantsusmaa valitsejate kohta. Kummalisel kombel pakub «Üldine ajalugu» sõdade kontekstiks ja põhjuseks vaid kuningas Henry VI ebaõnnestumisi monarhina ja hullumeelsuse, Lancasterite ja Yorkide veresidemeid ning nende põlvnemist Plantagenetide dünastiast ei mainita üldse, jääb mulje, justkui oleksid nad suvalised aadliperekonnad, mis lihtsalt võimu haarasid. Seega on sõdade dünastiline eellugu täielikult käsitlemata, kuid Richard II-t on kujutatud peaaegu pühakliku valitsejana, kelle kukutamise põhjustest (Lancasteri pärandi ebaseaduslik konfiskeerimine, türanlik valitsemisstiil) sisuliselt mööda minnakse.

Tänapäeval on see sõdadeperiood praktiliselt mahavaikitud ja õppekavast kadunud ning isegi meie ülikoolide Euroopa keskaja-kursusest eemaldatud. Ilmselt võib siin ühe võimaliku põhjusena näha Eesti keskajaspetsialistide väga tugevat toetumist saksa-, vene- ja prantsuskeelsele materjalile ning traditsioonile, mistõttu Inglismaa ja selle käekäik keskajal pole meil kunagi suuremat tähelepanu pälvinud.

Ühe erandina saab siin siiski mainida pikaaegset (1994–2006) Ajaloo Instituudi direktorit Priit Raudkivi, kes on avaldanud kolm populaarses laadis raamatut Inglismaa ajaloost: «Caesarist Tudoriteni. 1500 aastat Britannia ajalugu» (2001), «Tudorid Inglismaa troonil. Ühe suguvõsa lugu 1485–1603» (2002) ja «Suurbritannia sünd» (2004). Selle Inglismaa ajalugu vanimast ajast kuni 17. sajandi keskpaigani kirjeldava teostetsükli saatesõnas rõhutab autor, et keskendub majandus- ja vaimuelu nüansside asemel poliitilisele ajaloole. Samuti sedastab Raudkivi: «Minu meelest muudavad brittide, aga ka kogu Lääne-Euroopa ajaloo eriti paeluvaks ja põnevaks kõikvõimalikud dünastiatevahelised seosed. Nende põguski vaatlus avab veresideme tähenduse imepärase maailma ning viib suurte, maailma ajalugu kujundanud arengute üldinimlikele tagamaadele.» Raske on selle sedastusega mitte nõustuda. Rooside sõjad (Raudkivi on ilmselt esimene eesti keeles süstemaatilisemalt mitmuse vormi kasutanud autor) saavad sarja esimeses raamatus endale 12 lehekülge, kus visandatakse olulisim sõjasündmustik. Teist samapalju on pühendatud sõdadeni viinud sündmustiku kirjeldamisele. Tudorite dünastia tekkimise perspektiivist heidetakse sõdadele pilk ka tsükli teise raamatu esimestel lehekülgedel, samuti leiab seal käsitlemist Henry VII valitsemisaeg, mida tänapäeval käsitleme sõdade-loo otsese jätkuna.

Esimeseks põhjalikumaks tutvuseks Rooside sõdadega oli eesti ajaloohuviliste ja raamatusõprade jaoks muidugi William Shakespeare’i ajalookroonikate jõudmine maakeelde. Shakespeare’i «Kogutud teoste» 1. köitest, mis kannab alapealkirja «Ajalookroonikad I» (ilmus 1959), leiab Rooside sõja eellooks olevad teosed «Kuningas Richard II», «Kuningas Henry IV. I osa», «Kuningas Henry IV. II osa» ja «Kuningas Henry V». «Kogutud teoste» 2. köitest «Ajalookroonikad II» (1961) leiab juba otseselt Rooside sõdade sündmustikku kujutavad «Kuningas Henry VI. I osa», «Kuningas Henry VI. II osa», «Kuningas Henry VI. III osa» ja «Kuningas Richard III». Need kaheksa näidendit moodustavadki omaette temaatilise terviku, juba varem kirjeldatud nn Tudori müüdi esituse ilukirjanduslikus vormis, mida raamistavad Richard II türannia ja sellest tulenenud kukutamine 1399. aastal ning Richard III türannia, veretööd ja neist tulenenud kukutamine 1485. aastal. Kõik need näidendid on eesti keelde tõlkinud ja põhjalike ees- ning järelsõnadega varustanud Georg Meri. Neist järelsõnadest leiab ka esimese põhjalikuma eestikeelse sissevaate Rooside sõdade eellukku ja sündmustikku. Rooside sõja nimetust Meri praktiliselt ei kasuta, ta nimetab seda lihtsalt kodusõjaks.

Lühikese tekstinäitena on eesti keeles võimalik tutvuda ka Shakespeare’ile põhiliseks allikmaterjaliks olnud Raphael Holinshedi «Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa kroonikatega», millest Henry IV ja Henry V valitsusaega puudutavad katkendid, kokku 9 leheküljel, tõlkis eesti keelde Arthur Hone ning ilmusid need Villem Alttoa koostatud «Renessansi kirjanduse antoloogias» 1984. aastal. Kroonika on tegelikult kompilatsioon varasemaist tekstidest, baseerudes peamiselt Edward Halli 1548. aastal ilmunud massiivsel kroonikal, mille faktoloogiat Holinshedi teoses on oluliselt kärbitud, lihtsustatud ja lugejasõbralikumalt esitatud. Holinshed ei kirjutanud oma kroonikat sugugi üksinda, see on terve sündikaadi autorite ühistöö tulemus, tema oli vaid koguteose n-ö. peatoimetaja. Halli kroonika omakorda laenas palju materjali kuningas Henry VII tellitud töödest – itaallase Polidoro Vergilio «Inglismaa ajaloost» ja sir Thomas More’i «Kuningas Richard III ajaloost».

Saatesõnaski mainitud Robert Louis Stevensoni «Must nool» ilmus esmakordselt eesti keeles 1957. aastal «Seiklusjutte maalt ja merelt» sarjas ning käsitleb sõjasündmusi klassikaliselt rikardiaani positsioonilt: teos on kirjutatud ajal (1883), mil Richard III rehabiliteerimine oli moes. Teoses, mille tegevus toimub 1460. aasta paiku, on peategelaseks noormees, kes kuulub alul Lancasterite leeri, kuid läheb loo lõpuks üle Yorkide poolele, peamine negatiivne tegelane vahetab aga pooli vastavalt isiklikule hetkekasule, langeb aga lõpuks jorklaste toetajate käe läbi. Noort Richard III-t kujutatakse positiivse ja julge sõjamehena, kes suhtub irooniliselt oma negatiivsesse kuvandisse.

1976. aastal ilmunud Jefim Tšernjaki «Sajandite kohtuotsus. Lääne poliitiliste protsesside ajaloost» on tänuväärt artiklikogumik, mille 6 lugu (kokku 25 leheküljel) käsitlevad Rooside sõdade perioodi, täpsemalt küll sõja lõppfaasi jäävat Edward IV poegade kuningas Edward V ja tema venna Shrewsbury Richardi vangistamist Towerisse nende lelle Richard III poolt ja printside salapärast kadumist ning ilmset mõrvamist. Lisaks selle salamõrva uurimise kirjeldamisele ja analüüsile annab Tšernjak lühida ülevaate ka Henry VII aegsete Yorki-pretendentidena esinenud Lambert Simneli ja Perkin Warbecki mässukatsetest ja valeprintside edasisest saatusest.

Aastail 1994–1995 avaldati eesti keeles kolmes köites Anya Setoni ajalooline romaan «Katherine». Tegu on ühe 20. sajandi kuulsaima ja populaarseima ajaloolise romaaniga, mis kirjeldab Katherine Swynfordi ja Lancasteri hertsogi Gaunti Johni armastuse lugu 14. sajandi teisel poolel ning Beaufortide suguvõsa teket, millest omakorda põlvneb Tudorite dünastia.

1995. aastal ilmus eesti keeles mitte vähem kuulus ajalooaineline kriminaalromaan – Josephine Tey «Tõde on aja tütar», milles hakkab Teise maailmasõja järgsel Inglismaal üks kriminaalinspektor uurima Toweri printside saladuslikku mõrva. Taas kord rikardiaanlikust vaimust kantud raamatus pestakse see veresüü loomulikult Richard III kätelt ning süüdlaseks osutub keegi teine.

1996. aastal avaldati maakeelsena ajalooliste romaanide tunnustatud autori Margaret Campbell Barnesi «Tudori roos», mis kujutab Edward IV vanima tütre Yorki Elizabethi lugu Richard III ja Henry VII ajal sõdade lõppfaasis ning tema saamist Henry abikaasana Inglismaa kuningannaks ja uue, Tudorite dünastia esiemaks.

2000. aastal ilmus küllaltki huvitava Kanada ajakirjaniku ja ajalooliste raamatute autori Thomas B. Costaini «Viimased Plantagenetid», mis käsitleb Inglismaa ajalugu alates Richard II sünnist 1367. aastal kuni Tudorite valitsusajani 16. sajandi alul. Raamat käsitleb mõistagi ka Rooside sõdu, kuid reaalset sõdadeperioodi kirjeldatakse umbes 50 leheküljel, lõviosa 400-leheküljelisest raamatust ehk täpsemalt 220 lehekülge käsitlebki tegelikult Richard II valitsemisaega 1377–1399. Veidi põhjalikuma käsitluse – 70 lehekülge – saab raamatus ka Richard III ja Toweri printside mõistatus, kuid ka Costain on tõsiusklik rikardiaan, nii et see osa raamatust tegeleb Richard III õigustamise ja printside mõrvale alternatiivsete sooritajate otsimisega.

Ning nagu juba saatesõnas öeldud, baseeruvad George R. R. Martini fantaasiasaaga romaanid «Troonide mäng» (2006–2007), «Kuningate heitlus» (2008–2009), «Mõõkade maru» (2010–2011), «Vareste pidusöök» (2012–2014) ja «Lohede tants» paljuski Rooside sõdade sündmustel. Ning loodetavasti tunnevad «Troonide mängu» saaga lugejad järgnevaist sündmusist ära palju tuttavlikku, mida on juba kohanud Martini raamatutes või nende ainetel vändatud teleseriaalis.