Читать книгу Minu Jamaica. Pole probleemi! - Tarrvi Laamann - Страница 6

See on lugu sellest, kuidas mina jõudsin Jamaicale, kuidas jõudis Jamaica minuni ning kuidas jõudis jamaica kultuur Eestisse ja Eesti inimesteni.

Lapsena vaatasin Soome televisiooni vahendusel palju kõikvõimalikke National Geographicu stiilis loodus- ja kultuuri-filme. Lugesin kaugete maade muinasjutte ja unistasin reisimisest (õigemini vabadusest reisida) ning võimalusest näha oma silmaga näiteks Indias elevanti, Ameerikas indiaanlast, Jamaical rastat^[2.] või tunda, et päike ja merevesi ongi tegelikult nii soojad nagu 007-filmis. Tahtsin teada, kas „hullud” võõramaa kombed on ikka hullud ja kas inimesed teisel pool maakera ikka on täiesti segi?

1980. aastate lõpus kuulasin poisikesena oma vanema venna Toivo soovitusel Soome raadiojaama Radiomafia ja Tero Kaski ehk Daddy T-Roy (RIP) reggae-Jamaica-teemalist iganädalast muusikasaadet. Daddy T-Roy oskas seda juhtida nii huvitavalt ja põnevalt, et mul tekkis suur huvi jamaica kultuuri ja muusika vastu. Sain aru, et reggae ei ole ainult Bob Marley muusika ja jamaica kultuur ei ole ainult „kanepiuimas kärbsed” Kingstoni (Jamaica pealinna) tänavatel.

Üheksakümnendate keskel astusin Eesti kunstiakadeemiasse graafika erialale ja nagu kõrgkoolides ikka, korraldati seal pidusid, rajusid pidusid… Kuna mul oli juba toona arvestatav muusikakogu, millest enamiku moodustas reggaemuusika, kutsuti mind kui suurt aktivisti paljudele kooli pidudele muusikat valima. Ja mitte kõik lood ei olnud vinüülide või CDde peal, vaid ligi pooled neist said maha mängitud helikassettidelt. Anyway^[3.], sealt sain oma DJ-tiitli ning üheksakümnendate lõpus kohtusin „Reggae Poweri” raadiohääle Ringo Ringveega Von Krahli Bashmentil, millest kujunes välja igakuine ja Eestis ainulaadne reggae-dancehall’i^[4.] muusikastiilis kultuuriõhtu. Ja need õhtud kestavad tänaseni.

Umbes samal ajal reisisin palju Aasias. Pärast mitmekuulist rändamist Indias ja Nepalis sain aru, et võõra maa kultuuri mõistmiseks on parim elada seal nii kaua kui võimalik. 1999. aastal võtsin ette oma esimese Jamaica-reisi, sest sealt on pärit minu lemmikmuusika ning tahtsin selle kultuurilist tausta rohkem mõista ja tunnetada. Nüüdseks olen Jamaical elanud ühtekokku viis kuud ja ümmarguselt kümne aasta jooksul käinud seal viis korda – see teeb matemaatiliselt 5 + 5 = 10, ning on igati sobiv, et kirjutada sellest, kuidas kunstnikuhakatisest noorest eesti mehest kasvas välja jamaica klubikultuuri promootor, diplomeeritud kunstnik ja raadiohääl.

1 Minu saar. (Jamaica kreoolkeel) [ ↵ ]

2 Rasta – Jamaica pühamees. Rastafari (rastafarianism) on Jamaical sündinud usulis-ühiskondlik liikumine, mille keskmes on Etioopia keisri Haile Selassie I (1892–1975) austamine jumala ja messiana, mustanahaliste orjastamiseelse Aafrika vaimse pärandi ja vabaduse väärtustamine ning vastuseis läänemaailmale. Rasta(fari) nimetus tuleneb Haile Selassie I kroonimiseelsest nimest ras Tafari Makonnen (ras on amharakeelne kõrgema seisuse tiitel). (Toim.) [ ↵ ]

3 Anyway – igatahes. (inglise k) [ ↵ ]

4 Reggae-dancehall – reggae on 1960ndatel Jamaical tekkinud muusikastiil, mille hilisemat, kiirema rütmiga ja digitaliseeritud saundiga lugusid hakati liigitama reggae-dancehall’iks. (Autor) [ ↵ ]