Читать книгу Väga efektiivse inimese 7 harjumust. Tagasipöördumine karakteri eetika juurde - Stephen Covey R. - Страница 4

Stephen Coveyga kohtusin esmakordselt 2001. aastal, kui ta avaldas soovi kokku saada, et omavahel mõtteid vahetada. Peale sooja tervitust – tema peopesa tundus kui mõnusa pesapallikinda nahk, mida su käsi on tuhandeid kordi kogenud – vestlesime lausa kaks tundi. Stephen alustas küsimustega, paljude küsimustega. Mul jäi üle vaid imestada, et temasugune meister ja õpetaja, kaasaja üks mõjukamaid mõtlejaid, tahtis õppida kelleltki 25 aastat nooremalt.

Vestluse arenedes avanes muidugi ka minul võimalus oma uudishimu rahuldada. Alustasin küsimusega: „ Kuidas te tulite 7 Harjumuse peale?”

„Ei tulnudki”, vastas ta.

„Kuidas nii?” küsisin uuesti. „Te ju kirjutasite neist raamatu!?”

„Jah, ma kirjutasin raamatu, kuid need printsiibid olid olemas ammu enne mind,” vastas Covey ning jätkas, „need on pigem loodusseadused. Kõik, mida mina tegin, oli nende sünteesimine ja süstematiseerimine inimeste jaoks.”

Nüüd sain ma aru, miks sel raamatul on nii suur mõju. Covey uuris, katsetas, õpetas ja lihvis üle kolmekümne aasta kõike seda, mis on sellesse raamatusse destilleeritud. Ta pole kordagi püüdnud pälvida au ja kuulsust raamatu keskmeks olevate printsiipide loomise või väljamõtlemise eest. Covey nägi, kuidas printsiibid võiksid inimesi aidata ning tahtis need igaühele kättesaadavaks teha. 7 Harjumuse eesmärk ei olnud tema enda edu, vaid seeläbi oma panuse andmine kogu inimkonnale.

Kui Franklin Covey tegevjuht Bob Whitman helistas ja küsis, kas oleksin nõus kirjutama eessõna „Väga efektiivse inimese 7 harjumuse” 25. aastapäeva väljaandele, oli minu esimeseks reaktsiooniks see, et võtsin raamatu kätte ja lugesin uuesti läbi. Ma olin raamatut lugenud esmailmumise järel 1989. aastal, ning selle taaslugemine oli võimalus veelkord üle mõõta, mis muudab selle raamatu vastupidavaks klassikaks. Minu hinnangul rajaneb see harvaesinev mõjusus neljale olulisele tegurile:

1. Kui kasutada tänapäevast infotehnoloogilist väljendit, lõi Covey põhjapaneva operatsioonisüsteemi koos selge ja käepärase kasutajaliidesega ning pani selle lihtsate sõnadega kirja.

2. Covey jättis kõrvale kaasaegsed sageli pelgalt tehnikatele keskenduvad võtted ja lähenemised ning keskendus ajatutele printsiipidele.

3. Covey kirjutas esmalt iseloomu kasvatamisest, mitte edu saavutamisest, aidates seeläbi muutuda mitte ainult efektiivsemaks inimeseks vaid ka paremaks liidriks.

4. Covey ise oli 5. taseme õpetaja – teadlik oma nõrkustest ja seega tagasihoidlik, kuid valmis siiski täie veendumusega jagama ja õpetama seda, millesse ta uskus ja mida ta teadis.

Stephen Covey oli geniaalne sünteesija. Tema töö ja panus sarnaneb oma mõju poolest sellele, kuidas muutis graafiline kasutajaliides personaalarvutite maastikku. Enne Apple’it ja Microsofti suutis vaid väike hulk inimesi arvutite võimsust ja võimalusi igapäevaselt rakendada, sest see polnud kasutajate jaoks lihtne ega mugav. Polnud hiirt, lihtsaid ja selgeid programmiikoone ega võimalust erinevaid programme samaaegselt kasutada, puuteekraanist rääkimata. Macintoshi ja seejärel Windowsi loomine tegi arvutitega seotud võimalused massidele kättesaadavaks. Samamoodi oli sadade aastate jooksul kirjutatud hulganisti raamatuid isiklikust efektiivsusest, alustades Benjamin Franklinist ja lõpetades Peter Druckeriga, kuid keegi polnud loonud nende ümber siduvat ja kasutajasõbralikku raamistiku. Covey lõi seega operatsioonisüsteemi – Windowsi – isikliku efektiivsuse jaoks ning tegi selle lihtsasti kasutatavaks. Sealjuures osutus ta veel ka suurepäraseks kirjanikuks ja jutuvestjaks. Ma ei unusta iial lugu mehest, kes metroos oma lapsi ei suutnud vaos hoida, ja selle loo puändist, ega lugu sõjalaevast ja majakast, ega vales džunglis rassimisest, ega kuldmune munevast hanest. Mõned lood on lausa erakordselt mõjusad, andes hästi valitud sõnadega edasi nii loo mõtte kui juhised selle ellurakendamiseks, näiteks „Võidan-võidad või asi-jääb-katki”, „Püüa esmalt mõista”, „Alusta lõppeesmärki silmas pidades”, „Sea esmatähtis esikohale”. Lood Stepheni enda igapäevaelust – laste kasvatamisest, abielusuhetest, sõpruse hoidmisest jmt – lisavad kõigele sellele veel nii lihtsust kui kaalu ning aitavad tema õpetusi tavaelus kasutada ja tõesti nende järgi elada.

7 Harjumuse raamistikku kätketud mõtted on ajatud. Need on printsiibid. Siin peitubki võti, miks need mõtted jätkuvalt kõnetavad igas vanuses inimesi kogu Maal. Üha muutuvas maailmas otsivad inimesed pidepunkti, mis hoiaks neid kursil ka kesk ebamäärasust, ebakindlust, segadust ja kaost. Covey tõesti uskus ajatute printsiipide olemasollu ning oli veendunud, et nende järgimine on tarkus, mitte totrus. Ta lükkas ümber nende arvamuse, kes kuulutasid valjult kõige vana hukku ja uue tõusu, sest kõik on pidevas muutumises ja pole midagi, mis võiks kesta või olla püha.

Mind ennast on enim paelunud küsimus, mis teeb organisatsioonid suurepäraseks. Miks ühed ettevõtted saavad heast suurepäraseks ja teised mitte? Miks ühed on loodud kestma ja teised kaduma? Miks ühed õitsevad ka kaoses ja teised isegi mitte õitsenguajal? Üks meie uurimisrühma võtmeleide on olnud „säilita sisu, erguta arengut” põhimõte. Ükski organisatsioon ei saa ega jää tõeliselt suureks ilma tugevate põhiväärtusteta, nende säilitamise ja elus hoidmiseta. Põhiväärtused on kõige alus, need on ankruks ja kompassiks muutuste keerises. Samas ei saa ega jää ükski organisatsioon tõeliselt suureks ilma arengu ja edasi liikumiseta. Muutused, uuenemine, areng ja SKHEd (Suured Karvased ja Hulljulged Eesmärgid) viivad edasi. Ühendades need kaks – sisu säilitamine JA arengu ergutamine – saad võimsa mudeli, mis annab organisatsioonile või ettevõttele üha uut elujõudu. Covey leidis sarnase mustri isiklikus efektiivsuses: kõigepealt loo muutumatutele printsiipidele rajanev tugev baas, seejärel otsi vankumatu järjekindlusega võimalusi areneda ja uueneda. Selline mudel aitab luua kindlat pinnast oma juurtele ja kasvada üha kõrgemale.

Siiski arvan ma, et 7 Harjumuse tõeline väärtus peitub selles, et rõhk on asetatud mitte edu saavutamisele, vaid iseloomu kasvatamisele. Just seetõttu pole see raamat ainuüksi praktiline vaid lausa põhjapanev. Me ei saa rääkida efektiivsusest, kui puudub distsipliin. Aga distsipliin on võimalik vaid tugeva iseloomu juures. Selle eessõna kirjutamise ajal on mul kaheaastane mandaat 1951. aasta lennu esindajana West Pointi Sõjaväeakadeemia juhtimisõppetooli (Leadership õppetooli) juures. Olen jõudnud isiklikule veendumusele, et oluline osa West Pointi eduretseptis on eeldusel, et liidriks olemise aluseks on iseloom. Liidriks olemine sõltub ennekõike sellest, kes sa oled. Kes sa oled, on aluseks kõigele sellele, mida teed. Kuidas kasvatada liidreid? Kõigepealt kasvata iseloomu. Seepärast ongi 7 Harjumust mitte ainult isikliku efektiivsuse vaid ka juhtimise tähtteos.

Mõeldes mõnele erakordsele juhile, keda ma olen aastate jooksul uurinud, hämmastab mind, kuidas Covey printsiibid ilmnevad paljudes nende lugudes. Vaadelgem korra üht mu lemmikut – Bill Gatesi. Tema ülisuure edu pandiks peetakse viimasel ajal õnne ning õigel ajal õiges kohas olemist. Pisut järele mõeldes saab muidugi igaüks aru, et see on jabur. Kui Popular Electronics1 pani esikaanele Altair arvuti pildi ja teavitas lugejaid esimese personaalarvuti sünnist, otsustasid Bill Gates ja Paul Allen luua tarkvarafirma ning kirjutada Altair arvutitele programmeerimiskeele BASIC. Tõesti, Gates oli oma programmeerimisoskustega õigel ajal õiges kohas, kuid samas olukorras olid paljud teised arvuti- ja elektroonikainseneri eriala üliõpilased mitmetes teistes ülikoolides nagu Cal Tech, MIT ja Stanford, juba kogenud ja vilunud insenerid erinevates tehnoloogiafirmades nagu IBM, Xerox ja HP ning ka valitsuse laboratooriumites töötavad teadlased. Tuhanded inimesed oleksid võinud teha sama, mis Bill Gates, kuid nad ei teinud. Gates tegutses. Ta jättis õpingud pooleli, kolis Altairi kodulinna Albuquerquesse ning kirjutas ööd ja päevad koodi. Bill Gatesi eristas teistest tema proaktiivne reageering (1. harjumus: Ole proaktiivne) sellele olukorrale, mitte õigel ajal õiges kohas olemine.

Microsofti kasvades laiendas Gates oma sihte ja unistas arvutist igal laual. Hiljem lõi Gates koos oma naisega Bill & Melinda Gates Fondi, mille suurte sihtide hulgas on näiteks ka võitlus malaariaga. Oma Harvardi ülikooli lõpukõnes 2007. aastal ütles Gates: „Melinda ja minu jaoks on eesmärk ikka sama: kuidas me saame olemasolevate vahenditega kõige rohkem head teha” (2. harjumus: Alusta lõppeesmärki silmas pidades).

Tõeline distsipliin tähendab oma tegusamate tundide veetmist kõige olulisemate asjade kallal, ja aeg-ajalt ka heas mõttes teisitimõtlemist. Võiks ju arvata, et Harwardi lõpetamine oleks pidanud Gatesi jaoks olema esmatähtis. Gates aga juhindus oma missioonist ning jättis tähelepanuta heasoovlike kaaslaste taunivad pilgud. Microsofti ehitades juhindus ta kahest peamisest eesmärgist: leida õiged inimesed ning võita mõned suured tarkvarahanked, kõik muu oli teisejärguline. Alice Schroeder kirjutab oma raamatus The Snowball, et kord kohtusid Gates ja Warren Buffett õhtusöögilauas, kus neilt küsiti, mis on üks kõige tähtsam asi nende elus. Nii Buffett kui Gates vastasid ühe sõnaga – fookus (3. harjumus: Sea esmatähtis esikohale).

Gatesi side 4. harjumusega (Mõtle võidan-võidad) on pisut keerulisem. Esmapilgul paistab Gates pigem raevuka võitleja ja võidan-kaotad-inimesena. Ta kartis nii väga, et õnn keerab Microsoftile selja ja koostas kirjelduse õudusunenägudest, kuhu pani kirja kõikvõimalikud põhjused ja viisid, miks ja kuidas see juhtuda võiks. Gates uskus, et turgu valitseb väike käputäis suuri võitjaid, kelle ümber sebib hulk väikseid kaotajaid. Gatesil tuli loomulikult kindlustada Microsoftile võitja koht. Lähemal vaatlusel selgub aga, et Gates on olnud väga osav liitude loomisel strateegiliselt tähtsate partneritega. Oma unistuse – olla üks suurest tegijatest – poole püüeldes on Gates osanud erinevate osapoolte tugevusi hästi kombineerida. Näiteks võib tuua Microsofti koostöö Inteliga mikroprotsessorite vallas ning IBMi ja Delliga arvutitootjate hulgas. Ta on pakkunud võiduvõimalusi ka töötajatele, jagades neile ettevõtte aktsiaid – kui Microsoft saab kasu, saavad kasu ka nemad. Mainimata ei saa jätta Gatesi oskust enda tugevusi teiste tugevustega täiendada; siin võib esile tõsta Gatesi koostööd oma pikaaegse äripartneri Steve Ballmeriga. Koos saavutasid Gates ja Ballmer palju rohkem, kui kumbki neist eraldi oleks eales võinud saavutada (6. harjumus: Loo sünergiat).

Kui Gates asutas omanimelise heategevusfondi, jätkus tal aupaklikkust hakata õppima kõike selle valdkonnaga seonduvat. Ta oleks võinud öelda, et olles kogenud nii suurt ärialast edu, teab ta, kuidas asju ajada. Selle asemel väljendas ta piiritut uudishimu ja soovi mõista. Ta esitas lõputul hulgal küsimusi ja soovis aru saada nii teaduslikest seisukohtadest, erinevaid keerulisi probleeme puudutavatest üksikasjadest kui nende lahendamise meetoditest (5. harjumus: Püüa esmalt mõista ja alles seejärel olla mõistetud). Sama palju avaldas mulle muljet Gatesi uuenemisharjumus. Isegi kõige raskematel aastatel, kui ta seisis igapäevaselt silmitsi Microsofti ehitamise ja sellega seotud väljakutsetega, võttis ta regulaarselt aega, mõnikord terveks nädalaks, et lugeda ja mõtiskleda loetu üle. Ta armastas lugeda elulugusid ja ütles ühes intervjuus Fortune’i ajakirjanikule Brent Schlenderile: „On hämmastav, kuidas mõned inimesed oma elu jooksul arenevad”. Sellest on saanud mantra tema enda eluloos (7. harjumus: Terita saagi).

Gates on üks suurepärane näide, ent neid on teisigi. Näiteks Wendy Kopp, kes asutas Teach For America2, et innustada sadu tuhandeid ülikoolilõpetajaid asuma kaheks aastaks tööle peamiselt madalama tasemega üldhariduskoolides, et läbi selle luua uus sotsiaalne jõud ja märkimisväärselt parandada hariduse kvaliteeti (Ole proaktiivne, Alusta lõppeesmärki silmas pidades). Või Steve Jobs, kes elas tühjas korteris, sest oli täielikult keskendunud enneolematult heade toodete loomisele ega tahtnud oma tähelepanu hajutada millegi nii ebaolulise kui diivani või söögilaua valimisega (Sea esmatähtis esikohale). Või Herb Kelleher Southwest Airlinesist, kes peale 11. septembri terrorirünnakut New Yorgis innustas töötajaid kokku hoidma ja raskustest üle saama. Southwest Airlines oli olnud kasumis 30 aastat järjest ning traagilistele sündmustele vaatamata suutis seda edu jätkata, säilitades sealjuures kõik töökohad (Mõtle võidan-võidad). Või isegi Winston Churchill, kes teadupärast armastas tukastada ning tegi seda ka Teise maailmasõja päevil, kinkides endale nii „kaks hommikut” (Terita saagi).

Siiski ei taha ma väita, et 7 Harjumust on ainus kaart, mida on vaja, et luua ja ehitada edukat organisatsiooni. Raamatutes „Heast suurepäraseks” ja „Loodud kestma” ning „Väga efektiivse inimese 7 harjumuses” leiduvad põhimõtted täiendavad üksteist, kuid ka erinevad. Covey eesmärk ei olnud kirjutada suurepäraste organisatsioonide loomisest, vaid isikliku efektiivsuse meisterlikkusest. Kuivõrd organisatsioonid koosnevad inimestest, on selge, et mida efektiivsemad on inimesed, seda tugevam on organisatsioon, mille nad moodustavad. Lisaks on mul tunne, et 5. astme juhiks, kellest ma kirjutasin raamatus „Heast suurepäraseks”, on suurem võimalus saada neil, kes elavad 7 Harjumuse järgi. 5. astme juhte iseloomustab nende isiklik aupaklikkus ja tagasihoidlikkus ning samal ajal professionaalne tahe ja tung luua midagi endast suuremat. Nad suunavad oma energia, kire, loovuse, distsipliini ja ambitsioonikuse suuremate eesmärkide saavutamiseks, olgu selleks suurepärase organisatsiooni loomine, maailma muutmine või mistahes muu siht, mis on midagi enamat kui isiklik ihalus. Ettevõtte jätkuva edu lihtne küsimus: mis on nende juhtide sisemise motivatsiooni, iseloomu ja ambitsioonide taga. Nende tegelik olemus väljendub igas nende teos ja otsuses, kui mitte kohe, siis pikemas plaanis kindlasti, olenemata sellest, mida nad ütlevad või millist muljet püüavad jätta. Selles seisnebki Covey raamistiku väärtus – kõigepealt kasvata enda iseloomu – isiklik võit enne avalikku võitu.

See toob mind uuesti Stephen Covey kui 5. astme õpetaja juurde. Kogu oma peaaegu imetabase karjääri vältel näitas ta üles relvitukstegevat aupaklikkust oma töö ja selle mõju ning visaduse suhtes, millega ta selgitas oma õpetust, et inimesed saaksid seda kasutada. Neilt lehekülgedeltki kiirgab, et ta uskus siiralt, et maailm oleks parem paik, kui inimesed elaksid 7 Harjumuse järgi. 5. astme õpetajana andis ta endast parima, et oma sõnade järgi elada. Ta on öelnud, et enim nägi ta vaeva 5. harjumusega (Püüa esmalt mõista ja alles seejärel olla mõistetud). Selles on tubli annus irooniat, sest enne, kui ta kirjutas „Väga efektiivse inimese 7 harjumust”, veetis ta mitu aastakümmet isiklikku efektiivsust ja sellega seonduvat uurides ja mõista püüdes. Ta oli ennekõike õppija, kellest sai õpetaja, kellest sai kirjanik, ja seeläbi muutis oma õpetuse vastupidavaks. Teises harjumuses ärgitab Covey meid kujutlema iseenda matuseid ja mõtlema sellele, mida meile meeldiks igalt kõnelejalt iseenda ja oma elu kohta kuulda … Millise iseloomustuse sa tahaksid läbi nende silmade saada? Milliseid su panuseid ja saavutusi nad võiksid meenutada? Ma usun, et ta oleks tulemustega enda kohta väga rahul.

Inimese elu on üürike, kuid raamatud ja ideed on kestvad. Lugedes seda raamatut, saad sa olla ühenduses oma parimas vormis oleva Stephen Covey endaga. Võid peaaegu kuulda teda ütlemas: „Ma tõesti usun sellesse, luba mul ennast aidata. Ma tahan, et sa tõesti mõistaksid seda. Ma tahan, et sa õpiksid, kasvaksid, panustaksid rohkem, elaksid tähendusrikast elu.” Tema elu on elatud, kuid elutöö elab edasi ja on sama elujõuline kui esmakordsel ilmumisel. „Väga efektiivse inimese 7 harjumust” on 25 aastat noor.

– Jim Collins

Boulder, Colorado, USA

Juuli 2013