Читать книгу Uue maailma hällilaul - Roland Tõnisson - Страница 5

Palmipuu Aleksander istus koos perega köögis söögilaua ääres, valas viina kurku ja hammustas peale külma kartulit võiga. Sügisest rõskust peletas praksuv tuli pliidi all. Aleksander vaatas üle laua istuvale Peetrile otsa, valas pitsi uuesti täis ja ulatas selle pojale. Ema Marta oleks ehk miskit öelnudki, aga mehe pilk peatas ta ning mamma piirdus vaid ohkamisega.

„Mis sa ikka puhised,” torises mees mitte eriti pahatahtlikult.

„Jumal küll! Poiss läheb kolmeks aastaks kroonu! Miks ma siis ei peaks muretsema? Aga kui sõda lahti läheb?”

„Kolm aastat, kolm aastat… Need lähevad linnutiivul.”

„Sa saad alles 43. aasta sügisel koju… Aga kui sõda ikkagi tuleb?” jätkas ema Marta.

„Eks ma siis lähe sõtta,” vastas poiss kuraasikalt ja kallas pitsi endale kurku.

Õed Magda ja Pauliine vaatasid nukralt üle laua ema poole. Nad kartsid, et köhiv ning koledaid grimasse tegev vennake võib ehk veel äragi lämbuda. Isa kloppis talle omamehelikult seljale ja üritas jätkata Vabadussõjas saadud tarkuste jagamist.

„Vaata, ma olin sinust nooremgi, kui punaseid klobima läksin. Aga seda ma küll siis ei arvanud, et minu tulevane poeg peab Punaarmeesse minema, raisk! Kuule, kui madinaks läheb, siis ära oma kolu seal märklauaks sea. Ja tagumik hoia maadligi. Aga noh, vaenlasi meil praegu ei ole, meie oleme nüüd ka Nõukogude Liidus ja Saksamaa on suur sõber, ega meil kellegagi sõdida olegi. Kui, siis ehk Jaapaniga, aga sinna Eesti poisse vaevalt et saadetakse.”

„See veel puuduks, Jaapanisse!” ohkas ema Marta jälle.

„No Hiinasse, noh!” ägestus Aleksander. „Seal need pilusilmad omavahel madistavad. Aga jaapanlased said eelmisel aastal Punaarmee käest Halhin goli all üle küüru, nii et olge rahulikud. Ma ei usu, et meile siia mingit sõda tuleb.” Ta valas pitsid uuesti täis. „Mujal maailmas kärsatatakse üksteisel persekarvu, meie tahtsime jääda neutraalseks, aga see ei ole võimalik. Igal juhul on meil paremini läinud kui Soomel, seda ma ütlen! Selle peale võtame!” Isa ja poeg lõid pitsid kokku.

„Ma saadan sind homme,” ütles ema ja ei olnud aru saada, kas see oli lubaküsimine või mitte.

„Ei ole vaja,” vastas poeg, kui oli viina alla neelanud. „See veel puuduks, et mind mingiks mammapojaks hakatakse pidama!”

„No kuidas siis mammapojaks?! Ikka ju saadetakse omainimesi sellisele olulisele teekonnale!”

„Jäta nüüd, Marta! Ära tee poisile häbi. Saadad ta hommikul kodunt välja ja kombes,” üritas isa jääda kangelaslikult rahulikuks, ent temagi tundis kurgus klompi. Selle varjamiseks teeskles ta, et viina pitsidesse valamine on täpsust nõudev töö ning keskendus tuliveele.

„Aitab teile ka! Ega siis ei pea viimasel õhtul kodus end täis lakkuma!” üritas ema joomist lõpetada.

„Ole kuss! Ega ei tea ju, millal ta jälle koju saab. Ja kas seal Punaarmees üldse sõduritele puhkust antaksegi.”

Marta enam vastu ei vaielnud ja lahkus köögist magamiskambrisse, lehitsema oma lemmiku – Mareti – oktoobrikuist numbrit. Tal ei olnud selleks terve päev mahti olnud, kuigi ajakiri oli alates augustist, mil seda hakkasid toimetama kommunistid, muutunud palju õhemaks ja värvitumaks ning selles ei räägitud enam näpunäidetest perenaistele või uuemast moest, vaid õpetati laulma „Internatsionaali”. Viimast numbrit sirvides vaatasid Martale esimestelt siselehtedelt vastu Stalini ja Lenini portreed. Proua Palmipuu heitis ajakirja nurka, istus sängile ja puhkes nutma.

Teised jäid kööki istuma. Õed vaatasid nukralt pealt, kuidas vend ja isa järjest rohkem purju jäid ja kuulasid papa Palmipuu üha sangarlikumaks muutuvaid lugusid sõjateest bolševike vastu. Kui isa jõudis oma jutustusega sinnamaani, kus kompaniiülem tuli enne ühte rünnakut tema käest nõu küsima, kuidas oleks parem Valga linna rünnata, tüdinesid tüdrukud lõplikult ning läksid ema juurde, kes oli voodis pikali, silmad nutetud. Ema lohutades oli tütardel endilgi raske kurbust varjata.

Ega Peetergi kõiki isa jutte tõe pähe võtnud, ent pojana tahtis ta uskuda, et tema oma vanamees on kord teinud suuri mehetegusid ja otsustanud inimsaatuste üle.

Uksele koputati. See oli naabrimees, kelle koputust selles elamises teati. Ta astus sisse, ilma et oleks vajanud eraldi kutset. Juhan oli kuulnud, et naabripoiss peab minema kroonuleiba maitsma. Ta tuli muidugi viinaga, mis võeti Aleksandri poolt rõõmsa hüüatusega vastu.

„Noh, Sass! Poiss läheb sul nüüd kroonu?”

„Kroonu! Mis kroonu?” põrkis Aleksander, kõvasti häält tõstes. „Vanasti oli kroonu, kui Rootsi kuningas või Vene tsaar andis riide selga ja jalanartsud koibade otsa. Nüüd ei ole kroonu, nüüd on rahvas! Minu poeg läheb Tööliste ja Talupoegade Punaarmeesse! Persse, raisk! Kas ma selle pärast Vabadussõjas verd ja higi valasin!?”

„Ära lärma! Kuss… Karjud, nii et maja kaigub. Ega see sul isatalu ole, kus naaber on versta kaugusel, see Martinsoni-raibe kuuleb veel ja paneb tibladele kitse! Ega enam Pätsu aeg ei ole. Ja sa ei taha ju Pätsu-Kostale ja Laidonerile Venemaale järele minna?”

„Mis hea pärast? Ma ei ole olnud politseis või sõjaväes või mõnes erakonnas-kärnkonnas.”

„Kaitseliidus olid ju,” üritas Juhan Aleksandri mälu värskendada.

„Kes siis Kaitseliidus poleks olnud? Sa ju ise olid ka!”

„Seda jah, ainult kommunistid ei olnud.”

„Relvad võeti meil käest ära,” hakkas Aleksandri kuraas lahtuma ning selle asemel võttis maad nukrus. Ta nookas peaga naabrimehe toodud pudeli poole.

„Oleks pidanud vastu hakkama, kas pole?” vaatas Juhan naabri poole, avades samal ajal noaga pudelit.

„Juss, Juss…” manitses Aleksander isalikult. „Oleks pidanud muidugi! Vaata, kuidas kogu tee Narvast Tallinnani ja Petserist Pärnumaani oli nende perseläinud kila-kola täis. Soomusjõud või asi! Pooled oma soomusautod ja tankid lõhkusid nad ise ära!”

„Teise poole oleksime meie vastu taevast lasknud,” kinnitas Juhan klaasi tühjendades.

„Kurat! Oleksime küll, tead! Oleksime küll!” läks Aleksander õhinasse. „Ja Martinsoni-raisal oleksin munad maha lõiganud. Nüüd aga käib ringi nagu majaperemees, müts kuklas, ja vahib, nagu ma oleksin talle raha võlgu.”

„Meil sadamas kah korraldasid kommud miitingu,” lisas Aleksander. „Ajasid sinna kokku mingid kaltsakad, kellel ei ole sadamaga muud pistmist kui et paadi all magamas käivad. Need vehkisid siis seal loosungitega ja nõudsid tööd ja leiba. Tööleminemisest ei olnud aga nende endi seas sõnagi juttu.”

„Kas nad sulle, Pets, ütlesid ka, kuhu sind pannakse? Annavad kuulipilduja või tanki?” viis naaber jutu mujale.

„Jalavägi pidi olema.”

„Kahuriliha,” konstateeris naabri-Juhan kuivalt.

„Mida sa matad poissi juba!” ägestus Aleksander. „Ja mingit sõda ei tule! Teenib oma kolm aastat ära ja tuleb koju. Selle peale võin ma kas või mürki võtta!”

„Hakka siis apteegi poole astuma! Seda ei või iial teada, mis edasi saab, sakslased on juba Norras ja Prantsusmaal sees. Ma ei usu, et vana Joss lepiks ainult poole Poolaga, tüki Rumeeniaga ja meie kolmega siis Läänemere ääres, ta on maiam,” võttis Juhan viina mõjul julgelt filosoofilisema tooni.

„No kui palju üks inimene siis endale kokku ahnitseda jõuab?!” vaidles Aleksander vastu.

„Kohe näha, et sa raamatuid ei loe! Kas sa Makedoonia Aleksandrist, Napoleonist ja Tšingis-khaanist ikka oled midagi kuulnud?”

„No muidugi olen! Kelleks sa mind pead?”

„Ütle siis, kes nad olid?”

„Väepealikud.”

„Ja mida nad tegid?”

„Sõdisid, noh!”

„Ja kui palju nad maid vallutasid?”

„Kas ma pean nad sulle kõik üles lugema?”

„Jah, pead! Teiste käest ma ei nõuaks, aga sinult küll.”

„Mine sa ka metsa! Tuled külla, istud minu köögis minu laua taga ja mölised minuga!”

„No vot,” tõdes Juhan, „maailma asjadest ei tea sa midagi ja siis pahandad minu peale. Aga seda sa ei taipa, et ahnepäitsud ei kao maailmast kuhugi ja neid sünnib siia ilma veel ka pärast meid. Loe raamatuid, ma võin sulle neid trükikojast tuua. Ja mul on neid ka kodus terve virn.”

„Kuidas sa, tarkpea, siis varastamisega kinni ei ole kukkunud?”

„Ega see varastamine ole, kui praakeksemplare kaasa võetakse.”

„Jah! Nii need sullerid endale vabandusi leiavadki!”

Näis, et tüli hakkab jõudu koguma ja oleks purjus meeste vahel kindlasti lahvatanudki, kuid magamistoast väljus proua Marta, tõstis viinapudeli laualt ära ja ütles naabrimehele otsa vaadates vaid ühe sõna: „Välja!”

Juhanile oleks piisanud ka kurjast pilgust ja ta astus pahaselt turtsudes uksest välja, poeg aga üritas hakata ema mõistusele kutsuma.

„Kasi magama! Ma ei taha, et sa rikuksid ära selle viimase õhtu, mis ma sinuga veeta saan,” kähvas Marta.

„Mis viimane õhtu,” halises pehme keelega võitlev Peeter.

Õedki sekkusid ja viisid venna voodisse. Peeter ei jaksanud neile vastu puigelda ning tundis ise ka, et parim, mis selles olukorras võib olla, on see, et talle tõmmatakse tekk peale sellisel mõnusal moel, milleks ta ise võimeline ei olnud.

Hommikul ärkas Peeter kohutava peavalu ja kõhus keerava iiveldusega, mida aitasid leevendada piimaga kohv ning rohke või ja singiga paks leivakäär. Ema tänitas ta kallal, ent üsnagi leebelt, ja pakkis leivakotti kaasa kõige suurema suitsusingitüki, mis kodus leidus. Kaasa ta poisiga ei läinud, aga kui Peeter oli jõudnud tänavale, hiilis ikkagi talle järele ning vaatas, kuidas poeg mööda tänavat kodumajast eemaldub. Peetri kõrval astusid väärikalt naabripoisid Artur ja Andres, kes olid koridoris truuisti oodanud, et sõbra lahkumine neil nägemata ei jääks.

Punaväelasele Peeter Palmipuule meeldisid kõige enam poliittunnid, sest siin sai pea alati nalja. Rühma pompol7 oli Venemaa eestlane, keskharidusega mees, kes püüdis oma emakeelt rääkida võimalikult puhtalt, ent ega see tal alati ei õnnestunud. Pealegi ei osanud ta hästi kõnekeelt. Pataljoni juhtkond aga usaldas teda ja kui oli mõni pidulikum sündmus, siis sai just tema ülesande pidada sütitav kõne ning täita ka õhtujuhi ülesandeid.

Sõduritele oli iga tema etteaste suureks väljakutseks, sest naerda suure Nõukogudemaa poliitika üle oli teadagi tervisele väga kahjulik. Ajateenijategi hulgast viidigi mõned poisid ära peale seda, kui nad olid riigi ja selle suure juhi arvel keelt teritanud. Oli keeruline end pühalikuks sundida, kui pompol kuulutas maipühade kontserdil tõsise näoga: „Ja njuud jesineb meile Eesti kahhekjumnendama territorijaallaskurkorpuse meeshoor lauluga „Suur ja lai on maa, mizs on mu kodu”.” Samuti oli raske mitte naerda, kui ta ikka ja jälle hakkas rääkima seltsimees Stalini suurest asjast, mis valgustab kogu maailma.

„Sellest ma saan aru,” ütles pärast ühte loengut Peetrile jaokaaslane ja semu Saare Endel, „et seltsimees Stalin on suur mees ja tema meheau võib olla igavesti pirakas, aga kuidas ja millega see tal põleb, seda ma ei mõista. Leotab piirituses või? See võib ju hirmus valus olla.” Endel väänas näole kaasatundva grimassi. „Aga eks ta muidugi ole, et seltsimees Stalinil on suur süda ja tal ei ole inimkonna õnne heaks millestki kahju, isegi mitte oma jalgevahekarvadest. Aga see suits ja kärsahais peavad siis ikka ka väga võimsad olema!”

„Sa hoia oma lõuad koomal, muidu lähed ka Patareisse või Pagarisse täienduskoolitusele,” manitses Peeter oma kroonusõpra. „Sealt sa enam tagasi ei tule, keegi ei ole tulnud.”

Nende roodust oli umbes poole aasta jooksul tõesti ära viidud neli poissi ja neist ei kuuldud enam midagi. Milline oli aga nende saatus, selles ei kahelnud keegi, sest 1940. aasta suvest alates oli inimeste kadumine muutunud tavaliseks. Eestist olid Venemaale vangi viidud nii president Päts kui vägede ülemjuhataja Laidoner ja ehkki kõik toimus saladuskatte all, teadsid sellest peagi kõik. Patarei vangla oli täis politseinikke. Uue võimuga kaasa jooksvad inimesed, enamasti eluheidikud, näitasid üles imekspandavat indu töörahva vaenlaste väljaselgitamisel ja väljajuurimisel. Ajateenijad olid kindlad, et selliseid on ka nende seas. Aeg-ajalt arutlesid Endel ja Peetergi, kes need äraandjad võiksid olla, aga kahtlustest hoolimata ei võinud nad kellegi kohta midagi kindlat väita.

Poisid püüdsid end tõesti tagasi hoida, kuid noorus on ju arutu. Ära oli viidud kaasvõitleja, kes keeldus hommikusöögiks suppi söömast. Ta nõudis kohvi, nagu see oli olnud kombeks vabariigi ajal. Selline etteaste kvalifitseerus rahutuste õhutamiseks ning Nõukogude korra vastase meelsuse avaldumiseks. Kadunud oli ka see kaasvõitleja, kes poliitkasvatuse tunnis, mille teemaks oli „Nõukogude Liit – maailma esimene töörahva riik”, hakanud rääkima sellest, kuidas Nõukogude ohvitseride naised tulid tantsuõhtule öösärkides, pidades neid õhtukleitideks. Lõpuks oli ta poliitohvitserilt küsinud, miks Nõukogude ohvitseride naised Eestisse saabudes nii meeletult kokku riideid ja toiduaineid kokku ostsid ja neid pakkidega Nõukogude Liitu saatsid.

Ühele poisile ei meeldinud venelasest ohvitseri väide, et Nõukogude võimu tulekuga algas Eestis kirjaoskamatuse likvideerimine. Ka selle eest karistati äraviimisega.

Põhjuseid arestiks ei olnud palju vaja, uus võim solvus kergelt ka tühiste asjade peale. See oli inimestele juba selgeks saanud ja kui sõjaväelased andsid Punaarmee aastapäeval, 23. veebruaril, ustavusvande Punaarmeele, siis räägiti uhkusega ka sellest, et just nimelt Eestis pidasid enamlaste väeüksused esimese lahingu – Keila all sakslase vastu. Igatahes oli kasulikum mitte meenutada, mismoodi see esimene rammukatsumine punastele lõppes. Pehmelt öeldes – sakslastele ei jätnud nende vastane toona just mitte eriti sügavat muljet. Noormees, kes selle avalikult välja ütles, viidi väidetavalt üle teise teenistuskohta.

Ka ei olnud mõistlik esitada küsimusi Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel üllatuslikult tärganud sõpruse teemadel. Pompol rääkis Poolale kuulunud Ukraina ja Valgevene alade taasliitmisest nende ajaloolise kodumaaga ning vene rahva vennalikust abist oma naabritele. Ta rääkis, kuidas Balti rahvad saavad alles nüüd nautida tõeliselt head elu, et lapsed saavad vabalt koolis käia ja ohvitserid ei tohi enam sõdureid peksta. Tänati seltsimees Stalinit suurendatud leivaportsu eest sõjaväes, mainimata jäeti aga see, et leib oli ka ainus toiduaine, mille kogust suurendati. Kõige muu osas võeti norme vähemaks ja selle asemel anti sedasamust kurikuulsat kapsasuppi.

Selliste uudiste üle imestati küll tublisti, ent suurem osa inimesi õppis ruttu oma suud kinni hoidma. Kapsasupp, kadunud kodanikud, Stalini õnnitlustelegrammid Hitlerile Pariisi vallutamise puhul, plakat koridori poliitstendil, millel kujutati Saksa ja Nõukogude lendureid, kes Londoni linna kohal käepigistusi vahetavad… Siin oli noortele inimestele mõtteainet rohkem kui küllalt.

„Nõukogude Liit ja Saksamaa vjõitljevad juheskoos kapitalistliku imperialismi vereimejate vastu!” deklareeris pompol oma loengutel paatoslikult. „Nõukogude Liit ja Saksamaa on sotsialistilised vennad, kes on ulatanud juksteizele vennalikult kjaed sellel tunnil, mil otsustatakse kogu maailma saatus. Võitlusel ei zaa tunda halastust, sest inglise ja amjeerika imperialistlikud maod ei maga ja otsivad sobivat momenti, et rjunnata Nõukogude Liitu, maailma rahvaste vabaduse kantsi!”

Poisid ei hakanud küsimagi, miks inimestel kõik raadiod ära korjati, kui Nõukogude Liit nii vaba on.

„Nõukogude Liit on maailma kjõige rahuarmastavam riik! Kapitalistide ajaljehed ja raadijod rjaagivad sellest, et me koondame suuri jõude piirile Saksamaa vastu, aga see on vale! Meil ei ole mitte mingisugust soovi rjunnata oma naabreid!” rääkis pompol ühel juunikuu loengul. Ta oleks nagu lugenud ajateenijate mõtteid, sest koduste käest olid ka nendeni jõudnud Soome ja Londoni raadiote uudised, kus sellest kõigest räägiti. Mitte kõik ei olnud oma raadioid ära andnud ja nii mõnelgi Tallinna pööningul hoiti hästi peidetud raadiovastuvõtjaid ning sealt kuuldu põhjal arvati, et sõda ei ole enam mägede taga. Isegi Palmipuu Aleksandri usk pikemasse rahuaega oli hakanud mõranema.

Juuniküüditamisest said poisid teada mõni päev pärast selle toimumist. Kui juuni alguses saadeti kõik vabariigiaegsed kaadriväelased täienduskoolitusele, ei tundunudki see nii väga imelik, sest muutunud oludes pidid ka ohvitserid kvalifikatsiooni tõstmiseks saama juurde uusi teadmisi. Kuigi elu oli näidanud, et kui keegi oleks pidanud oskusi parandama, siis polnud need eestlased.

Kokkulepitud päevadel ei saabunud kõigil poistel sugulased neid vaatama ja põhjus selgus mõne päeva jooksul. Kuigi eestlastel hoiti silma peal ning linnaload olid kõik tühistatud, jõudsid uudised ikkagi ka kasarmutesse. Vagunitäied kodudest välja aetud inimestega ei võinud ju jääda märkamatuks.

Pompol ei vastanud sõdurite ettevaatlikele küsimustele muud, kui et Nõukogude võim ei või eksida ja kõik, mis ette võetakse, on ülemaailmse proletariaadi hüvanguks. „Pjaab njagema juldisemat pilti, mitte ainult tuhnima oma kulaklikul põllumaal!”

„Mida kuradit,” arvas selle peale nukralt Endel, kelle pedagoogidest vanemad ei ilmunud kokkusaamispäeval kohale, kuigi nad ei olnud varem ühtegi võimalust vahele jätnud. „Minu ema ja isa on ka ilmselt juba kuskil Peipsi taga… Nojah, ega vanamees ei saanud kindlasti jätta suud pruukimata, ta oli ju Vabadussõjas rooduülem ja sattus juba seal igat sorti ülematega konflikti. Küllap jälle rääkis midagi mõtlematut.”

Peeter ei osanud selle peale midagi kosta, sest tema isa tuli kohale küll ja teadis rääkida, et majaperemees Herbert koos oma prouaga oli minema viidud ning Kaare Albert kiitvat Nõukogude võimu, mis neile tehasesse uue töölissöökla oli ehitanud. Küllap olid koos Herbertiga sealsamas kindlas paigas ka Endli vanemad.