Читать книгу Troonide mäng. Rooside sõjad Yorkide ja Lancasterite vahel 1455–1487 - Raul Sulbi - Страница 6

Nagu jõudsime veenduda, on Rooside sõjad Tudorite propagandamasina loodud kontseptsioon, käsitlus, millega õigustati Tudorite dünastiat kui Inglismaale rahu toonud valitsejaid. Tudorite propagandast on sajandite jooksul räägitud palju ja ohtralt raamatuid kirjutatud, märksa harvemini aga mainitakse, et see oli nende sõdade jooksul juba teine suur propagandalugu, mida inimestele pakuti, meenutab meile endine Winchesteri ülikooli keskajaprofessor Michael Hicks. Nimelt ei olnud Rooside sõdade algfaasis 1450ndate alguses üldse mängus dünastilist argumenti, keegi ei soovinud kuningas Henry VI-ndat võimult kukutada, vaid kõigest ta ministreid välja vahetada ja valitsemist reformida. Kui Yorki hertsog Richard oli 1450ndate lõpuks mõistnud, et teda selles tegevuses edu ei saada ning ta püsivalt Inglismaa esimese ministri ametis olla ei saa, esitas ta nõude Inglismaa troonile, nõude, millele juristide abiga kiiruga leiutati põhjendus, mille järgi Yorki Richard kui ema poolt Edward III teise poja naisliinis järeltulija evib suuremat õigust Inglise troonile kui isa poolt Edward III kolmanda poja meesliinis järeltulija Henry VI. Rooside sõja nimeline konflikt oli seega juba mitu aastat kestnud, enne kui esmakordselt toodi välja dünastiline argument ja esmasünniõiguse fakt.

Uue kuninga Edward IV propageeritud ja edendatud Yorki müüt 1461. aastast viis dünastilise konflikti narratiivi tagasi 1399. aastasse, mil Bolingbroke’i Henry (Edward III kolmanda poja poeg) kukutas seadusliku kuninga Richard II (Edward III esimese poja poja), laskis tal vangistuses surra ning usurpeeris trooni, mis pidanuks Richard II surma järel uue, Yorki propaganda selgitusel kuuluma Edward III teise poja Clarence’i hertsogi Lioneli tütrepoja pojale Edmund Mortimerile, Marchi krahvile. Ning kelle kaudu see oleks 1461. aastaks, taas, teistkordselt läbi naisliini, jõudnud Yorki Edwardi kätte. Yorki müüdi järgi oli Henry VI kukutamine 1461. aastal jumalik kättemaks 1399. aastal toiminud usurpatsiooni eest, millega kõrvaldati troonilt võitud ja salvitud kuningas. «Need kolm Harry’t on hõivanud ja hoidnud Inglismaa krooni tema õiguspärase pärija eest need 62 aastat,» öeldakse Edward IV käsul koostatud ja 1461. aastal avaldatud pamfletis. Seda, et samuti võitud ja salvitud kuninga vastu 1455. aastal relvi tõstes kellelgi sellist dünastilist argumenti polnud, sooviti kuus aastat hiljem vaid unustada.

Clarence’i-Mortimeri liini eesõigust troonile ehk siis Yorki müüti aktsepteerisid ka Tudorid, kelle propagandamasin õppis oma ala parimatelt ehk Yorkidelt. Mõlemad käsitlused vaatasid mööda faktist, et Edward III oli enne oma surma väljendanud selget tahet, et trooni saaks pärida vaid meesliinis, mille järgi oleks Edward III-le järgnenud Richard II lastetuse puhul ikkagi troon just Lancasterite harule läinud. Tudori müüdiga sobis 1399. aasta usurpatsioon hästi kokku, kuna Henry Tudori väes võitlesid paljud senised jorklased ning abielludes Yorki soost kuninga tütrega, tunnustas Henry VII teataval määral ka Yorkide legitiimsust. Igatahes lunastas Henry VI kukutamine 1461. aastal 1399. aasta patu, aga et Henry VI oli siiski ka jumalast salvitud kuningas, oli ka tema kukutamine ja hilisem mõrvamine Toweris patt, mille karistuseks oli omakorda Edward V kukutamine ta lelle Richard III poolt, kelle karistuseks jällegi oli kaotus ja surm Bosworthi väljal. Henry VII troonile tõus Lancasterite (kõrvalharu naisliinis) pärijana ja abiellumine Yorki printsessiga pidi sellele usurpatsioonide ja karistuste tsüklile lõpu tegema ja maale kauaoodatud rahupõlve kinkima.

Hilisemal ajal on ajaloolased sõdade põhjustaja ja süüdlasena näinud erinevaid pooli ja faktoreid. 19. sajandi teisel poolel pääses mõjule valgustusajalgi poolehoidu leidnud Yorki müüt, mis kehtis ajalooteaduses valdavalt kuni Teise maailmasõjani, osaliselt ka hiljem ja tänase päevani välja. Müüt, mille järgi tegu oli kaootilise ja vägivaldse parunite klikkide vahelise anarhilise ajastuga, mil eri isandate värvides mantlitesse riietunud palgalised sõjameeste jõugud maal paanikat ja vägivalda külvasid. 20. sajandi lõpul ja 21. sajandil on siiski jõudu kogunud ka arusaam, et Rooside sõja erinevatel faasidel olidki erinevad põhjused ning ajastu sotsiaalmajanduslikud ja muud tingimused olidki sellised, et ükski valitseja poleks suutnud olukorda kuningriigis kontrolli all hoida ja oma võimu pikema aja jooksul säilitada.

Nagu juba sedastatud, võib sõdu vaadelda dünastilise konfliktina, millena need küll ei alanud, kuid milline mõõde nende käiku 1460ndail selgelt sisse tuli, aga võib ka vaadelda eelkõige kui sotsiaalmajanduslikest ja riigivalitsemislikest probleemidest tingitud vastasseisu, mis ilmselgelt andis dünastilisele konfliktile püssirohtu sõja kõigis kolmes faasis.