Читать книгу Valelikud võrgutajad - Сара Шепард - Страница 2

Kujutle paari aasta tagust, seitsmenda ja kaheksanda klassi vahelist suve. Oled oma kiviäärisega basseini juures õues lamamisest päevitunud, sa kannad uusi Juicy Couture’i dresse (mäletad, kui kõigil need seljas olid?) ja mõtteis on su silmarõõm, poiss, kes käib tolles teises keskkoolis, mille nime me ei maini, ja kes lappab kaubamajas Abercrombie poes teksaseid riiulitele. Sööd oma kakaoga riisihelbeid just nii, nagu need sulle meeldivad – rasvata piima sisse uputatult – ning korraga näed piimapaki küljel selle tüdruku nägu. KADUNUD. Tüdruk on armsake – tõenäoliselt armsam kui sina – ning ta silmis on trotslik pilk. Mõtled: hm, võib-olla maitsevad ka temale läbiligunenud riisikrõbinad. Ja vead kihla, et ta arvaks samuti, et Abercrombie poiss on kuum. Sa imestad, kuidas keegi nii … noh, päris sinu moodi … küll kaduma läks. Sa arvasid, et ainult iludusvõistlustel osalevad tüdrukud lõpetavad piimapakil.

Hästi, paku uuesti.

Aria Montgomery kaevus nägupidi oma parima sõbranna Alison DiLaurentise murusse. „Hõrgutav,” pomises ta.

„Kas sa nuusutad muru?” hõikas Emily Fields tema selja tagant, lükates pika tedretähnilise käsivarrega oma ema Volvo luukpära ust kinni.

„Lõhnab hästi.” Aria lükkas oma roosatriibulised juuksed eemale ja ahmis sooja varaõhtust õhku. „Nagu suvi.”

Emily lehvitas emale hüvastijätuks ja kergitas igavaid teksaseid, mis ta kõhnadel puusadel rippusid. Emily oli juba pisipõnnide liigast alates võistlusujuja, ja vaatamata sellele et ta nägi Speedo trikoos suurepärane välja, ei kandnud ta kunagi midagi liibuvat või ligilähedaseltki kaunist, erinevalt ülejäänud seitsmenda klassi tüdrukutest. Seda põhjusel, et Emily vanemad nõudsid, et inimene ehitaks isiksuse üles seestpoolt väljapoole. (Kuigi Emily oli üpriski kindel, et see, et ta oli sunnitud liibuva T-särgi kirjaga IIRI TÜDRUKUD TEEVAD SEDA PAREMINI aluspesusahtli tagaossa peitma, ei olnud just iseloomu kasvatav.)

„Hei, tšikid!” Alison tuli piruette tehes läbi eesaia. Ta juuksed olid korratusse hobusesabasse seotud ja ta kandis endiselt sedasama üleskeeratud šotiruudulist maahokiseelikut, mis oli tal seljas pärastlõunasel hokivõistkonna aastalõpupeol. Alison oli ainukese seitsmendikuna juunioride meeskonda pääsenud ning vanemad Rosewoodi kooli tüdrukud sõidutasid teda koju, Cherokee Jay-Z muusikast mürtsumas, ja piserdasid Alisoni enne väljalaskmist parfüümiga üle, et ta ei lõhnaks sigarettide järele, mida nad kõik olid suitsetanud.

„Millest ma ilma jäin?” hüüdis Spencer Hastings ja hakkas Alisoni hekist läbi pugema, et teistega ühineda. Spencer elas naabermajas. Ta heitis oma pika läikiva tumeblondi hobusesaba üle õla ja võttis lillast Nalgene’i pudelist suure sõõmu. Spencerit polnud sügisel koos Aliga juunioride tiimi võetud ning ta pidi mängima seitsmenda klassi meeskonnas. Ta oli terve aasta ohjeldamatult maahokit harjutanud, et oma mänguoskusi täiustada, ja tüdrukud teadsid, et ta oli enne nende saabumist tagahoovis triblamist harjutanud. Spencer ei kannatanud silma otsaski, et keegi temast ükskõik milles parem oleks. Eriti Alison.

„Oodake mind ka!”

Nad pöörasid ringi ja nägid Hanna Marinit, kes oma ema Mercedesest välja ronis. Ta komistas oma kandekoti otsa ja vehkis ägedalt pontsakate kätega. Sellest ajast saadik, kui Hanna vanemad eelmisel aastal lahutasid, oli tüdruk järjepidevalt kaalus juurde võtnud ja riietest välja kasvanud. Ali pööritas küll silmi, aga ülejäänud tüdrukud tegid näo, et ei märka midagi. Täpselt nii, nagu parimatele sõpradele kohane.

Alison, Aria, Spencer, Emily ja Hanna said lähedaseks eelmisel aastal, kui vanemad panid nende nimed kirja, et nad töötaksid vabatahtlikena Rosewoodi kooli laupäevastel heategevusõhtutel … nojah, kõikide teiste vanemad peale Spenceri, kes hakkas vabatahtlikuks omal algatusel. Kas Alison neid teadis või mitte, igatahes teadis nelik Alisoni väga hästi. Ta oli täiuslik. Ilus, vaimukas, tark. Populaarne. Poisid tahtsid Alisoni suudelda ja tüdrukud – isegi temast vanemad – tahtsid tema olla. Nii et esimesel korral, kui Ali ühe Aria nalja peale naeris, Emilyle ujumise kohta küsimuse esitas, ütles Hannale, et ta särk on jumalik, või kommenteeris, et Spenceri käekiri on palju kenam kui tal endal, ei saanud tüdrukud midagi parata, et olid, noh … lummatud. Enne Alit tundsid tüdrukud end nagu avara pihaosaga empsi teksad – veidravõitu ja halvas mõttes teistsugused –, korraga aga tekitas Alison neis tunde, et nad on otsekui täiuslikult istuvad Stella McCartney teksased, sellised, mida keegi endale lubada ei saa.

Nüüd, rohkem kui aasta hiljem, seitsmenda klassi viimasel koolipäeval, olid nad mitte ainult parimad sõbrannad, vaid ka Rosewoodi kooli populaarseimad tüdrukud. Selleks, et niimoodi kujuneks, oli paljugi juhtunud. Iga isekeskis peetud pidžaamaõhtu, iga kooliekskursioon oli järjekordne seiklus. Isegi klassijuhatajatund oli meeldejääv, kui nad kõik koos olid. (Esindusmeeskonna kapteni tundeküllase kirja – adresseeritud tema järeleaitajale matemaatikas – ettelugemisest kooli ringhäälingusüsteemi kaudu sai Rosewoodi legend.) Kuid oli teisi asju, mida nad kõik soovinuks unustada. Ja oli üks saladus, millest nad isegi rääkida ei suutnud. Ali ütles, et just saladused on need, mis nende viisiku sõpruse kõige kindlamini igaveseks kokku köidavad. Kui nii, siis peavad nad küll terveks eluks parimateks sõpradeks jääma.

„Mul on nii hea meel, et see päev möödas on,” soigus Alison ja tõukas Spenceri õrnalt hekiavausest tagasi. „Sinu küünis.”

„Mul on nii hea meel, et seitsmes klass läbi sai,” ütles Aria sellal, kui tema, Emily ja Hanna järgnesid Alisonile ja Spencerile küünist või õigemini kunagisest laudast ümber ehitatud külalismaja suunas, kus Spenceri vanem õde Melissa oli keskkoolis käies elanud. Õnneks oli ta just kooli lõpetanud ja pidi suvel Prahasse minema, nii et maja oli täna õhtul üleni nende päralt.

Äkitselt kuulsid nad väga piiksuvat häält. „Alison! Tere, Alison! Tere, Spencer!”

Alison pööras tänava suunas. „Kindel ei,” sosistas ta.

„Kindel ei,” kordasid Spencer, Emily ja Aria kiiresti.

Hanna kortsutas kulmu. „Pagan küll.”

Selle mängu võttis Ali üle oma vennalt Jasonilt, kes oli Rosewoodi kooli abiturient. Jason ja ta sõbrad mängisid seda keskkoolidevahelistel kohtumisõhtutel tüdrukuid takseerides. Kui olid viimane, kes hüüdis „kindel ei”, pidid tol õhtul koledat tüdrukut lõbustama, sellal kui su sõbrad said õnne proovida tema kuumade sõbrannadega – mis tähendas sisuliselt seda, et olid sama nõme ja ebameeldiv kui too tüdruk. Ali versiooni järgi hüüdsid tüdrukud „kindel ei”, kui nende lähedusse sattus mõni kole, igav või äpu tegelane.

Seekord käis „kindel ei” Mona Vanderwaali – mõned majad kaugemal elava nohiku, kelle meelisajaviiteks oli üritada Spenceri ja Alisoniga sõbraks saada – ja tema kahe friigist sõbratari Chassey Bledsoe ja Phi Templetoni kohta. Chassey oli tüdruk, kes häkkis kooli arvutisüsteemi ja seejärel rääkis direktorile, kuidas seda paremini kindlustada, ja Phi Templetonil oli igal pool jojo kaasas – rohkem polnud vajagi öelda. Kolmik seisis keset vaikset äärelinnatänavat ja vahtis tüdrukutepunti. Mona seisis oma Razori tõukerattal, Chassey oli musta maastikujalgrattaga ja Phi jalgsi – jojo loomulikult käes.

„Hei, kas tahate minu poole tulla ja „Hirmufaktorit” vaadata?” hõikas Mona.

„Vabandust,” muigas Alison eputavalt. „Meil on nagu tegemist.”

Chassey kortsutas kulmu. „Te ei tahagi näha, kuidas nad putukaid söövad?”

„Rõve!” sosistas Spencer Ariale, kes hakkas seejärel tegema, nagu sööks Hanna peanahalt nähtamatuid täisid nagu ahv.

„Jah, tore ju oleks.” Alison kallutas pea viltu. „Meil on see pidžaamapidu juba tükimat aega ette planeeritud. Aga võib-olla järgmine kord?”

Mona vaatas kõnniteed. „Jah, olgu.”

„Nägudeni.” Alison keeras silmi pööritades ringi ja teised tüdrukud tegid sama.

Nad läksid läbi Spenceri tagavärava. Nendest vasakul oli Ali krundi tagaaed, kuhu ta vanemad oma laiajooneliste piknikute tarbeks kahekümneistmelist aiapaviljoni ehitasid. „Tänu jumalale, et töölisi siin pole,” ütles Ali kollast buldooserit kiigates.

Emily kangestus. „Kas nad on sulle jälle kommentaare teinud?”

„Rahune maha, Killer,” ütles Alison. Teised itsitasid. Mõnikord kutsusid nad Emilyt Killeriks, justkui oleks ta Ali isiklik pit bull. Ka Emilyle tundus see varem naljakas, aga viimasel ajal ei naernud ta enam kaasa.

Küün oli otse ees. Väikesel ja õdusal hoonel oli suur aken, kust avanes vaade Spenceri suurele ebamäärasele talule, millel oli päris oma tuuleveski. Siin Pennsylvania osariigi Rosewoodis – väikeses äärelinnas Philadelphiast umbes kahekümne miili kaugusel – elati märksa tõenäolisemalt nagu Spenceri perekond umbes kahekümne viie toalises talumajas, kus on mosaiigis kahhelkividega bassein ja mullivann, kui moodulehitisest McMansion’is1. Rosewood lõhnas suvel sirelite ja niidetud muru ning talvel puhta lume ja puuküttega pliitide järele. See oli täis kõrgeid haljaid mände, aakrite kaupa perekondlikke maamaju ning nunnumast nunnumaid rebaseid ja jänkusid. Rosewoodis olid vapustavad ostukeskused, koloniaalajastu kinnisvara ja pargid sünnipäevade, koolilõpetamiste ja lihtsalt-sellepärast-et-meil-on-tuju-pidude jaoks. Ja Rosewoodi poisid olid tol õhetaval, tervislikul, just-Abercrombie-kataloogist-välja-astunud moel vapustavad. See oli Philadelphia koorekiht. Täis vana ja üllast veresugulust, vana raha ja igiammuseid skandaale.

Kui nad küüni juurde jõudsid, kuuldus seest itsitamist. Keegi kiljus: „Ma ütlesin, lõpeta ära!”

„Jumal küll,” oigas Spencer. „Mida tema siin teeb?”

Läbi lukuaugu kiigates nägi Spencer Melissat, oma pirtsakat ja korralikku, kõiges suurepärast vanemat õde ja tema hõrku kallimat Ian Thomast diivanil maadlemas. Spencer lõi kingakontsaga ukse pihta, nii et uks paiskus valla. Küünis oli justkui sambla ja kergelt kõrbenud popkorni hõngu. Melissa pööras ringi.

„Mida pekki … ?” küsis ta. Seejärel märkas ta teisi ja naeratas. „Ah, tere, tüdrukud.”

Tüdrukud silmitsesid Spencerit. Ta kurtis pidevalt, et Melissa on mürgine supermõrd, nii et iga kord oli päris jahmatav, et Melissa tundus sõbralik ja armas.

Ian tõusis püsti, ringutas ja naeratas laialt Spencerile. „Tere.”

„Tere, Ian,” vastas Spencer palju erksamal toonil. „Ma ei teadnud, et te siin olete.”

„Ikka teadsid.” Ian naeratas flirtivalt. „Sa nuhkisid meie järel.”

Melissa kohendas õde jõllitades oma pikki blonde juukseid ja mustast siidist peapaela. „Niisiis, mis toimub?” küsis ta veidi süüdistavalt.

„Asi on lihtsalt … Ma ei tahtnud sisse trügida …” puterdas Spencer. „Aga pidime selle pinna täna õhtuks endale saama.”

Ian lõi mänglevalt Spenceri käsivart. „Ma ajasin sulle ainult jama,” õrritas ta.

Punane laik levis üle Spenceri kaela. Ianil olid sassis blondid juuksed, unise pilguga pähklivärvi silmad ja täiesti vastupandamatud kõhulihased.

„Oo,” ütles Ali liiga valjusti. Kõigi pilgud pöördusid temale. „Melissa, sina ja Ian olete maailma kõige nummim paar. Ma pole varem öelnud, aga olen seda alati mõelnud. Kas sa ei arva, Spence?”

Spencer pilgutas silmi. „Ee,” ütles ta vaikselt.

Melissa vaatas kimbatusse sattunult hetkeks Alit ja pöördus uuesti Iani poole. „Kas ma saaksin sinuga väljas rääkida?”

Ian jõi tüdrukute pilkude all oma Corona pudeli tühjaks. Tüdrukud jõid vanemate baarikapis leiduvatest pudelitest muidu väga salamisi. Poiss asetas tühja pudeli lauale, kinkis neile hüvastijätunaeratuse ja läks Melissa kannul õue. „Adjöö, daamid.” Ta pilgutas neile silma ja pani ukse enda järel kinni.

Alison hõõrus käsi. „Järjekordne mure Ali D. poolt lahendatud. Kas ütled mulle nüüd aitäh, Spence?”

Spencer ei vastanud. Ta oli küüni eesaknast välja vaatamisega liiga hõivatud. Lillakasse valguskumasse olid ilmunud esimesed jaanimardikad.

Hanna jalutas hüljatud popkornikausi juurde ja võttis suure peotäie. „Ian on nii kuum. Nagu et isegi kuumem kui Sean.” Sean Ackard oli üks klassi kenamaid poisse ja Hanna lakkamatute fantaasiate aines.

„Tead, mis ma kuulsin?” küsis Ali diivanile potsatades. „Seanile meeldivad õudselt tüdrukud, kellel on hea söögiisu.”

Hanna nägu selgines. „Tõesti?”

„Ei.” Alison turtsatas.

Hanna lasi peotäiel popkornil aeglaselt kaussi tagasi langeda.

„Niisiis, tüdrukud,” ütles Ali. „Ma tean ideaalset asja, mida me teha võiksime.”

„Loodetavasti ei hakka me jälle kanni välgutama.” Emily itsitas. Nad olid seda kuu aega tagasi teinud – jube külm oli –, ja kuigi Hanna keeldus vähema kui alussärgi ja nädalapäeva kirjaga alukate väele jäämast, lippasid teised tüdrukud porgandpaljalt üle lähedalasuva viljatu maisipõllu.

„Sulle meeldis see ülearugi,” pomises Ali. Naeratus Emily suul haihtus. „Aga ei – ma hoidsin seda viimase koolipäeva jaoks. Ma õppisin, kuidas inimesi hüpnotiseerida.”

„Hüpnotiseerida?” kordas Spencer.

„Matti õde õpetas mulle,” vastas Ali, vaadates Melissa ja Iani fotosid kaminasimsil. Tema sellenädalasel kallimal Mattil olid samasugused liivakarva juuksed nagu Ianil.

„Kuidas see käib?” küsis Hanna.

„Kahju, aga ta käskis mul saladust pidada,” ütles Ali uuesti ümber pöörates. „Tahate näha, kas see toimib?”

Kulmu kortsutades võttis Aria helelillal põrandapadjal istet. „Ma ei tea …”

„Miks mitte?” Ali pilk väreles siga kujutaval käpiknukul, mis Aria lillast kampsunikoelisest kandekotist välja piilus. Aria kandis alati imelikke asju kaasas – pehmeid mänguloomi, vanadest romaanidest välja rebitud suvalisi lehekülgi, postkaarte kohtadest, kus ta polnud kunagi käinud.

„Kas hüpnoos paneb ütlema asju, mida inimene öelda ei taha?” küsis Aria.

„Kas sul on siis midagi, mida sa meile rääkida ei saa?” küsis Ali vastu. „Ja miks sa ikka veel seda suurt nukku igale poole kaasa tassid?” Ta osutas käpiknukule.

Aria kehitas õlgu ja tõmbas seanuku kotist välja. „Isa tõi Pigtunia mulle Saksamaalt kingiks. Pigtunia annab mulle armuelu asjus nõu.” Ta toppis käe nuku sisse.

„Sa pistad talle käe tagumikku!” kiljus Ali ja Emily hakkas itsitama. „Pealegi, miks sa peaks tahtma isa kingitud asju kaasas kanda?”

„See ei ole naljakas,” torkas Aria ja pööras jõnksti pead, et Emilyle otsa vaadata.

Kõik vaikisid mõne sekundi ja tüdrukud vaatasid tühjal pilgul üksteisele otsa. Seda tuli viimasel ajal päris tihti ette: keegi – tavaliselt Ali – mainis midagi, keegi tüdrukutest ärritus, aga kõik olid liiga arad, et küsida, mis õieti toimub.

Vaikuse katkestas Spencer. „Ennast hüpnotiseerida lasta, ee … kõlab tõesti natuke kahtlaselt.”

„Sina ei tea sellest midagi,” ütles Alison kiiresti. „Kuulge nüüd. Võiksin seda teile kõigile korraga teha.”

Spencer näppis seelikuvärvlit. Emily puhus õhku läbi hammaste. Aria ja Hanna vahetasid pilgu. Ali mõtles alatasa välja asju, mida nad teha võiksid – eelmisel suvel oli selleks võililleseemnete suitsetamine, nägemaks, kas neil tekivad hallutsinatsioonid, ja möödunud sügisel olid nad Pecksi tiigis ujumas käinud, kuigi sealt leiti kunagi surnukeha – aga asi oli selles, et tihtipeale ei tahtnud nad teha seda, mida Alison neil teha käskis. Kõik nad armastasid Alit hullupööra, aga vahel ka vihkasid – kamandamise pärast ja nõiduse pärast, mille ta neile peale oli pannud. Mõnikord ei tundnud nad end Ali juuresolekul päris tõelistena. Nad tundsid end kui nukud, kelle iga liigutust Ali dirigeerib. Igaüks neist soovis, et kasvõi ühel korral oleks neil jõudu Alile ei öelda.

„Paa-luuun?” küsis Ali. „Emily, sina ju tahad seda teha, eks?”

„Ee …” Emily hääl värises. „Noh …”

„Ma teen seda …” torkas Hanna.

„Mina ka,” ütles seejärel kiiresti Emily.

Spencer ja Aria noogutasid tõrksalt. Rahulolevalt kustutas Alison klõpsti kõik tuled ja süütas mitu vanillilõhnalist altariküünalt, mis olid diivanilaual. Siis astus ta sammu tagasi ja ümises.

„Olgu, teie kõik, nüüd lihtsalt lõdvestuge,” ütles ta poollauldes, ja tüdrukud istusid ringis vaibale. „Südamelöögid aeglustuvad. Mõelge rahulikke mõtteid. Ma hakkan sajast tagurpidi loendama, ja niipea kui ma teist kedagi puudutan, on ta minu võimuses.”

„Jube.” Emily naeris jõuetult.

Alison alustas. „Sada … üheksakümmend üheksa … üheksakümmend kaheksa …”

Kakskümmend kaks…

Üksteist…

Viis…

Neli…

Kolm…

Ta puudutas pöidlaga Aria laupa. Spencer harutas ristamisi olnud jalad lahti. Aria vasaku jala laba tõmbles korraks.

„Kaks …” Ta puudutas aeglaselt Hannat, siis Emilyt ja liikus seejärel Spenceri poole. „Üks.”

Spenceri silmad avanesid veel enne, kui Alison teda puudutada jõudis. Ta hüppas püsti ja jooksis akna juurde.

„Mida sa teed?” sosistas Ali. „Sa rikud selle hetke ära.”

„Siin on liiga pime.” Spencer sirutas käe üles ja tõmbas kardinad laiali.

„Ei.” Alison laskis õlad alla. „Peabki pime olema. Nii see toimib.”

„Ole nüüd, ei pea ikka küll.” Ruloo takerdus; Spencer uratas ja sikutas jõuga.

„Ei. Peab küll.”

Spencer pani käed puusa. „Tahan, et siin oleks valgem. Ehk tahavad seda kõik.”

Alison vaatas teisi. Neil kõigil olid alles silmad kinni.

Spencer ei andnud alla. „Alati ei pea kõik nii olema, nagu sina seda tahad, või kuidas, Ali?”

Alison naeris järsult. „Kardinad kinni!”

Spencer pööritas silmi. „Jumal hoia, võta rohtu.”

„Sa arvad, et mina peaksin rohtu võtma?” nõudis Alison.

Spencer ja Alison jõllitasid teineteisele mõne hetke otsa. See oli üks neist naeruväärsetest vastasseisudest, kui vaieldakse, kes nägi Neiman Marcuse poes esimesena Lacoste’i polokleiti või ega meevärvi salgud ei paista liiga vase moodi, kuid tegelik kemplemine käib millegi hoopis muu üle. Millegi palju suurema üle.

Lõpuks osutas Spencer uksele. „Mine ära.”

„Hästi.” Alison loovis välja.

„Tore!” Aga mõne sekundi möödudes läks Spencer talle järele. Sinakas õhtuõhk seisis paigal ja elumajas ei põlenud ükski tuli. Oli ka vaikne – isegi rohutirtsud olid tasa – ja Spencer kuulis omaenda hingetõmbeid. „Oota üks silmapilk!” hüüdis ta hetke pärast, paugutades enda järel ust. „Alison!”

Aga Alison oli läinud.

Aria avas uksepauku kuuldes silmad. „Ali?” hõikas ta. „Pliksid?” Ei mingit vastust.

Ta vaatas ümberringi. Hanna ja Emily lösutasid vaibal nagu kotid ja uks oli lahti. Aria liikus õue, verandale. Seal ei olnud kedagi. Ta läks kikivarvul Ali krundi piirini. Tema ees laius mets ja kõik oli vaikne.

„Ali?” sosistas ta. Mitte midagi. „Spencer?”

Sees hõõrusid Hanna ja Emily silmi. „Ma nägin just kõige kummalisemat unenägu,” ütles Emily. „Ma mõtlen, et ju see ikka oli unenägu. Kõik käis nii kiiresti. Alison kukkus ühte väga sügavasse kaevu ja seal olid sellised hiiglaslikud taimed.”

„Mina nägin täpselt sama unenägu!” ütles Hanna.

„Tõesti?” küsis Emily.

Hanna noogutas. „Noh, mingil määral. Seal oli üks suur taim. Ja mulle tundub, et ma nägin ka Alisoni. See võis olla tema vari – aga see oli kindlasti tema.”

„Oo,” sosistas Emily. Nad jõllitasid teineteist pärani silmi.

„Pliksid?” Aria astus taas uksest sisse. Ta paistis väga kahvatu.

„Kas sinuga on kõik korras?” küsis Emily.

„Kus Alison on?” Aria kortsutas laupa. „Ja Spencer?”

„Me ei tea,” ütles Hanna.

Samal hetkel tormas sisse Spencer. Tüdrukud lausa võpatasid. „Mis on?” küsis Spencer.

„Kus Ali on?” küsis Hanna vaikselt.

„Ma ei tea,” sosistas Spencer. „Ma arvasin … ma ei tea.”

Tüdrukud vaikisid. Kuulda oli vaid seda, kuidas puuoksad vastu akent toksivad. Nagu kriibiksid kellegi pikad sõrmeküüned taldrikut.

„Ma tahan vist koju,” ütles Emily.

Järgmiseks hommikuks ei olnud nad Alisonist ikka veel midagi kuulnud. Tüdrukud helistasid üksteisele, et rääkida, seekord oli see nelja-, mitte viiesuunaline kõne.

„Mis te arvate, kas ta on meie peale pahane?” küsis Hanna. „Ta tundus kogu õhtu imelik.”

„Ta on arvatavasti Katy pool,” ütles Spencer. Katy oli üks Ali maahokisõpru.

„Või äkki on ta koos Tiffanyga – selle tüdrukuga laagrist?” pakkus Aria.

„Olen kindel, et ta lõbutseb kuskil,” ütles Emily vaikselt.

Proua DiLaurentis helistas kõik tüdrukud järgemööda läbi ja küsis, kas nad on Alist kuulnud. Alguses tegid kõik Alile katet. See oli kirjutamata reegel: nii tegid nad katet Emilyle, kui ta nädalavahetusel alles pärast kella ühteteist koju hiilis; soperdasid Spenceri jaoks seletuse kokku, kui too salaja Melissa villast Ralph Laureni mantlit laenas ja selle kogemata rongi unustas; ja nii edasi. Aga pärast proua DiLaurentisega rääkimist jäi kõikidele paha tunne, mis läks järjest närivamaks. Miski tundus kohutavalt valesti.

Sama päeva pärastlõunal helistas proua DiLaurentis uuesti, seekord juba paanikas. Õhtuks olid DiLaurentised politseisse helistanud ning järgmisel hommikul olid DiLaurentiste tavaliselt rikkumatule majaesisele murule pargitud politseiautod ja uudistebussid. See oli kohaliku uudistekanali soovunelm: ilus rikas tüdruk, kes on läinud kaduma riigi ühes turvalisemas kõrgklassi linnas.

Näinud esimest õhtust uudistelugu Alist, helistas Hanna Emilyle. „Kas politsei küsitles sind täna?”

„Jah,” sosistas Emily.

„Mind ka. Sa ei rääkinud neile …” Ta tegi pausi. „Jenna loost, ega ju?”

„Ei!” Emily ahmis õhku. „Miks? Kas nad võivad sinu arust midagi teada?”

„Ei … see ei ole võimalik,” sosistas Hanna sekundi pärast. „Meie oleme ainukesed, kes teavad. Meie neljakesi … ja Alison.”

Politsei küsitles tüdrukuid – nagu ka peaaegu kõiki teisi Rosewoodi elanikke, alates Ali teise klassi võimlemisõpetajast ja lõpetades tüübiga, kes müüs talle ükskord Wawas Marlborot. Oli kaheksandale klassile eelnev suvi ja tüdrukud oleksid pidanud basseinipidudel vanemate poistega flirtima, üksteise tagaaedades küpsetelt maisitõlvikutelt teri sööma ja terveid päevi King Jamesi ostukeskuses poodlema. Selle asemel nutsid nad üksinda oma baldahhiinvoodites või jõllitasid tühjal pilgul fotodega kaetud seinu. Spencer sattus tubade koristamisega hoogu, analüüsis, mille üle ta tegelikult Aliga tülitsenud oli, ja mõtles asjadest, mida ta Ali kohta teadis ning mida keegi teistest ei teadnud. Hanna veetis tunde oma magamistoa põrandal, peites tühjaks söödud Cheetose pakid voodimadratsi alla. Emily ei suutnud lakata mõtlemast kirjale, mille ta oli Alile saatnud enne, kui too kadus. Kas Ali oli selle üldse kätte saanud? Aria istus koos Pigtuniaga oma toas kirjutuslaua ääres. Aja jooksul hakkasid tüdrukud üksteisele üha harvemini helistama. Kõiki piinasid samad mõtted, kuid polnud jäänud midagi, mida üksteisele öelda.

Suvest sai kooliaasta, millest sai omakorda järgmine suvi. Ikka ei mingit Alit. Politsei jätkas otsimist – kuid vaikselt. Meedia kaotas huvi, võttes kinnisideeks Center City kolmikmõrva. DiLaurentised kolisid peaaegu kaks ja pool aastat pärast Ali kadumist Rosewoodist koguni ära. Mis puudutas Spencerit, Ariat, Emilyt ja Hannat, siis ka neis toimus mingi nihe. Kui nad nüüd Ali vanast tänavast möödusid ja pilgu tema majale heitsid, ei lülitunud nuturežiim automaatselt sisse. Selle asemel hakkasid nad midagi teistsugust tundma.

Kergendust.

Loomulikult, Alison oli Alison. Ta oli õlg, mille najal nutta, ainus, kellest sooviksid, et ta helistaks su silmarõõmule ja selgitaks välja, mida too sinu vastu tunneb, ja temale jäi viimane sõna küsimuses, ega su tagumik uute teksastega liiga suur ei tundu. Aga samas tüdrukud kartsid teda. Ali teadis nende kohta rohkem kui keegi teine, kaasa arvatud halvad asjad, mille oleks tahtnud maha matta nagu surnukeha. Oli kohutav mõelda, et Ali võiks surnud olla, aga … kui oligi, siis vähemasti olid nende saladused kaitstud.

Ja olidki. Vähemalt kolmeks aastaks.