Читать книгу Valelikud võrgutajad - Сара Шепард - Страница 3

„Keegi ostis viimaks DiLaurentiste vana maja ära,” ütles Emily Fieldsi ema. Oli laupäeva pärastlõuna ja proua Fields istus, näpitsprillid ninal, köögilaua ääres ning tegeles rahulikult arvetega.

Emily tundis, kuidas vanillikoola, mida ta jõi, hakkab korraga sõõrmeid mööda ülespoole kihisema.

„Minu arust kolis nende majja üks sinuvanune tüdruk,” jätkas proua Fields. „Ma kavatsesin täna neile selle korvi viia. Äkki tahad seda ise teha?” Ta osutas nurgas lebavale tsellofaanis õudushunnikule.

„Jumal küll, ema, ei,” vastas Emily. Sellest ajast, kui Emily ema eelmisel aastal töö algkooliõpetajana lõpetas, oli temast saanud Pennsylvania osariigi Rosewoodi linna mitteametlik tervituskomitee esileedi. Suurde vitstest punutud tervituskorvi pani ta kokku miljon suvalist asja – kuivatatud puuviljad, need lapikud kummiasjandused, mis aitavad purki avada, keraamilised kanad (kanad olid Emily ema kinnisidee), Rosewoodi võõrastemajade reisijuhi, mida tahes. Ta oli eeslinnaema prototüüp, aga ilma džiibita. Tema arvates olid džiibid suurustlevad ja bensiiniõgijad, niisiis sõitis ta mitte just teab kui praktilise Volvo luukpäraga.

Proua Fields tõusis püsti ja tõmbas sõrmedega läbi Emily kloorist kahjustatud juuste. „Kas sinnaminek häiriks sind liialt, armsake? Äkki peaksin Carolyni saatma?”

Emily kiikas endast aasta vanema õe Carolyni poole, kes logeles mugavalt elutoa nurgas hiigelsuures La-Z-Boy tugitoolis ja vaatas „Dr. Phili”. Emily raputas pead. „Ei, pole viga. Ma lähen ise.”

Kahtlemata vingus Emily vahel ning pööritas aeg-ajalt silmi. Kuid tõsi oli see, et ema palve peale tegi Emily ikka seda, mida talt parasjagu nõuti. Ta oli peaaegu läbinisti viieline, neljakordne osariigi meister liblikujumises ja hüperkuulekas tütar. Reegleid ja palveid järgida oli tal lihtne.

Lisaks sooviski ta sügaval sisimas mingil määral põhjust, et Alisoni maja uuesti näha. Ehkki ülejäänud Rosewood oli Ali kolm aastat, kaks kuud ja kaksteist päeva tagasi toimunud kadumisest nähtavasti üle saanud, ei kehtinud see Emily kohta. Ta ei suutnud isegi praegu seitsmenda klassi aastaraamatule pilku heita, ilma et tahtnuks kerra tõmbuda. Mõnikord luges ta vihmastel päevadel ikka veel üle Ali vanu kirju, mida ta säilitas Adidase vabaajajalanõude karbis voodi all. Riidekapis hoidis ta puust riidepuul alles isegi Citizensi koortriidest pükse, mida Ali oli nõustunud talle laenama – hoolimata sellest et need olid talle nüüdseks kaugelt liiga väiksed. Viimased üksilased aastad Rosewoodis igatses ta samasugust sõpra nagu Ali, teades, et seda arvatavasti siiski ei juhtu. Ali ei olnud täiuslik sõber, aga kõigile vigadele vaatamata oli teda üpris raske asendada.

Emily ajas end sirgu ja haaras telefoni kõrvalt varnast Volvo võtmed. „Ma olen natukese aja pärast tagasi,” hüüdis ta eesust enda järel sulgedes.

Esimene asi, mida ta Alisoni vana, leherohke tänava lõpus asuva viktoriaanlikus stiilis kodu juures peatudes nägi, oli hiiglaslik rämpsukuhi kõnnitee veeres ja suur silt kirjaga TASUTA! Silmi kissitades märkas ta, et osa hunnikust on Alisoni kraam – ta tundis ära Ali magamistoa pesusametist katteriide ja ülearu puhvis polstriga vana tooli. DiLaurentised kolisid minema juba peaaegu üheksa kuud tagasi. Nähtavasti olid nad mõned asjad maha jätnud.

Ta parkis Volvo hiiglasliku Bekinsi kolimisveoki taha ja tuli autost välja. „Oo,” sosistas ta, püüdes ära hoida alahuule reetlikku värinat. Tooli all oli mitu kuhja määrdunud raamatuid. Emily kummardus ja vaatas raamatuselgi. „Punane vaprusemärk”. „Prints ja kerjus”. Ta mäletas, et oli neid härra Pierce’i seitsmenda klassi inglise keele tundides lugenud; tunnis arutati sümbolismi, metafooride ja süžee keerdkäikude üle. Nende all oli veel raamatuid, osa neist nägid välja pigem nagu vanad kaustikud. Raamatute kõrval lebasid kastid; neile oli kirjutatud ALISONI RIIDED ja ALISONI VANAD PABERID. Korvpakendist piilus sinipunane pael. Emily sikutas kergelt paelaotsa. Kuuendas klassis saadud ujumismedal, ta jättis selle ükskord Alisoni juurde, siis, kui nad mõtlesid välja mängu nimega „Olümpia seksijumalannad”.

„Tahad endale?”

Emily hüppas püsti. Tema ees seisis pikk ja kõhn tüdruk, kellel oli kollakaspruun nahk ja metsik pahmakas mustjaspruune lokkis juukseid. Tüdruk kandis kollast särgikut, mille õlapael oli alla libisenud, paljastades oranži ja rohelise rinnahoidja õlapaela. Emily ei olnud kindel, aga ta arvas, et tal endal on kodus samasugune rinnahoidja. See pärines Victoria’s Secretist ja … ee… tissikorvid olid üleni kaetud väikeste apelsinide, virsikute ja laimidega.

Ujumismedal libises Emily käest ja kukkus kolksti maha. „Ää … ei,” vastas ta seda üles võtma kummardudes.

„Võid siit võtta ükskõik mida. Silti näed?”

„Ei, päriselt, pole vaja.”

Tüdruk sirutas käe. „Maya St. Germain. Kolisin äsja siia.”

„Ma …” Emilyl jäid sõnad kurku kinni. „Mina olen Emily,” õnnestus tal lõpuks öelda; ta võttis Maya käe ja raputas seda. Tüdrukuga kätelda tundus väga ametlik – Emily polnud kindel, et ta oli seda varem teinud. Korraga oli natuke nagu nõrk tunne. Ehk polnud ta hommikusöögiks piisavalt mee ja pähklitega helbeid söönud?

Maya osutas maas lebavale kraamile. „Kas usud, et kogu see sodi oli mu uues toas? Pidin kõik ise välja tooma. Täielik jama.”

„Jah, see kõik kuulus Alisonile,” kostis Emily peaaegu sosinal.

Maya küürutas alla, et paari pehmekaanelist raamatut uurida. Ta lükkas särgiku paela õlale tagasi. „Kas ta on su sõber?”

Emily vaikis. On? Ehk polnud Maya Ali kadumajäämisest kuulnud. „Ee … oli. Kaua aega tagasi. Koos mõne teise tüdrukuga, kes siinkandis elavad,” selgitas Emily, jättes välja selle osa, mis puudutas inimröövi või mõrva või kõike muud, mis võis juhtunud olla ning mida ta ei tahtnud ette kujutada. „Rosewoodi kooli seitsmendas klassis. Nüüd lähen üheteistkümnendasse.” Pärast nädalavahetust algabki kool. Nagu ka sügisesed ujumistrennid, mis tähendab iga päev kolm tundi basseinis edasi-tagasi ujumist. Emily ei tahtnud sellele isegi mitte mõelda.

„Ma hakkan ka Rosewoodi koolis käima!” naeratas Maya. Ta vajus Alisoni vanale pesusametist kattega toolile, vedrud kriiksatasid. „Vanemad rääkisidki terve lennu ajal põhiliselt sellest, kuidas mul ikka vedas, et Rosewoodi sisse sain, ja kui väga see erineb sellest koolist, kus ma Californias käisin. Nagu … võin kihla vedada, et teil pole Mehhiko toitu, eks? Või … nagu hästi head Mehhiko toitu, nagu California Mehhiko toitu? Meie kooli sööklas oli, ja mmm, see oli nii hea. Pean Taco Belliga ära harjuma. Aga nende paksud tortiljad ajavad okse peale.”

„Oh,” naeratas Emily. Tüdruk oli kahtlemata jutukas. „Jah, toit on tõesti veits nõme.”

Maya hüppas toolilt püsti. „See on võib-olla imelik küsimus, kuna me alles saime tuttavaks, aga äkki aitaksid mul need ülejäänud kastid üles minu tuppa tassida?” Ta tegi liigutuse mõne Crate & Barreli kasti suunas, mis kolimisveoki põrandal lebasid.

Emilyl läksid silmad pärani. Minna Alisoni vanasse tuppa? Aga oleks totaalselt ebaviisakas, kui ta keelduks, või kuidas? „Ee … muidugi,” kogeles ta.

Fuajees lõhnas ikka veel Dove’i seebi ja lõhnasegu järele

– just nagu siis, kui DiLaurentised veel siin elasid. Emily tegi uksel peatuse ja ootas, et Maya talle juhtnööre jagaks, olgugi et ta leidnuks Ali ülakorruse esiku lõpus asuva vana toa ka seotud silmadega üles. Igal pool olid kolimiskastid, ja köögi poolvärava taga klähvisid kaks vibalikku itaalia hurta.

„Ära pane neid tähele,” ütles Maya, ronis ees trepist üles ja lükkas froteega kaetud puusa abil oma toa ukse lahti.

Oo, siin on kõik vist vana moodi, mõtles Emily Maya tuppa astudes. Aga imelikul kombel polnud: Maya oli oma suure kaheinimesevoodi teise nurka pannud, kirjutuslaual oli hiiglasliku lameekraaniga arvuti kuvar ja seinad olid plakateid täis riputatud, nii et Alisoni vana lillelist tapeeti peaaegu ei paistnudki. Aga miski tekitas sama tunde, justkui hõljuks seal ikka veel Alisoni kohalolu. Emilyl hakkas pea ringi käima ja ta nõjatus toe saamiseks seina najale.

„Pane see ükskõik kuhu,” ütles Maya. Emily kogus end, tõmbus seinast eemale, asetas kasti voodijalutsi juurde maha ja vaatas ümberringi.

„Mulle meeldivad su plakatid,” ütles ta. Nendel olid enamasti bändid: M.I.A., Black Eyed Peas, ergutustüdruku kostüümis Gwen Stefani. „Ma armastan Gweni,” lisas ta.

„Jah,” ütles Maya. „Mu poiss on temast ahvivaimustuses. Ta nimi on Justin. Ta on San Franist nagu minagi.”

„Ahah. Mul on ka poiss,” ütles Emily. „Ta nimi on Ben.”

„Jah?” Maya istus voodile. „Milline ta on?”

Emily püüdis Beni – poissi, kellega ta oli neli kuud käinud – silme ette manada. Viimati oli Emily teda näinud kaks päeva tagasi – nad vaatasid Emily juures „Doomi” DVDd. Emily ema viibis otse loomulikult kõrvaltoas ja põikas pisteliselt sisse, et küsida, kas neil on midagi tarvis. Nad olid juba mõnda aega head sõbrad olnud, aasta-aastalt samades ujumisvõistkondades. Kõik tiimikaaslased ütlesid, et nad peaksid käima hakkama, niisiis nad hakkasidki. „Ta on lahe.”

„Nii, aga miks sa enam selle tüdrukuga sõber pole, kes siin elas?” küsis Maya.

Emily lükkas oma punakasblondid juuksed kõrvade taha. Oo. Niisiis Maya ei teadnudki tegelikult Alisonist. Ent kui Emily hakkaks nüüd Alist rääkima, purskaks ta võibolla nutma, ja see jätaks imeliku mulje. Ta vaevu tundis seda Maya-tüdrukut. „Ma kasvasin kõigist oma seitsmenda klassi sõpradest lahku. Ma pakun, et me kõik muutusime tohutult palju.”

Pehmelt öeldud. Emily teistest parimatest sõpradest oli Spencerist saanud niigi kohutavalt täiusliku iseenda liialdatud versioon; Aria perekond kolis tol sügisel, mil Ali kaduma läks, järsku Islandile; ja nohiklik, kuid armastusväärne Hanna oli muutunud ülimalt mittenohiklikuks ja ebaarmastusväärseks ning oli nüüd täielik mõrd. Hanna ja ta praegune parim sõbranna Mona Vanderwaal olid end kaheksanda ja üheksanda klassi vahelisel suvel täielikult ümber kujundanud. Emily ema oli hiljuti näinud Hannat Wawasse, kohalikku esmatarbekaupade poodi minemas, ja rääkis Emilyle, et Hanna nägi välja „litsakam kui too Paris Hilton”. Emily polnud varem kordagi kuulnud oma ema suust sõna litsakas.

„Ma tean, kuidas lahkukasvamine käib,” ütles Maya, voodil istuli üles-alla hüpeldes. „Nagu mu poiss? Ta nii väga kardab, et jätan ta nüüd maha, kui me teine teises riigi servas elame. Täielik titt.”

„Ma olen oma poisiga samas ujumisvõistkonnas, seega näeme teineteist pidevalt,” vastas Emily, otsides kohta, et ka istuda. Võib-olla liigagi pidevalt, mõtles ta.

„Sa ujud?” küsis Maya. Ta lasi pilgul mööda Emilyt üles-alla libiseda, mis tekitas Emilys natuke imeliku tunde. „Vean kihla, et sa oled tõeliselt osav. Sul on selleks täiuslikud õlad.”

„Oh, ma ei tea.” Emily punastas ja nõjatus Maya puidust valge kirjutuslaua vastu.

„On küll!” naeratas Maya. „Aga … kui sa sihuke tegija ja sportlane oled, siis kas see tähendab, et sa lööksid mu maha, kui ma natuke ganjat suitsetan?”

„Mida, praegu või?” Emilyl läksid silmad pärani. „Aga su vanemad?”

„Nad on toidupoes. Ja mu vend – ta on kuskil siin, aga teda ei huvita.” Maya sirutas käe madratsi alla Altoidsi piparmündikommide plekk-karbi järele. Ta lükkas üles akna, mis oli otse ta voodi kõrval, tõmbas sigareti välja ja süütas selle. Suits keerles hoovi ja moodustas suure tammepuu ümber hajusa pilve.

Maya tõmbas sigareti tuppa tagasi. „Tahad mahvi?”

Emily polnud elus kordagi kanepit proovinud – ta arvas alati, et ta vanemad saavad kuidagimoodi teada, nuusutavad näiteks ta juukseid või lasevad tal topsi pissida või midagi sellist. Aga kui Maya sigareti oma matilt kirsivärvi huulte vahelt graatsiliselt välja tõmbas, tundus see seksikas. Emily tahtis ka sama seksikas välja näha.

„Ee … okei.” Emily nihkus Mayale lähemale ja võttis talt sigareti. Nende käed puutusid korraks kokku ja pilgud kohtusid. Maya rohelised silmad olid pisut kollakad nagu kassil. Emily käsi värises. Ta tundis end närviliselt, aga ta pani pläru suhu ja võttis pisikese mahvi, nagu jooks läbi kõrre vanillikoolat.