Читать книгу Lugu Pikast - Teet Kallas - Страница 2

Sadu oli lõppenud.

Ilmar keeras mantlikrae alla. Ta oli hetke kahevahel, istus siis aga niiskele pingile. Niikuinii oli ta tulnud veerand tundi varem.

Pärast lõpparve väljavõtmist oli siginenud palju vaba aega. Nii palju, et ei osanud sellega suurt midagi peale hakata. Ka ilmad olid nirud.

Kolme päeva eest oli ta töö autobaasis lõppenud. Ta oli poistega kõvad liigud teinud, tublisti pidutsenud ja lõpetuseks pisut tülitsenudki. Ta ei mäletanud seda õhtut kuigi hästi.

Kehvaks tujuks oli muidki põhjusi. Asi oli alanud just sel päeval, kui lõppesid päikeseküllased palavad ilmad. Järsku ja üleöö. Hommikul vingus majanurkade ümber tuul, rabistas külma vihma, kõik oli äkki väga sügise moodi.

Tartu maanteel ootas tramm hulk aega rongi taga ja tööle jõudis Ilmar sekundilise täpsusega.

Õuel seisis hulk inimesi.

Ilmar tõttas lähemale ja nägi, et uudishimuks andsid põhjust kaks veoautot, mis olid autobaasi õuel mingil moel rängasti kokku põrganud. Juhid askeldasid lömmis masinate ümber ja süüdistasid teineteist.

Ilmar läks varsti eemale: asi või midagi. Ja siis astus tema juurde see, kelle pärast kõik nii läks, nagu nüüd oli läinud.

Keegi üsna ümar, kohkvel silmadega neiu lähenes talle ja ütles arglikult: „Vabandage…“

Otsemaid meenus Ilmarile, et ta on lukksepaabiline ja mitte mõni juhuslik inimene.

„Jah, ma kuulen,“ ütles ta soosivalt.

Neiu ütles maha vaadates: „Vabandage, ma tülitan teid väga… Ega te ei tunne Olev Asit, autojuhti?“

Ilmar takseeris tüdrukut umbusklikult. Ja vastas kuivalt, et tunneb küll.

„Vaadake… Mul oleks vaja teda näha. Väga. On see võimalik?“

Nii see läks. Olev mossitas algul, õiendas ja vehkis kätega — Ilmar jälgis seda eemalt. Lõpuks seisis aga nagu talleke väikesekasvulise tüdruku ees ja sügas kohmetult kuklatagust. Kui tüdruk lahkus, sõitis Olev väravast välja nagu lõbus maruhoog.

Õhtul Olev õllesaali ei tulnud. Oli nagu ära vahetatud. Luges koguni moraali.

„Tead, poiss, mind te seal enam ei näe. Aitab. Jäta sinagi. Noor veel.“

Ilmar ei ütelnud midagi, kuigi oli solvunud. Säh sulle — „ussisugu“… Üksainus viibe ja…

Hiljem polnud neil Oleviga suurt juttu olnud.

„Hollaa, Pikk!“

Lõpuks ometi. Simmo siiski tuli.

Mehine käepigistus.

„Jube! Nädalapäevad pole poisse näinud,“ kurtis Simmo.

„Olev kah…“ ütles Ilmar.

„Finants? Ma kuulsin jah. Pandi jälle ankrusse. Juhtub paremaski perekonnas,“ arutles Simmo elutargalt.

Tegelikult meeldis Simmo Ilmarile kõige enam. Polnud ta nii iseteadev nagu see muusikamehe Õuna poeg Brillo ega ka nii kinnine ja riiakas nagu Peps. Pepsiga oli kogu aeg väike hirm, et viimati juhtud midagi viltu ütlema. Pealegi oli Simmo Ilmarist ainult kolm kuud vanem.

„Kuulsid, Jooram on tagasi,“ meenus äkki Simmole.

„Tõsi?“

Jooram — see oli üks väikese Viru tänava suurtest tähtedest. Tema nimega olid seotud paljud vahejuhtumid sellel tänaval. Temast kirjutati ajalehtedes. Veel huvitavamaks tegi Joorami asjaolu, et teda nähti üsna harva: tal tuli sageli päevasid istuda.

Nad rääkisid tükk aega Jooramist. Pärast seda vaikisid mõtlikult ja vahtisid veeloiku jalge ees.

„Kolme päeva pärast algab see koolitarkuse taganõudmine siis jälle pihta,“ katkestas Simmo viimaks vaikuse.

„Paha mõteldagi,“ põlastas Ilmar.

Kell oli mitu minutit kokkulepitud ajast, kella viiest üle, kui tulid Brillo ja Peps. Nendega oli kaasas veel keegi sinisilmne poiss, keda hüüti Jütsiks ja kes seda sugugi pahaks ei pannud.

Lai pargipink sai poisse täis. Seal nad istusid, lohakalt ja suursuguselt. Ja neil oli siiralt igav.

Brillol oli igav sellepärast, et eile oli ta käinud ühe tuttava tüdruku sünnipäeval ja nüüd uimerdas tal pea. Pepsil oli igav kas või sellepärast, et tal polnud kes teab mis ajast juhtunud ühtegi nimetamisväärset seiklust, millest saanuks kui poksija mõnu tunda. Simmol oli igav — tema oli üldse üks tujukas noormees. Ja Jütsil oli igav, sest ta tahtis olla teiste moodi. Igavus oli tema meelest nagu õukonnaetikett.

Neist tõttas mööda läikiva kummimantliga poiss, kitsanäoline ja ettepoole vimmas.

„Nurmela-poiss!“ hüüatas Ilmar.

Hõigatu vaatas vilksti pingi poole, vastas tõtlikult: „Tere päevast!“ ja läks kiiresti edasi.

„Klassivend. Veider tüüp — kirjutab luuletusi,“ sõnas Ilmar selgituseks.

„Nojah, mis parata,“ ohkas Simmo. „Ikkagi inimene.“ Kell oli alles pool kuus. Tõeline õhtu oli veel kaugel.

Kusagilt kõrvalteelt kostis äkki tütarlaste hääli. Loiult vaadati üle õla. Kanäe jah — seal jalutas neli plikat. Nad hoidsid üksteisel käe alt kinni, vadistasid läbisegi ja vältisid kepseldes veeloike.

„Hm? Aga milleks daamidele üldiselt vihmavari?“ küsis Brillo, võttis prillid eest ja hakkas neid puhastama.

„Kui vihma ei saja,“ täiendas Peps pärast pingelist mõttetööd. Ta oli oma vaimukusega silmanähtavalt rahul.

„Jüts, mida sina sellest arvad?“ jätkas Brillo sihikindlalt.

Sinisilm muutus kurvaks. Ta ütles natuke väriseva häälega: „Ei tea…“

„Jüts, Jüts!“ manitses Peps.

Jüts kuuletus.

Tüdrukud ei osanud sinisilmselt poisult midagi paha oodata. Ta lähenes neile nii süütult ja avasilmi, säherdune nooruke, säherdune armas ja naljakas.

Üks tüdrukutest vehkis suletud vihmavarjuga otsekui dirigendikepiga. Niisama, ülemeelikusest. Jüts kummardas tema ees, näol peaaegu vabandav ilme, ja krapsas siis varju tüdruku käest.

Simmo hakkas itsitama, Brillo ja Peps aga jälgisid toimuvat üsna rangete pilkudega. Nad olid nõudlikud, mitte iga asi ei suutnud neid naerma panna. Noh, kui just, siis pisut sisemiselt muhelema.

Tüdrukud muidugi jahmusid ja Jüts kasutas ajavõitu, et eemale pageda. Ta vaatas rabeldi ringi, avas vihmavarju ja lennutas selle ühe madalama oksatüüka otsa, mis varju lõhki käristas.

Noh, nüüd naersid ka Brillo ning Peps varjamatult. Käed taskus, jalad toekalt harkis, tõusid nad püsti ja kutsusid Jütsi isandlikult tulema.

„Tule, tule, poisu! Daamid võivad viimati veel pahandada!“

Jüts tuli ja torkas samuti käed taskusse. Viis heledates mantlites naljahammast läksid mööda üht vaiksemat haruteed minema. Mitte eriti tõtates, kus sa sellega, aga siiski — mõõdukal sammul…

Tüdrukud vaatasid neile vihaselt ja nõutult järele.

Oksatüüka otsas tolknes lõhkikärisenud vihmavari ja kõikus rütmiliselt.

Naljakas, natuke närviline vikerkaarekirev pendeldamine märgade lehtede all.