Читать книгу Mesiniku tütar - Santa Montefiore - Страница 6

Crab Cove’i golfiklubi on Tekanasseti saare tormidest puretud hallide sindelmajade seas üks ilusamaid. Selle hoone ehitasid üheksateistkümnenda sajandi lõpul paar sõpra, kes jagasid veendumust, et kui saarel puudub golfirada, siis puudub seal ainus asi, millel on üleüldse tähtsust, ning nüüd laiutabki see läänerannikul, nautides häirimatut ookeanivaadet. Sellest paremal seisab rohtunud mäeharjal pulgakommina punase- ja valgevöödiline tuletorn, mida tänapäeval kasutavad pigem linnuvaatlejad kui merel suuna kaotanud laevamehed, ning vasakul laiuvad kollased liivarannad ja lainetena voogavad rohtunud luited, kandes oma harjal tihedaid kibuvitsapõõsaid. Klubihoone seinu ehivad malbed roniroosid ja seda sõõrina ümbritsevale peenrale istutatud suitsroosad hortensiad on õitsedes üksainus lopsakate kobarate meri. See vaatepilt on nii võluv, et ei jäta kedagi külmaks. Ning selle kõige kohal lehvib merelt hoovavas soolases tuules hallil kivikatusel Ameerika lipp.

Kui tööstusrevolutsioon kujundas Ameerika palgejooned ümber, jäi saar, kuhu pääseb ainult väikelennuki või laevaga, sellest täiesti puutumata, säilitas vanamoeliselt armsad kveekerliku ilmega majad ja munakivisillutisega tänavad sellisena, nagu need alati olid olnud, ning võis jätkata oma elu unelevas melanhoolsevõitu rütmis, kus vanamoodsad väärtused sobisid kenasti kokku traditsioonilise arhitektuuriga.

Tekanassetil pole silma riivavaid liiklusmärke ega valgusfoore ning linnakese poed on võluvad butiigid, kus müüakse pesu, kingitusi, ilusaid nipsasjakesi ning kohapeal punutud korve ja luunikerdisi. Kogu Ameerikast saabub saarele kuulsaid kirjanikke, näitlejaid ja muusikuid, kes hülgavad sõgedad saastunud suurlinnad, et hingata värsket mereõhku ja otsida inspiratsiooni kaunist maastikust, ning kogu maailma jõukad ärimehed sõidavad rahanduskeskustest suveks perekonnaga siia puhkama.

Crab Cove’i golfiklubi on endiselt saare süda, nagu see kunagi kavandati, ehkki enam mitte säärane keelepeksukoht nagu kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel, kui siinne seltskond püüdis muutuva ajaga sammu pidada ning uued kombed põrkasid vanadega kokku nagu vastu kaljut raksuvad lained. Need noored inimesed, kes toona nii raevukalt muutuste eest võitlesid, on nüüd vanuigi sallivamad, kui olid kunagi nende vanemad, ja teejoomise ajal valitseb laudades heasoovlikum meeleolu. Kõnealusel 1973. aasta juuli õhtul oli üks sündmus, mille peale tänapäeval keegi kulmugi ei kergitaks, Crab Cove’i golfiklubi daamide meeled paraku viimseni üles kruvitud. Nad polnud jõudnud oma bridži­ kaartidele veel õieti pilkugi heita, kui kõneaine, mis oli kibelnud kõigi huulil, võimsa pahameelepurskena välja paiskus.

„Tead, kullake, minu arvates on see sündsusetu ja mul on tema pärast häbi,” pahvatas Evelyn Durlacher häälikuid Bostoni-päraselt venitades ning pigistas tulipunaseks värvitud huuled pahakspanevalt prunti. Evelyn oli siinse ontliku seltskonna vooruse verstapost. Selles prouas ei leidunud midagi, mis poleks kajastanud tema konservatiivseid tõekspidamisi ja kõrgeid moraalseid väärtushinnanguid. Evelynil jätkus tähelepanu kõigele, alustades laitmatutest kašmiirkostüümidest ja hoolikalt soengusse seatud punastest juustest ning lõpetades kaunilt kujundatud kodu ja hästi kasvatatud lastega. Sama pedantselt ja harjumuspärase halastamatusega tegi ta teatavaks, mida arvab teistest inimestest. „Meie ajal pidi neiu selleks, et mehega omavahele jääda, pääsema seltsidaami pilgu alt. Nüüdsed noored on käest ära ja keegi ei hoia neil vist enam silma peal.” Ta klõbistas oma pikkade punaseks lakitud küüntega lauale ja heitis hajameelse pilgu kaartidele. „Kohutavad kaardid. Anna andeks, Belle, kardan, et jätan su hätta.”

Belle Bartlett uuris oma kaarte, mis polnud sugugi paremad. Ta tõmbas sigaretist pika mahvi ja raputas melanhoolselt blonde lokkis juukseid. „Need tänapäeva noored,” kurtis ta. „Mina küll ei tahaks praegu noor olla. Neljakümnendatel ja viiekümnendatel oli teine lugu: siis teadis igaüks, mida passib teha ja mida mitte. Nüüd on piirid hägustunud ning meil ei jää üle muud kui sellega leppida. Arvan, et nad on lihtsalt segaduses ja me ei tohiks neid liiga karmilt hukka mõista.”

„Belle, sina püüad alati kõigis head näha. Ometi pead ju sinagi tunnistama, et Trixie Valentine on end häbistanud,” ei andnud Evelyn alla. „Öelgem otse välja, et ta pole käitunud, nagu ühelt daamilt oodatakse. Daamid ei jookse poisil igal pool sabas. Nad lasevad endale järele joosta. Ausõna, väga inetu lugu.”

„Mitte üksnes inetu, Evelyn, vaid ka ettevaatamatu,” lõi Sally Pearson temaga mesti ning heitis pikad lainelised läikivpruunid juuksed närvilise pealiigutusega tagasi. „Riputades end meestele kaela, määrivad neiud oma maine ega suuda seda plekki endalt enam kunagi maha pesta.” Sigaret kahe maniküüritud sõrme vahel, tegi ta käega kerge kaare, mõeldes, kui eeskujulik noor naine tema ise omal ajal oli olnud. „Mehel on vaja naist taga ajada ja naisel on vaja tunda, et tema pärast ollakse valmis võitlema. Tüdrukud annavad ennast tänapäeval liiga kergesti kätte. Meie hoidsime end omal ajal pulmaööks puutumatuna.” Tema itsitus lõppes kerge turtsatusega. „Ja kui juhtumisi ei hoidnudki, siis ei tohtinud igatahes keegi sellest teada.”

„Vaene Grace, nii kahju, et tütar talle nõndaviisi häbi teeb!” lisas Belle kaastundlikult. „Õudne mõelda, et võtame siin kõik nagu raisakullid korjuse kallal.”

„Aga mida temast õieti oodatagi, tüdrukud?” sekkus Blythe Westrup ja patsutas eebenmusta soengut. „Ta on ju britt. Nad võitsid küll sõja, ent kaotasid seejuures sündsustunde. Heldeke, mis lugusid neist aegadest räägiti – lausa šokeeriv! Tüdrukud kaotasid pea ...”

„Ja kõik muu samuti,” lisas Evelyn sarkastiliselt kulmu kergitades.

„Oi, Evelyn!” Sally ahmis õhku ja torkas sigaretipitsi huulte vahele, et varjata muiet. Teised ei tohtinud näha, et ta seda skandaali naudib.

„Aga kas on ikka päris kindel, et ta selle mehega ära jooksis?” küsis Belle. „Ehk on see kõigest õel kuulujutt. Trixie on küll isemeelne, aga ta pole paha tüdruk. Kõik on kangesti varmad tema kallal õiendama. Kui ta nii ilus poleks, ei tehtaks temast väljagi.”

Evelyn vaatas talle vihaselt otsa ja nüüd võis tema silmist lugeda välja varjamatut vimma. „Kullake, ma kuulsin seda täna hommikul Lucylt,” lausus ta otsusekindlalt. „Usu mind, mu tütar teab, mida räägib. Ta nägi neid tulemas koiduajal maale ühelt erapaadilt, kaunis räsitud ja üpris saladusliku moega. Poiss on samuti inglane ja ...” ta jäi korraks vait ning surus huuled nii tugevasti kokku, et neid polnud õieti nähagi. „Ta kuulub rock’n’roll-ansamblisse.” Evelyn tõi viimased sõnad kuuldavale nii põlastavalt, nagu levitaksid need halba haisu.

Belle puhkes naerma. „Evelyn, rock’n’roll on eilne päev. Arvan, et see poiss on rohkem Bob Dylan kui Elvis Presley.”

„Ah sa siis tead?” küsis Evelyn pahaselt. „Miks sa ei rääkinud?”

„Nendest kõneleb ju kogu linn, Evelyn. Kenad Briti poisid, viisakad tunduvad ka olevat.” Ta naeratas, nähes Evelyni haput nägu. „Nad elavad terve suve siin, Joe Hornby pool.”

„Vana Joe Hornby? Sa ju tead, missugune veidrik too on?” sekkus Sally. „Räägib, et on Mick Jaggeri suur sõber, aga oled sa kunagi teda siin saarel näinud?”

„Või üleüldse mõnd tähtsat inimest? Enda jutu järgi tunneb ta kõiki. Ta on lihtsalt üks suur hoopleja, muud midagi,” ütles Blythe.

„Kuuldavasti koostavad nood poisid albumit ja Joe aitab neid seejuures,” jätkas Belle. „Tal on keldris salvestusstuudio.”

„Joe pole juba viiskümmend aastat midagi produtseerinud!” ütles Sally. „Omal ajal oli ta kõigest keskpärane muusik. Nüüd on tema ajad möödas. Pealegi: kes seda projekti rahastab? Joel selleks nüüd küll raha ei ole.”

Belle kehitas õlgu. „Ma ei tea. Aga räägitakse, et ta viib poisid sügisel üleriigilisele tuurile.” Ta kergitas kulme. „See maksab kindlasti terve varanduse, mis te arvate?”

Evelyn oli otsustanud juhtida jutu skandaalile tagasi. Ta vaatas salamisi ruumis ringi ja madaldas häält. „Lucy jutu järgi läksid Trixie Valentine ja tema sõbranna Suzie Redford bändiga reede õhtul laevale ega tulnud tagasi enne kui täna varahommikul. Trixie keelas Lucyl sellest sõnakestki hingata. Vanematel polnud nende käigust kindlasti aimugi. Mis nende noorte vahel seal toimus, ei oska ma öelda, aga usun, et seda pole raske ette kujutada. Teate ju isegi, mis elu säärased inimesed elavad. Vastik!”

„Grace arvas ehk, et Trixie on Suzie juures!” oletas Belle. „Mingi seletus peab sellel olema.”

„Suzie Redford võib minu arvates küll teha, mida ise heaks arvab,” torkas Sally vahele. „Selles peres ei seata lastele mingeid piire.”

„Mind paneb see igatahes imestama,” ütles Belle vaikselt. „Jah, ma tean, et Grace’il on Trixiega raskusi. Aga seda ma siiski ei usu, et Trixie oleks emale ütlemata kolmeks päevaks ära kadunud. Pealegi poleks Freddie seda lubanud.” „Freddie on ärireisil,” kuulutas Sally võidurõõmsalt. „Kui kass on kodust ära ...”

„Seda tähendab see hirmus hellitamine,” ütles Blythe. „Cherches la mère,”^[1.] lisas ta salapäraselt.

Belle kustutas sigareti tuhatoosis. „Öeldakse vist ikka „cherches la femme”.”^[2.]

„See teeb sama välja, Belle,” andis Blythe vastu. „Vaadake ema ja süüdlane on käes. Grace ise võib olla küll lausa vooruse kehastus ja mul ei tule pähegi eitada, et ta on maailma kõige meeldivam inimene, aga ta on liiga järeleandlik. Trixie vajab kõva kätt, aga Grace on leebe.”

„Grace poputab teda sellepärast, et tal oli mitu nurisünnitust ja palju südamevalu, enne kui ta pärast nii paljusid aastaid lõpuks lapseootele jäi,” tuletas Belle neile meelde. „Trixie on kaua oodatud ainus laps. Pole siis ime, kui ta on natuke ära hellitatud.”

„Arvan, et Grace matab end aiatöösse ega taha sellele mõelda,” lausus Sally. „Mida te ise teeksite, kui teil oleks Trixie-sugune tütar?”

„Oo, ta on suurepärane aednik,” lisas Belle innukalt. „Tekanasseti aiad olid üpris ilmetud, enne kui tema Inglismaalt siia sõitis ning need oma imepärase maitse ja suurte kogemuste abil ümber kujundas.”

Evelyn kortsutas pahaselt kulmu. „Tema aednikuoskustes pole keegi kahelnudki, Belle. Küsimus on selles, kuidas ta oma last kasvatab. Aga kuulge, kes kaardid tegi?”

„Mina,” vastas Blythe. „Ja ma pakun ühe trumbita.”

Selsamal hetkel jäid kõik naised rabatult vait, sest sisse astus Grace ise, saadetuna laialivalguvalt lihavast naisest, keda kõik tundsid kui Bigi. Evelyn pigistas suu naksti kinni. Big oli saare kõige auväärsem ja kardetum naine. Vähe sellest, et talle kuulus suurim ja vanim maja, mille kunagi 1668. aastal ehitas üks siinne esmaasukas, peale selle oli ta üheksakümne viiesena surnud rikka naftaparuni Randall Wilson juuniori ainus tütar, kellele isa oli jätnud kogu oma varanduse. Põhjuseks, miks ta polnud iial abiellunud, peeti seda, et kõik mehed jäid nii rikkuse kui söakuse poolest talle alla. Nüüd, kui tal oli aastaid juba üle seitsmekümne, ei võetud abiellumist enam jutuks ning Big ei paistnud seda vähimalgi määral kahetsevat. Ta kohtles lähedasi sõpru pereliikmetena ning tundis – nagu oli kunagi tundnud tema isa – rõõmu sellest, et jagas oma jõukust teistega auväärse Randall Wilsoni heategevusfondi kaudu või kirjutas, kui tuju tuli, lihtsalt välja tšekke.

Grace Valentine tundus selles klubis sama kohatu kui veohobune puhastverd traavlite koplis. Tema pikad hiirekarva juuksed, milles leidus hõbedasi salke, olid kuklas pliiatsiga lõdvaks krunniks kinnitatud ning pruunikad puuvillased püksid ja avar särk moodustasid bridžimängijate neliku klanitud rõivastega terava kontrasti. Ühist näis Grace’il nendega olevat ainult nii palju, et temagi rinnal sädelesid üllatavalt elegantse mesilasekujulise prossina briljandid. Tema küüned olid näritud ja käed aastatepikkusest aiatööst karedad. Nägu oli minkimata ning inglastele omaselt õrn nahk Tekanasseti päikesest ja meretuultest parkunud. Seejuures olid Grace’i pähkelpruunid silmad ometi malbed ja osavõtlikud ning tema näos võis ikka veel näha kunagise ilu jälgi. Kui Grace Valentine naeratas, suutsid vähesed selle veetlusele vastu panna.

„Tere, Grace!” ütles Belle, kui kaks naist nende lauast möödusid. „Tere, Big!”

Grace naeratas. „Kas mäng läheb hästi?” küsis ta.

„Mulle ei paista siit midagi head,” vastas Belle. „Aga ma olengi bridžis üsna kehv.”

„Ah mis sa räägid, Belle Bartlett, pole sul häda midagi,” tõreles Evelyn, heites Grace’ile naeratuse ning otsides märke, mis näitaksid, kuidas too häbeneb. „Ta on lihtsalt tagasihoidlik.”

„Kus sa sooviksid istuda, Grace?” küsis Big, marssides neliku lauast mööda, vaevumata noogutamagi. Nood tõmbusid toolil süüdlaslikult kössi. Big näis pahatahtlikkuse lausa mingi üleloomuliku võimega ära tabavat; silmad kõiketeadvalt kissis, kopsis ta jalutuskepiga vastu läikivaid põrandalaudu, tundmata vähimatki muret sellest sündiva müra pärast.

„Istume väljas, kui seal sinu arvates liiga tuuline ei ole, Big,” vastas Grace.

Big kõgistas naerda. „Mitte põrmugi. Puhkegu kas või orkaan, mind ei jaksa see paigast liigutada.”

Nad kõndisid kahe poolega uksest välja avarale ookeanivaatega verandale. Merel lõikasid luikedena laineid paadid ning luidetel jooksis teineteist taga ajades kaks musta koera, samal ajal kui nende peremees aeglaselt mööda randa lähemale kõndis. Taevas madalale laskunud õhtupäike andis liivale roosaka varjundi ja merisk nokkis oma ereoranži nokaga kala­ jäänuseid. Grace valis laua, mis asus terrassi kaugemas servas päris piirde ääres, ning tõmbas Bigile korvtooli. Vana naine ulatas kepi Grace’ile ning laskus raske mütsatusega toolipadjale. Seejuures vallandus tema juuksekrunnist paar halli salku ja langes sulgedena kaelale. „No nii, kana on pesal,” ütles Big rahulolevalt ohates. Ta nipsutas sõrmi ning Grace polnud jõudnud veel istetki võtta, kui tema oli juba tellinud neile mõlemale kokteili. „Sul on tarvis end turgutada, Grace,” lausus ta kindlameelselt. „Ära tee neist hüäänidest väljagi. Nad on sinu peale hirmus kadedad ja õigusega: neil endal pole kamba peale terakestki annet.”

„Pole neil häda midagi,” vastas Grace. „Usu, ma olen näinud hoopis hullemaid.”

„Kindlasti oled. Briti naiste kõrval on need neli taltsad nagu tallekesed.”

Grace puhkes naerma. „Mulle ei lähe korda, mida inimesed mu selja taga räägivad, peaasi et nad näo eeski sõbralikud on. Briti naiste viga on see, et nad ütlevad kõik avameelselt välja, ja mulle ei meeldi kellegagi tülitseda.”

„Kui nõnda, siis eelistan ma igatahes britte. Kui inimestel on midagi öelda, öelgu otse näkku, selle asemel et tagaselja sosistada. Kui neil pole julgust oma veendumusi valjusti kuulutada, olgu päris vait. Evelyn Durlacher on vana latatara ja ma olen valmis ütlema seda talle otse näkku. Häbi võiks tal olla: ta on oma susimisega teinud siin saarel nii mõndagi halba. Tundub, nagu luusiks ta ringi ja lausa otsiks, mille üle keelt peksta. See naine on otse talumatult ennast täis. Ta peab end kõigist teistest nii palju kõrgemaks, et tema kukkumine tuleb valus.”

Kelner tõi kokteilid ja asetas lauale ka portselankausitäie pähkleid. Big torkas jämedad sõrmustatud sõrmed kaussi ning võttis peotäie pistaatsiapähkleid. Tema nägu oli petlikult leebe: avar laup, täidlased naeratavad huuled ja pehmed lõualotid andsid talle heatahtliku vanaema välimuse, aga terashallid silmad võisid muutuda ainsa hetkega jäiseks ning tarretada tema pahameele osaliseks saanud õnnetukese soolasambaks. Grace’il peatudes oli nende pilk kummatigi hämmastavalt õrn. „Räägi siis, millega Trixie hakkama sai. Evelyn on selle loo juba niikuinii üles puhunud, et lasta oma Lucyt heas valguses paista.” Big hingas häälekalt läbi nina sisse ja tema silmis välgatas korraks terast. „Kui see naine teaks pooli asjugi, mida Lucy tema selja taga teeb, hoiaks ta suu kinni.”

Grace ohkas. „Kardan, et Evelynil on sedapuhku õigus. Trixie on armunud ühesse noormehesse, kes mängib bändis. Mul pole selle vastu midagi, poiss on kindlasti täitsa meeldiv, aga ...”

„Sa pole temaga kohtunud?”

„Ei.”

„Räägi edasi.”

„Ta ütles mulle, et veedab nädalalõpu koos sõbranna Suziega Cape Codil ...”

Big kergitas küüniliselt kulmu. „Suzie Redfordiga! Sellest tüdrukust ei tule muud kui halba – kui iganes mingi pahandus teoksil on, viibib tema otse selle keskmes.”

„Kui tõele au anda, siis pole neist üks parem kui teine.” Grace naeratas heatahtlikult. „Aga neil on kahekesi lõbus, Big, ja Trixie on elus esimest korda armunud.”

Big uuris Grace’i leebet nägu, sooje pähkelpruune silmi ja pehmeid tuulest sasitud juukseid, ning nähes teise malbust, ei jäänud tal muud üle kui pead vangutada. „Mida ma sinuga küll peale pean hakkama, Grace? Sul on liiga pehme süda. Eks ütle siis, kus nad tegelikult käisid.”

„Sõitsid bändiga kaasa.”

„Kuhu kaasa?”

„Ühele erakontserdile, mille poisid andsid Cape Codil Joe Hornby muusikatöösturist sõbrale.”

Big võttis mõtlikult lonksu kokteili. „Aga ta jäi vahele.”

„Jah. Lucy nägi neid hommikul laevaga tagasi tulemas ja rääkis emale. Kujutan ette, et nüüd jahvatab sellest juba kogu saar. Trixie ise tuli selle looga enne tööleminekut lagedale. Sa ju tead, et ta töötab suvel Kapten Jackis. Igatahes polnud mul aega temaga pikemalt rääkida. Kogu oma mässumeelsusest hoolimata on Trixie südamepõhjas hea tüdruk. Ta tunnistas vähemasti üles.”

„Ainult sellepärast, et Lucy neid nägi. Kui võinuks loota, et asi jääb saladuseks, poleks ta kindlasti kõssanudki. Kardetavasti on ta end häbistanud ja sa peaksid teda suvevaheaja lõpuni koduarestis hoidma. Mulle oleks omal ajal vähemagi eest kere peale antud.”

„Aga praegu ei ole enam sinu aeg, Big, ning minu aeg samuti mitte. Ajad muutuvad. Noored inimesed on vabamad, kui olime kunagi meie, ja võib-olla on see isegi hea. Meile ei pruugi meeldida muusika, mida nad kuulavad, ja sobimatud riided, mida nad kannavad, aga nad on noored ja kirglikud. Nad mässavad ebavõrdsuse ja sõja vastu; helde aeg, vaata või minu vaest Freddiet –üks silm läinud ja näos too hirmus arm – ning polegi vaja pikemalt seletada, et sõjas ei ole võitjaid. Noored on julged ja otsekohesed ning ma mõnes mõttes imetlen neid sellepärast.” Grace surus karedad sõrmed vastu särgi rinna ees olevat mesilasekujulist prossi. „Nad võivad olla küll idealistlikud ja rumalad, aga annavad endale aru, et kõige tähtsam siin elus on armastus.” Ta pööras oma pruunide silmade pilgu merele ja naeratas mõtlikult. „Arvan, et tahaksin olla praegu noor ja teada, et mul on kogu elu alles ees.”

Big võttis veel ühe lonksu kokteili. „Helde aeg, Grace, mõnikord ei saa ma sinust sugugi aru. Kui kõik teised tõmbavad ohjad pingule, siis lased sina need lõdvaks. Ei tea, kas see on mingi Briti eripära või mis? Või meeldib sulle lihtsalt teha kõike teistmoodi kui teised? Ütle, kas Freddie ka teab Trixie väikesest seiklusest.”

Abikaasa nime kuuldes tõmbus Grace näost tõsiseks. „Ma pole sellest talle veel rääkinud,” vastas ta vaikselt.

„Aga räägid?”

„Ma ei tahaks. Freddie saab hirmus vihaseks. Kuid mul ei jää midagi muud üle. Muidu kuuleb ta seda kelleltki teiselt. Tõenäoliselt viienda augu avalöögi ajal!” Grace’i naer reetis pigem ärevust kui head tuju.

Mõeldes, et Bill Durlacher võib golfirajal keelt peksta, võttis Big oma lopsakate rindadega enda alla pool lauda. „Bill pole põrmugi parem kui tema naine,” põrutas ta. „Aga sul on õigus: pead Freddiele rääkima. Ta ei tohi olla siin saarel viimane inimene, kes sellest teada saab.”

„See lööb ta rööpast välja, Big. Freddie peab talle distsipliinist pika epistli ja paneb ta arvatavasti suve lõpuni koduaresti. Ja siis on Trixie ainus mõte see, kuidas poisiga meie teadmata kokku saada.” Grace hakkas naerma. „Ma tunnen Trixiet. Ta on rohkem minu moodi, kui arvata oskab.”

Bigi näole ilmus üllatus. „Ma ei kujuta ette, et sina kunagi pahandust oleksid teinud, Grace.”

„Oo, ma pole sugugi alati nii kombekalt käitunud.” Grace naeratas nukralt, meenutades oma neiuiga. „Mingil ajal olin koguni väga mässumeelne. Aga see juhtus hirmus ammu.” Grace pööras pilgu uuesti merele.

„Mis vitsad sind siis korrale kutsusid?” küsis Big.

„Mu enda südametunnistus,” vastas Grace, kulm mõtlikult kortsus.

„Siis pöördusid kindlasti õigele teele tagasi.”

„Jah, nii võib vist öelda küll.” Grace ohkas raskelt ning sellest ohkest aimus ühtaegu alistumist ja kahetsust.

„Kas tahad kuulda, mida soovitab sulle vana naine, kes on elus kõike näinud?” küsis Big.

Tundus, nagu pöördunuks Grace kusagilt kaugelt praegusesse hetke tagasi. „Jah, palun.”

Big otsis endale toolis mugavamat asendit nagu hauduv kana, kellega ta end ise oli võrrelnud. „Mine nüüd koju ja pea Trixiega maha üks range jutuajamine. Ütle, et ta ei tohi sulle enam niiviisi valetada. Sa pead teadma, kus ja kellega ta on – niihästi tema turvalisuse kui sinu enda meelerahu huvides. Ütle sedagi, et ta ei tohi sel suvel enam saarelt lahkuda ning see otsus on lõplik. Sa pead tegema selle talle täiesti selgeks, Grace. Saad sa sellega hakkama?”

„Jah, saan küll,” vastas Grace kõhklevalt.

„See on austuse küsimus, Grace,” kuulutas Big resoluutselt. „Tõesõna, mu kallis, kui tahad, et see laps veel üldse su sõna kuulaks, pead tegema südame kõvaks, enne kui hilja.” Ta jäi korraks vait, et rüübata kokteili, ning jätkas siis: „Kui isa jõuab koju, siis räägid talle, mis juhtus, ning annad teada, et oled tüdrukut noominud ja sellega on nüüd asjad ühel pool. Kas arvad, et Freddie lepib sellega?”

„Ma ei tea. Ta saab hirmus vihaseks. Sa ju tead, et tal peab kõik tipp-topp olema.” Grace kehitas õlgu. „Ma võiksin näidata asju pisut paremas valguses ...”

„Sa ei tohi talle valetada, Grace. See on tähtis. Teie kaks peate ühte hoidma. Oled hea südamega ja tean, et tahad Trixiet toetada, aga mehe valisid sa endale enne ning sinu kui naise kohus on seista igas asjas tema kõrval.”

Võis näha, et Grace on löödud. „Kohus,” sõnas ta vaikselt ning Big kuulis tema hääles kibedust. „Ma vihkan seda sõna.”

„Kohusetunne on see, mis teeb meist tsiviliseeritud inimesed, Grace. Kui tahame, et ühiskond õmblustest lahti ei käriseks, peame tegema seda, mis on õige, ega tohi mõelda kogu aeg ainult iseendale. Noortel ei ole kohusetunnet ning nagu ma aru saan, pole neil ka austust. Kardan, et tulevikus võtab võimust kombelõtvus ja inimesed ei saa enam aru, mis on tähtis. Aga ma ei tulnud selleks, et sulle moraalijutlust pidada. Olen siin, et sind toetada.”

„Tänan sind, Big. Sinu toetus on mulle väga tähtis.”

„Me oleme olnud sõbrad juba peaaegu kolmkümmend aastat, Grace. See on pikk aeg. Meie sõprus algas, kui tulid Tekanassetile ja muutsid mu metsistunud tagahoovi kauniks paradiisiks. Võib-olla sobisime nii hästi sellepärast, et sina ei ole kunagi näinud oma ema ja minul pole iial olnud lapsi.” Ta naeratas ja võttis uue peotäie pähkleid. „Ning sina oled ainus, kes minu ees ei poe,” ütles ta naerda kõkutades. „Sa oled malbe loomuga, aga aus. Ma ei usu, et kiidaksid eales mulle takka ainuüksi sellepärast, et olen rikas kui Kröösus, vana kui Noa laev ja paks nagu vaal.”

„Ah jäta, Big!” Grace hakkas tõrjuvalt naerma. „Rikas kui Kröösus võid sa ju ehk olla, aga Noa laevaga ei maksa sul ennast võrrelda ja vaalaga ammugi mitte!”

„Aitäh valetamast. Kullake, kui jutt käib mu vanusest ja kehakaalust, luban sul valetada, nii et suu suitseb.”

Kui Grace pöördus tagasi koju Sunset Slipile, oli päike merevee üle kullanud. Kahest retriiverist saadetuna kõndis ta verandale ning libistas pilgu üle rannal kasvavate metsikute taimede ja nende taga sädeleva vee. Januselt ahmis ta endasse seda rahulikku vaatepilti. Kõige rohkem rahustas tema meeli siiski mesilaste tasane sumin. Sellest valgus südamesse nukrust, aga see ei olnud ebameeldiv tunne. Kummalisel kombel valmistasid need mälestused Grace’ile naudingut, just nagu hoiaks valu teda ühenduses tolle naisega, kes ta kunagi oli olnud ning kelle oli endast maha jätnud, asudes palju aastaid tagasi teele Ameerika poole.

Grace kõndis ümber maja sinna, kus seisid külgseina ääres tema kolm mesipuud, varjatuna tuule ja päikese eest spetsiaalselt selleks otstarbeks istutatud surmaputkedest, ja tõstis tavapäraseks kontrolliks ühe taru kaane. Sellest, et ta mõnikord nõelata sai, ei teinud Grace väljagi. Ta ei kartnud seda, aga teda kurvastas mõte, et iga kord, kui üks mesilane teda nõelab, kaotab vapper putukas taru kaitstes elu.

Arthur Hamblin oli andnud tütrele edasi kõik, mida ta ise mesilaste kohta teadis – alustades sellest, kuidas nende eest hoolitseda, ning lõpetades omavalmistatud taruvaigutinktuuridega, millega sai ravida kurguvalu ja muid hädasid. Mesindus oli olnud nende ühine armastus ning tarude eest hoolitsedes ja mett võttes olid isa ja tütar saanud lähedaseks, liiatigi et peale teineteise polnud neil siin ilmas kedagi. Grace ei saanud vaadata mesilast, mõtlemata seejuures armastusega isale. Kuuldes vaikset suminat, nägi ta alati vaimusilma ees neid putukaid kõigest hingest armastanud isa lahket nägu ja kuulis mõnikord koguni tema häält, otsekui sosistaks too talle kõrva: „Ära unusta kontrollida, kas mesilased on hakanud alumistel raamidel meekärgi kaanetama.” Või: „Kas näed, kuidas mesilased lennuava valvavad? Nad tajuvad mingit ohtu. Herilasi või siis ehk võõraid mesilasi. Ei tea kumbasid?” Arthur Hamblin võis rääkida mesilastest tundide kaupa, ilma et oleks õieti hingegi tõmmanud. Sageli vestles ta koguni mesilaste endiga ja luges neile oma lemmikluuletust, mida Grace oli kuulnud nii sageli, et teadis seda peast: „Pulmad, sünd või matused ...”

Tarusse vaadates nägi Grace, et mesilased sätivad end õhtule. Väljas oli läinud külmemaks ja nad olid unised. Ta naeratas leebelt ning mälestused tulvasid temast üle nagu mõõtmatu piltide ja tunnete meri. Siin, mesilaste seltsis sai Grace olla jälle tema ise ja anduda meenutustele.

Mesipuule katust tagasi pannes tajus ta nagu ikka, et keegi seisab sealsamas lähedal. Grace oli nüüd juba nii tark, et ei pöördunud enam vaatama, sest oli oma hämminguks palju kordi tõdenud, et tema ainus kaaslane on tuul. Nüüd oli ta selle kummalise lähedusega harjunud ega kippunud seda enam analüüsima: lõppude lõpuks oli tema maja ju vana ning Tekanasset oli tuntud oma kummituste poolest. Isegi Big teadis nende kohta lugusid rääkida. Grace’i nad ei hirmutanud – tõtt öelda tundis ta end nende seltsis koguni julgemalt, otsekui oleks tal sõber, kellest keegi teine ei tea.

Viimasel ajal oli ta hakanud järjest sagedamini mõtetes oma eelmise elu juurde tagasi pöörduma. Tundus, nagu võtaks kahetsus temas iga aastaga üha rohkem võimust ja mälestuste kütked muutuksid järjest tugevamaks. Juba üle kahekümne aasta oli ta olnud ema ja ainult ema, ent Trixie saab varsti täiskasvanuks ja läheb ära, jättes Grace’i üksi Freddie ja laguneda ähvardava abieluga.

„Tere, vana sõber,” ütles ta ja naeratas, tundes, kui absurdne on rääkida nähtamatuga.

1 Otsige ema. Pr k [ ↵ ]

2 Femme, naine. Pr k. [ ↵ ]