Читать книгу Uue maailma hällilaul - Roland Tõnisson - Страница 3

Uksele prõmmiti. See oli tuttav koputus ja kindlasti mitte kõige oodatum. Ei selles korteris siin Suur-Ameerika uulitsas asuvas majas ega ka üheski teises. Vanaproua Linda pani ajalehe kõrvale, tõusis toolilt ja pistis käe igaks juhuks põlletaskusse. Seal need kolm viiekroonist krabisesid, ja kuhu nad oleksid pidanudki kaduma? Proua Linda võttis rahatähed ometigi välja ja veendus enne ukse juurde jõudmist, et kõik on kenasti olemas.

Ukse taga seisis majaomanik, peremees Herbert.

„Tere, Ärbert! Sa siis jälle platsis nagu alati!”

„Tere ise kah! No kuidas siis ikka, elu tahab elamist, maja tahab kõpitsemist. Enne lihavõtteid tuleb ju üüriasjad korda klattida. Ega ma siis pühade järel tule teie käest, müts näpus, raha nuiama. Siis olete kõik maha laristanud ja mina seisku nagu ohmoon ukse peal, kõrvad lontis. Nii… Sinu viisteistkümmend on siis olemas,” venitas Herbert asjalikult, tegi oma kladesse märkuse ja laskis Lindal tema vanainimeseallkirja ära kirjutada.

„Kas kemmerg töötab?”

„Ei kurda,” muigas Linda. „Kõik läheb sinna, kuhu vaja.”

„Ja punaste propaganda ei ole veel torusid ummistanud?” naeris peremees.

„Ei ole, kus ta siis on,” võttis Linda tooni vaiksemaks. „Sa, Ärbert, ole ettevaatlik. Need pealtkorteri Albert ja Rita tegid siin nägusid, kui sa kommunistide lendlehed peldikusse viisid. Rääkimata Martinsoni-härrast!”

„Mis härra! Tema on meil sellest ajast, kui sügisel baasid tehti,1 ju kõva seltsimees! Minu maja ja minu peldik! Teen, mis tahan!”

„Seda küll, aga meil on nüüd ju venelased sees. Mõtle, kui veel miskit juhtub!”

„Mis siin juhtuma peaks? Kui venelased oleksid tahtnud, oleksid nad juba sügisel kogu riigi üle võtnud. Ma alguses kartsingi, et nii läheb, aga nad peavad end üsna viisakalt üleval. Viskavad tuletõrjujatelegi kulpi ja puha,” itsitas Herbert. „Igaüht, kel triibud pükste peal, peavad kindraliks! Noh, nüüd on nad mõistuse pähe võtnud, istuvad vaikselt oma baasides ja peavad end enam-vähem inimlikult üleval kah. Heakene küll, kas naabrid on ka kodus?”

„Ma arvan, et ikka on. Jaakobuse poolt kuulsin kolinat ja need laepealsed on ka olemas. Palmipuud jooksid samuti ringi nagu sõgedad.”

„Laste asi. Noh, ole terve!”

„Eks ma ikka ole! Sa tervita oma prouat!”

„Eks ma tervita!” vastas Herbert ja astus järgmise ukse ette. Koputus. Taas kostsid lohisevad sammud ja ukse avas Jaakobus, liignimega Baumann. Tema oli pea kuuekümnene tehasetööline ja käis ametis Erika tänava relvavabrikus.

„Tere, kuidas käsi käib?” päris peremees.

„No mis ta käib. Ikka karmanisse, et sulle sealt üüriraha välja võtta,” porises Jaakobus. „Astu siis sisse.”

„Anna aga rahad siia, va pahur vanamees,” lõõpis Herbert vastu. „Kuidas ma muidu oma eidele uusi kübaraid osta saaksin, kui ma teid ei nööriks.”

„Seda sa oskad jah. Noh, võta istet,” kostis Jaakobus ja vaatas majaomanikule küsivalt otsa. See pistis käe põuetaskusse ja tõmbas sealt välja asuniku.

„Kuidas padrunivabrik elab? Töötate ikka täiel jõul?” küsis Herbert pudelit avades.

„Kuidas muidu! Kui tiblad ülekäte lähevad, tuleb nad paika panna. Tinaubadega tuleb neid kostitada, need maitsevad kõige paremini.”

„Arvad, et lähevad ülekäte või? Ma ei usu. Maailmas on vaikne ka praegast. Joss ja Aadu jagasid Poola ära, Tšehhimaa samuti. Joss sai Viiburi ja meitelt baasid, nüüd peaks isu küll täis olema. Kas ei aita juba?”

„Millal tibla isu täis on saanud? Kui Tartus rahu üle räägiti, siis nad samal ajal ikka veel pommitasid meid, raiped sellised!” pomises üürnik vorsti lõigates.

„Eks nad on jah sellised, nagu nad on. Aga praegu peavad end küll viisakalt üleval.”

„Looda sa!” urahtas vana vaps Jaakobus mürgiselt. „Vastu oleks pidanud hakkama, nagu soomlased tegid.”

„No ja mis nad said selle eest? Väiksema riigi. Ja venelased on ikka Porkkalas sees. Meil on omad piirid alles ning Joss ja Aadu on suured sõbrad. Ja see Poola! Eh, poolakad… Oli siis vaja sakslasi ärritada? Vaata, mis nüüd sai, venelased ja sakslased jagasid nad hoopistükkis omavahel ära, leedulasedki said veel Poolamaast oma jao.”

„Poolakad olid lollid, ärplesid ja arvasid, et kui nemad annavad ühelt poolt ja prantslased teiselt poolt, siis on nende ratsavägi varsti Unter den Lindenil. Hitler aga ei teinud suurt kära ja andis neile vastu kukalt. Õigemini vastu vahtimist. Üle kukla andis Stalin selja tagant.”

„Nojah, nii see oli. Aga ma arvan, et siin, Eestis, võime küll rahulikult elada.”

Jaakobus vaatas talle teraselt otsa: „Kui vana sa oled?”

„Juunis saan 45.”

„Nojah, sa oled ikka…” Jaakobus jäi vait, lõi käega ja valas pitsid täis.

Korter kolmes ei olnud kodus kedagi peale peretütre. See avas ukse ja kui nägi, et majaperemees on joogine, tõmbas nina vingu. Peremees aga üritas olla galantne ja teha naljagi: „Oi! Kuidas selline lilleke on üksi koju jäetud! Mina valvaksin sind küll ööd ja päevad!”

Magda Palmipuu, kahekümneaastane ettekandja, näol tõrjuv ilme, ulatas sõnatult raha, ning Herbert pomises segaselt mingeid tänusõnu, millele üritas anda sügavmõttelist sisu, kuid mitte just kõige õnnestunumalt. Ta pani kolm kümnekroonist sedelit taskusse ja tegi märkme vastavasse lahtrisse, märkas siis, et eelmise korteri osas oli sissekanne veel millegipärast tegemata ning kergitas kaabut.

„Head aega!” pressis Magda läbi hammaste ja lõi ukse kinni.

„Küllap see on sellepärast, et ma eelmine kord endale vist natuke liiga palju lubasin,” mõtles Herbert ja otsustas, et see oli tõesti viimane kord, kui ta oma üürilisi kallistada üritab.

Ülakorrusel avas ukse Mändsoo Juhan isiklikult: „Ahah! Peremees jälle siin. Mis ta oli sul, ikka kolmkümmend või?” Tema selja tagant piilus proua koos nooremate lastega – Andrese ja Adeelega.

„Ikka kolmkümmend!” vastas Herbert, üritades säilitada kultuurset stiili. „Tervitan ka armulist prouat!” kergitas ta siingi viisakalt kaabut, kuigi Juhan ja Helgi olid kõigest trükkalid. See-eest maksid nad korralikult üüri ja lapsedki ei lõhkunud majas ringi, nagu mõnest teisest kohast oli kuulda.

„Onu Herbert on jälle õline,” itsitas pisike Adeele ja vend Andres ühines temaga naeru kihistades.

„Kuss, kurjamid!” pragas ema nendega, ise muiet tagasi hoides, ja vastas külalisele viisakalt: „Tere sullegi, kuidas kevad on tulnud?”

„Oi, kevad on alati suurepärane! Vaata, kuidas loodus tärkab!”

„Ja kuidas krabisev raha taskusse jookseb,” üritas isa Juhan nalja teha.

„Seda te näete jah, mismoodi see taskusse läheb, aga mismoodi see sealt välja traavib, seda teie ei näe! Uue trepikäsipuu eest ei ole keegi mulle veel aitüma öelnud!”

„Kuidas ei ole! Töömeestele sai südamele pandud, et nad sind tänaksid!”

„Need sigudikud ei öelnud mulle midagi.”

„No vaat, see on siis juba kahjuks nende süü. Mine küsi nende käest, kus meie aitäh on.”

„Eks ma siis teen. Nii… Kas naabrid on ka kodus?”

„Eks saab kohe selgeks, kui uksele koputad.”

Herbert noogutas ning astus naabrite ukse ette. Kahetoalises korteris, mille uksel ilutses number viis, elas Martinsonide paar – Mihkel ja Leena. Nende ukse taha astus Herbert ilmselge ebameeldivustundega ning lootis, et kodus on vaid proua. Koputuse peale avaski Leena, ulatas kakskümmend krooni ja sulges midagi lisamata ukse.

„Huh… Seekord läks kah õnneks,” mõtles majaomanik kergendusega ega olnud isegi pahane, et temaga sõnakestki ei vahetatud. Mihkel oli viimasel ajal tõesti palju tööl ja ilmselt oli seal praegugi. Ta oli end raudteelt priiks võtnud ja ehitas venelastele sõjaväebaasi. Majarahvale oli ta kiidelnud, et nii head palka ei ole tema veel elu sees saanud ja lubas varsti kogu maja ära osta, kui nii edasi läheb.

„Nõukogude Liidus elavad inimesed odavates korterites,” teadis Mihkel rääkida. „Ja naised saavad seal meestega võrdset palka ega pea sandisentide eest küürutama nagu minu proua.”

„Proua…” See sõna oli Mihkli kõnepruugist viimasel ajal kadunud, tuli Herbertile meelde. Üürnik rääkis oma Leenast kui abikaasast ja naisest. Kas ta oli teda vahel seltsimehekski kutsunud? Oli jah! Siis oli majarahvas muianud. Mihkel ja Leena olid selle maja kirstunaelteks. Kahtlased tegelased, eriti Mihkel.

„Ma ei pikenda nendega lepingut, juulikuus saab see läbi ja otsigu endale uus koht,” tegi peremees kindla otsuse. „Kasvõi venelaste juurest sõjaväebaasist, kus palju raha saab ja töörahva söökla supis on rohkem liha kui kartuleid!” Nii oli Mihkel praalinud.

Kaare Albert oli viimane. Tema oli rahulik tegelane ja korteriga number neli oli Herbertil vist küll kõige vähem muret, kui mitte arvestada allkorruse vanaproua Lindat. Ka Alberti naine Rita oli vaikne inimene ja nendega ei olnud kellelgi tüli. Sellele uksele koputas Herbert päris rahuliku südamega.

„Tere,” tervitas teda Albert oma leebel moel ja nöökas peaga.

„Tere-tere! Kuidas käbarad käivad? Oled ikka veel… seal… paberivabrikus?”

„Ikka kenasti käivad, ikka paberivabrikus. Näe, üüriraha on siin.”

„Aitäh! Et siis… järgmise korrani. Aa… Kuule, Albert! Ega sina ole veel punaseks hakanud seal oma tehases? Et pursuid ahju ja muu selline värk, nagu 17. aastal oli?”

„Mis sest ahjust,” naeris Albert. „Aga töörahva peale siin meie riigis küll keegi ei mõtle,” lisas üürnik ning tema rahulikkus oli korraga kadunud, ta silmad pildusid tuliseid sädemeid ja põsesarnad hakkasid vaevumärgatavalt tõmblema.

„No kuidas ei mõtle!? Ma ei ole teil juba mitu aastat üüri tõstnud!”

„Sina küll,” naeratas Albert lepitavalt, „aga Eestimaa on täis igasuguseid tegelasi. Noh! Nagu öeldakse – igal oinal tuleb kord oma mihklipäev!”

„Vaata aga vaata! Sa hakkad ka nüüd revoljuutsiat tegema!”

„Ei, mis nüüd revolutsioonist siin rääkida, aga midagi peab tegema küll. Kaua see vereimemine kestab!”

„Ma ei tunne sind ära, Albert! Mis vereimemine… Ei oleks pidanud sinu käest küsimagi seda asja,” lõi Herbert käega ja jättis hüvasti. „Järgmise korrani siis!”

„Eks järgmise korrani,” vastas üüriline talle omasel leebel moel.

Välisuksel põrkas Herbert kokku Martinsoni Mihkliga. Mõlema mehe jaoks oli see kohtumine ebameeldiv ja eriti näitas seda välja Mihkel.

„Tere,” surus too läbi hammaste, seistes ukseavas peremehel ees.

„Tere,” vastas samal toonil Herbert. „Kas jäämegi siia ukseauku seisma?”

„No eks sa mine. Taskud töörahva vere ja higiga teenitud raha täis, venivad veel välja. Vii aga ruttu panka, et õnnetust ei juhtuks,” ilkus Mihkel.

„Ära põrgi, tead!” käratas Herbert ja astus sammu ettepoole. Mihkel laskis tal majast väljuda, olles ise rahul, et sai pursuile koha kätte näidata.

„Pidi see kuradi kommu just nüüd veel välja ilmuma!” kirus Herbert. „Mis neile inimestele küll sisse on läinud,” mõtiskles ta mööda kevadist tänavat oma järgmise üürimaja poole lonkides. Sellest oli muidugi võimalik aru saada, et kui punased Irboskas piiri ületasid, loopisid Petseri venelased mütse taevasse ja lubasid kõigil eestlastel kõrid pihku võtta – veri on ikka paksem kui vesi, see on selge. Aga siin, Tallinnas, mis neil küll viga on? „Tont neist inimestest aru saab,” võttis peremees teema kokku ning kohendas kindluse mõttes kaabut.

Mihkli ja Leena elamises aga valati tassidesse teed ning räägiti päevauudistest. Õigemini kuulas Leena oma mehe lugu sellest, kuidas ta oli majaperemehele koha kätte näidanud ja kuidas sellise elemendiga tuleb edaspidi ümber käia, kuni see nöörimine lõpeb ja töörahvas saab hakata inimese kombel elama.

„Aga ta lõdises mu ees! Vereimeja sihuke! Raudse rusikaga tuleb sellisele anda, nagu 17. aastal!” Ja ta virutas käega vastu lauda. „Kas sa kavatsed hakata mune värvima?” päris Mihkel ühe soojaga, naisukesele sõjakalt ja teravalt silma vaadates.

„Eks ma ikka värvi, kõik ju teevad seda. Mida ma siis naabritega vahetan, kui mul värvitud mune ei ole?”

„Midagi sa ei vaheta… Mida siin vahetada on! Üks tagurlik pursuide komme on see munade värvimine. Aeg on sihandsete kodanlike iganditega ühele poole saada!” vastas mees teed lürpides vihaselt.