Читать книгу Langenud inglid. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Tara Hyland - Страница 3

San Francisco, detsember 1958

Õde Marie sibas mööda pimedat koridori edasi nii kiiresti, kui tema väikesed töntsakad jalad võtsid. Teistele nunnadele poleks ta seda eales tunnistanud, aga kloostrites oli tal öösiti üksi sageli hirm. Tänane õhtu oli tavalisest hullem. Hiljutine torm oli tekitanud taas elektrikatkestuse ja küünal, mida ta käes hoidis, heitis kivist seintele õõvastavaid siluette, nagu varitseksid kahel pool pimeduses deemonid, oodates, et saaksid talle kallale karata. „Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust,”1 pomises ta vaikselt, katsudes end nende sõnadega julgustada. „Haljale aasale paneb ta mind lebama.”

Marie jätkas psalmi lugemist ja võbistas õlgu, sedapuhku pigem külmast kui hirmust. Sellel aastaajal ei pakkunud talle külma eest kaitset isegi raske villane rüü. Läinud nädalal, just tänupüha eel oli ilm lõpuks muutunud. Külm ere päike loojus nüüd juba varakult ning merelt kerkiv kurikuulus San Francisco udu mattis endasse kõigepealt Kuldvärava silla jämedad jalad, et rulluda siis kalda poole; valge sumu roomas üle linna ja hiilis isegi üles Telegraph Hillile – sinna, kus paiknes heategevate õdede orbudekodu. Lamades ärkvel oma kongis, mille suurus oli kaheksa korda kümme jalga, kujutles õde Marie mõnikord, kuidas udu immitseb sisse lukuaukudest ja uste alt nagu mingi koletis nondest filmidest, mida meeldis vaadata tema nooremale vennale.

Jäta järele! sõitles ta ennast. Just Marie liiga lennukas kujutlusvõime oli põhjus, miks abtiss oli eelmises kloostris öelnud, et nunnaelu ei pruugi talle sobida. Aga nii katsumusterohke kui prooviaeg – kuus kuud, mille vältel ta pidi otsustama, kas tahab hakata nunnarüüd kandma – ka poleks olnud, ei kavatsenud õde Marie alla anda. Lõpuks oli lepitud kokku, et tal lubatakse jätkata noviitsina õpinguid, mis pidid eelnema tõotuse andmisele, aga ainult tingimusel, et ta ei hakka kuuluma suletud ordusse. Orbudekodusse minek tundus toona olevat parim valik. Mariele meeldisid lapsed ning ta oli alati teadnud, et just emadus on ilmalikus elus see, millest tal on kõige raskem loobuda. Nüüd ei pidanud ta seda tegema. Heategevad õed olid rajanud selle orbudekodu linna kõrgklassi katoliiklike perekondade annetuste toel juba üheksateistkümnendal sajandil. Praegu oli asutuse hoole all üheksakümmend seitse last ja täna öösel pidi neile lisanduma veel üks. Hilja õhtul, kui nunnad olid valmistunud oma kambritesse tõmbuma, oli helistatud ja küsitud, kas neil on ruumi veel ühele lapsele. Kuuldavasti oli too imik, kõigest paar päeva vana. See oli kõik, mida uue kasvandiku kohta öeldi – teatatud polnud isegi lapse sugu ega põhjust, miks ta sinna tuuakse. Asi oli ülimalt huvitav.

Õde Mariele oli antud ülesanne üles jääda ja oodata koos auväärse emaga, kuni laps kohale jõuab. Aga üks tund möödus teise järel ja teda oli hakanud vaevama tüdimus. Auväärsel emal oli Marie nihelemisest villand saanud ning lõpuks oli ta saatnud neiu valmistama neile mõlemale hilisõhtust einet. Juba ainuüksi alla pimedasse kööki minek oli selles kõhedust tekitavas hoones paras katsumus olnud. Nüüd, tagasiteel oli noviitsi samm aeglasem, sest tal tuli käes hoida kandikut kakaotasside ja paksude leivaviiludega, millele oli määritud võid ja moosi. Tagasiminek võtnuks veel rohkem aega, kui sel hetkel poleks koridori tunginud tuulepuhang, mis kustutas tema käes oleva küünla, nii et ümbrus mattus pimedusse. Marie tõi kuuldavale vaikse hirmukiljatuse ja pillas kandiku käest. Metalli ja puruneva portselani klirin kajas lagedatelt seintelt vastu, kandudes läbi koridoride, ning kõrgeaulise ema kabinetini jäänud sadakond jardi läbis Marie juba joostes.

Ta tormas uksest sisse, ilma et oleks koputanud.

„Auväärne ema,” sai ta lõõtsutamisega pooleks suurivaevu üle huulte, „te ei oska arvatagi, mis juhtus…” Pidamata vahet, et hinge tõmmata, hakkas õde Marie sedamaid jutustama oma läbielamisest. Alles siis, kui noor naine oli jõudnud veidi rahuneda, nägi ta, mis vaatepilt tema ees avaneb: auväärne ema põlvitas maas, palvehelmestega nöör pihus – ta oli palvetanud. „Helde taevas!” Marie surus käe rinnale. „Ma häirisin teid! Palun andeks, palun südamest andeks! Õhtueine pärast ka!”

„Aitab andekspalumisest, mu laps!” Auväärse ema hääl oli vaikne ja rahulik. „Ma ei vaja toitu. Edaspidi kannad ehk lihtsalt hoolt, et sa nii dramaatiliselt sisse ei astu. Mu vana süda ei talu suurt erutust.”

Abtissi vesitsevatest silmadest võis aimata, et olukord teeb talle natuke nalja: noviits oli kogu ordus tuntud oma isevärki käitumise poolest. Vana nunn toetus lauaservale ja upitas end liigeste ragisedes jalule. Ta krimpsutas valulikult nägu.

„Kas teiega on kõik korras, ema?” Õde Marie sööstis ligi, et abtissi küünarnukist toetada.

„Pole midagi.” Nunn tõrjus noorema naise kerge viipega eemale. „Külm teeb mu artriidi hullemaks.” Vana naine laskus aeglaselt ja vaevaliselt puust toolile ning osutas peaga enda vastas oleva istme poole. „Võta istet, laps. Kardan, et meil mõlemal tuleb veel kaua oodata.”

Nende sõnadega langetas auväärne ema pea ja vajus sügavasse mõtisklusse. Õde Marie avas suu, et midagi öelda, aga pani selle siis jälle kinni, teades, et peab oma jutukust ohjeldama. See oli teine oskus, mida tal oli raske omandada: rääkida ainult siis, kui öelda on tõepoolest midagi tähtsat. Loomu poolest lobiseja, talus ta pealesunnitud pikka vaikimist halvasti. Auväärsel emal on selle poolest märksa kergem, mõtles ta kadedalt. Tolles naises oli iseäralikku rahu ja häirimatut tõsidust, mida – Marie oli selles kindel – tema iial ei omanda, ükskõik kui kaua ta seal ka ei viibiks.

Ihmjas küünlavalguses uuris Marie vana naise nägu, pehmet ja kortsulist nagu krepp-paber. Auväärne ema oli nüüd juba tublisti üle seitsmekümne, aga ikka veel kaunis kõbus. Endast kõneles ta harva, kuid räägiti, et ta oli veetnud kümme aastat Aafrikas misjonitööl, mille oli sunnitud enne õiget aega lõpetama, kui mingi nakkus oli nõrgestanud tema südant. Hoolimata füüsilisest haprusest, õhkus temast vaieldamatut sisemist jõudu.

Õde Marie tajus, et nagu tema eelmise kloostri abtiss, nõnda kippus ka auväärne ema mõnikord kahtlema, kas nunnaseisus talle ikka sobib. Salamahti kahtles ta selles ka ise. Nunnaelu oli raskem, kui ta seda endale ette oli kujutanud. Kong oli tilluke ja selle sisustus askeetlik: puust voodi, kirjutuslaud ja kummut; igal hommikul kell 5.30 tuli tõusta, et minna kabelisse tunniajasele palvusele. Ning ehkki auväärsel emal oli voli iga noviits ükskõik mis hetkel kloostrist minema saata, tundus Mariele, et lõplik otsus, kas jätkata või loobuda, jäetakse ikka tema enda teha. Auväärne ema oli üks neid haruldasi inimesi, kes ei mõistnud iial teiste üle kohut, vaid uskus tõepoolest, et esimese kivi tohib visata see, kes on ise patuta.

Aeg läks ja kaks naist istusid vaikides, kusjuures noorem nägi ränka vaeva, et hoiduda nihelemast; ta soovis, et oodatavad külalised kiirustaksid – et nad juba ükskord kohale jõuaksid ning laseksid tal voodisse minna –, ja tundis end sedamaid süüdi, et niisugune mõte tal peast läbi oli käinud. Lõpuks oli ta ilmselt toolil tukkuma jäänud, aga ärkas võpatades, kui kuulis tänaval üht autot seisma jäämas.

Õde Marie hüppas jalule. „Tundub, et nad jõudsid kohale.” Tema häälest kostis varjamatu kergendustunne.

Hetk hiljem helises kell, andes märku, et tal oli õigus olnud. Alles nüüd tõusis ka auväärne ema.

Inimene, kes väljas uksekella helistas, oli ilmselt läinud tagasi sooja autosse. Auto oli uhke, märkas õde Marie. See oli must klantsitud Lincoln Capri, pealegi veel uhiuus, 1958. aasta mudel. Tõsiasi, et auto on kallis, üllatas teda. Kui orbudekodusse toodi vastsündinu, oli ema tavaliselt vallaline tüdruk, kes oli end häbisse saatnud, ning laps jäeti lihtsalt trepile. Praegu pidid asjalood ilmselgelt olema teistsugused. Õde Marie arutles endamisi, kas auväärsel emal on selle kohta teada midagi täpsemat; aga kui oligi, vaevalt jaganuks ta oma teadmisi noore lobisemishimulise noviitsiga.

Varjamatu uudishimuga vaatas õde Marie, kuidas roolis olnud mees autost välja astus. See oli pikk väärika moega, viiekümnendale eluaastale lähenev isand, kellel olid tumedad juuksed ja silmad ning kelle tumesinine kašmiirmantel oli maksnud ilmselt suurema summa, kui orbudekodul kulus aastas söögirahaks. Krae oli üles tõstetud, otsekui püüaks mees jääda tundmatuks – aga võib-olla kujutas Marie seda endale üksnes ette. Mees kõndis ümber auto, avas tagumise ukse ja kummardus sisse, nagu tahaks sealt kotti võtta. Kivist trepiastmelt, kus Marie seisis, polnud auto sisemust näha, aga talle tundus, justkui oleks ta kuulnud üht naist vaikselt nutmas. Võib-olla Marie eksis ja nuttis hoopis imik, sest mõne hetke pärast ilmus mees nähtavale, hoides väikest teki sisse mähitud pampu, mis hakkas otsekohe kisama.

Tegemata vähimatki katset nutvat last vaigistada, astus mees üle tee ja hakkas tulema sinnapoole, kus ootas auväärne ema. Tulija näost ei olnud võimalik midagi välja lugeda ja ta ei lausunud sõnagi, mistap õde Marie järeldas, et kogu asjassepuutuv teave oli edastatud ennistises telefonikõnes. Auväärne ema võttis lapse mehe kätelt vastu. Imikut varjas tekk, millesse ta oli mähitud, seepärast lükkas vana nunn selle serva tagasi. Heitnud esimese pilgu lapse näole, kortsutas naine kulmu, otsekui poleks kõik päris nii, nagu peab, aga hetk hiljem tema ilme mahenes.

„Saagu sulle osaks Jumala arm,” pomises auväärne ema õrnalt. Häirimatult nagu varemgi tõstis ta pilgu, vaatas mehele otsa ja lausus: „Võite olla kindel, et seda last kasvatatakse heas kristlikus vaimus.”

Nende sõnade peale noogutas mees korra ja seadis siis sammud tagasi auto poole.

Õde Marie läks vana nunna kannul majja. Tema käsivarred olid kananahal ja juuksed kuklas püsti. Ta polnud lapsukest veel näinud, aga aimas, et tollega on midagi valesti. Mis iganes see ka polnud, sellest oli piisanud, et kõigutada muidu nii vankumatu auväärse ema rahu. Ja see teadmine häiris teda rohkem kui kõik muu.