Читать книгу Pelgupaik mäeküljel. Teine raamat. Sari "Harlequin", "Neitsijõgi" - Robyn Carr - Страница 6

TEINE PEATÜKK

Оглавление

Jutlustaja ei maganud peaaegu üldse. Ta veetis pool ööd arvutis. See väike masin oli justkui tema jaoks leiutatud, sest talle meeldis sealt infot otsida. Ta oli püüdnud Jacki veenda, et too inventuuri ja arved arvutiga teeks, kuid Jackil oli arvelaud, mis oli talle justkui käepikendus, seega ei tahtnud ta Jutlustaja tehnoloogiast midagi teada. Internet oli siin kaabliühenduse puudumise tõttu aeglane, aga Jutlustaja oli kannatlik. Ja asjad said aetud.

Ülejäänud öö püüdis ta sõba silmale saada, ent uni oli täielikult kadunud, ta tuli mitu korda voodist välja ja vaatas tagumisest aknast, kas väike Honda oli veel alles. Kell viis, kui väljas veel kottpime oli, tuli ta lõplikult üles. Ta läks kööki, pani kohvimasina käima, tegi tule üles. Ülakorruselt ei kostnud ainsatki heli.

Vihm oli järele jäänud, ent ilm oli pilvine ja jahe. Ta oleks tahtnud minna puid lõhkuma, närvide rahustuseks, aga Jackile meeldis seda ise teha, nii et ta loobus sellest mõttest. Pool seitse tuli Jack baari, lai naeratus näol. Ta oli pärast abiellumist Neitsijõe kõige õnnelikum mees. Ta justkui ei suutnud naeratamist lõpetada.

Jutlustaja seisis kohvikruusiga leti taga ja tõstis parimat sõpra nähes tervituseks lõua. „Hei,“ ütles Jack. „Hea vihm.“

„Jack,“ ütles Jutlustaja. „Kuule. Ma tegin midagi…“

Jack sikutas jaki seljast ja riputas ukse külge nagisse. „Pissisid jälle supi sisse, Jutlustaja?“

„Mul on ülakorrusel naine…“

Jacki näo vallutas puhas šokk. Jutlustaja juures ei käinud naisi. Ta ei varitsenud, ei flirtinud, ei teinud midagi sellist. Jack ei teadnud muidugi, kuidas ta nii elas, aga selline ta oli. Kui semud, merejalaväelased, kellega nad koos teeninud olid, olid kõik väljas otsimas naisi, kellega öö veeta, jäi Jutlustaja maha. Nad kutsusid teda naljatamisi Suureks Eunuhhiks. „Või nii?“ küsis ta.

Jutlustaja võttis kruusi ja valas selle Jacki jaoks täis. „Ta tuli eile õhtul, tormiga,“ ütles ta. „Tal on laps kaasas – pisike,“ ütles ta oma suurte kätega mõõtu näidates. „Laps on vist haigeks jäämas. Tal on naise sõnul palavik. Ma andsin talle oma vana toa, sest siin kandis pole kusagil peatuda…“

„Nojah,“ ütles Jack ja võttis oma kohvi. „See oli sinust kena. Ma arvan. Kas ta pani hõbeda pihta või midagi?“

Jutlustaja tegi nägusid. Neil polnud hõbedat; ainus asi, mis oli varastamist väärt, oli sularaha, mis oli kindlalt luku taga. Või alkohol – kaugelt liiga keeruline lapsega naise jaoks. Mitte et midagi sellist oleks talle pähe tulnud. „Tal on ilmselt probleeme,“ ütles Jutlustaja. „Tal on… Paistab, nagu oleks tal võib-olla pahandusi olnud. Äkki ta põgeneb või midagi.“

Jack oli taas ehmunud. „Ah?“

Jutlustaja vaatas Jackile kindlalt silma. „Ma arvan, et tal on abi vaja,“ ütles ta, kuigi tegelikult ta teadis, et naine vajas abi. „Tal on sinikas näol.“

„Oh, sa poiss,“ sõnas Jack.

„Kas Mel tuleb tohtri juurde?“ küsis Jutlustaja.

„Muidugi.“

„Tal on vaja, et keegi lapse üle vaataks – veenduks, et ta haige pole. Tead küll. Ja naine ise – Paige – ta ütleb, et temaga on kõik korras, aga äkki… Võib-olla saaks Mel – ma ei tea – selles veenduda.“

„Jah,“ ütles Jack ja võttis kruusist lonksu. „Ja seejärel?“

Jutlustaja kehitas õlgu. „Ta tahab siit ilmselt minema minna, ma arvan. Ta on üsna närviline. Paistab hirmul olevat. Ma tahan, et ta vähemalt Meli juures ära käiks.“

„See on ilmselt hea mõte.“

„Jah, nii teemegi. Palume tal Meli vastuvõtule minna. Aga ma ei saa teda sundida, kas tead. Ma arvan, et sina peaksid seda tegema. Räägi temaga, soovita talle…“

„Ei, Jutlustaja, sa saad sellega hakkama. See on sinu teema – ma pole teda isegi näinud ega midagi. Lihtsalt räägi temaga. Vaikselt ja rahulikult. Püüa teda mitte ära hirmutada.“

„Ta on juba niigi hirmul, selle pärast ma arvangi, et tal on jamasid. Laps pole mind veel näinud – ta magas. Ta jookseb ilmselt karjudes minema.“

Pool kaheksa pani Jutlustaja valmis kandiku helvestega kaussides, röstsaia, kohvi, apelsinimahla ja piimaga. Ta läks mööda tagumist treppi üles ja koputas õrnalt uksele. See avati kohe. Paige oli duši all käinud ja riidesse pannud. Tal olid jalas samad teksad ja pikkade varrukatega šambreesärk. Väike sinakasmust plekk piilus avatud kaelusest välja ja Jutlustaja tundis kohe end ärrituvat, kuid ta püüdis seda varjata. Ta keskendus hoopis Paige’i silmadele, mis olid sügavad smaragdrohelised, ja ta niisketele juustele, mis langesid lokiliste salkudena ta õlgadele. „Tere hommikust,“ ütles ta ja püüdis hoida häält pehme ja vaiksena, just nagu Jack seda teeks.

„Hei,“ ütles Paige. „Sa oled varakult üleval.“

„Ma olen juba ammu üleval,“ vastas Jutlustaja.

„Ema?“ kõlas hääl Paige’i selja taga. Jutlustaja kiikas naisest mööda ja nägi väikest last, Christopheri ristatud jalgadega keset voodit istumas.

Paige avas Jutlustajale ukse ja mees astus sisse ning asetas kandiku ukse kõrvale sekretärkapile. Ta jäi ukse juurde seisma ja noogutas lapsele. Ta püüdis oma näojooni pehmena hoida, aga polnud kindel, kuidas seda teha. „Hei, väike semu. Kas tahaksid hommikust süüa?“

Laps kehitas õlgu, kuid ta suured silmad olid ümmargused ja Jutlustajale naelutatud.

„Ta ei tunne end meeste juuresolekul kindlalt,“ sosistas Paige pehmelt. „Häbelik.“

„Jah?“ küsis Jutlustaja. „Mina ka. Ära muretse – ma hoian kaugemale.“

Ta vaatas last ja proovis naeratada. Seejärel osutas laps Jutlustaja peale ja ütles: „Sa laseelid seda?“

See pani Jutlustaja naerma. „Jah. Tahad katsuda?“ küsis ta. Ta lähenes aeglaselt voodile ja kummardas ettevaatlikult oma kiilaspeaga lapse poole. Ta tundis, kuidas väike käsi ta pealage hõõrus, ja see ajas teda uuesti naerma. Ta tõstis pea ja ütles: „Lahe, mis?“ Ja laps noogutas.

Jutlustaja läks tagasi Paige’i juurde. „Minu sõbra naine, Melinda, ta tuleb täna hommikul tohtri juurde ja ma tahan sind sinna viia. Las ta vaatab lapse üle, veendub, et temaga on kõik korras, ja kui poisil peaks ravimeid või midagi vaja olema, siis ta saab sellega kohe aidata.“

„Sa ütlesid, et ta on meditsiiniõde?“

„Jah. Spetsialist. Ämmaemand. Ta võtab sünnitusi vastu ja nii.“

„Oh,“ ütles Paige, nüüd juba huvitatult. „See on ilmselt hea mõte. Aga mul pole eriti raha…“

Jutlustaja naeris. „Me ei muretse siin kandis selliste asjade pärast, kui kellelegi pisut abi ära kuluks. Kõik läheb hästi.“

„Kui sa kindel oled…“

„Kõik on hästi. Tule alla, kui sa valmis oled. Mel tuleb kella kaheksaks, aga ära kiirusta. Siin ei jää just palju inimesi haigeks ja neil pole tavaliselt kiire.“

„Hea küll. Pärast seda sõidame edasi…“

„Hmm, kui teil vaja on, siis võite paariks päevaks siia jääda. Ma mõtlen, et kui poiss end hästi ei tunne. Või kui sa sõitmisest väsinud oled.“

„Ma ilmselt sõidan lihtsalt edasi.“

„Kuhu sa suundud?“ küsis Jutlustaja. „Sa polegi seda maininud.“

„Ainult natuke maad edasi. Mul on sõber… Me läheme sõbrale külla.“

„Ahah,“ ütles Jutlustaja, aga kui see oleks vaid veidi maad edasi, siis poleks Paige siin peatunudki. „Nojah, mõtle selle peale. Pakkumine jääb jõusse.“

Kuni Christopher ristatud jalgadega voodil istus, et helbeid süüa, naaldus Paige peegli poole ja tupsutas lillale põsele meiki, kattes seda nii hästi kui võimalik. See oli vähemalt pisut heledamaks tõmmanud. Kuid katkise huulega, millele oli koorik peale tekkinud, ei saanud ta midagi ette võtta. Christopheril oli kombeks seda puudutada ja öelda: „Emme aia.“

Paige’i mõtted uitasid tagasi selle viimase peksmise juurde. Teda rabas siiani see, et ta ei suutnud meenutada, millest löömine alguse oli saanud. Midagi oli seotud sellega, et Christopheri mänguasjad olid üle elutoa laiali ja Wesi ülikond polnud keemilisest puhastusest tagasi jõudnud. Mees polnud rõõmus selle üle, mida Paige õhtusöögiks oli valmistanud. Või oli asi selles, mida Paige mänguasjade kohta oli öelnud? „Issand, Wes, tal on mänguasjad – ta mängib nendega. Anna mulle hetk…“ Kas mees oli siis teda löönud? Ei, kohe pärast seda, kui Paige oli endamisi pomisenud: „Ära mine närvi, ära ärritu, las ma teen selle lihtsalt ära…“

Kuidas ta küll polnud teadnud, et Wes nii reageerib? Sest ta ei teadnud kunagi, kuidas mees reageerib. Nad olid elanud kuid vägivallatult. Aga Paige oli seda ta silmis näinud, kui Wes töölt koju tuli. See oli juba seal – silmad, mis ütlesid: ma löön sind ja löön sind ja löön sind veel ja kumbki meist ei tea täpselt, miks. Nagu ikka, selleks ajaks, kui Paige selle ohtliku helgi ära tabas, oli juba liiga hilja.

Ta oli hakanud siis veritsema ja kartis lapsest ilma jääda – uuest lapsest, kellest ta hiljuti Wesile rääkinud oli. Mõni üllatus – mees oli ju teda löönud. Seega vedas ta end voodist välja ja läks lastehoidu Christopherile järele. Tüdruk vastuvõtulauas, Debbie, oli Paige’i nägu nähes õhku ahminud. Seejärel kogeles ta: „H-härra Lassiter käskis endale helistada, kui te Christopherile järele tulete.“

„Vaadake mind, Debbie. Äkki te unustate talle helistada. Ainult see üks kord. Äkki natukeseks ajaks.“

„Ma ei tea…“

„Ta ei hakka teid lööma,“ oli Paige julgelt öelnud.

„Proua Lassiter, äkki te peaksite politseisse helistama või midagi?“

Ja Paige oli õõnsalt naernud. Muidugi. „Te vist arvate, et ma pole seda teinud.“

Vähemalt oli ta linnast välja pääsenud. Oma ainsa kohvri, viiesaja dollari ja Spokane’is asuva aadressiga.

Ja siin ta oli, ärgates järjekordse V-kujulise lae all. Ikka veel surmani hirmunud, kuid vähemalt hetkel teda nähtavasti oht ei varitsenud.

Kuni Christopher sõi, vaatas ta pisut ringi, midagi puudutamata. See polnud väga suur tuba, aga siin oli piisavalt ruumi Jutlustaja pingi ja raskuste jaoks. Paige vaatas paari põrandal seisvat tõstekangi – kumbki kuuskümmend naela. Ta oli tõstmiseks pannud kangile nelisada naela; Wes oli oma kahesaja viiekümnega lakkamatult hoobelnud.

Seina ääres oli keskmise suurusega raamaturiiul, täis, raamatud ka selle kõrval ja peal hunnikus. Paige hoidis käsi selja taga; harjumuse jõud – Wesile ei meeldinud, kui naine tema asju puudutas, kui must pesu välja arvata. Imelikud pealkirjad: „Napoleoni elulugu“, „Teise maailmasõja sõjalennukid“, „Keskaegsed armeed“. „Hitleri okupatsioon“ – see tekitas temas külmavärinaid. Enamik raamatuid olid üsna kulunud, vanad. Mõned uued. Paige ei märganud ühtegi ilukirjanduslikku teost – kõik olid populaarteaduslikud, sõjaväelised või poliitilised teemad. Ehk olid need kuulunud Jutlustaja isale või onule. Ta ei näinud eriti suure lugejana välja, aga tõstja moodi oli ta kindlasti.

Kui Chris oli hommikusöögi lõpetanud, pani ta esmalt poisile ja siis endale jaki selga ning võttis tepitud koti, et see üle õla riputada. Ta jättis pakitud kohvri voodile ja viis hommikusöögikandiku tagatrepist alla. John oli köögis, põll ees, ja keeras kotlette, omletipann kõrge leegi kohal auramas. „Pane see leti peale maha ja anna mulle hetk,“ ütles Jutlustaja. „Ma saadan su sinna.“

„Ma võin need ära pesta,“ ütles Paige nõrgalt.

„Pole vaja, ma pesen.“ Paige vaatas, kuidas mees suure pannilabidaga kotlette vajutas ja omletile juustu riputas, seejärel seda vilunult kahekorra keerates ja ümber pöörates. Sai hüppas rösterist välja, sellele määriti võid ja kõik pandi suurele ovaalsele taldrikule. Jutlustaja võttis põlle eest ja riputas selle nagisse. Tal olid jalas teksad ja seljas must T-särk, mis oli nii kõvasti ta laia rinna ümber pingul, et see paistis iga hetk rebenevat. Selle mehe biitsepsid olid nagu melonid. Kui tal oleks seljas olnud valge T-särk, oleks ta välja näinud nagu Mister Proper.

Jutlustaja haaras nagist teksajaki ja sikutas selle endale selga. Ta võttis taldriku kätte ja ütles: „Tule,“ ning kõndis baari. Ta asetas taldriku baarileti ääres istuva mehe ette, valas kiiresti mehe kohvitassi uuesti täis ja ütles: „Ma olen mõne minuti pärast tagasi. Kann on siin. Jack on tagahoovis, kui sul midagi vaja on.“

Paige kiikas vargsi tagauksel oleva akna poole ja nägi teksades ja ruudulises flanellsärgis meest, kes kirve pea kohale tõstis ja sellega siis halu pooleks lõi. See oligi teda äratanud. Paige märkas lihaselisi õlgu ja laia selga – mitte nii silmatorkavad kui Johni omad, kuid siiski muljet avaldavad.

Wes polnud kaugeltki nii suur kui need mehed siin; ta oli umbes meeter kaheksakümmend pikk ja heas vormis, aga mis puudutas lihaseid, polnud tal midagi võrdväärset pakkuda, isegi keemilisi abinõusid arvestades. Kui John tõstaks naise vastu käe, nii nagu Wes seda teinud oli, ei elaks too seda üle. Paige väristas end tahtmatult.

„Vaata, emme,“ ütles Chris ja osutas ukse kohal asetsevale hirvepeale.

„Ma näen. Vau!“ See koht ei näinud haimajakesena välja.

John pistis pea tagauksest välja ja hõikas: „Jack! Ma lähen tohtri juurde. Tulen kohe tagasi.“

Seejärel pöördus ta Paige’i poole ja noogutas naisele. Ta avas ukse, et Paige saaks tema järel välja minna. „Kuidas ta ennast täna hommikul tunneb?“ küsis ta.

„Ta sõi hommikust. See on hea.“

„Siis on hästi,“ nõustus John. „Palavik?“ sosistas ta.

„Mul pole kraadiklaasi kaasas, nii et ma pole kindel. Ta tundub pisut soe.“

„Siis on hea lasta Melil ta üle vaadata,“ vastas John Paige’i kõrval kõndides, ent jälgides samas hoolikalt, et ta liiga lähedale ei satuks. Paige hoidis pojal käest kinni, ning Jutlustaja pani oma käed taskusse. Ta kiikas poisi poole; poiss piilus ema tagant tema poole. Nad silmitsesid teineteist ettevaatlikult. „Kõik läheb hästi,“ ütles Jutlustaja Paige’ile. „Mel on parim. Küll sa näed.“

Paige vaatas talle otsa, naeratas armsalt ja see liigutas Jutlustajat sisemiselt. Naise silmad olid nii kurvad, nii hirmul. Ta ei saanud sinna midagi parata, Jutlustaja teadis seda. Kui seda hirmu poleks, võiks ta Paige’ile julgustuseks lausa käe anda – kuid naine ei kartnud vaid seda, kes temaga nii käitunud oli. Ta kartis kõike, kaasa arvatud Jutlustajat. „Ära muretse,“ ütles Jutlustaja. „Mel on väga lahke.“

„Ma ei muretse,“ ütles Paige.

„Kui ma olen teid tutvustanud, siis lähen tagasi baari. Kui sa just ei taha, et ma sinna jääksin? Kui sul midagi vaja peaks olema?“

„Kõik on korras. Aitäh.“

Melinda istus tohtri maja ees trepil ja jõi oma hommikukohvi ning kuulas Jacki kirve valje lööke, kui mees puid lõhkus. Jack oli baari jõudes talle helistanud ja öelnud: „Kiirusta, kullake. Jutlustajal on sulle patsient.“

„Ohoo, tõesti?“ küsis Mel.

„Üks naine sattus eile tormi ajal baari ja Jutlustaja pakkus talle ööseks peavarju. Ütles, et naisel on kaasas laps, kes võib palavikus olla. Ja lisaks ütles ta, et tema arvates võib naisel probleeme olla…“

„Oh? Milliseid probleeme?“ küsis Mel.

„Pole aimugi,“ ütles Jack. „Ma pole teda veel isegi näinud. Jutlustaja andis talle oma vana toa, teisel korrusel.“

„Hea küll, ma olen varsti seal.“ Vaist sundis Meli digitaalset fotoaparaati kotti panema. Nüüd, jälgides baariesist, nägi ta midagi sellist, mida ta polnud iial näha lootnud. Jutlustaja hoidis ust lahti naisele ja lapsele ja saatis nad üle tänava. Ta paistis naisele midagi vaikse häälega rääkivat, kummardudes lähemale, murelik ilme näol. Hämmastav. Jutlustaja oli väga napisõnaline mees. Mel meenutas, et oli kuu aega linnas olnud, enne kui Jutlustaja talle kümme sõna järjest ütles. See, et Jutlustaja võõra sel moel oma hoole alla võttis, oli nii tema moodi, kuid samas ka enneolematu.

Kui nad lähemale jõudsid, tõusis Mel püsti. Naine paistis olevat kahekümnendates, põsel tume plekk, mida ta oli meigiga varjata püüdnud. Tal ei polnud siiski õnnestunud katkist huult peita. See oligi probleem, mida Jutlustaja näinud oli. See sundis Meli võptama. Kuid ta naeratas ja ütles: „Tere. Mel Sheridan.“

Naine kõhkles. „Paige,“ ütles ta lõpuks ja vaatas siis närviliselt üle õla.

„Kõik on korras, Paige,“ ütles Jutlustaja. „Meli juures ei ohusta sind miski. Tema puhul on kõik ülim saladus. Ta on selle koha pealt lausa naeruväärne.“

Mel naeris, nagu pakuks see talle lõbu. „Ei, ma ei ole naeruväärne. See on arstikabinet, meditsiinikliinik. Me oleme konfidentsiaalsed, muud midagi. See on väga lihtne. Tavapärane.“ Ta sirutas käe, et Paige’i kätt suruda. „Meeldiv kohtuda, Paige.“

Paige võttis pakutud käe vastu ja vaatas üle õle Jutlustaja poole. „Aitäh, John.“

„John?“ küsis Mel. Ta naeris kergelt. „Ma pole vist kunagi kuulnud, et keegi sulle John ütleks.“ Ta kallutas pisut pead. „Päris kena. John.“ Seejärel ütles ta: „Tule minuga, Paige.“ Ja näitas teed.

Majas möödusid nad tohtrist, kes istus registratuuri lauas arvuti taga. Tohter tõstis hetkeks pilgu, noogutas ja jätkas tööd. „See on doktor Mullins,“ ütles Mel. „Siitkaudu.“ Ta avas läbivaatustoa ukse ja lasi Paige’il enda järel tuppa astuda. Ta sulges ukse ja sõnas: „Ma olen meditsiiniõde ja ämmaemand, Paige. Ma võin sinu poja läbi vaadata, kui sa seda soovid. Sa kahtlustad vist palavikku, nagu ma aru saan?“

„Ta on pisut soe. Veidi loid…“

„Vaatame siis,“ ütles Mel ja võttis erksalt ohjad enda kätte. Ta kummardas ja küsis väikeselt poisilt, kas ta on varem arsti juures käinud. Ta tõstis lapse lauale istuma, näitas talle digitaalset kraadiklaasi ja küsis, kas ta teab, mida sellega teha. Poiss osutas oma kõrvale ja Mel naeris rõõmsalt. „Sa oled lausa ekspert,“ lausus ta. Ta võttis stetoskoobi ja küsis: „Kas sa lubad mul oma südant kuulata?“ Poiss raputas pead. „Ma püüan sulle mitte kõdi teha, aga see on raske, sest kõditamine on päris lõbus – mulle kohe meeldib itsitamist kuulda.“ Poiss naeris, kuigi vaikselt. Mel lubas poisil enda südant kuulata ning seejärel ka Meli oma. Ta kompas lümfisõlmi, sel ajal kui poiss kuulas oma rindkeret, kätt, jalga. Mel vaatas ta kõrvu, kurku ning selleks ajaks tundis poiss end temaga juba üsna mugavalt.

„Ma arvan, et tal võib väike viirushaigus olla – see ei paista eriti tõsine olevat. Tal on palavikku vaid kolmkümmend kaheksa kraadi. Kas sa oled talle midagi andnud?“

„Laste paratsetamooli, eile õhtul.“

„Ah, siis on ta üsna heas seisus. Ta kurk paistab pisut punane olevat. Jätka paratsetamooliga, palju vedelikke. Ma ei usu, et sul oleks põhjust muretseda. Kui hullemaks läheb, siis muidugi…“

„Meil on siis ohutu edasi sõita…?“

Mel kehitas õlgu. „Ma ei tea, Paige. Kas tahad ka endast rääkida? Ma aitan sind, kui vähegi oskan.“

Paige’i pilk langes kohe ja rohkem polnudki vaja. Mel teadis, millise suuna see võtab. Ta oli veetnud aastaid suurlinna traumapunktis ja näinud peksmisohvreid rohkem kui küll. Sinikas noore naise näol, katkine huul, tõsiasi, et ta tahtis üha edasi sõita… ära…“

Paige tõstis pilgu. „Ma olen pisut rase. Ja veritsen.“

„Ja mõned sinikad?“ küsis Mel.

Paige keeras pilgu kõrvale ja noogutas.

„Hea küll. Kas sa tahaksid, et ma vaatan su läbi?“

Paige vaatas maha. „Palun,“ ütles ta vaikselt. „Aga mis saab Chrisist?“

„Oh, ära muretse. Sellega on korras.“ Ta kummardas ja naeratas Christopheri kenadesse pruunidesse silmadesse.“ Kas sulle meeldib värvida, sõbrake? Sest mul on terve hunnik värviraamatuid ja kriite.“ Poiss noogutas ujedalt. „Hästi. Tule minuga.“ Ta aitas väikese poisi laualt maha, tõmbas teise käega kapist kitli ja ulatas selle Paige’ile. „Pane see endale selga. Ma annan sulle mõne minuti aega. Ja püüa mitte karta. Ma tegutsen aeglaselt, olen õrn.“

„Ee… Kas sa jätad ta üksi?“ küsis Paige.

„Enam-vähem.“ Mel naeris. „Ma jätan ta tohtriga.“

„Chris tundub pisut… arg… meeste juuresolekul.“

„Kõik läheb hästi. Tohter saab lastega hästi hakkama, eriti arglikega. Ta hoolitseb lihtsalt selle eest, et poiss ei hakkaks opereerima ega jookseks minema. Muus osas on tegemist vaid värvimisega. Köögilaua taga.“

„Kui sa oled kindel…“

„Me teeme seda pidevalt, Paige. Kõik on korras. Proovi mitte muretseda.“

Mel viis Christopheri kööki ja pärast seda, kui oli poisi värviraamatute ja kriitidega paika sättinud, valas ta endale uue tassi kohvi. Kofeiinivaba. Ta ei nautinud kohvi neil päevil enam kaugeltki nii palju. Seejärel läks ta kabinetti ja võttis sealt uue patsiendi blanketi. Arvestades olukorda, mida ta uskus end ees ootavat, vaatab ta patsiendi läbi enne, kui teda paberimajandusega hirmutama hakkab. Kaust ühes käes, palus ta tohtril lapsel köögis silma peal hoida, kuni ta günekoloogilise läbivaatuse teeb.

Olles ka ise mõne kuu rase olnud, tundis Mel iiveldust, kui mõtles, et keegi võiks rasedat naist lüüa. Teda hämmastas ikka veel, et mees suutis endaga edasi elada, kui oli midagi sellist teinud. Blanketid kaasas, väike digikaamera särgitaskus, stetoskoop kaela ümber ja kohv käes, koputas ta uksele ja kuulis Paige’i vaikselt ütlemas: „Tule sisse.“

Mel pani kausta ja kohvi kapile ning sõnas: „Hea küll, siis… mõõdame kõigepealt su vererõhku.“ Ta võttis vererõhuaparaadi manseti ning läks seda Paige’i õlavarrele panema ja kangestus. Seal oli tohutu hematoom, mis kattis suurema osa õlavarrest.

Mel pani manseti käest ja võttis kitli õrnalt Paige’i seljalt ära; ta pidi end koguma, et mitte õhku ahmida. Ta tõmbas kitli üle Paige’i õla ja käsivarre, paljastades sinikad naise seljal, käel, rinnal. Ta tõstis ettevaatlikult kitli alläärt, paljastades reied. Veel sinikaid. Ta vaatas tüdruku nägu. Pisarad helkisid ta põskedel. „Paige,“ ütles Mel sosistades. „Jumal küll…“

Paige kattis näo kätega. Ta tundis häbi, et oli sel juhtuda lasknud.

„Kas sind on vägistatud?“ küsis Mel õrnalt.

Paige raputas pead, pisarad voolamas. „Ei.“

„Kes sulle seda tegi?“ küsis Mel. Paige vaid sulges silmad ja raputas pead. „Kõik on korras. Sa ei ole praegu ohus.“

„Minu abikaasa,“ vastas Paige sosinal.

„Ja sa põgened tema eest?“

Paige noogutas.

„Tule, ma aitan sul pikali heita, aeglaselt. Ettevaatlikult… Kas kõik on hästi?“ Paige noogutas, vaatamata Melile silma, ja heitis pikali. Mel liigutas õrnalt kitlit. Naise rindkere, käsivarred, jalad – kõik oli sinikatega kaetud. Mel kompas ta alakõhtu ja Paige võpatas. „Kas siit on valus? Siit?“ Kui Paige noogutas või pead raputas, liikus Mel edasi. „Siit? Siit?“ Mel keeras teda õrnalt ühelt küljelt teisele – Paige’i istmik oli sinikatega kaetud, nagu ka ta alaselg ja reite ülaosad. „Kas sul on uriinis verd?“ küsis ta ja Paige kehitas õlgu. Ta ei teadnud. „Kui sa veritsed, siis ma saan puhta uriiniproovi vaid kateetriga, Paige. Kas sa tahaksid, et ma seda teeksin? Lihtsalt selleks, et kindel olla?“

„Oh, issand… kas seda peab tegema?“

„Kõik on hästi. Vaatame enne üle selle, mida saame. Kas sa oled äkki selle rasedusega ultrahelis käinud?“

„Ma pole isegi arsti juures veel käinud,“ ütles Paige.

Veel üks sümptom, mõtles Mel. Füüsilise vägivalla all kannatavad naised ei hoolitsenud enda eest, ega oma raseduste eest, hirmu tõttu.

Paige imes valusat alahuult ning vaatas klaasjate silmadega lage, kuni Mel teda läbi vaatas. „Hea küll, las ma aitan sul istuma tulla. Rahulikult.“ Mel kuulas Paige’i südant, vaatas kõrvu, kontrollis, kas peas on muhke või haavu. „Paige, paistab, et sul pole murtud luid. Vähemalt mina ei märka ühtegi. Ma teeks hea meelega su rindkerest röntgeni, lihtsalt selleks, et kindel olla, kuna sul on sealt pisut valus, aga et sa oled rase… Ausalt öeldes, kui see oleks minu teha, siis ma võtaksin su haiglasse sisse.“

„Ei. Ei mingit haiglat. Ma ei saa jätta maha ühtegi jälge…“

„Ma mõistan, aga sa pead aru saama, et see näeb väga hirmuäratav välja. Kui hull on veritsus?“

„Mitte väga hull. Vähem kui näiteks päevade ajal.“

„Hea küll, heida pikali ja libista end allapoole. Ma olen nii õrn kui võimalik.“

Kui Mel oli asendi sisse võtnud, tõmbas ta kindad kätte ja võttis tooli. Ta katsus Paige’i reie sisekülge, enne kui naise väliseid suguelundeid puudutas. „Ma ei kasuta selleks läbivaatuseks peeglit, Paige. Vaatan vaid vaagna üle, et emaka suurust hinnata. Kui sa ebamugavust tunned, siis ütle palun kohe.“ Mel sisestas kaks sõrme, vajutades samal ajal õrnalt teise käega naise alakõhule. „Kas sa tead, kui kaugel sa oled?“

„Pisut üle kaheksa nädala.“

„Hea küll. Kui me siin lõpetanud oleme, siis ma lasen sul rasedustesti teha. Kui loode oli ikka veel elujõuline – elus – nii umbes päev tagasi, siis peaks see positiivne olema, aga see ei ütle meile viimase kahekümne nelja tunni kohta eriti midagi, ma kardan. Mul ei ole ultraheliaparaati, aga paar linna edasi on see olemas ja me kasutame seda vajaduse korral. Aga… Üks asi korraga. Emakas on kaheksanädalase raseduse kohta normaalne.“ Meli hääl oli masendunud. „Paige, sa oled nii palju üle elanud.“ Ta võttis kindad ära ja ulatas Paige’ile käe. „Kas sa saaksid istuli tulla, palun?“

Paige tõusis istuli ja Mel võttis oma tooli, vaadates samal ajal naisele silma. „Kui vana sa oled?“

„Kakskümmend üheksa.“

„Ma mõistan, kui raske on sellises olukorras abi saada, aga ma tahaksin teada, kas sa oled politsei kutsunud.“

„Ma olen seda teinud,“ ütles Paige väga vaikselt. „Ma olen kõike teinud. Politsei, lähenemiskeeld, varjupaigad, väljakolimine, nõustamine…“ Siis ta naeris. „Nõustamine,“ sõnas ta. „Minu abikaasa pani nõustaja endasse viie minutiga armuma.“ Paige hingas sügavalt sisse. „Pärast seda ei läinud see väga hästi edasi.“

„Ma mõistan täielikult.“

„Ühel päeval ta tapab mu. Ühel päeval varsti.“

„Kas ta on ähvardanud sind tappa?“

„Oojaa.“ Paige vaatas maha. „Oojaa,“ kordas ta vaikselt.

„Kuidas sa Neitsijõe leidsid?“ küsis Mel.

„Ma arvan… et ma eksisin ära. Keerasin kiirteelt maha, otsides kohta, kus öö veeta, süüa. Ja eksisin ära. Ma pidin juba otsa ringi pöörama, kui nägin linna, baari.“

Pelgupaik mäeküljel. Teine raamat. Sari

Подняться наверх