Читать книгу Lugu Pikast - Teet Kallas - Страница 1

Tramm sõitis linna poole.

Vagun oli peaaegu tühi. Selles istus peale konduktori ainult kaks noormeest.

Konduktor luges keskendunult peenraha. Noormehed aga, jalad lõdval, vaatasid ükskõikselt akna taga möödavilksavat pärastlõunast äärelinna.

Hulga aja pärast avas üks neist suu:

„Kuule, Ilmar-poiss…“

„Mis on?“

„Ei midagi.“

Nad vaikisid edasi.

Ainult et kõnetaja pilk jäigi teisele püsima. Mine püüa kinni, kas juhuslikult või mõne mõttesähvatuse ajel.

Ilmar oli tumedapoolne poiss. Tal olid pruunid silmad, sirge nina, veidi jonnaka moega huulelõige. Ta oli toredasti päevitunud. Tänu oma väikesele kasvule ei paistnud ta sugugi vanem, kui ta oli — kuueteistkümne­aastane.

Poiss oli möödunud laupäeval Olevile — nii oli teise, umbes kolm aastat vanema noormehe nimi — naljaka üllatuse valmistanud.

Ilmar Alango tajus juba tükk aega, et Olev teda uurib. See polnud kuigi mõnus, aga Ilmar püüdis mitte välja teha. Ta pidas Olevist lugu.

Nüüd seiras ta hooletu kõõrdpilguga trammi sisenenud tüdrukuid, kuni üks neist talle kurjalt selja pööras. Ilmar keeras pea akna poole ja huvitus rohekashallist plangust, millest küünitusid kõnnitee kohale kaks vana õunapuud väikeste pabulatega. Seejärel luges ta läbi luitunud loosungi kerkiva elumaja seinalt: „AU MEIE EHITAJATELE!“ Seitseteist tähte. Üks hüüumärk. Seda loosungit oli ta näinud eile, üleeile, paar nädalat järjest. Aga ta muudkui tundis, kuidas Olev teda vaatab. Ja see segas.

Autobaasis, kus Ilmar suvel kaks kuud oli töötanud, räägiti Olevi kohta mõndagi. Eriti kontoripiigad tavatsesid teda märgates päid kokku pista. Paistis, et mõned pisut nagu kartsidki seda kandilise näo ja tõrksa silmavaatega autojuhti.

Laupäeval maksti palka. Koos paari oma poisiga istuti siis riistakambris ja lasti kombekohane veinipudel ringi käima, kõik väheke kõhevil, et kui viimati meister või mõni muu asjamees kogemata sisse kargab. Aga tuli hoopis Olev Asi, silmad punahägused peas. Lõi plaksudes lauale oma „pooliku“. Rüüpas pisut, kiskus näo viltu ja hakkas poistele karmi elutarkust jagama. Miks ka mitte — ta oli juba üheksateist aastat vana.

Elutarkus oli täpne ja selge: Olev tõmbas taskust välja ühe portreefoto, lehvitas seda ja kiskus siis kärinal puruks.

„Kuradile ussisugu!“

Läks veel pisut aega, ja Olev hakkas oma pudelit vihaga põrnitsema. Võttis veel ühe lonksu ja pakkus seejärel ootamatult viiskümmend rubla sellele, kes pudeli tilgatumaks joob. „Ega teist pole mehi!“ ennustas ta ise.

Ilmar proovis. Muidugi mitte raha pärast. Valge viin oli vastik, aga jonn sai võitu. Palju seal enam küll polnud, grammi paarsada. Aga Olev Asi oli hulk aega vaiksem. Rahast ütles Ilmar otsustavalt ära.

Esmaspäeval pärast töö lõppu sattusid nad juhuslikult ühe trammi peale. Olev oli seekord kasina jutuga.

Ka järgmisel päeval astusid nad koos trammi, kuid seekord oli Olev teisem. Ajas juttu. Küsis, miks Ilmar baasi tööle tuli. Ja saanud teada, et sügisel läheb Ilmar edasi kümnendasse klassi, köhatas ta lugupidavalt.

Täna pärast töö lõppu läks Ilmar juba ise Olevi „ZIL-i“ juurde ja leidis ta selle all lamamas. Olev oli tige ja tülpinud. Ilmar võttis vaikides pintsaku seljast ja kükitas masina kõrvale…

Sealt nad praegu tulidki. Tubli tund tavalisest hiljem.

Trammirattad krigistasid juba pöördel Laikmaa tänavasse, kuid Olev ei liigutanudki.

„Foorum!“ hüüdis konduktor.

„Mööda sõidad!“ müksas Ilmar Olevit.

Olev lõi käega ja sõnas ootamatult: „Tead mis, sa olid mulle abiks, teen sulle välja. Lähme „Karjasse“.“

„Kuhu?“

„Õllesaali. Teeme paar kannu.“

Nüüd sai Ilmar aru. Ta pidi oma naiivsuse pärast punastama. Oli ta ju küllalt kuulnud „Karja keldrist“!

„Võib kah!“ vastas ta väärikalt.

…Poole kõrvaga kuuldud juttude põhjal, mida baasis mõned uljamad vahel pajatasid, oli Ilmaril tekkinud mitte eriti täpne, ent see-eest üsna romantiline ettekujutus kohast, mille rahvakeelne nimetus oli „Karja kelder“. Midagi mehist ja veidi meeletut pidi seal olema. Tihti algasid just sealt mitmed kuuldud-pajatatud seiklused…

Igatahes oli Ilmar algul pettunud, kui ta ühte võlvitud saalidest jõudis.

Rahvuslikus laadis valmistatud toolid ja lauad tundusid võõrkehadena, nad läikisid liiga heleda lakikorra all. Ja tavalised klaasist õllekannud olid nagu liiga igapäevased.

Nad istusid. Ilmar hoidus ringi vahtimast. Olev ei pidanud teadma, et ta on siin esmakordselt.

„Suitsu tahad?“ pakkus Olev. Ilmar ei ütelnud ära. Sigaretti süüdates piidles ta veel kord hindavalt ringi. Muidugi, siin heljus hall vine, mõnestki laudkonnast kostis kõvemaid hääli. Aga ei, see ei olnud ikka see.

„Kaks kannu!“ sõnas Olev juurdeastunud, pahase näoga ettekandjale mokaotsast.

„Viina teil täna kaasas ei ole?“ küsis ettekandja.

„Ei ole, ei ole… Olgu peale, tooge õlut,“ ütles Olev.

Lugenud Ilmari pilgust küsimuse, sõnas ta kergelt: „Vanad naljad.“

Ilmar noogutas mõistvalt.

Toodi õlu. Olev võttis näpuga soola, riputas kannu äärele.

„Proovi ka,“ muigas ta Ilmari nõutut ilmet märgates.

Ilmar rüüpas siiski niisama. Tema oleks õllele lisanud hoopis suhkrut.

Olev pani pooleni joodud kannu kolksti lauale ja küsis äkki: „Kuule, kas sa eitesid usud?“

Ilmar kehitas õlgu.

Olev ei rääkinud esiotsa enam midagi, tõmbas keskendunult suitsu ja rüüpas aeglaselt õlut, kuni kann tühjaks sai.

„Veel!“ näitas ta ettekandjale kaht sõrme.

Uut kannu ei tõstnud Olev nii pea. Ta toetas käe põsele, silus lõuga ja hakkas rääkima.

„Nendega on kurat kui keeruline… Oli mul üks, Laine. Ühes koolis käisime, saad aru? Kena plika. Aga äkki — mina ei kõlba enam. Saatis mu kus see ja teine. Et linn olevat mu ära rikkunud. Uss, kas pole?“ küsis Olev peaaegu nukralt.

Alles nüüd taipas Ilmar, et ta oli kogu aeg alateadlikult mõistatanud, mille poolest Olev teistest tuttavatest poistest erineb. Ta oli ju maalt, iga sõna kõlas selle järele. Selline lai ja rohmakas kõneviis.

„Et mina olen mingisugune „õudne märatseja“ ja „kardetav lõngus“. „Ühiskonna nuhtlus“. Mis teeksid sina, ütleme, kui sulle kallale karatakse? Vasta! Ega ei hellita. Aga tema… Ah, olgu pealegi.“

Olev jäi vait, enda peale ilmselt pahane. Siis lõi käega, haaras kannu ja jõi suurte lonksudega. Kõrisõlm liikus hoogsalt üles-alla. Ilmar jälgis huviga seda kõrisõlme.

„Lollus on ainult ühe seeliku küljes rippuda, poiss, lollus. Ma ka ei uskunud, aga näe, elu ise õpetab,“ ütles Olev.

Ilmaril oli piinlik.

Ta polnud veel harjunud sellise kõnepruugiga, iseäranis mis tüdrukutesse puutus. Pealegi meenus talle üks tüdruk, kelle nimi oli Maia.

„Hollaa! Keda ma näen!“ kostis äkki kõrvalt. Nende laua ääres seisid kolm noormeest. Sihvakad, päevitunud, moodsalt ning silmatorkavalt riides.

„Tere, Finantsikene!“

„No olgu siis tere, kui tahate!“ naeris Olev laialt ja heitis Ilmarile hoiatava, tähendusrikka pilgu.

Poisid istusid ja tellisid õlut.

„Kuidas siis läheb, Finants?“ tundis brünett siilipea huvi. Ja Olev hakkas pajatama kergelt, peaaegu lustakalt, tarvitades õigel kohal parajasti käibelolevaid löökväljendeid, nagu: „efenn lugu“, „sinjoor miilits“, „purssisin „Tervisesse““.

Ilmar oli nagu omapead jäänud. Ta mõtles pisut lohisevalt, et Olev on väärt poiss ja tal on täitsa lõbus hüüdnimi. Need teised paistavad samuti täitsamehed olevat. Ja siis märkas Ilmar, et tema kann on tühi.

„Olev, tellime õige veel,“ ütles ta kõva häälega. Võib-olla isegi liiga kõvasti.

Jutt katkes. Olev pööras end terve kehaga Ilmari poole ja silmitses teda pooleldi eemaloleva pilguga. Poiss, kes kandis prille, näppis vurrukesi. Siilipea ja kolmas, heledate lokkidega poiss, vahetasid pilke.

„Ilmaril on õigus,“ muigas Olev kuidagi imelikult. „Muuseas, saage siis tuttavaks, kui juba ühe laua taga istute. Nagu mehed muistegi.“

Ilmar tõusis. Jalad surisesid naljakalt.

„Ilmar Alango.“

„Koolipoiss ja mehaanik! Võtke eeskuju, loodripolk!“ hüüdis Olev lõbusalt. Ta vaatas Ilmarit ning ütles äkki:

„Tead, mul on alati tahtmine olnud sind Pikaks hüüda. Ega sa ei pahanda?“

„Pikk? Täitsa soliidne,“ köhatas prillidega noormees. Ta tõusis, pistis Ilmarile pihku külma käe ja ütles: „Brillo.“

Lokkispäine hakkas laginal naerma.

„Hea küll, kõrged diplomaadid, istuge nüüd maha. Simmo on minu nimi, pea meeles! Kui viitsid pidada, loomulikult!“

Siilipea sõnas madalal häälel: „Peps.“

Siis hüüdis Olev ettekandjat.