Читать книгу Minu Tallinn. Kalevitüdruku kroonika - Terhi Pääskylä-Malmström - Страница 8

Minu lapsepõlves Eestit ja eestlasi polnud. Olid vaid venelased, Nõukogude Liit ja teise maailmasõja pikad armid. Aga siis langes raudne eesriie ja Eestit ümbritsenud saladuste pundar hakkas tasapisi lahti hargnema.

Nõukogude Liit. Teine maailmasõda. Karjalast põgenema sunnitud vanaema. Kekkoslovakia.^[1.]

1980ndatel oli minu kui väikese soome plikatirtsu kasvulavaks õhkkond, kus vaadati geenidesse imbunud hirmuga itta ja räägiti sosistades sellest, mis sealt ajaloo mõistes alles hiljuti üle piiri veerenud oli. Idas elasid hirmsad venelased, õigemini perkeleen ryssät, kes olid mu isapoolse vanaema ta ilusast Viiburi kodust ja Karjala maakitsusel valitsenud igavesest idüllist välja ajanud.

Kelle vastu oli vanaisa rindel oma teist kopsu kaotades vapralt võidelnud.

Kelle hävitatud, põleva Helsingi kuma oli mu teine vanaema, imikuga süles, eemalt Hämeenlinnast pisarsilmi vaadanud.

Olles kuuene, käisin perega Ida-Soomes piiri peal. Isa näitas näpuga kaugema valvetorni poole ja ütles, et seal istub venelane. Kartsin, ja mulle tundub, et isa kartis ka.

Venelased ja Nõukogude Liit olid midagi, millest oli neutraalsel tasandil väga raske kinni haarata. Täiskasvanute juttudes olid nende sünonüümideks tundmatus ja hägusus, küsitavus ja ohtlikkus, sõjakus ja ettearvamatus.

Pealegi pesitsesid Nõukogude Liidus kohutavad kommunistid.

Kaheksa-aastaselt pidasin emaga päris tõsiseid läbirääkimisi teemal, kas teises klassis käival lapsel on sobilik kooli rahvusvahelisuse päeval venelaseks kehastuda. Mu emapoolne vanaema oli teisest vanaemast paremini sõjahirmudest üle saanud ja oma suures reisihimus lausa Soome ja Nõukogude Liidu vahelise sõprusseltsiga liitunud – oli ju niimoodi lihtsam suure naabri avarusi külastada. Alles Leningradist naasnuna rääkis ta linna uhketest ehitistest, laiadest tänavatest ja sõbralikest inimestest. Siis tegi ta oma koti lahti ja näitas kuulsast valuutapoest Berjozkast ostetud arvukaid suveniire, mille hulgast meeldis mulle kõige rohkem kaunis papist teekarp. Mäletan endiselt, et see oli sinimustkuldne, ja vanaema tühjendas selle teest, et seda mu mängudesse anda. Kodus leidsin kapi tagumisest nurgast oma õlgadele lillelise slaavi salli ja marssisin, karp käes, ema juurde küsima, millise eesnimega ma ennast varsti korraldataval rahvusvahelisuse päeval kutsuda võiksin.

Puhkes kriis, millesse haarati telefoni teel ka paljud sugulased. Ema oli veendunud, et õpetajad hakkavad pärast sellist vigurit tervet meie suguvõsa kommunistideks pidama. See jahmatas veidi mindki, oli mulle ju selleks ajaks selgeks saanud, et kommunism oli sama hästi kui saatanast. Koonderakondlasus, nagu meie suguvõsas kombeks, oli parteipoliitilisuse poolest ainuke õige vastus.

Lõpuks õnnestus mul siiski oma vanemaid veenda ja tähtsa päeva puhul venelaseks kehastuda. Klassikaaslased, kellest osa tol päeval hispaanlased, ameeriklased ja hiinlased, vaatasid mu peale viltu küll: „Hull oled või? Miks sa tahad Nõukogude Liidust olla?!“

Selgus, et minu pere polnud kaugeltki ainus, kus nõukogude maasse ja selle elanikesse ebalevalt suhtuti.

Minu lapseohtu sõnavaras olid ida, Venemaa ja Nõukogude Liit üks ja sama. See, millele sõnad viitasid, jätkus kaugele Soome lahe lõunakaldani välja. Eestit ja eestlasi minu jaoks polnud.

Ma ei usu, et ma selle poolest oma eakaaslastest väga erinesin. Aeg oli lihtsalt selline ja me olime kõigest lapsed.

Kolmandasse klassi jõudes oli emakeeletunnis jutuks, kuidas Nõukogude Liidus räägiti peale vene keele ka mitut soomeugri keelt, millest suur osa isegi väljasuremisohus. Eesti keelt mainiti kindlasti ka, aga see oli mulle, üheksa-aastasele läbi ja lõhki soomekeelse väikelinna plikatirtsule, isegi vähem käegakatsutav kui vepsa või kuskil kaugel Uurali taga räägitav mari keel. Need kaks jäid mulle meelde ainult tänu sellele, et mu punapäise täditütre nimi oli Mari ja et me tundsime peret, kelle nimeks Vepsäläinen. Rohkem olin huvitatud ikka sellest, millistesse seiklustesse mu Barbie-nukud pärast kooli jälle sattuda võiksid. Äkki lähevad nad ratsutama või lõbustusparki? Missivõistlustele või hoopis hüljatud kaljukoopaid uurima?

Ka geograafiatunnis mainiti põgusalt Nõukogude liiduvabariike, aga koolipingis peeti neid vist sama tähtsusetuks kui Soome erinevaid maakondi. Pealegi oli Nõukogude Liit suur, kaugel ja igapidi kahtlane. Ka Tallinnas, Riias ja Vilniuses reisinud vanaema rääkis Eesti, Läti ja Leedu asemel alati vaid Neuvostoliittost^[2.].

1980ndate lõpus hakati uudistes Balti riikide taasiseseisvumispüüdlustest ja Nõukogude Liidu mõranemisest rääkima. Vaatasin täiskasvanute reaktsioone ja jõudsin järeldusele, et tegemist peab olema eriti huvitava teemaga. Kindlasti oli teravnenud huvi taga ka paras portsjon hoolt ja muret – mis küll meist saab, kui idas jälle käärima hakkab?

Reporterid mainisid ükskord Eestit, teinekord Virot, siis juba Tallinna. Mina olin segaduses. Milline neist see uus riik pidi olema? Ja ta pealinn? Ent see kolmas, mis üle jääb?

Küsisin ema käest. Tema, sündinud 1955. aastal, ei teadnud vastust.

Ma muidugi ei väida, et soomlased tervikuna ei teadnud. Paljud teadsid, tundsid ajalugu ja reisisid Nõukogude Eestisse, teadvustades, et nad polnud sinna saabudes Venemaa provintsis, vaid riigis, mis oli kunagi iseseisev olnud ja kus elas lausa oma keelt kõnelev vennasrahvas. Osa isegi tundis eestlasi ja toetas neid nii vaimselt kui materiaalselt.

Kuid minu ümbruskonnas isiklikud suhted eestlastega puudusid. Eesti venestamisele ja nõukogude propagandale olid meiesarnased soomlased lausa ideaalset pinnast pakkunud, ja nagu näha, oli töö eriti suure kiitusega õnnestunud.

Umbes samal ajal sai mu hea sõbranna Ella kirjasõbra Eestist. Ta näitas mulle kaugelt tulnud kirja, mis oli kirjutatud sinise tindiga kehva kvaliteediga joonelisele paberile. Täpselt nagu ema vanades koolivihikutes!

Keerutasin Ella saadud kirja oma väikestes kätes ja imestasin. Ka mul endal oli kirjasõpru, isegi Austrias ja Prantsusmaal, aga meie kirjutasime oma kirjad värvikatele, toredate piltidega kaunistatud paberilehtedele, kasutades selleks punaseid, lillasid ja rohelisi pastakaid. Need lõhnasid imehästi ja mõnikord liimisime aroomiküllase teksti juurde veel ilusaid, sädelevaid kleepsukesigi.

Proovisin Ella saadud kirja lugeda ja imestasin aina rohkem. Tuli justkui tuttav ette, aga aru ei saanud.

„Vaata, ta saatis enda pildi ka!“ hõiskas Ella ja ulatas mulle mustvalge koolifoto. Pildi pealt vahtis mulle vastu tõsise näoga ilus ja viimaseni hoolitsetud tüdruk, paelad juustes ja vanamoodsad peoriided seljas.

Midagi sarnast olin ma ainult ema ja vanaema iidsetes albumites näinud. Koolifotodel pidi ju laialt oma harva hambareaga naeratama, sellele õhutas iga kord ka naljakas fotograafionu. Vähemalt poistel olid juuksed alati sassis, ja kuna pildid olid värvilised, olid neil ka ajastule truud college’i- ja T-särgid kogu oma silmipimestavas neoonide säras näha. Peoriietes ei istunud kaamera ette mitte keegi.

Ella isa vist nägi mu nõutust ning seletas, et tüdruk elab Eestis ja kirjutab Ellale oma emakeeles. Isa abiga olid laused juba enam-vähem selgeks saadud ja varsti hakkaks Ella oma vastust soome keeles kirjutama.

Minule tundus kogu see lugu täiesti arusaamatu. Kas see kiri oli tõesti ainult loetud päevad varem Ella postkasti potsatanud? Kuidas sai see võimalik olla – elas ju tüdruk ilmselgelt minevikus, kus ta vanu riideid kandis ja kus tal ilusat paberit, lõhnavaid pastakaid ja värvifotokatki polnud!

Ja mis keel see selline oli? Kuidas Ella isa sellest aru sai ja kuidas tüdrukul õnnestus soomekeelseid kirju mõista?

Ajamasina müsteerium ja kummalise keele saladus jäid siiski veel tükiks ajaks lahendamata. Vist on sellel uudistega mingit pistmist, mõtisklesin koju jalutades, aga päevapoliitikast rohkem kiskusid kümneaastast kaasa teised teemad. Barbiede uued seiklused vajasid leiutamist, tantsutundide koreograafiad tantsimist, klaveripalad mängimist ja spanjelist koerakutsikas paitamist.

Eesti taasiseseisvus, aga koolis lugesime endiselt vananenud raamatuid. Õpetajad küll mainisid, et miskit on muutunud, aga minu igapäevaelu see väga ei kõigutanud.

Helsingis bussijuhina töötav isa sai aga eestlastest kolleege. Nad kõik tahtsid Soomest head palka ja uhket autot. Isa kiitis neid toredateks meesteks ja headeks töötajateks ning mainis, et nad oma unelmate „auttodest“ rääkides t-tähte eriti pikalt rõhutasid.

Onu hakkas Eestis äri tegema ja üüris seal endale korteri. Viina järel käinud tädi rääkis aga eesti keelega seotud nalja: „Kuidas kutsutakse telefoniraha eesti keeles? – Ringa ropo.“^[3.] Mina jäin seda tükiks ajaks isegi uskuma.

Kui ma läksin seitsmendasse klassi, jagati kõigile kooli õpilastele sügise esimestel koolipäevadel rohekad mereveeteemalise kaanega taskukalendrid. Ma ei tea siiamaani, miks või kelle algatusel, aga kalendrid olid eestikeelsed. Läks pool minutit ja naljaka kõlaga nädalapäevad olid mulle selgeks saanud – ainult reede ei tahtnud teistega mitte kuidagi haakuda. Ma ei võtnud kalendrit kunagi kasutusele, aga hoidsin seda pikalt sahtlis, vahel huvi pärast sirvides.

Aasta hiljem alustas meie klassis kaks uut poissi, Risto ja Erkki. See tundus naljakas, sest Erkki oli vanamehe nimi. Mu isa – toona 44 – oli ju Erkki!

Saime teada, et mõlemad poisid on pärit Eestist. Nad olid viisakad, käitusid oma klassivendadest kordi paremini ja olid alati hästi riides. 1990ndate koolivormi, Levi’se 501 teksapükse ja oranži voodriga piloodijopet ma nende seljas siiski ei näinud. Risto rääkis soravalt soome keelt ja sõbrunes kiiresti klassi poistega, aga Erkki oli tumm nagu kala. Kuna minu teada oskasid kõik eestlased soome keelt, pidasin Erkkit veidraks vaikijaks, kes ei tahtnudki teistega suhelda. Kuidas ta nii elada suutis? Isegi õpetaja küsimustele ei vastanud!

Millegipärast suhtusid õpetajad temasse siiski mõistvalt – võib-olla teadsid nad minust paremini. Pealegi polnud 1990ndatel väikelinnas muud võimalust, keeleoskamatu sisserändaja istus tavaklassi koolipingis nagu iga teinegi. Soome keelt õpetati küll eraldi, aga tänapäeva ettevalmistavad klassid olid veel tundmatu nähtus.

Umbes samal ajal kogus Soome televisioonis kuulsust noorte näitlejate naljasaade „Vintiöt“^[4.]. Üks mu vaieldamatuid lemmiktegelasi oli Kari Hietalahti kehastatud eestlasest võimlemistreener Kaido Kuukap.

„Tere! Tere tulemast voimlemise ringi. Mina olen Kaido Kuukap ja me oleme Voimlemise Kärpsed,“ alustas ta merevaatega taustal. Ta kõrval seisid rivis teised kärbsed, kõik lühikeste jalgratturitrikoodega ühtemoodi riides.

„Alustame soijendusliigutustega. Kaido näytäb.“

Järgnes ebamäärast sammumist ja hüplemist.

„Yks kaks koli neli, yks kaks koli neli. Koik yhdes koos, liigutage käsi!“

Ja juba võimlesid kõik kärbsed oma treenerit kuulekalt järgides. Hiljem võttis Kaido tavaliselt ette ka väikese loengupidamise.

Kaido lööklaused hakkasid kooli koridorides välgukiirusega oma elu elama. Yks kaks koli neli – nii need eestlased arvutasidki! Kaido eesmärgile tuginedes räägiti naljaka kõlaga „eesti keelt“ nii ühes kui teiseski olukorras. Vaesed õpetajad, kuidas nad meiega küll vastu pidasid?

Mõne aasta eest jäid Vintiöte sketšid mulle üle pika aja jälle silma. Naljad naljadeks – ma peaaegu kukkusin pikali, taibates, kui korralikult läbi ja lõhki soomlane Hietalahti eesti keelt rääkis. Siiamaani meenutasin „kärpsete“-sketše kui mingit ülimalt koomilist segase peksmist, aga tegelikkuses polnud asi üldse nii.

Sõbranna teadis rääkida Vintiöte eesti päritolu meigikunstnikust, kellega olla käsikirjad iga kord hoolikalt üle vaadatud. Fakti tõepärasust ma siiani ei tea, aga Kaido keelekasutust kuulates ei kahtle selles ka.

Kaido ja „kärpsete“ YouTube’ist vaatamine on mulle endiselt kui suur nostalgiameres suplemine.^[5.] Nii vähe me eestlastest teadsime, aga nii palju me neid ikkagi armastasime. Võtsime nad kohe omaks, ja seda nagu soomlastele kombeks, heatahtlikult tögades. Soomlaste naljades jäävad alati ju ka lollid rootslased jänni, aga tegelikkuses ei võiks me endale paremaid naabreid soovidagi.

Pärast oma esimest reisi Tallinnasse hakkasin ma Eestiga seotud asjadest veidi paremini aru saama. Eesti sai justkui konkreetseks, aga kõiketeadjaks ma ennast selle suhtes siiski nimetada ei saanud. Pigem olid mu mõtted ja märkused soome turistile üsnagi tavapärased.

Mõelda vaid, kui eestlased oleksid sõja keeristes oma iseseisvuse säilitada saanud! Kuidas võiks ilus, kuid nõukogude laastavale korrale jalgu jäänud Tallinn siis küll välja näha? Eestlastest endist oli mul ka natuke kahju, läks ju soomlastel isegi pärast 1990ndate esimese poole rusuvaid masuaastaid igal rindel paremini.

Välja arvatud kümnevõistlusel. Soomel oli kergejõustiku rahvusmeeskonda Valgevenest adopteeritud Eduard Hämäläinen, aga Eestil ikkagi Erki Nool. Noole kordaminekute üle oli ka minul hea meel, oli ju spordivõistlustel saavutatud edu rasketel aegadel ka soomlaste rahvustunnet upitanud.

Hiljem õppisin, et ega Eesti 1990ndad siiski nii tumedates toonides polnud. Soome meedias räägiti rohkem kui piisavalt lõunanaabri territooriumil lokkavast kuritegevusest, prostitutsioonist ja vaesusest, aga tegelikkuses said ettevõtlikud eestlased hakkama küll. Pealegi oldi oma riigi üle uhked ja taheti seda lõppematu energiaga aina paremaks arendada. Vist ka selleks, et minutaolistele haletsejatele oma koht kätte näidata.

Järgmistel aastatel püsisid mu suhted Eestiga siiski pinnapealsed ja ma Tallinnasse väga ei sattunud. Pigem reisisin ma Stockholmi suure linna melu nautima ja oma rootsi keelt praktiseerima.

Aga siis leidsin ma Viking Cinderella legendaarsed 24tunnised peokruiisid. Õigupoolest kestis Muuga sadamas peatuva laeva kruiis mõned tunnid vähem, aga mind kui suurt diskohuvilist see ei heidutanud – peaasi, et pidu sellepärast pooleli ei jäänud. Cinderella pakkus head vaheldust väikelinna paigalseisvale ööelule, pealegi tantsisin ma laevadiskol juba siis, kui mind poleks kodukandis veel üldse baaridesse sisse lastud.

1999. aastal sai üks selline kruiis mu elus väga saatuslikuks. Olin alles Helsingi ülikooli sisse saanud, mida oli muidugi vaja sõprade seltsis asjakohase pidulikkusega tähistada. Kuna Hämeenlinnas paremat pakkuda polnud, broneerisime kohad vana tuttava Cinderella pardale. Broneerides ümardasime oma vanused ülespoole, et laevale ilma valvuriteta saada – reisijate dokumendid ametnikele tollal üldse huvi ei pakkunud.

Saatuslik kruiis algas küllaltki tavapäraselt. Sõime Rootsi lauas, šoppasime tax free poes ja uudistasime päikese loojudes Muuga sadamat välisteki piirde peal kõikudes. Veokid vurasid laevast välja ja uued sõitsid vanade asemele peale. Sadamabasseini kõrval hõljus vees keegi koos ümmarguse kummist paadikesega.

Kruiisireisijad lõbutsesid ilma vähimagi tahtmiseta maale pääseda. Selleks poleks olnud võimalustki ja ka meile piisas, et korraks Eesti õhku hingata. Õhtu tipphetk oli ikkagi seitsmenda korruse disko algus, ja otsustav moment hakkas juba tasapisi lähenema.

Keskööl löödi diskosaali uksed valla ja pidu läks lahti. Tund aega hiljem mängis minu soovil Paul van Dyki „For an Angel“ ja mu juurde astus üks väga kena soome noormees.

„Atte,“ tutvustas ta ennast.

Ma usun, et olime veel Eesti vetes.

Kümme aastat hiljem seilasime koos abielusadamasse. New Yorgis paistis meie pulmapäeval päike ja mina kandsin Tallinnas õmmeldud, sinise ja musta tikandiga valget kleiti.

Mu hilisemaid elukäike vaadeldes on Eestist leitud mees – olgugi et soomlane – lausa kohustuslik aksessuaar. Tõtt-öelda ei kõigu ta siiski pidevalt mu käevangus, vaid ununeb mul Eestisse sõites pigem koju (seda küll omaenda soovil ning tööülesannete ja kuningas jalgpalli sunnil). Ainus asi, mille pärast ma talle mõeldes muretsenud olen, ongi see, et ta sai vist rohkem, kui ootas. Lisaks diskoprintsessile sai ta ka pool Eesti vabariiki, ja uue aastatuhande lävel ei osanud ma teda selle eest veel hoiatadagi.

Kätt sai ta siiski harjutada mitmel ühisel päevakruiisil, mis lubasid meil enne kojusõitu mõned üksikud tunnid Tallinna kesk- ja vanalinnas veeta. Ühe merereisi tegime legendaarse Georg Otsaga tormis, mille vältel mõõdeti Läänemerel poole sajandi kõige kõrgem laine. Oksendamist viimseni vältida tahtva inimesena võtsin üledoosi iiveldusvastaseid, punase kolmnurgaga märgistatud ravimeid ja magasin, lõpuks voodi saanud, kuni neljani järgmisel pärastlõunal.

Ühel ilusal suvepäeval sattusime ka onu uude üürikorterisse Suur-Ameerika tänavale. Naabermaja trepikojal polnud ust ees ja dušivee soojendamiseks oli vaja liiga lühikese tuletikuga teha kummalise gaasikasti küljes olevasse auku tuli. Rõdule minek oli keelatud, mis tundus maha pudenenud betooni seest paistvaid konstruktsioone nähes igapidi mõistlik, kuid alumise korruse rõdul võeti siiski bikiinide väel päikest.

Mina kandsin bikiinide asemel rohelist T-särki, millel kirjas „Welcome to Estonia“. Sama särgi tõmbasin selga ka järgmisel kevadel, sõites kursaõdedega Tartu ülikooliga tutvuma.

Sellest sai reis, mis muutis mu elu.

1 Kekkoslovakia – sõnamäng, mis viitab põhjanaabri kauaaegsele presidendile Urho Kekkonenile ja kommunistlikule Tšehhoslovakkiale. Sõnaga kirjeldatakse Soome kultuuripoliitilist õhkkonda ajal, mil ühiskond oli iseseisvusest hoolimata tugevalt Nõukogude Liidu huvidest ja soovidest mõjutatud. (soome k) [ ↵ ]

2 Neuvostoliitto – Nõukogude Liit. (soome k) [ ↵ ]

3 Ringa Ropo on kaugushüppe mitmekordne Soome meister, kes elas toona oma sportlaskarjääri tipphetki ja figureeris tänu sellele pidevalt meedias. Ringa – helistada (rootsi k), ropo – veering, münt (soome k). [ ↵ ]

4 Vintiöt – võrukaelad. (soome k) [ ↵ ]

5 Kaido ja „kärpsete“ võimlemist leiab YouTube’ist otsinguga „vintiöt eesti aerobic“. [ ↵ ]