Читать книгу Pelgupaik mäeküljel. Teine raamat. Sari "Harlequin", "Neitsijõgi" - Robyn Carr - Страница 5

Äge ja ebatavaliselt külm septembrituul puhus akende vastu külma vihma. Jutlustaja pühkis baarileti puhtaks ja kuigi kell oli alles pool kaheksa, oli väljas juba pime. Neitsijõel ei tuleks keegi sellise ilmaga välja. Pärast õhtusöögiaega oli inimestel tavaks külmadel ja märgadel õhtutel koju jääda. Piirkonna matkajad ja kalamehed olid endale tormi kaitseks kindla varjupaiga otsinud. Oli karude ja hirvede jahihooaeg, aga oli ebatõenäoline, et sellise ilmaga nii hilja mõni jahimees teel jahimajast peidikusse või tagasi läbi võiks astuda. Jack, Jutlustaja partner ja grillbaari omanik, oli koos oma värske abikaasaga end metsamajas mugavalt sisse sättinud. Jutlustaja oli ka nende seitsmeteistaastase abilise Ricki koju ära saatnud. Ta kavatses kohe, kui tuli veel pisut vaibub, „Avatud“ sildi välja lülitada ja ukse lukku panna.

Ta valas endale klaasi viskit ja läks sellega tulele lähimasse lauda, keeras tooli kamina poole ja tõstis jalad üles. Sellised vaiksed õhtud olid talle meeltmööda. Ta oli eraklik tüüp.

Aga rahu polnud ette nähtud. Keegi sikutas ust, pannes teda kulmu kortsutama. Uks avanes veidi. Tekkis tuuletõmme ja uks lendas tugeva mürtsuga lahti ning Jutlustaja oli hetkega jalul. Sisse astus, üritades vaevaliselt ust kinni tõmmata, noor naine, laps süles. Naisel oli peas nokkmüts ning ta õlal rippus raske tepitud kott. Jutlustaja läks talle appi ust sulgema. Naine keeras end ringi, vaatas talle otsa ja nad mõlemad võpatasid üllatunult. Polnud imestada, et naine ehmus, sest Jutlustaja nägi hirmutav välja – ta oli üle meeter üheksakümne pikk, kiilakas, puhmas mustade kulmudega, teemantkõrvarõngaga ning õlgadega, mille laiust võis võrrelda kirvevarre pikkusega.

Jutlustaja nägi mütsinoka all noore naise ilusat nägu, põsel laiumas sinikas ja alahuul katki.

„Ma… Vabandust. Ma nägin silti…“

„Jah, tule sisse. Ma ei arvanud, et keegi võiks täna õhtul väljas olla.“

„Kas te olete sulgemas?“ küsis naine, hiivates kõrgemale oma koormat, väikest poissi, kes ei võinud olla vanem kui kolme- või nelja-aastane. Poiss magas ta õlal, pikad jalad lõdvalt rippumas. „Sest ma… Kas te sulgete?“

„Tule,“ ütles Jutlustaja ja astus tee pealt eest, et naine saaks mööda minna. „Pole midagi. Mul pole kuhugi kiiret.“ Ta osutas käega laua poole. „Istu sinna tule juurde. Soojenda ennast. Kuiva.“

„Aitäh,“ ütles naine nõrgalt. Ta läks kamina kõrval oleva laua juurde ja küsis jooki nähes: „Kas sa istusid siin?“

„Pole midagi. Istu,“ ütles Jutlustaja. „Ma võtsin enne sulgemist ühe joogi. Aga kiiret pole. Tavaliselt me nagunii nii vara ei sulge, aga sellise vihmaga…“

„Kas sa tahtsid koju minna?“ küsis naine.

Jutlustaja naeratas talle. „Ma elan siin. Seega on minu tööaeg eriti paindlik.“

„Kui sa kindel oled…“

„Ma olen kindel,“ ütles Jutlustaja. „Parema ilmaga oleme tavaliselt vähemalt üheksani avatud.“

Naine istus tule ette toolile, poisi peenikesed jalad kaksiratsa süles. Ta lasi tepitud kotil põrandale kukkuda ja tõmbas lapse lähemale, hoides teda kõvasti, silitades ta selga.

Jutlustaja kadus tagaruumi, jättes naise minutiks omapäi soojenema. Ta tuli tagasi, kaasas paar patja enda voodist ja pleed diivanilt. Ta pani padjad naise kõrvale lauale ja ütles: „Palun. Pane laps pikali. Ta on ilmselt raske.“

Naine vaatas teda silmadega, mis oleksid justkui tahtnud nutma puhkeda. Oh, Jutlustaja lootis, et ta ei tee seda. Ta vihkas seda, kui naised nutsid. Tal polnud aimugi, mida sel puhul teha. Jack tuleks sellega toime. Ta oli rüütellik; ta teadis täpselt, mida naistega teha ükskõik millises olukorras. Jutlustaja tundis end naiste läheduses ebamugavalt, kuni ta neid tundma õppis. Tegelikult oli ta kogenematu. Kuigi see polnud tahtlik, kaldus ta naisi ja lapsi ainuüksi oma välimusega hirmutama. Ent nad ei teadnud, et selle mõnikord pealtnäha sünge pealispinna all oli ta uje.

„Aitäh,“ ütles naine uuesti. Ta pani lapse lauale patjadele. Poiss tõmbas end kohe kerra ja pistis pöidla suhu. Jutlustaja seisis seal ja hoidis lihtsalt pleedi. Naine ei võtnud seda ta käest, seega pani ta selle poisile peale ja mässis ta kenasti sisse. Ta märkas, et lapse põsed õhetasid ja huuled olid erkroosad.

Kui naine oli uuesti istunud, vaatas ta ringi. Ta nägi välisukse kohal isahirve pead ja võpatas. Ta keeras end ringi ja märkas seinal karunahka, tuura baari kohal. „Kas see on mingi jahimeeste kogunemiskoht?“ küsis ta.

„Tegelikult mitte, aga paljud jahi- ja kalamehed sõidavad siit läbi,“ ütles Jutlustaja. „Minu partner lasi karu enesekaitseks maha, aga kala püüdis ta tahtlikult. Üks jõe suurimaid tuure. Mina sain hirve, aga ma käin parema meelega kalal kui jahil. Mulle meeldib vaikus.“ Ta kehitas õlgu. „Mina olen siin kokk. Kui ma looma tapan, siis me sööme selle ära.“

„Hirve võib süüa,“ ütles naine.

„Ja me sõimegi. Meil oli kogu talve suurepärast hirveliha. Sa peaksid ehk midagi jooma,“ ütles Jutlustaja, püüdes hoida häält vaikse ja sõbralikuna.

„Ma pean leidma koha, kuhu ööseks jääda. Kus ma üldse olen?“

„Neitsijõel. See on üsna eraldatud koht. Kuidas sa meid leidsid?“

„Ma…“ Naine raputas pead ja turtsatas. „Ma keerasin kiirteelt maha, otsisin hotelliga linna…“

„Sa keerasid juba mõnda aega tagasi kiirteelt maha.“

„Siin pole just palju piisavalt laiu kohti, kus ringi keerata,“ ütles naine. „Siis ma nägin seda kohta, teie silti. Minu poeg… ma arvan, et tal on palavik. Me ei tohiks edasi sõita.“

Jutlustaja teadis, et läheduses polnud ühtegi kohta, kus tuba võtta. See naine oli hädas; selle taipamiseks ei pidanud geenius olema. „Ma mõtlen midagi välja,“ ütles ta. „Aga esmalt – kas tahad midagi juua? Süüa? Mul on täna õhtul head suppi. Ubade ja singiga. Ja leiba. Ma tegin leiva täna. Mulle meeldib seda külma ja vihmase ilmaga teha. Kuidas oleks kõigepealt brändiga, see annab sulle sooja.“

„Brändi?“

„Või mida iganes sa tahaksid…“

„See kõlab hästi. Supp kõlab ka hästi. Ma pole mitu tundi söönud. Aitäh.“

„Istu paigal.“

Jutlustaja läks baarileti taha ja valas konjakiklaasi Remyt – kallist kraami selle koha kohta. Ta kasutas tavapäraste külastajate puhul väga harva konjakiklaase, aga ta tahtis selle neiu heaks midagi erilist teha. Sest tal läks kindlasti kehvasti. Ta viis brändi lauda ja kadus kööki.

Supp oli ööseks tallele pandud, aga ta võttis selle külmkapist välja, valas kulbitäie kaussi ja pani selle mikrolaineahju. Kuni supp soojenes, otsis ta välja salvräti ja söögiriistad. Selleks ajaks, kui ta kööki tagasi jõudis, oli supp valmis saanud ja ta võttis leiva välja – see oli üks tema parimatest: pehme, magus ja rikkalik – ja pistis ka selle mõneks sekundiks mikrolaineahju. Ta pani leiva ja või taldrikule. Köögist väljudes nägi ta, kuidas naine endal jakki seljast sikutas, nagu oleks ta kange või tunneks valu. See vaatepilt pani Jutlustaja hetkeks seisatama ja kulmu kortsutama. Naine heitis pilgu üle õla, nagu oleks teda pahateolt tabatud.

Jutlustaja pani toidu ta ette, mõtted kihutamas. Naine oli ehk meeter kuuskümmend viis pikk ja sale. Tal olid jalas teksad ja ta lokkis pruunid juuksed olid hobusesabana mütsi tagant august välja lükatud. Ta nägi välja nagu tüdruk, aga Jutlustaja pakkus, et ta oli vähemalt kahekümnendates. Ehk oli ta autoõnnetusse sattunud, kuid tõenäolisem oli, et keegi oli teda peksnud. Ainuüksi see mõte pani Jutlustaja vere keema.

„See näeb suurepärane välja,“ ütles naine suppi vastu võttes.

Jutlustaja läks leti taha, kuni neiu sõi. Ta kühveldas supi sisse, määris võid leivale ja ahmis seda näljaselt. Poole söömise pealt naeratas ta Jutlustajale ujedalt, peaaegu vabandavalt. Jutlustajal oli seda valus vaadata, seda sinikat näol, katkist huult. Nälga.

Kui naine oli viimasegi supitilga leivaga ära söönud, läks Jutlustaja tagasi laua juurde. „Ma toon sulle juurde.“

„Ei. Ei, pole vaja. Ma arvan, et joon nüüd pisut seda brändit. Ma hindan seda väga. Ma hakkan kohe minema…“

„Rahune,“ ütles Jutlustaja, lootes, et ta hääl ei kõlanud liiga karmina. Kulus aega, et inimesed end tema seltsis vabalt hakkaksid tundma. Ta viis nõud tagasi baari ja tegi laua puhtaks. „Siin pole kusagil tuba võtta,“ ütles ta laua juurde naastes. Ta istus naise vastu ja kummardas talle lähemale. „Siinsed teed pole kiita, eriti vihmaga. Tõesti, sa ei taha sinna tagasi minna. Sa pead siia jääma.“

„Oh, ei! Kuule, kui sa lihtsalt ütleksid mulle lähima koha… ma pean midagi leidma…“

„Rahune,“ ütles Jutlustaja. „Mul on vaba tuba. Sellest pole midagi. Täna on halb õhtu.“ Nagu arvata, läksid naise silmad pärani. „Kõik on korras. Uks käib lukku.“

„Ma ei mõelnud…“

„Pole midagi. Ma olen üsna hirmuäratava välimusega mees, ma tean seda.“

„Ei. Lihtsalt…“

„Ära muretse selle pärast. Ma tean, milline ma välja näen. Meeste puhul toimib see suurepäraselt. Nad tõmbavad kohe tagasi.“ Ta naeratas kergelt, paljastamata hambaid.

„Sa ei pea seda tegema,“ ütles naine. „Mul on auto…“

„Issand, ma ei taha mõeldagi, et te peaksite autos magama!“ ütles Jutlustaja. „Andesta. Mõnikord kõlab mu hääl sama hullusti, kui välja näen. Aga ilma naljata – kui laps end eriti hästi ei tunne…“

„Ma ei saa,“ ütles naine. „Ma ei tunne sind…“

„Jah, ma tean. Paneb ilmselt imestama, mis? Aga ma olen ohutum, kui paistan. Sinuga ei juhtu siin midagi halba. Parem siin, kui mõnes kiirtee äärses hotellis, see on kindel. Palju parem kui väljas tormi käes, mägiteedega võideldes.“

Naine silmitses teda pingsalt. Lõpuks ütles ta: „Ei. Ma lähen lihtsalt edasi. Kui sa ütleksid, kui palju…“

„Sul on üsna karm sinikas,“ ütles Jutlustaja. „Kas ma võin sulle huule peale midagi tuua? Mul on köögis esmaabikarp.“

„Kõik on hästi,“ ütles naine pead raputades. „Kuidas oleks, kui ma maksaksin ära ja…“

„Mul pole küll midagi lapse palaviku jaoks. Peale toa. Mis käib lukku, et saaksite end turvaliselt tunda. Sa ei taha sellise ilmaga sellisest pakkumisest loobuda, eriti kui laps on haigeks jäämas. Ma näen välja suur ja kuri, aga minust ohutumat tüüpi pole. Kui sa just metsik loom pole.“ Ta muigas.

„Sa ei näe kuri välja,“ ütles naine arglikult.

„Mu välimus teeb naised ja väikesed lapsed vahel väga närviliseks – ja ma vihkan seda. Sa oled jooksus?“ küsis ta.

Naine langetas pilgu.

„Mida sa mõtled? Et ma kutsun politsei? Kes sulle seda tegi?“

Naine hakkas hetkega nutma.

„Ahh. Hei. Ära.“

Naine toetas pea kätele ja nuuksus.

„Ahh. Ole nüüd. Ära tee nii. Ma ei tea kunagi, mida teha.“ Ta puudutas kõhklevalt, pelglikult, naise selga ja viimane võpatas. Ta puudutas üht naise kätt, väga õrnalt. „Ole nüüd, ära nuta. Äkki ma saan aidata.“

„Ei. Sa ei saa.“

„Ei või iial teada,“ ütles Jutlustaja ta kätt kergelt patsutades.

Naine tõstis pea. „Andesta,“ ütles ta silmi pühkides. „Ma olen vist kurnatud. See oli õnnetus. See oli tõeliselt tobe, aga mul oli Chrisiga raske…“ Ta peatus ja vaatas närviliselt enda ümber ringi, nagu kardaks, et keegi võib teda pealt kuulda. Ta niisutas alahuult. „Ma proovisin Christopheri autosse panna, asju samal ajal käes hoides, ja tõmbasin ukse endale otse näkku. Kõvasti. Kiirustada ei tohiks, kas tead. See oli kõigest väike õnnetus. Kõik on korras.“ Ta tõstis salvrätiku nina juurde.

„Selge,“ ütles Jutlustaja. „Muidugi. Sellest on kahju. See näeb valus välja.“

„See paraneb.“

„Muidugi paraneb. Niisiis – mis su nimi on?“ Kui naine pika hetke vältel midagi ei vastanud, ütles Jutlustaja: „Kõik on korras. Ma ei ütle kellelegi. Kui keegi sind otsima tuleb, siis ma ei mainiks iial, et olen sind näinud.“ Naise silmad läksid ümmarguseks ja suu vajus pisut lahti. „Oh, neetud, see kõlas halvasti, kas pole?“ ütles Jutlustaja. „Ma mõtlesin seda, et kui sa end varjad või jooksus oled, siis pole sellest midagi. Sa võid end siin varjata. Ma ei reeda sind. Mis su nimi on?“

Naine sirutas käe välja ja libistas sõrmedega õrnalt läbi poisi juuste. Vaikides.

Jutlustaja tõusis püsti, lülitas „Avatud“ sildi välja ja pani ukse riivi. „Nii,“ ütles ta uuesti naise juurde istudes, pisike poiss võtmas enda alla suurema osa lauast nende kõrval. „Püüa rahulikuks jääda,“ sõnas Jutlustaja vaikselt. „Siin ei tee keegi sulle liiga. Ma võin sõber olla. Kohe kindlasti ei karda ma nõrka troppi, kes naisega nii käituks. Andesta.“

Naine vaatas maha, et silmsidet vältida. „See oli autouks…“

„Ma ei karda ka ühtegi kurja autoust,“ lausus Jutlustaja.

Naine turtsatas korraks naerda, kuid tal oli raske Jutlustajale silma vaadata. Ta võttis kergelt väriseva käega konjakiklaasi ja tõstis selle huultele.

„Jah, just nii,“ ütles Jutlustaja. „Kui sa arvad, et poisil läheb täna öösel arsti vaja, siis üks elab otse üle tee. Ma võin ta siia kutsuda. Või sind tema juurde viia.“

„Ma arvan, et tal on lihtsalt külmetus. Ma jälgin teda.“

„Kui tal on rohtu või midagi vaja…“

„Ma arvan, et temaga on kõik hästi…“

„Minu semu, selle koha omanik, tema naine on meditsiiniõde. Ta võib ravimeid anda, patsiente vastu võtta… Ta hoolitseb siitkandi naiste eest väga hästi. Ta tuleks kümne minutiga. Kui praeguses olukorras oleks naisterahvas parem.“

„Praeguses olukorras?“ küsis naine, paanika nägu varjutamas.

„Autouks ja kõik see…“

„Ei. Tõesti. Täna on lihtsalt pikk päev olnud. Tead küll.“

„Jah, ilmselt küll. Viimane tund pärast kiirteelt maha keeramist pidi üsna kohutav olema. Kui sa selliste teedega harjunud pole.“

„Pisut hirmutav,“ tunnistas naine pehmelt. „Lisaks polnud mul aimugi, kus ma olen…“

„Nüüd oled sa Neitsijõel, kui see oluline on. See on vaid pisike kohake tee ääres, aga inimesed on siin head. Aitavad seal, kus saavad. Mõistad?“

Naine naeratas talle häbelikult, kuid ta pilk oli taas maha suunatud.

„Mis su nimi on?“ küsis Jutlustaja uuesti. Naine surus huuled kõvasti kokku ja raputas taas pead. Pisarad valgusid jälle ta silmadesse. „Kõik on korras,“ ütles Jutlustaja vaikselt. „Tõesti.“

„Paige,“ sosistas naine, pisar mööda põske alla voolamas. „Paige,“ kordas ta vaikse häälega.

„Jah, hästi. See on ilus nimi. Sa võid siin oma nime öelda, ilma et kartma peaksid.“

„Sinu nimi?“

„John,“ ütles Jutlustaja ning imestas, miks ta seda enne polnud öelnud. Midagi selle naise juures mõjus nii, arvas ta. „John Middleton. Keegi ei kutsu mind siiski Johniks. Kõik hüüavad mind Jutlustajaks.“

„Sa oled vaimulik?“

„Ei,“ vastas Jutlustaja naerdes. „Kaugel sellest. Ainus, kes mind kunagi Johniks on kutsunud, on minu ema.“

„Kuidas isa sind hüüdis?“ küsis Paige.

„Lapsuke,“ ütles Jutlustaja ja naeratas. „Hei, lapsuke,“ rõhutas ta.

„Miks sind Jutlustajaks kutsutakse?“

„Ahh,“ vastas Jutlustaja end ujedalt kössi tõmmates. „Ma ei tea. Ma sain selle hüüdnime ammu, kui alles noore poisina merejalaväes olin. Poisid ütlesid, et ma olin ülikorralik ja range.“

„Tõesti? Kas sa oled siis?“

„Ei, tegelikult mitte,“ ütles Jutlustaja. „Ma ei vandunud kunagi. Ma käisin jumalateenistusel, kui see toimus. Ma kasvasin preestrite ja nunnade keskel – minu ema oli tõeline pühak. Ükski poistest ei käinud kunagi missal, seda ma mäletan. Ja minul oli kombeks eemale hoida, kui nad läksid välja end purju jooma ja naisi otsima. Ma ei tea… Mul polnud kunagi tahtmist seda teha. Ma ei ole naistega osav.“ Ta naeratas äkki. „See peaks kohe ilmselge olema, mis? Ja joomine pole mind tegelikult kunagi peibutanud.“

„Aga sul on baar?“ küsis Paige.

„See on Jacki baar. Ta hoolitseb inimeste eest põhjalikult. Me ei lase kellelgi siit minema minna, kui see turvaline pole, kas tead? Mulle meeldib õhtul üks pits võtta, aga pole põhjust selle pärast peavalu kannatada, mis?“ Ta muigas naisele.

„Kas ma peaksin sulle John ütlema?“ küsis Paige. „Või Jutlustaja?“

„Kuidas iganes soovid.“

„John,“ ütles naine. „Sobib?“

„Kui sa soovid. Jah,“ ütles Jutlustaja. „Jah, see meeldib mulle. Keegi pole ammu mind nii kutsunud.“

Paige langetas hetkeks pilgu, kuid tõstis selle siis taas. „Ma olen sulle väga tänulik, John. Et sa uksed avatuna hoidsid ja kõige eest.“

„See pole midagi erilist. Enamikul õhtutel oleme palju kauem avatud.“ Jutlustaja jõnksatas peaga poisi poole. „Kas ta ärkab näljasena?“

„Võib-olla,“ ütles Paige. „Mul oli autos maapähklivõid ja moosi, aga ta sõi need üsna ruttu ära.“

„Hea küll, üleval köögi kohal on vaba tuba. Võta köögist, mis sul vaja on – ma jätan sulle tule põlema. Mida iganes sa tahad. Külmkapis on piima. Ja apelsinimahla. Helbeid, leiba, maapähklivõid, veel seda suppi külmikus ja mikrolaineahi. Sobib?“

„See on sinust väga kena, aga…“

„Paige, sa näed välja, nagu kuluks sulle pisut puhkust ära, ja kui poiss hakkab haigeks jääma, siis sa ei taha teda selle märja ja külmaga välja viia.“

Paige mõtles hetke ja ütles: „Kui palju?“

Jutlustaja ei saanud sinna midagi parata, et naerma hakkas, kuid ta tõsines kiiresti. „Andesta, ma ei tahtnud naerda. Lihtsalt – see on minu vana tuba. See pole hotellituba ega midagi sellist. Ma elasin kaks aastat seal üleval, aga siis Jack ja Mel abiellusid ja mina sain endale Jacki korteri tagapool. See tuba köögi kohal – see lõhnab hommikuti pisut peekoni ja kohvi järele, aga see on üsna suur, avara vannitoaga. Üheks ööks ajab asja ära.“ Ta kehitas õlgu. „See on lihtsalt heanaaberlikkus. Sobib?“

„See on väga lahke,“ ütles Paige.

„See ei tekita mulle mingeid ebamugavusi – tuba on vaba. Aitan rõõmuga.“ Ta köhatas kurgu puhtaks. „Kas sul on kohver, mille ma saaksin sulle tuua või midagi?“

„Ainult üks, tagaistmel.“

„Ma toon selle ära. Sina võta oma brändi kaasa,“ ütles Jutlustaja. „Vala endale veel üks naps, kui sa seda vajad. Mina sinu asemel küll vajaksin, pärast vihmaga nendes mägedes sõitmist.“ Ta tõusis püsti. „Võta see kaasa ja ma juhatan sind tuppa. Ülakorrusele. Hmm – kas tahad, et aitan sul lapse süles üles viia?“

Ka Paige tõusis püsti. „Aitäh.“ Ta venitas õlgu – justkui olles pikast sõidust kange. „Kui sul midagi selle vastu pole.“

„Pole probleemi,“ ütles Jutlustaja. „Kuule, et sa ei muretseks, siis sinu tuba ja minu korter pole omavahel isegi ühenduses – meie vahele jääb köök ja trepikoda. Pane lihtsalt uks lukku ja puhka rahulikult.“ Jutlustaja võttis õrnalt ja kohmakalt väikese poisi oma kätele. Lapse pea vajus ta õla najale ja see tundus kummaline. Tal polnud laste tassimisega palju kogemusi, aga talle meeldis see tunne. Ta silitas paar korda lapse selga. „Siitkaudu.“

Jutlustaja juhatas teed läbi köögi ja trepist üles. Ta avas ukse ja ütles: „Andesta, tuba on pisut segamini. Ma jätsin mõned asjad siia üles, näiteks hantlid. Aga linad on puhtad.“

„Paistab kena,“ ütles Paige. „Ma kaon siit kohe hommikul.“

„Ära selle pärast muretse. Kui sul on vaja paariks päevaks jääda, siis saame hakkama. Nagu ma ütlesin, see pole välja üürimiseks ega midagi. Seisab lihtsalt tühjana. Ma mõtlen, kui lapsel on väike pisik küljes või midagi…“

Ta pani poisi õrnalt voodile, tundes temast lahti laskmise vastu kummalist tõrksust. Lapse soojus ta rinna vastas oli lohutav. Ta ei suutnud vastu panna ja puudutas poisi pehmeid blonde juukseid. Ilus väike laps. „Kuidas oleks autovõtmetega? Ma lähen toon selle kohvri ära…“

Paige sobras oma tepitud kotis, mis meenutas mähkmekotti, kuigi poiss oli mähkmete jaoks juba liiga suur. Paige ulatas talle võtmed.

„Mul läheb vaid minut,“ ütles Jutlustaja.

Ta läks auto, väikese Honda juurde ja istus sisse. Ta pidi istme lõpuni taha lükkama ning ta põlved hõõrusid ikka veel vastu rooli. Ta sõitis maja taha ja parkis auto oma maasturi varju, kus see peatänavale ei paistnud, juhuks kui keegi peaks Paige’i otsima. Ta polnud kindel, kuidas seda selgitada – ta ei tahtnud, et Paige hirmu tunneks.

Ta tõmbas tagaistmelt kohvri välja; see oli kaugelt liiga väike kellegi jaoks, kes reisile on läinud. See oli sobiv inimesele, kes on lahkunud vaid nende riietega, mis tal seljas on.

Kui ta tagasi ülakorrusele jõudis, istus Paige kramplikult voodiäärel, poeg selja taga. Jutlustaja pani kohvri maha, pani võtmed sekretärkapi sahtlisse ja astus paar sammu lähemale. Paige tõusis püsti ja vaatas talle silma. „Kuule. Hmm. Ma liigutasin su autot – panin selle oma maasturi taha. Tänavalt ära. Nüüd pole seda tee pealt näha. Nii et kui sa välja vaatad, siis tead – see on maja taga. Ma soovitan sul paigale jääda, oodata, kuni vihm üle jääb, ja reisida kuivas ja päevavalges. Aga kui sa muutud – tead küll – närviliseks, siis baar käib ainult seestpoolt lukku ja siin on su võtmed. Sellest pole midagi, kui sa… Kui sa ei suuda näiteks rahuneda ja pead lahkuma, sellest pole midagi, kui baariuks lukust lahti jääb – see on siin tõeliselt vaikne, turvaline koht. Mõnikord unustame isegi selle lukku panna. Täna õhtul panen kindlasti ukse lukku, kuni sina oled lapsega siin. Ee… Paige… sa ei pea muretsema ega midagi. Ma olen üsna usaldusväärne tüüp. Või muidu poleks Jack baari minu hoolde usaldanud. Okei? Puhka lihtsalt.“

„Aitäh,“ vastas Paige väga vaikselt.

Jutlustaja tõmbas ukse kinni. Ta kuulis, kuidas Paige riivi kinni lükkas, ennast kaitses. Esimest korda pärast sellesse väikelinna tulemist mõtles Jutlustaja, miks see riiv sinna üldse oli pandud.

Ta jäi hetkeks seisma. Tal oli kulunud viis sekundit järeldamaks, et keegi – üheksakümne kaheksa protsendise tõenäosusega kallim või abikaasa – oli Paige’i näkku löönud ja naine oli nüüd lapsega jooksus. Asi polnud selles, nagu ta ei teaks, et selliseid asju juhtub. Seda juhtus pidevalt. Ta lihtsalt ei suutnud mõista, millist rahuldust võiks mees saada naise löömisest. See oli talle täiesti arusaamatu. Kui sul on selline ilus noor naine, siis sa kohtled teda õigesti. Hoiad teda turvaliselt enda lähedal ja kaitsed teda.

Ta läks baari, kustutas tuled, kontrollis kööki, jättes tule põlema juhuks, kui Paige peaks alla tulema, ja läks siis oma köögi taga asuvasse korterisse. Ta oli seal vaid mõne minuti olnud, kui taipas, et üleval polnud enam puhtaid rätikuid – ta oli vannitoa tühjaks teinud ja kõik oma asjad alla toonud. Ta läks vannituppa, võttis mõned puhtad valged rätikud ja läks tagasi üles.

Uks oli praokil, nagu oleks Paige juba ehk köögis käinud. Ta nägi sekretärkapil klaasi apelsinimahlaga ja tal oli hea meel, et Paige oli selle endale toonud. Läbi tollise prao nägi Jutlustaja Paige’i peegeldust sekretärkapi peeglis. Naise selg oli keeratud peegli poole ja ta oli oma laia dressipluusi üle pea ja õlgade tõmmanud, proovides peeglist näha selga ja õlavarsi. Ta oli sinikatega kaetud. Palju suuri sinikaid seljal, üks õlal ja käsivartel.

Jutlustaja oli vapustatud. Hetkeks oli ta pilk lukustunud nendele lilladele laikudele. „Oh issand,“ sosistas ta endamisi.

Ta taganes kiiresti ukseprao juurest ja toetas end seina vastu, kus teda näha polnud. Tal kulus hetk, et end kokku võtta; ta oli rabatud. Täis õudust. Ta suutis vaid mõelda, milline loom võiks midagi sellist teha? Ta suu oli ammuli vajunud, sest ta ei suutnud seda endale ette kujutada. Ta oli sõdur, treenitud võitleja ja ta oli üsna kindel, et polnud nii palju kahju teinud endaga võrdsele mehele, ausas võitluses.

Mingi vaist ütles talle, et ta ei tohiks nähtut reeta. Paige kartis juba niigi kõike, kaasa arvatud teda. Lisaks tõsiasi, et see polnud naine, keda on löödud. Teda oli pekstud. Kuigi Jutlustaja ei tundnud seda tüdrukut, tahtis ta vaid maha lüüa selle litapoja, kes seda teinud oli. Pärast viit või ühteteist kuud peksmist, seejärel surm närusele kaabakale.

Paige ei tohiks teada, et ta nii tunneb; see hirmutaks ta surmani ära. Jutlustaja hingas mõned korrad sügavalt sisse, võttes end kokku. Seejärel koputas ta kergelt uksele.

„Mis?“ kuulis ta naist ütlemas, kõlades ehmunult.

„Kõigest mõned rätikud,“ ütles Jutlustaja.

„Üks hetk, eks?“

„Nii kaua kui vaja.“

Paige tõmbas kohe ukse rohkem lahti, dressipluus tagasi seljas.

„Ma unustasin, ma viisin vannitoast kõik asjad minema,“ ütles Jutlustaja. „Sul läheb rätikuid vaja. Ma jätan su nüüd rahule. Ma ei tüüta sind rohkem.“

„Aitäh, John.“

„Pole probleemi, Paige. Puhka korralikult.“

Paige tõmbas sekretärkapi hoolikalt ja nii vaikselt kui võimalik ukse ette. Ta lootis tõesti, et John polnud seda kuulnud, aga ta oli aru saanud, et köök oli otse selle toa all. Ja – kui see mees tahaks talle või Christopherile midagi halba teha, oleks ta seda juba teha võinud, rääkimata sellest, et lukus uks ja tühi kummut ei oleks saanud teda kuidagi takistada.

Kuigi Paige oleks soovinud kuumas vannis liguneda, tundis ta end liiga haavatavana, et riided seljast võtta. Ta ei suutnud end veenda ka duši alla minema – ta ei pruugi kuulda uksenupu kolinat ega Christopheri hõikeid – seega pesi ta end kraanikausis ja pani puhtad riided selga. Seejärel, jättes vannitoa tule põlema, heitis ta ettevaatlikult voodile, tekkide peale. Ta teadis, et ei jää magama, kuid mõne aja pärast ta rahunes. Ta silmitses lage, puidust liistud moodustasid ta pea kohal täiusliku V. Talle turgatas pähe, et see oli kolmas kord tema elus, kui ta voodis lamas ja sellist lage vaatas.

Esimest korda oli see majas, kus ta üles kasvas – talad olid paljad, roosa soojustus nende vahelt välja pressimas. Maja oli väike, kõigest kahe magamistoaga ja vana juba siis, kui ta vanemad sinna kolisid, kuid naabruskond oli siis, kakskümmend aastat tagasi, olnud puhas ja vaikne. Ema kolis ta pööningule, kui ta üheksane oli; Paige jagas ruumi kastidega, kus hoiti majapidamistarbeid ja mis olid ühe seina äärde lükatud. Aga see oli tema ruum ja ta põgenes sinna alati, kui sai. Ta kuulis voodist ema ja isa tülitsemist. Pärast isa surma, kui ta üksteist oli, kuulis ta oma vanemat venda, Budi, emaga tülitsemas.

Arvestades kõike, mida ta koduvägivalla kohta kuulnud oli, oleks ta pidanud aimama, et lõpetab vägivaldse mehe juures, kuigi isa ei löönud iial teda ega ta ema ja halvim, millega Bud teda kostitas, oli tõuge või hoop vastu käsivart. Aga oh sa poiss, kuidas küll mehed tema peres karjuda oskasid. Nii valjusti, nii hullumeelselt, et ta imestas, miks aknad ei mõranenud. Nõuda, pisendada, solvata, süüdistada, mossitada, karistada kõige õelamate sõnadega. See oli vaid vormi küsimus; ahistamine on ahistamine.

Järgmisel korral oli ta leidnud end sellist lage vaatamast pärast kodunt lahkumist. Ta oli pärast keskkooli lõpetamist ilukooli läinud ja ema juurde elama jäänud, makstes üüri, kuni ta oli kakskümmend üks. Seejärel oli ta koos kahe sõbrannaga – samuti juuksurid – üürinud pool vanast majast. Paige oli rõõmuga võtnud pööningutoa, kuigi see polnud nii suur kui tema lapsepõlvetuba ja ta pidi enamiku ajast kummardama, et mitte pead vastu kaldseinu ära lüüa.

Talle tulid pisarad silmadesse, sest talle meenusid need kaks aastat koos Pati ja Jeanniega – kõige õnnelikumad aastad tema elus. Mõnikord igatses ta neid nii väga, et see tegi valu. Kolm juuksurit, kel olid pärast üüri maksmist ning toidu ja riiete ostmist tavaliselt näpud põhjas – see oli tundunud taevalik. Kui neil polnud raha, et välja minna, olid nad ostnud popkorni ja odavat veini ning tegid koduse peo, rääkides naistest, kelle juukseid nad lõikasid ja värvisid, kallimatest ja seksist, naerdes, kuni nad ei suutnud enam sirgelt istuda.

Seejärel tuli ta ellu Wes, edukas ärimees, temast kuus aastat vanem. Oli ehmatav mõelda, et Wes oli olnud siis sama vana, kui Paige oli praegu – kakskümmend üheksa. Ometi oli ta tundunud nii kogenud, küps. Paige oli ta juukseid vaid paar kuud lõiganud, kui Wes ta välja kutsus ja viis nii peenesse restorani, kus ettekandjadki olid paremini riides kui Paige. Mees sõitis tuttuue Grand Prix’ga, millel olid pehmed nahkistmed ja tumedaks toonitud aknad. Ja ta sõitis liiga kiiresti, mis kahekümne kolmeselt ei tundunudki ohtlik. See oli närvekõditav. Kuigi Wes karjus teiste juhtide peale ja näitas neile keskmist sõrme, paistis see olevat tema õigus – ta oli jõuline. Ning Paige’i standardite põhjal ka rikas.

Wesil oli juba oma maja, mida ta ei pidanud isegi kellegagi jagama. Tema karjääriks oli börsil kauplemine; kurnav töö, mis nõudis hiilgavat mõistust ja palju energiat. Ta tahtis igal õhtul väljas käia, ostis Paige’ile asju, tõmbas rahakoti taskust välja ja ütles: „Ma ei tea, mida sa tahad, milline pisiasi paneks su karjatama, et see on nii täiuslik, seega ma tahan, et läheksid ise poodidesse. Sest sinu õnn on ainus asi maailmas, mis mulle korda läheb.“ Ta oli tõmmanud pakist paar rahatähte ja ulatanud naisele kakssada dollarit – tõeline varandus.

Patile ja Jeanniele ta ei meeldinud, aga see oli mõistetav. Wes polnud nende vastu eriti kena. Ta kohtles neid kui tapeeti, mööblit. Vastas nende küsimustele vaid ühe sõnaga, kui see võimalik oli. Tegelikult ei suutnud Paige meenutada, mida sõbrannad talle öelnud olid, kui nad teda hoiatada püüdsid.

Sellele järgnes hullumeelsus, kui ta elu spiraalina kontrolli alt väljus, ja see tundus tänase päevani võimatu: Wes oli teda löönud enne abielu, ja Paige oli temaga sellest hoolimata abiellunud. Nad olid istunud mehe edevas autos, seisvas, tülitsenud Paige’i elukoha pärast – Wes oli arvanud, et tal oleks parem elada kodus ema juures kui selles kahtlaste naabritega vanas majalobudikus koos paari lesbiga. See oli päris inetuks läinud; Paige oli ka omalt poolt halvasti öelnud. Wes ütles midagi sellist nagu: „Ma tahan, et sa oleksid ema juures, mitte mõnes väikeses hooramajas kusagil getos.“

Kes kurat sa enda arvates oled, et minu kodu hooramajaks nimetad?

Kuidas sa julged minuga nii rääkida?

Sina kutsusid mu parimaid sõpru lesbideks ja hooradeks ja nüüd kritiseerid minu keelekasutust?

Ma mõtlen vaid sinu turvalisusele. Sa ütlesid, et soovid minuga ühel päeval abielluda, ja ma tahaksin, et sa oleksid veel elus, kui see juhtub!

Pista see omale sinna kohta, sest mulle meeldib seal elada ja sina ei saa mulle ette kirjutada, mida ma tegema pean! Ja ma ei abiellu mehega, kes mu parimatest sõpradest nii räägib!

Ja nii edasi. Ja veel. Paige’ile meenus ähmaselt, et oli Wesile halvasti öelnud, nimetanud teda türaks või persevestiks. Wes nimetas teda libuks, pirtsakaks libuks. Igal juhul olid nad mõlemad oma panuse andnud, selles oli Paige kindel.

Wes oli teda näkku löönud, avatud peopesaga. Seejärel oli ta kohe murdunud, nutnud nagu lapsuke, öelnud, et ei taipa, mis temaga juhtus, aga ehk seepärast, et ta polnud iial nii armunud olnud. See oli vale, Wes teadis, et vale oli nii üle reageerida, ta oli hull, tal oli häbi. Aga… ta tahtis Paige’i igal õhtul oma käte vahel hoida, kogu ülejäänud elu tema eest hoolitseda, teda mitte iial kaotada. Ta palus vabandust selle eest, mis ta Paige’i korterikaaslaste kohta oli öelnud – ehk oli ta armukade selle pärast, kui ustav Paige neile oli. Tema jaoks oli Paige täiuslik; ta ei väärtustanud oma elus kedagi teist nii nagu teda. Ta armastas Paige’i nii palju, et see viis talt mõistuse, ütles ta. Paige oli esimene inimene, kelle vastu ta midagi sellist oli tundnud. Temata oli Wes tühi koht!

Paige uskus teda. Ent ta ei kasutanud enam iial Wesi juuresolekul vandesõnu.

Ta polnud sellest Patile ja Jeanniele rääkinud, sest kuigi ta oli juhtunu osas rumal, ei tahtnud ta nende edasise hukkamõistuga riskida. Tal kulus vaid paar päeva, et sellest laksust üle saada. See polnudki suurem asi löök. Tal ei võtnud aega ühte kuudki, et juhtunu peaaegu unustada ja Wesi uuesti usaldama hakata; ta pidas meest nägusaks, põnevaks, seksikaks. Wes oli äkiline ja enesekindel. Tark. Passiivsed mehed ei saavutanud sellist edu. Passiivsed mehed ei köitnud Paige’i.

Siis oli Wes öelnud: „Paige, ma ei taha oodata. Ma soovin, et me abielluksime kohe, kui sa valmis oled. Ilusad pulmad – põrgusse nende maksumus, ma saan lubada kõike, mida sa tahad. Palu Pat ja Jeannie pruutneitsiteks. Ja sa võid lahkumisavalduse anda – sa ei pea enam tööl käima.“

Paige’i jalad valutasid; tal hakkasid konnasilmad tekkima. Polnud lihtne kuus päeva nädalas soenguid teha, kuigi see oli talle meeldinud. Ta oli sageli mõelnud, et see meeldiks talle palju rohkem, kui ta saaks seda teha umbes kuus tundi päevas, neli päeva nädalas, kuid see oli paistnud võimatu unistusena. Ta tuli niigi vaevalt ots otsaga kokku ja ta ema oli isa surmast saati kahel kohal tööl käinud. Paige nägi emas ka enda tulevikku: üksi, nõrk ja end surnuks töötanud. Ta kujutles oma morne korterikaaslasi, kes ta pulmas kaunist satiini kannavad, naeratades, kadedana tema hea õnne ja mõnusa elu peale. Ja ta oli jah öelnud.

Wes lõi teda uuesti mesinädalatel.

Järgneva kuue aasta jooksul oli Paige kõike proovinud – nõustamist, politseid, põgenemist. Wes sai vahi alt kohe välja, kui nad üldse vaevusid teda kaasa viima; ta leidis Paige’i üles ja asi läks ainult hullemaks. Isegi rasedus ja Christopheri sünd polnud peksmisele lõppu teinud. Paige oli juhuslikult avastanud, et selle taga võib olla midagi enamat – teatud keemiline aine, mis andis talle sellise energia nii pikki tunde töötada ja kurnatuseni Paige’il silma peal hoida, eufooriasööstud, vägivaldne meeleolu – mingi valge pulber väikeses ampullis. Kokaiin? Ja ta võttis midagi, mida andis talle isiklik treener, kuigi Wes vandus, et need polnud steroidid. Paljud börsimaaklerid kasutasid amfetamiini, et sammu pidada nõudmistega, mida nende töö esitas. Kokaiinikasutajad kaldusid olema piitspeenikesed, ent Wes oli oma keha, oma lihaste üle uhke ja tegi selle nimel kõvasti trenni. Paige taipas, et kokaiini ja steroidi kasutamine muutis ta plahvatusohtlikuks. Paige’il polnud aimugi, kui palju, kui kaua. Aga ta teadis, et Wes oli hull.

See oli tema viimane võimalus. Ta oli varjupaiga kaudu kohtunud naisega, kes lubas teda põgenemisel aidata, muuta ta identiteeti ja aidata pageda. Oli olemas põrandaalune organisatsioon lootusetus olukorras olevatele peksmise all kannatavatele naistele ja lastele. Kui neil õnnestuks Christopheriga esimese kontaktini jõuda, saadetaks neid ühest kohast järgmisse, korjates endale tee pealt kaasa uued identiteedid, nimed, minevikud ja elud. Positiivse poole pealt – see töötas. See oli peaaegu lollikindel, kui naine juhiseid järgib ja lapsed piisavalt väikesed on. Negatiivse poole pealt – see oli ebaseaduslik, ja kogu eluks. Selliseks eluks, kaetuna sinikatega, kartes iga päev, et ta tapetakse – või eluks kellegi teisena, keda ei peksta?

Ta hakkas majapidamisrahast kõrvale panema ja pakkis koti, mille peitis ühes varjupaigast saadud kontaktiga. Tal oli õnnestunud pea viissada dollarit kõrvale panna ja ta kavatses kindlalt enne järgmist vahejuhtumit Christopheriga minema pääseda. Ta teadis, viimast löömist arvestades, et oli peaaegu liiga hiljaks jäänud.

Ja siin ta oli, vaatas V-kujulist lage. Ta oli veendunud, et ei jää magama; ta oli viimase kuue aasta jooksul väga vähe maganud. Ta ei pidanud autojuhtimise pärast muretsema – sellise adrenaliinihulga juures saaks ta sellega hakkama.

Ent siis ärkas ta päikesetõusu ja väljast kostvate kirvelöökide peale. Keegi lõhkus puid. Ta tõusis ettevaatlikult istuli ja tundis kohvilõhna. Ta oli siiski maganud. Christopher samuti.

Kummut oli ikka veel ukse vastu lükatud.