Читать книгу Langenud inglid. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Tara Hyland - Страница 7

„Kas kavatsed ükskord juba segama hakata, preilna? Või loodad, et kui vahid piisavalt kaua, teeb tainas ennast ise valmis?”

Ema terav hääl äratas Franny mõtisklustest. Naised olid köögis ja tegid kõikide pühakute päevaks rosinakooki. Langetanud pilgu kausile, mida ta käes hoidis, nägi tüdruk, et pärmisegu ja jahu olid segunemisest sama kaugel kui kakskümmend minutit tagasi, kui ta asja käsile oli võtnud. Franny ohkas, nagu oleks tema õlule langenud kõik maailma mured.

„Palun vabandust, ema. Ma tunnen ennast natuke halvasti.”

Theresa vaatas vilksamisi tütre poole. Franny oli osav näitleja ning pahatihti juhtus sedagi, et ta tööst kõrvalehiilimiseks end haigeks luiskas. Aga sedapuhku nägi ema tütre kahvatust näost ja närvast olekust, et too ei teeskle.

„Kui tervis paha, eks mine siis üles ja heida pikali.”

Franny mõtles natuke aega ja ütles siis: „Aitäh, ema, aga lähen vist hoopis välja ja hingan värsket õhku. See lööb ehk pea pisut klaarimaks.”

Theresa noogutas lühidalt. „Mine siis pealegi. Maggie võib sinu tööd ise ära teha.”

„See pole aus!” pahvatas Maggie. „Mispärast tema tööst vabaks saab?”

„Sellepärast et ta on haige,” ütles ema kindlalt. „Tema teeks sinu heaks sedasama, kui end kehvasti tunneksid.”

Maggie turtsatas umbusklikult. „Ainus haigus, mis teda vaevab, on laiskus,” pomises ta. Franny oli juba võtnud põlle eest ja hakanud ukse poole minema, aga kuulis siiski õe sõnu ja pöördus.

„Kas sul ükskord juba küllalt ei saa, Maggie?” Tüdruku rohelised silmad välgatasid vihast. „Mis seal imestada, et ükski mees sind ei taha! Igaüks, kel vähegi aru peas, jookseb sinu vingumist kuuldes minema, nagu jalad võtavad!” Nende sõnadega tormas ta köögist välja ning lõi ukse enda järel pauguga kinni.

Maggie jäi talle, suu ammuli, järele vahtima.

„Mis tal nüüd hakkas?” Theresa oli noorema tütre käitumisest tõemeeli üllatunud. Nende peres oli Franny see, kes oli alati heasüdamlik. Maggie väikesed õelutsemised pööras ta enamasti naljaks. Ta polnud kunagi pahatahtlik – mõtlematu, seda küll, aga mitte kunagi sihilikult julm.

Maggie, kes oli end kiiresti kogunud, lausus nüüd: „Hädas oma meesterahvaga, mis muud.”

„Missuguse meesterahvaga?” Theresa heitis talle terava pilgu. „Mõtled Seani või?”

Vanem tütar jäi viivuks kõhklema, nagu tahaks midagi öelda, aga mõtles siis nähtavasti ümber. „Ah ei mina tea. Lihtsalt oletasin. Unusta ära, et ma midagi ütlesin.”

Theresa ei käinud tütrele peale, aga tainast sõtkuma hakates mõtles ema lakkamatult Frannyle. Halb eelaimus sosistas naisele, et ta teab täpselt, mis tema noorimat last vaevab. Ja kui tal on õigus, tähendab see häda neile kõigile.

„Õnnista mind, isa, sest olen patustanud. Minu viimasest pihtimisest on möödas nädal.”

Franny tundis närvides sedasama kirvendust, mis teda pihikambris põlvitades alati valdas. Mis siis, et preester on teisel pool kardinat ega näe tema nägu – niipea kui tüdruk suu lahti teeb, on tal otsekohe selge, kellega on tegu. Neiu ei teadnud ise ka, miks ta täna õieti siia oli tulnud; olles kodust välja pääsenud, ei teadnud ta, kuhu mujale minna, ja vana kivist kirik oli kena vaikne koht, kus sai segamatult mõelda. See, et preester võttis tol õhtupoolikul vastu pihilisi, oli puhas kokkusattumus ning pattudest, mida pihtida, polnud tal kahtlemata puudu. Aga nüüd, kui ta juba siin oli, jättis julgus Franny ühtäkki maha.

„Jätka, mu laps,” õhutas preester.

Tüdruk avas suu, et hakata rääkima, aga sõnad ei tulnud üle huulte. Mida tal lõpuks öelda oligi: et ta oli liiderdanud ja mitte ühe korra, vaid viimastel kuudel sageli, ning et tema teod olid lõppenud sellega, mida ta kõige rohkem oli kartnud – rasedusega, sohilapsega, kes oli eostatud patus ja pidi sellisena sündimagi, kui Franny midagi kiiresti ette ei võta.

Franny oli juba mõnda aega kahtlustanud, et on sedapsi. Ta oli hoidnud oma mure võimalikult kaua enda teada ja palunud jumalat, et sünniks ime; kui seda ei järgnenud, oli ta julguse kokku võtnud ning eelmisel päeval Seaniga rääkinud.

„Kas oled kindel?” oli noormees otsekohe küsinud.

Sellesama küsimuse oli Franny esitanud iseendale tuhat korda. Lamades öösiti voodis selili, oli ta pannud käe oma lamedale kõhule ja kinnitanud endale, et selles ei saa kasvada last. Ent ükskõik kuidas tüdruk ka poleks püüdnud end veenda, teadis ta, et see ei ole tõsi. Sellest, kui ta hakkas Seaniga magama, oli möödas neli kuud ja tema viimasest kuupuhastusest kaks kuud.

„Jah, olen küll,” vastas tüdruk vaikselt.

Kui see oli valjusti välja öeldud, pääsesid pisarad voolama. Kuni selle ajani polnud Franny nutnud – ehmatus oli olnud liiga suur. Nüüd laskis ta oma hirmud valla. Seanil oli olnud raha vaja ja seepärast andis ta järele, kui Franny isa palus tal ka viljalõikuse ajaks talusse appi jääda. Aga nüüd oli talv tulekul ja varsti pidi noormees liikuma edasi, et otsida endale uut tööd. Enne seda tuli tüdrukul temaga asjad selgeks rääkida.

Sean võttis tal ümbert kinni. „Kuss, ära nuta, mu ilus tüdruk. Midagi pole lahti, seda asja annab korraldada.”

Franny nuttis end poisi käte vahel tühjaks. Sean sosistas lohutavaid sõnu, kuni neiu nuuksed pikapeale harvemaks jäid.

„Oh, Sean,” ohkas ta ahastavalt, toetades pea poisi õlale. „Mida me nüüd teeme?”

Natuke aega valitses vaikus, siis lausus Sean: „Mul on üks mõte.”

Franny ajas pea kuklasse ja vaatas noormehele otsa. „Räägi.”

„Ma tean üht naist, sellest ajast kui veel Londonis elasin,” alustas poiss ettevaatlikult. „Ta on ämmaemand, sama hea kui ükskõik missugune arst. Ta aitas paari tuttavat tüdrukut, kui nood olid samasuguses olukorras.”

Läks natuke aega, enne kui Franny mõistis, mida Sean silmas peab. Tüdruk tõmbus noormehest eemale. „Mida sa sellega öelda tahad?” küsis ta kahtlustavalt. „Sa ei arva ometi, et peaksin lapsest lahti saama?”

Sean laiutas allaheitlikult käsi. Seda liigutust oli Franny viimasel ajal sageli näinud. Esialgu oli talle meeldinud muretus, millega noormees kõigesse suhtus, aga viimasel ajal oli ta hakanud aru saama, mis selle taga peitub: poiss lihtsalt ei tahtnud millegi eest vastutada.

„Aga mina arvasin, et me teeme pulmad.” Need sõnad lipsasid üle huulte, enne kui Franny jõudis neid takistada. Ta nägi, kuidas Sean näost kahvatuks tõmbus.

„Pulmad?” Tundus, nagu tahaks see sõna noormehele kurku kinni jääda. Ta ajas end nii järsult püsti, et tüdruk kukkus voodile selili. „Kuule nüüd, ärme nii suuri plaane ka tee.” Sean nägi vaeva, et öelda seda naljatamisi, ja manas Frannyt lepitada püüdes näole koguni üleannetu naeratuse, mida neiu juba nii hästi tundis. „Sa ju tead, et mul ei ole plaanis peret luua.”

„Äkki oleksid pidanud mõtlema sellele enne, kui mind oma voodisse kutsusid,” lausus Franny vihaselt.

Natuke aega vaatasid nad teineteisele otsa. Franny ei pööranud pilku kõrvale: poisil pidi häbi hakkama. Tüdruku süda peksis nii kiiresti, et ta kartis seda lõhkevat. Kas Sean veab teda tõepoolest alt?! Aga siis noormehe ilme muutus, tema nägu läks tõsiseks.

„Sul on õigus, mu kallike,” ütles ta pühalikult. „Sedapuhku võtan ma oma vastutust tõsiselt.” Poiss astus Franny juurde ja võttis tal käest kinni. „Küllap me leiame sellest olukorrast väljapääsu – üheskoos. Luban sulle.”

Seda kuuldes tundis tüdruk, kuidas temast tulvab üle kergendustunne – poiss ei jäta teda ikkagi üksi. Pealegi polnud mingi ime, kinnitas Franny endale, et Sean algul nii järsult oli reageerinud. Kuulda, et ta saab isaks, pidi mõistagi mõjuma ehmatavalt. Temale endalegi oli see ju paras löök.

Selle jutuajamise järel polnud Franny suutnud uinuda, ta laskis peast läbi kõik, millest nad olid rääkinud. Olukord polnud just kiita, aga küllap nad kuidagimoodi hakkama saavad. Tarvis oli lihtsalt kibekähku abielluda ja siis pidid nad muidugi jääma mõneks ajaks siia talusse – vähemasti nii kauaks, kui laps on sündinud. Aga pärast seda võivad nad minna kuhugi mujale – nemad kolmekesi. Nad võivad sõita Inglismaale või Ameerikasse ning alustada uut elu. See kõik ei tähendanud veel lõppu. Igatahes mitte senikaua, kui nad teineteisele toeks on.

Järgmisel hommikul oli Franny täis nii tulist tahtmist Seanile oma plaanidest rääkida, et tõusis, kui väljas oli alles pime, ning tõttas poisi osmiku juurde. Kui keegi koputusele ei vastanud, vajutas tüdruk lingile. Toas kulus tal ainult hetk, et aru saada, mis on juhtunud: voodis polnud muud kui alasti madrats, riidekapp oli tühi. Seani polnud. Tema asju polnud samuti. Poiss oli ta maha jätnud.

Franny oli nii rabatud, et ei märganudki esialgu voodil ümbrikku, millele oli kirjutatud tema nimi. Seda nähes tundis ta rinnas tärkamas uut lootust. Võib-olla on Sean jätnud talle juhtnöörid, kus nad hiljem kohtuvad, mõtles ta meeleheitlikult ja rebis ümbriku lahti; võib-olla tahtis noormees, et nad kahekesi põgeneksid, ning oli läinud ise kõike ette valmistama. Aga ümbrikus polnud midagi muud kui Seani tuttava aborditegija Inglismaa aadress ja kaks naela – kahe nädala palk. Kas ainult nii palju Franny siis väärt oligi?

Hetke vältel mõtles Franny täiesti tõsiselt, et ei võta seda raha. Siis sai kaine mõistus uhkusest võitu. Asjal olnuks ehk mõtet, kui ta saanuks rahatähed poisile näkku visata, aga Seani polnud enam tema suurejoonelist žesti nägemas, niisiis võis ta need sama hästi endale jätta. Lõppude lõpuks, mis iganes nüüd ka juhtuma ei hakka, tüdrukul oli tunne, et edaspidi kulub talle viimne kui penn marjaks ära. Seepärast torkas ta kirja seeliku esitaskusse ja lahkus osmikust viimast korda, kandes oma muret nagu rasket taaka.

Franny ei suutnud sundida ennast isa Brianile kõiki oma patte üles lugema. Olles lunastanud need, mis ta oli üles tunnistanud, kümne jumalaema palve, nelja meieisapalve ja ühe patukahetsuspalvega, läks ta tagasi koju. Oli reede ja see tähendas, et õhtusöögiks on kala. Juba esikus lõi talle vastu keedetud tursa lõhn. Tursk polnud tüdrukule kunagi meeldinud, aga praeguses seisundis tundus see veel vastikum kui tavaliselt. See tähendas, et nüüd on kerge haiget edasi mängida – nõnda ei pidanud ta kala sööma ja teistega juttu ajama. Franny lihtsalt istus vaikides, näkitsedes tükki kuiva leiba ja rüübates lahjat teed, samal ajal kui teised rääkisid möödunud päevast.

Nemad polnud veel Seani puudumist märganud. Poisil oli vaba päev ja siis sõitis ta sageli Corki. Kui noormees õhtul lauda ei ilmunud, oletasid nad, et ta on ikka veel seal. Franny ei teinud katset neid valgustada. Hakanuks keegi poisi äkilise kadumise kohta talle küsimusi esitama, oleks ta arvatavasti murdunud ja kõik ära rääkinud, aga praegu polnud tüdruk selleks veel valmis. Väljas läks pimedaks ning Maggie teatas, et läheb üles ja heidab magama. Frannygi oleks tahtnud rahulikult pikali heita ja päeval juhtunu üle omaette järele mõelda, aga ei suutnud ette kujutada, et peab taluma õe torkeid, ning eelistas seepärast jääda teiste juurde.

Järgmise tunni veetis Franny koos vanematega väikeses elutoas raadiot kuulates. Kui saade lõppes, oli ka tuli peaaegu ära põlenud, koldes lõid enne kustumist hõõgvele veel ainult üksikud söed.

Michael ajas end jalule. „Ma lähen ka üles.” Mees ei peatunud, et naist enne magamaminekut põsele suudelda, vaid seadis sammud ukse poole.

Kuuldes isa samme trepil kaugenevat, Franny ringutas. „Arvan, et mul on ka aeg magama minna.”

Pilku kudumistöölt tõstmata ütles Theresa: „Pea’nd pea, mu tüdruk. Nüüd kui oleme omavahel, on ehk õige aeg rääkida, mis värk sul selle Sean Gallagheriga on.”

Tüdruk tardus paigale. Kas Maggie on tema peale kaevanud? See ei tundunud usutav. Küllap ema ainult kahtlustab midagi ja Franny võib teha näo, et ei saa millestki aru.

Kandes hoolt, et hääl ei väriseks, küsis ta: „Mida sa silmas pead?”

Seepeale tõmbus Theresa nägu pingule. Pannud lõngakera ja vardad käest, kallutas ta end tugitoolis ettepoole ja tema silmad välkusid vihast.

„Ära püüagi mind lolliks teha, tüdruk,” pressis ta läbi hammaste. Ema rääkis vaikselt – sosinast valjemat häält oleks kuulda olnud kogu majas –, aga see ei varjanud tema raevu. „Olen juba mitu nädalat teadnud, mis toimub, aga vaatasin sellele läbi sõrmede, ja loll olin.” Ta vangutas pead, nagu ei suudaks ka ise oma rumalust uskuda. „Mõtlesin, et lollitad selle… närukaelaga niisama. Aga täna, kui nägin, et sul on süda paha…”

Theresa sulges korraks silmad, otsekui loodaks, et saab niiviisi kõik olematuks muuta. Aga kui ta uuesti Franny poole vaatas, oli tema pilk karm. „Noh?” nõudis ta. „See mees on sulle tite teinud, eks ole?”

Franny kõhkles viivu, aga noogutas siis aeglaselt.

„Ja ise on ta jalga lasknud?”

Franny noogutas jälle.

Nüüd kui kõik oli päevavalgele toodud, vaatas Theresa oma ilusat ja isepäist last, kellega tal alati muret oli olnud, ja oleks tahtnud nutma hakata.

Nähes ema ahastavat nägu, varises Franny kokku. „Anna andeks, ema! Palun anna mulle andeks! Aga ma armastan teda ja arvasin, et tema armastab mind ka. Tean, et poleks tohtinud temaga voodisse minna, aga ta lubas, et abiellub minuga.”

Theresa turtsatas pahaselt. Ta ei võinud kuulda, kuidas tütar püüab end õigustada. „Kas sul mõistust peas ei ole? Ta lubanuks maad ja ilmad kokku, et sind endaga voodisse saada!”

„Asi polnud üldsegi nii!” kinnitas Franny, soovides kogu hingest, et ema teda mõistaks. „Me tegime koos plaane. Ta pidi aitama mul Glen Vale’ist minema pääseda. Võib-olla ta tulebki tagasi ja võtab mu endaga kaasa…”

„Ära tule mulle ütlema, nagu oleksid sa tõepoolest uskunud, et ta jääb sinu juurde,” lausus Theresa, hääles põlgus. „Temasugused mehed on ainult ühe asja peal väljas. Ja niipea kui on oma tahtmist saanud, lasevad nad jalga. Neid ei saa usaldada.”

„Ja kes neid usaldusväärseid mehi tahab?” nõudis Franny. Ühtäkki pääsesid tüdruku tunded otsekui paisu tagant valla. „Kas oli tõesti nii halb, et tahtsin oma ellu natuke kirge? Sest just seda Sean mulle andiski. Ma ei taha virelda oma elupäevade lõpuni Glen Vale’is, nägemata vähimatki sellest, mis toimub maailmas. Ma ei taha orjata aasta aasta järel talus, meheks mingi mühakas, kelle meelest minu koht on köögis või magamistoas. Tahan midagi enamat kui see, mida sina elult oled saanud.”

Kuulates, mida tütar tema elust arvab, tundis Theresa, nagu oleks miski temas katkenud. Ette hoiatamata lõi ta tütrele tugevasti vastu nägu. „Kuidas sa julged, väike rumal lipakas!”

Järgnes jahmunud vaikus. Franny ei mäletanud, et ema oleks teda varem kordagi löönud. Aastate jooksul oli talle osaks saanud nii mõnigi keretäis, aga need olid alati olnud isalt. Alles nüüd jõudis olukorra tõsidus talle lõplikult pärale. Kogu bravuurikus oli hoobilt kadunud. Ühtäkki oli Franny jälle väike laps, kes otsis lohutust naiselt, keda oli sageli haletsusväärseks pidanud. Ta peitis pea ema sülle ja hakkas nutma.

„Anna andeks,” nuuksus tüdruk. „Poleks ma seda ometi teinud! Oh jumal, poleks ma seda ometi teinud!”

Kuuldes tütart nutmas, tundis ka Theresa, nagu puruneks temas miski. Ta polnud tahtnud niiviisi reageerida, aga pahameel ja pettumus olid temast võitu saanud. Nüüd ei suutnud ta enam Frannyga kurjustada.

„Kuss! Ära nuta,” lohutas ta, silitades tüdruku juukseid. „Ega see veel maailma lõpp pea olema. Küllap me juba midagi välja nuputame, a leanbh.”

Kuuldes ema ütlemas talle „mu laps”, tundis Franny end otsekohe paremini. See tähendas, et talle on andeks antud. „Kas tõesti?” küsis ta lootusrikkalt.

„Tõesti, tõesti.” Theresa naeratas rahustavalt, tal oli hea meel, et oli suutnud tütart pisut lohutada. „Räägin isale, mis juhtus. Ta läheb kohe hommikul isa Briani juurde. Preester räägib Conrad Walshi ja tema emaga.”

Franny ei saanud kohe aru. Mis oli selle kõigega pistmist Conradil ja proua Walshil?

„Conrad on hea poiss,” jätkas ema. „Temaga sa hätta ei jää.”

Korraga mõistis tüdruk, mida ema silmas peab; temast käis üle järjekordne iiveldushoog ja sedapuhku ei põhjustanud seda üldse mitte rasedus. Kui vanemad võisid selles, et ta Conradiga abiellub, tõepoolest näha väljapääsu, siis temale tähendas see eluaegset vangistust. Temast saab ema koopia – naine, kes on määratud lapsi sünnitama ja kasvatama. Pigem elab ta häbis ja alanduses, kui lepib sellega!

Ta oleks tahtnud seda emale öelda, aga teadis, et Theresa ei saaks temast iial aru.

„Nõndapsi, mine nüüd üles ja heida magama,” lausus vanem naine, hääles teeseldud reipus. „Hommikuks on see asi joonde aetud, küll näed.”

Otsekui unes kõndis Franny trepist üles oma tuppa. Maggie oli õnneks juba magama jäänud ja norskas valjusti, mingu ümberringi või maailm hukka. Franny lamas voodis ja püüdis asjad endale selgeks mõelda. Et ta Conradiga abielluda ei saa, oli tüdrukule selge. Poisil polnud ju viga ja tema väljavaateid võis pidada paremaks, kui olid omal ajal olnud Franny vanematel. Räägiti koguni, et tema tallu viiakse elekter ja veevärk, aga nendest lisahüvedest jäi väheks, et sundida Frannyt valima elu, millest puudusid kirg ja põnevus. Tüdruk ei tahtnud jääda Glen Vale’i virelema. Maailmas oli liiga palju asju, mida ta polnud veel kogenud. Aga kuidas võinuks Franny öelda seda oma vanematele? Kuidas teha neile selgeks, et talle ei kõlba see, mis kõlbab neile ning mille nimel nad päevast päeva tööd rabavad? Ja mida tal õieti valida oli?

Käsi läks nagu iseenesest seelikutaskusse. Ta tõmbas välja paberilehe, millele Sean oli kritseldanud aadressi.

Inglismaa. Ta võib minna Inglismaale.

Ei, vaidles tüdruku mõistus vastu, ei tule kõne allagi, et ta võiks minna. Parem jääda siia, kus saab loota perekonna toele. Ta ei julge minna laia maailma – saati veel oma seisundis, saati veel ihuüksi…

Aga Franny polnud kunagi mõistuse manitsusi kuulda võtnud ning meeleheide üksnes kihutas teda takka. Tal oli raha, mille Sean oli jätnud, ja oli ka aadress, koht, kuhu minna. Kui Franny kohale ilmub, otsib too naine ehk Seani üles ja veenab poissi temaga abielluma.

Vibutanud jalad üle voodi serva põrandale, ajas Franny end püsti. Kikivarvul läks tüdruk üle põranda ja tõmbas tasahilju lahti kummutisahtli. Kähku viskas ta paar asja kotti. Minna tuli kohe, enne kui julgus ta maha jätab.