Читать книгу Väga efektiivse inimese 7 harjumust. Tagasipöördumine karakteri eetika juurde - Stephen Covey R. - Страница 5

Pole kahtlustki, et meie isa harjumus regulaarselt „saagi teritada” päästis tol päeval inimelu. Üles kasvades nägime isa sageli tegelemas oma „igapäevase Isikliku Võidu saavutamisega”. Selleks tavatses ta hommikuti mediteerida, pühakirja lugeda ja võimelda. Sel kõnealusel pärastlõunal istus ta järve ääres ja luges, kui kuulis äkki summutatud appikarjet, mis kostis järvelt. Ta haaras oma binokli järele, mida ta alatihti kaasas kandis, et ettejuhtuvaid linde, loomi ja muid loodusnähtusi vaadelda, ja silmas järvel väikest kummipaati. Paat oli kummuli ja keegi hoidis selle servast meeleheitlikult kinni, et mitte üleni jääkülma vette libiseda.

Isa hüppas kiiresti oma skuutri selga ja kihutas paadi juurde. Uppumisohus olnud mees oli tugevas joobes. Isa tõmbas ta oma skuutrile ja tõi kaldale. Seejärel hakkas ta järvekaldalt otsima mehe kaaslasi ja leidis järveäärse telkimiskoha lähedalt pidutseva seltskonna, kes polnud mehe kadumist isegi märganud. Mõned aastad hiljem rääkis toosama uppumisohus olnud mees suure hulga inimeste ees oma lugu. Tollest päevast oli saanud pöördepunkt tema elus. Teadmata, kes ta tol päeval uppumissurmast päästis, oli ta tänulik, et keegi oli tema appikarjet kuulnud ja appi tõtanud.

See vahejuhtum sümboliseerib seda, kuidas meie isa, Stephen R. Covey, oli omamoodi päästerõngaks mitte ainult oma üheksale lapsele ja viiekümne neljale lapselapsele, vaid tervele hulgale inimestele ja organisatsioonidele, keda „Väga efektiivse inimese 7 harjumust” on inspireerinud ja muutuda aidanud. Isa ütles alati, et need harjumused ei ole tema välja mõeldud. Need põhinevad universaalsetel printsiipidel või loodusseadustel nagu vastutamine, ausameelsus, külluse mõtteviis ja pidev uuenemine. Kuigi need on iseenesestmõistetavad, ei juhinduta neist kui nn talupojatarkusest alati, möönis isa. Seepärast pühenduski ta sellele, et selline terve mõistus ja talupojatarkus viia võimalikult paljude inimesteni.

Alles pärast isa surma 2012. aastal saime aru tema missiooni ja elutöö, milleks oli iga inimese potentsiaali vallapäästmine, tegelikust ulatusest. Me peaaegu mattusime e-kirjade, telefonikõnede, kirjade ja külastussoovide alla. Need tulid inimestelt üle kogu maailma, kes tahtsid jagada oma lugusid sellest, kuidas isa neile kunagi n-ö päästerõnga oli visanud ja neid sihitust elust, ebapiisavatest juhtimisoskustest tööl, lagunevast abielust või suhtest, traumaatilisest lapsepõlvekogemusest või muust säärasest oli päästnud. Ikka ja jälle kuulsime lugusid meie isa võimest aidata oma õpetusega printsiipidekesksest elamisest inimesi ükshaaval ning samaaegselt inspireerida miljoneid inimesi.

Isa pidas alati oluliseks elada väärikalt ja ausameelselt. Tal oli aastate jooksul palju võimalusi töötada koos erinevate riigitegelastega ning ta pidas seda suureks tunnustuseks ja vastutuseks. Kord osales ta ühes töörühmas, mis hakkas teravalt kritiseerima tolleaegse Ameerika Ühendriikide presidendi tegemisi. Isa vaikis ja loomulikult seda märgati. Küsimuse peale, miks ta ei osale, vastas ta lihtsalt, et võib-olla on tal võimalus kunagi seda inimest mõjutada ning ta ei soovi siis olla silmakirjalik. Mõned kuud hiljem helistas toosama president isale ja ütles, et oli just lõpetanud „Väga efektiivse inimese 7 harjumuse” teistkordse lugemise ning küsis, kas isa oleks nõus teda õpetama, kuidas 7 Harjumuse printsiipe ellu rakendada. Kokku töötas isa oma eluajal kolmekümne ühe osariigi kuberneri ning nelja Ameerika Ühendriikide presidendiga.

Mida iganes meie isa õpetas, püüdis ta kõigepealt seda iseenda elus rakendada. Eriti käis see 7 Harjumuse kohta, mida isa uuris ja katsetas väga mitmete aastate jooksul enne raamatu ilmumist. Ta oli proaktiivsuse meister ja meie meelehärmiks ei lubanud ta meil kunagi kedagi ega midagi oma vajakajäämistes süüdistada või endast väljastpoolt vabandusi otsida. Tema õpetussõnad kõlasid lihtsalt „tee see ära” või „vali teine reageering”. Õnneks ei olnud ema nii karm ja lubas meil aeg-ajalt oma õpetajate, sõprade, asjaolude või muu üle viriseda. Nii hoidis ta meie koduse õhkkonna tasakaalus.

See, mida isa kutsus L ja I (leidlikkus ja initsiatiivikus), oli lausa legendaarne. Kord kiirustas ta lennujaama, kui sattus teel liiklusummikusse. Ehitustööde tõttu oli osa sõiduradu suletud ning tekkis oht lennule hilineda. Ta otsustas ootamise asemel tegutseda ning ütles taksojuhile, et läheb liiklust reguleerima, ja palus tollel end mõnesaja meetri pärast taas peale võtta. „Te ei või seda teha,” pahvatas taksojuht, mille peale isa lustlikult vastas: „Vaata vaid!” Ta astus autost välja ja hakkas liiklust ümber suunama, nii et tema sõidurada teiste autojuhtide rõõmsate tervituste ja signaalide saatel liikuma hakkas. Taksojuht võttis ta kokkulepitud kohas uuesti peale ja isa jõudis lennukile.

Me tundsime isa kui väga lustlikku ja avalat inimest. Ta võis kontvõõrastega pikki vestlusi maha pidada, kandes ise samal ajal kunsthambaid ja kõiksugu naljakaid parukaid, et varjata oma peaaegu kaubamärgiks saanud kiilaspead ja seega tundmatuks jääda. Kord paluti tal golfiväljakult lahkuda, kui ta golfist tüdinuna algatas koos sõbraga suure veesõja. Teine kord pidime silmad peast häbenema, kui jäime lifti kinni ja möödus vaid mõni hetk, kui isa teiste liftis olnute poole pöördus ja laia naeratuse saatel ütles: „Imestate võibolla, miks ma selle lühikese koosoleku siin kokku kutsusin,” ja iseenda nalja peale valjult naerma pahvatas.

Ajapikku õppisime teiste inimeste hämmingust mitte välja tegema ja tema kentsakat huumorisoont armastama. Ei saa unustada ka tema tukastamisi, mida ta armastas teha suvalistes kohtades. Ta võis oma jaki padjaks kokku keerata, silmaklapid pähe panna ning kasvõi poes, kinos, lennujaamas, rongis, pargipingil või kus iganes mujal tukastada, kui tal selleks vähegi aega ja võimalust oli. Tema entusiasm oli nakkav ning ta õpetas meidki elama hetkes ja hindama väikesi naudinguid.

Edu ja kuulsus jäid isa tema elu lõpuni veidi üllatama. Vahel tundis ta isegi mõningast kohmetust oma tööalase edu pärast. Kuid ta jäi alati tagasihoidlikuks, pidades end pigem sõnumitoojaks kui autoriks ning jagades tunnustust nii teistele kui jumalale. Ta ei salanud kunagi maha oma väärtusi ja uskus, et kui jumal on su elu keskmes, siis kõik ülejäänu loksub õigesti paika. Ta õpetas meile, et nii inimeste kui organisatsioonide pikaajaline edu peitub ajatute printsiipide järgi elamises.

Isa pingutas alati selle nimel, et talitada oma sõnade järgi ja järgida iseenda õpetusi. Kui ta eksis, oli ta varmas vabandama ja oma viga heastama. Meilt on sageli küsitud, et kuidas oli temaga koos üles kasvada, justkui viidates, et ta ei saanud ju ometi olla nii hea, kui välja paistis. Muidugi polnud ta üliinimene ega täiuslik ning ärritus vahel liiklusummikutes seistes või ema järel oodates, kuid see ei olnud iial viisil, mis oleks läinud teravalt vastuollu tema õpetustega. Ta oli just selline, nagu sa arvad ja loodad, et ta oli. Võibolla saamegi talle suurimat tunnustust avaldada öeldes, et ta oli eraelus isa ja abikaasana veel parem kui õpetaja ja autorina avalikkuse ees. Selle ühepalgelisuse eest armastasime me teda väga.

Me teadsime alati, et isa eelistab ajaveetmist perega kõigele muule. Ta tõestas seda ikka ja jälle, seades esmatähtsa esikohale ja planeerides oma aega vastavalt. Ta reisis küll palju, kuid planeeris vahel isegi kaks aastat ette ega puudunud seetõttu üheltki tõeliselt oluliselt peresündmuselt nagu kellegi sünnipäev või pallimatš. Ta tegi järjepidevalt sissemakseid meie igaühe emotsionaalsele pangaarvele, veetes igaühega meist eraldi aega ning andes sellega eeskuju, kuidas suhetes väikesed asjad ongi suured asjad. Muidugi järgis ta kõigis oma tegevustes tõelisi printsiipe ja oli meister tooma õpetust igasse situatsiooni. Ta õpetas meid tegema otsuseid tuginedes oma väärtushinnangutele mitte hetkeemotsioonile. Ta õpetas iseenda eeskujuga, et elu on missioon, mitte karjäär ja et tõeline rahulolu peitub teiste aitamises.

Isa jumaldas meie ema Sandrat ja nende erakordne suhe kestis viiskümmend kuus aastat. Neil oli kombeks paar korda nädalas võtta aega kahekesi olemiseks ja vestlemiseks. Nad istusid oma Honda mootorratta selga ning sõitsid vesteldes ja loodust nautides ümbruskonnas ringi. Nad helistasid teineteisele kaks või kolm korda päevas isegi siis, kui isa oli reisil. Nad rääkisid kõigest – alustades laste kasvatamisest ja raamatutest kuni poliitikani – ning isa tõesti hindas ema arvamust rohkem kui kellegi teise oma. Isa oli tõeliselt sügav mõtleja ja kaldus vahel liigselt teooriasse. Ema oli suurepärane katsepublik, kes aitas tal ideid lihtsamaks ja praktilisemaks muuta. Sageli ütles ta: „Stephen, see on liiga keeruline. Keegi ei saa aru, millest sa räägid. Tee asi lihtsaks ja jutusta rohkem lugusid.” Isa hindas ema tagasisidet kõrgelt. Nüüd, kui meil endil on lapsed, imetleme sageli vanemate võidan-võidad suhet ja meenutame, kuidas nad nautisid oma õnnelikku elu teineteisega.

Isa määratles imeliselt liidri olemuse. Ta õpetas, et liider on see, kes tunnustab teiste inimeste väärtust ja potentsiaali nii selgelt, et nad ka ise seda endas näevad. Peale isa surma kirjutas meile üks mees, kes oli üles kasvanud väga rasketes tingimustes. Isa õpetuse haaret iseloomustasid selle mehe sõnad: „Ma tahan, et te teaks, mul on endiselt alles see 20-minutiline tunnustustekst, mille ta mulle kolmkümmend aastat tagasi lindistas, kus ta muuhulgas ütleb, et jumal armastab mind, et ma lähen kõrgkooli ja et kord on mul endal perekond. Ma olen seda kolmekümne aasta jooksul pidevalt kuulanud ja ellu viinud kõik selle, mida tema minus toona nägi. Temata poleks ma see, kes ma olen. Aitäh!”

„Väga efektiivse inimese 7 harjumuse” tähtpäeval soovime meie, Stephen R. Covey lapsed, koos tuhandete organisatsioonide ja miljonite inimestega, keda see teos on mõjutanud, avaldada austust väga efektiivsele pereisale. Usume, et samamoodi, kui aastate eest uppuvale mehele abikäe ulatamine, ulatavad tema elu ja sõnad jätkuvalt päästerõnga nii teile kui teie perekonnale, tiimile ja organisatsioonile ning lugematutele teistele inimestele. Tänases kiirelt muutuvas maailmas on 7 Harjumuse ajatud printsiibid vajalikumad kui eales varem ning nende mõju on alles avaldumisjärgus.

Tunneme lõputut tänulikkust nii suurepärase isa ja papa, nagu lapselapsed teda kutsuda tavatsesid, eest. Tema pärand elab edasi nii meis kui kõigis, keda tema võrratu vaim ja inspireeriv õpetus on mõjutanud elama ausameelselt, panustama maailma paremaks muutmisse ja realiseerima meis kõigis peituvat suurepärasust.

Austusega

Stephen R. Covey lapsed Cynthia, Maria, Stephen, Sean, David, Catherine, Colleen, Jenny, Joshua