Читать книгу Parvlaev Estonia. Rootsi riigi hukk - Stefan Torssell - Страница 15

4. peatükk

Ajastu vaim ja laevanduspoliitika

Muljeid Estonia-eelsest ajast

Ma ei ole end kunagi pidanud esmajoones meremeheks, mulle on rohkem huvi pakkunud muu. Perekond elas Skånes ja meil oli Österlenis suvila. Võisin puhkuse ajal veeta seal mitu nädalat järjest. Tänu mitmele juhusele avanes mul võimalus tüürimehe paberite põhjal sooritada laevakapteni eksam, ilma et see oleks märkimisväärselt minu majanduslikku seisu mõjutanud. See andis ühtlasi võimaluse teha seda, mis poleks mul muidu võimalik olnud. Võisin kasutada juhust ja õppida ühtlasi õhtuti kirjandusteadust ning käia kokakursusel. Viimane paraku lõpetati.

Selles laevakaptenite klassis, kuhu ma kuulusin, olid kõik aastaid laevaohvitserina merd sõitnud. Me ei olnud tavalised õpilased. Üks õpetajatest, Hans Rosengren, sattus hiljem Estonia laevahukukomisjoni (JAIC). Ta õpetas astronoomilist navigatsiooni ja korraldas kursusele iseseisva eksamitöö, mis oli viimane teadmiste kontroll enne lõpueksamit.

Aastate kestel on mul olnud palju õpetajaid. Kaheldamatult kuulus Rosengren nende hulka, keda võib kirjeldada sõnadega „ülimalt oskuslik”, lisaks oli ta silmapaistvalt hea meelelahutaja. Tema aitas kaasa, et mulle õpingud meeldisid.

Olin eksamitöö teemaks valinud merepääste ja administratiivsete süsteemide koostöö suurte õnnetuste puhul. Hans Rosengreni arvates oli siin enamik juba kirja pandud, aga mina tahtsin teha seda tööd iseenda pärast. See oli üks minu kõige õnnestunumaid valikuid. Käisin tuletõrjes ning häire- ja merepäästekeskustes. Võtsin ühendust Silja Line’iga, kus tunti mu vastu otsekohe huvi. Sain tutvuda tavatoimingutega laeva pardal ning tegin kaasa reisi Turusse ja Helsingisse. Turus külastasin sõjaväeüksust ja merepäästekeskust. Jäi mulje, et töökorraldus Silja Line’i laevadel oli suurepärane, kuid laevakompaniide ohutusteadlikkus oli Soomes parem kui Rootsis. Turu merepäästekeskus tekitas seevastu pettumuse. Merepäästekorraldaja töötas seal ainult kontoritöö ajal. Muul ajal, argipäeviti alates kella viiest õhtul kuni kella seitsmeni hommikul, samuti kõigil nädalavahetustel oli valves ainult tavaline kontoripersonal. Neil ei olnud laevandusest mitte mingeid teadmisi ja osa neist ei vallanud muid keeli peale soome keele.

Põhimõte seisnes selles, et kui väljaspool kontoritöö aega juhtub õnnetus, kutsuvad nad kohale merepäästekorraldaja. Ma ei taibanud, kuidas nad suudavad aru saada, et juhtunud on õnnetus, ja hinnata selle ulatust. Küsitlesin töötajat, kelle kohustuseks see oli pandud, kuid ta rääkis ainult soome keelt.

Lühidalt öeldes, Silja Line’i ohutusteadlikkus avaldas mulle muljet. Mu eksamitöö õnnestus hästi, oma rõõmuks ja üllatuseks sain eksamipäeval boonuse suure rahasumma näol ühest neist tuhandetest fondidest, mis laevanduses olemas on. Saatsin oma eksamitöö tutvumiseks ka laevandusametile.

Mõni päev enne eksamit kutsus Hans Rosengren kogu klassi enda poole õhtueinele. Pärast istusime kõik koos tema aias ja ajasime juttu. Mäletan veel praegugi vestlusteemasid. Hans Rosengren oli käinud tsiviilekspeditsioonil põhjapoolusel ühel laevandusameti jäälõhkujal, mis oli tavaliselt mehitatud sõjaväelastega. Kuninglik teaduste akadeemia andis sel ajal toimuva polaaruuringu kohta välja perioodilist trükist, olin mõnd aega neid kirjutisi lugenud ja olnud isegi trükise ettetellijate nimistus.^[1.] Praegu on polaaruuringute sekretariaat iseseisev asutus. Põhjapoolus on suur poliitika. Sõjalaevad muudetakse enne Põhja-Jäämerele minekut tsiviillaevadeks, kuid osa nende militaarsest meeskonnast säilib.

Britta Lejon, töötas 1990. aastal Rootsi kommunikatsiooniministeeriumis meresõiduohutuse eksperdina. Foto: Kristofer Samuelsson

Jõin maikuise tähistaeva all õlut ja Hans Rosengren jutustas navigeerimisest Arktikas. Minu otsesele küsimusele, kui palju Rootsi sõjaväelasi oli neile ekspeditsioonidele kaasatud, vastas ta ebamääraselt ja põiklevalt, kuid sõbralikult. Samamoodi nagu küsimusele, mille eesmärk oli teada saada nende ekspeditsioonide tegelik eesmärk. Ei ole saladus, et satelliitnavigeerimise süsteemi, mis kannab nime Navy Navigation Satellite System (NNSS/Transit), on loonud USA kaitseministeerium.^[2.] Kuid alles palju aastaid hiljem mõistsin, millest me tollel maikuu õhtul rääkisime. Kui Hans Rosengrenist sai JAICi liige, omandas vestlus uue tähenduse. Nägin militaarseid seoseid, kuid need võisid olla kahjutud.

Kui töötasin laevastikuametis, osalesin sageli koosolekutel peakorteris, mis on kaitsejõudude kotkapesa. Palju kordi külastasin mereväe laevu Karlskronas. Parimad tsiviillaevakaptenite kooliõpikud oli välja andnud merevägi. Tsiviil- ja militaarlaevandus seilavad paralleelsel kursil.

•

Märtsis 1990 külastasin Rootsi kommunikatsiooniministeeriumi, mis asub Stockholmis Vasagatanil, keskvaksali vastas põiki üle tee. Seal kuulsin kaht uudist, mis panid mind mõtlema.

Kommunikatsiooniministeerium oli tööle võtnud meresõiduohutuse eksperdi. See oli Britta Lejon. Tal ei olnud laevandusest mingeid teadmisi. Tema ainus teene oli see, et ta oli Anna-Greta Leijoni tütar (nad kirjutavad oma nime erinevalt), kes oli Rootsi sotsiaaldemokraatide hulgas üks mõjukamaid isikuid. Anna-Greta Leijon oli endine justiitsminister ja erakonna tegevkomisjoni liige. Sellesse kuulus seitse sotsiaaldemokraatide erakonna kõige tooni andvamat isikut. Toona tähendas tegevkomisjon sedasama, mis Rootsi riik.

Sotsiaaldemokraatlik erakond pidas sel ajal Rootsi riiklikke ametivõime millekski erakonna juurde kuuluvaks. Sama enesestmõistetavalt, nagu Põhja-Korea, Birma ja Liibüa diktaatorid määrasid oma poegi tähtsatele ametikohtadele, sai sotsiaaldemokraadi tütrest kommunikatsiooniministeeriumi meresõiduohutuse ekspert.