Читать книгу Minu Tallinn. Kalevitüdruku kroonika - Terhi Pääskylä-Malmström - Страница 9

Kui vestluskaaslasele selgub, et ma olen soomlane, kel pole Eestis ühtainsatki sugulast, algab ristküsitlus: kuidas, millal ja eelkõige miks sa Eestisse tulid ja keele ära õppisid? Vastuse leidmiseks on vaja korraks Tartu põigata ja kuulsa vaimu puudutust tunda...

Tegelikult eksisin ma ühes asjas väga kaua. Kümme aastat väitsin kaljukindlalt, et mul eestlastest sugulasi pole. Mitte ühtegi, mitte isegi väga kauget esivanemat.

Kuid siis hakkasid mu ämma sugulased, kirglikud suguvõsauurijad, järjekordset suguvõsa kokkutulekut korraldama. Saloniuse dünastial oli olnud juba ammu kombeks regulaarselt kokku saada, alati mõnes suguvõsa pika ja käänulise ajalooga seotud kohas. Ka mina olin mitu korda osalenud ning soojade sugulussuhete nimel isegi külmas telgis lõppematu paduvihma ja jultunud vereimejate käes magada proovinud. (Seda viga ma küll enam korrata ei kavatse.)

Ent seekord polnud jutuks Turu saarestiku telkimisalad ja suguvõsa minevikku põimuv pidalitõbiste hospidal, vaid Tallinn.

„Sina tead ju Tallinnast kõike,“ tõdes ämma onutütar telefoni teises otsas. „Äkki liitud meiega ja hakkame koos järgmist kokkutulekut planeerima?“

Selgus, et Saloniuse sugupuu harud ulatuvad kaugele kuni keskaegse Revalini ja selle tähtsaimate tegelasteni – Bretholti nime kandnud oldermannide, raehärrade ja bürgermeistriteni. Nende elukäikudega olid olnud seotud nii raekoda, Mustpeade maja kui ka Oleviste kirik, peale selle olevat bürgermeister Marquard II Bretholt teeninud oma hilisemas elus Pirita kloostri mungana ning rajanud 1474. aastal Naistenoie küla, praeguse Muuga.

Oleks ma seda teadnud varem, Muuga sadamat Cinderella tekilt silmitsedes!

Või raekojast lugematuid kordi möödudes, Oleviste kiriku trepist katuseservale ronides, Pirita kloostri varemetes rokkides, Mustpeade majas politseikooriga laulu lõõritades...

2013. aasta septembris imetlesime terve suguvõsaga Tallinna linnamuuseumi laepalkidesse jäädvustatud esiisade ruunimärke ja mulle tundus, et pusle viimane tükike oli vist oma koha leidnud. Mis sellest, et sadade aastate eest, abielu ja kaugete sugulaste kaudu – lõpuks tõendas ka mu sugupuu seda, mida ma olin juba kaua oma sisimas teadnud.

Ma olin otsapidi tallinlane.

Aga enne tallinlaseks saamist oli vaja Tartus ära käia. See juhtus kümme aastat enne ruunimärke, 2003. aasta mais.

M/S Nordlandia pardal loksudes ja bussiga läbi vihma sõites ei osanud ma veel midagi kahtlustada. Poolteist aastat varem olin peaaegu sama kursaõdede kambaga Taanis käinud, et Aalborgi ülikooliga tutvust teha ja rahvusvahelisest kommunikatsioonikonverentsist osa võtta. Kuigi meenutan igapidi õnnestunud reisi tänaseni, jätkus elu pärast kojutulekut vanu radu pidi: suulise kommunikatsiooni ja foneetika õpingud Helsingi ülikoolis, töö suure kaubanduskeskuse riidepoes, kodu Vuosaari linnaosas.

Aga siis saabus mu ellu Tartu. Või õigemini saabusin mina Tartusse.

Nädalase väljasõidu eesmärk oli linna, ülikooli ja sealsete foneetika õpinguvõimalustega tutvuda. Saime selleks oma koduülikoolist lausa väikese abiraha, aga kolmteist aastat hiljem võib vist juba tunnistada, et foneetikalabori imedesse süüvisid meist ainult kõige usinamad. Mina nende hulka ei kuulunud.

Esimesed päevad sadas Tartus vihma, nii et tänavatel virvendas vesi. Kursaõde Liina oli võtnud kaasa ainult ühed jalanõud, nahast ketsid, mis terve reisi jooksul ära ei kuivanud.

Kohalikud üliõpilased Pire (ausõna, mitte Piret!) ja Merike näitasid meile oma suure halli pilve sisse mattunud kodulinna: Raekoja platsi, „Suudlevaid tudengeid“, Kaarsilda ning muidugi ülikooli peahoonet. Teadustemplisse sisse saanud, märkasime J. V. Veski nimelist auditooriumi ja hakkasime ohjeldamatult itsitama – veski tähendab ju soome keeles peldikut.

Maikuisel Toomemäel tõmbusid mu huuled siniseks, sest reisiriietust valides olin arvestanud juba kevadiste ilmadega. Sama probleem tundus kimbutavat ka teisi, välja arvatud Hannat, kelle kaasa võetud mütsi olime varem lausa liialdamiseks pidanud. Ülikooli kohvikus, toonases Krambambulis nauditud soojad joogid ja kaminas praksuv tuli parandasid olukorda märkimisväärselt, aga pärast ametliku programmi lõppu tormasin siiski kiire sammuga Kaubamaja naisteosakonda. Suvehilpude keskelt valisin endale kõige paksema kampsuni, abivalmis müüjanna leidis laoruumist ka villased kindad. Nüüd olin ma kõigeks valmis!

See tähendab, et olin valmis ka maniküüriks, pediküüriks, massaažiks, šoppamiseks ja Atlantise ööklubis pidutsemiseks. Pidutsemise käigus võitsin kursaõe Marjoga lausa suure pudeli valget rummi, mille tühjendasime kamba peale järgmisel sügisel reisipilte vaadates-vahetades. Pildid olid ajastule kohaselt muidugi fotopoes ilmutatud ja paljud meist olid tänu heale pakkumisele lausa topeltpildid teha lasknud, kuid nendestki ei piisanud. Lisatellimusi koostades oli mul teistele ka suur uudis rääkida: olin hakanud eesti keelt õppima!

Ma ei tea siiamaani, mis Tartus õigupoolest juhtus. Vist oli tegemist linna kuulsa vaimu puudutusega, aga koju jõudes tundsin, et ma ei saa enam teisiti. Ma lihtsalt p i d i n eesti keele kursusele saama.

Oma senist keeleoskust olin ma saanud juba Tartus harjutada. Baasiks rohelisest kalendrist õpitud nädalapäevad, 16aastaselt raamatukogust laenutatud eesti keele õpik ja tänavapildist-brošüüridest skaneeritud sõnad, suutsin ma eesti keelt juba päris kenasti purssida. Puhta eesti keelega tegemist küll polnud, aga minust saadi aru ja ka mina mõistsin enda ümber toimuvat – lausa nii hästi, et kursaõed hakkasid mind valetamises süüdistama. Nemad olid veendunud, et sellist keeleoskust niisama sisse hingata ei saa.

Oma keeleõpinguid alustasin ma ametlikult siiski Helsingi ülikooli keelekeskuses, mille seminariruumis number kaheksa kogunes lektor Klarika Sanderi^[1.] juhatusel igal neljapäeva pärastlõunal eesti keele algkursus. Esimesel õppeaastal naersime kõik kõveras.

Raamat. Hallitus. Viiner. Vaip. Ämm. Kalju. Kull. Kortsud.^[2.] Peale üksikute sõnade pakkus naerusegast avastamisrõõmu ka keele üldine kõla – nagu vanaaegseid murdesõnu ja naljakaid kõnekäände kasutav pehmelt lällav soome keel. Hiljem olen mitu korda mõelnud, kas ka soome keel näib eestlastele sama naljakas. Tutvusringkonnas läbi viidud uuringute järgi mitte, mis tundub vägagi ebaõiglane, sest mul pole vist kunagi olnud sama lõbus kui eesti keelt õppides.

Pärast mõnenädalasi keeleõpinguid märkasin kodu lähedal Vuosaari metroojaama kioski letis Kroonikat. Marssisin uhkelt sisse ja andsin teada, et soovin seda osta. Koju jalutasin, ajakiri näilise hooletusega näppude vahele volditud, et väljaande nimi siiski möödujatele selgelt paistaks ja nad kindlasti näeksid, mis keeles ma oma trükimeediat tarbin.

Kodus haarasin riiulist sõnaraamatu ja hakkasin oma elu esimest eestikeelset ajakirja lugema. Kaanest kaaneni, tundide kaupa. Eriti on meelde jäänud Lea Liitmaast ja Renārs Kaupersist rääkinud kaanelugu, mille pealkiri andis mõista, et muusikute vahel susises ka midagi enamat kui koostööst alguse saanud sõprus. Least polnud ma kunagi varem kuulnud, Renārsit aga mäletasin Eurovisioonilt ja Riiast ostetud kassetilt.

Jõudnud kaaneloo viimase lauseni, oli mulle juba ammu selgeks saanud, et pealkiri oli eksitavalt sõnastatud – eks ikka ajakirja müüginumbrite suurendamiseks. Lead ja Renārsit sidus kõigest sügav ja intensiivne teineteisemõistmine, millest ma olin kavalast pealkirjast hoolimata aru saanud. Ma olin (enam-vähem) kõigest aru saanud! Sellest vaimustatuna sai minust Vuosaari metroojaama kioski püsiklient ja Kroonika lisandus mu iganädalasesse lektüüri.

Eesti keele õpingud meeldisid mulle lausa nii palju, et oleksin olnud nende nimel valmis kasvõi kõik oma senised õppesaavutused ära unustama ja peaainet vahetama. Tehniliselt oleks olnud tegemist ülilihtsa protseduuriga, kuid mu akadeemiline karjäär oli juba lõpusirgel ja jäänud oli vaid veidi rohkem kui suulise kommunikatsiooni magistritöö kirjutamine.

Mõlgutasin mõtteid ja kaalutlesin hoolikalt. Mida põhjalikumalt ma oma mõtetesse süüvisin, seda selgemana tundus, et ma lihtsalt ei saanud sellist manöövrit pärast viieaastaseid õpinguid teha ja kõike otsast peale alustada. Mis minu ja mu kalli Atte majanduslikust olukorrast sel juhul saaks? Kuidas ülipikad õpingud mu niigi lünklikul CV-l välja paistaksid? Mida teised küll arvaksid? (Jah, oli aeg, kui see mind veel huvitas.) Pealegi oli meil väike instituut, mis sõltus majanduslikult igast lõpetajast: iga väljastatud magistridiplom tähendas ülikooli kopsakat toetust instituudi tulevastesse väljaminekutesse. Niisiis olin ma lojaalne ja kuulekas tüdruk, kirjutasin lõputöö mobiilse kommunikatsiooni teemal ning sain oma magistrikraadi kätte.

Koolipinki ma siiski ei jätnud.

Tartusse olin ma juba enne ülikooli lõpetamist naasnud, et suveülikooli eesti keele kursusest osa võtta. Kuigi neid nalju, mis aastast aastasse naerma panevad, on väga vähe ja mulle tundus, et olin ka eesti keelega seotud naeruturtsatustega ühele poole saanud, oli siiski ülimalt koomiline just proua Veski juurde kodumajutusse saada. Seal sattus mu naabertuppa elama Ida-Soomes asuvast Kuopio linnast pärit viiekümnene soomlanna Anneli, kellega sõbrunesime vanusevahest hoolimata kohe esimesel õhtul. Omavaheline suhtlus käib meil, Tirtsul ja Tätsil, nagu me teineteist nimetame, sellest peale ainult eesti keeles.

Proua Veski valmistatud rammusast hommikusöögist jätkus energiat pikalt pärastlõunasse. Selle energiaga me õppisime, tutvusime Tartu ja selle ümbruskonnaga ning käisime mitmekülgsetel kultuuriüritustel nagu iga tsiviliseeritud tartlane. Järgmisel aastal olime suveülikoolis jälle platsis ja lasime oma ühe õhtu kultuursed tegevused lausa Jääääre kontsert-DVD-le jäädvustada. Seal me istume, esireas, ja tõmbame selga seda rohkem riideid, mida pikemaks muusikaga täidetud õhtu Antoniuse õues venib.

Rõõm oli piiritu ka siis, kui meieni jõudis teave Helsingi avatud ülikoolis korraldatavatest eesti keele ja kirjanduse õpingutest. Sinna me sattusime nagu sukk ja saabas, ja veel täiesti õigel ajal – enne või pärast pole Helsingi avatud ülikooli kursustel enam eesti keele morfoloogiasse või eesti kirjanduse ajalukku süüvitud. Ilmselt pole eesti keel ja kirjandus soomlastele kuigi atraktiivne õppeaine, ja ka liigses meediaseksikuses ei saa seda ala süüdistada. Pigem on olnud soome ajakirjanduses jutuks eesti keele õpinguvõimaluste kärpimine.

Mingil hetkel ütles üks õppejõud mulle, et tema meelest pole ühelgi õppeasutusel mulle enam midagi pakkuda, niisiis läksin tuttavate soovitusel eesti keele tasemeeksamile oma oskusi proovile panema. Tegelikult tegin eksamit lausa kaks korda, sest esimesena sooritatud keskmine tase tundus siiski liiga lihtne. Lõpuks jäid mul ka kõrgtaseme maksimumpunktidest ainult mõned üksikud puudu, punktisumma oli ülikorralik sellest hoolimata – või tänu sellele? –, et olin eelmisel ööl magamise asemel Smilersi kontserdil kuni varahommikuni trallitanud.

Eksamid korraldati Pae gümnaasiumis, kuhu oleks mul äärepealt jõudmata jäänud. Õnneks tegin õhtul enne esimest eksamit praktikaharjutuse ja tutvusin marsruudiga proovisõidul, muidu oleksin eksamihommikul Peterburi teele ebaloogiliselt paigutatud trammipeatustega tõsiselt hätta jäänud.

Tallinna tänavad on täis niinimetatud planeeringulillekesi, nagu Soomes kombeks öelda, ja nii ka mainitud gümnaasiumi lähedal. Kes ütles, et on sobilik ehitada ainult ühes (minu vajadustest lähtuvalt muidugi vales) suunas töötav trammipeatus, anda sellele eksitavalt nimeks Pae ja sättida järgmine peatus kaugele keset ebamäärast tööstuspiirkonda, kus Pae peatusest mööda vuhisenud, etteaimamatult lõksu jäänud reisijal on oma vea parandamiseks täpselt kaks võimalust: kas ületada tihedalt liiklust täis, ülekäigurajaga mitte varustatud maantee või sammuda mööda trammirööpaid tagasi? Minu koduse kasvatuse järgi on mõlemad viisid kindla peale minek oma elust lahtisaamiseks.

Tänu praktikaharjutusele oskasin trammist siiski juba enne eksitavat Pae peatust maha astuda ja gümnaasiumi uksest õigel ajal siseneda. Hilinejatele poleks armu nagunii antud.

Kooli koridorid olid eestivenelastest eksamisooritajate omavahelist sosistamist täis. Vene keele seitse erinevat s-i sihisesid, sahisesid ja suhisesid. Minule kui vene keelt mitte oskavale soomlasele oli see täiesti uus nähtus ja jäin seda lummatult kuulama.

Veidi hiljem küsiti susinal ka minu käest midagi. Kui selgus, et ma aru ei saanud ja palusin küsimust eesti keeles korrata, jäi terve koridor hämmastusest vait: „Mida e e s t l a n e siin teeb?“

Selgitasin, et ma polegi tegelikult eestlane, vaid põhjanaaber, kes tuli oma keeleoskust huvi pärast proovima. Teised jäid mu vastusega vist enam-vähem rahule, küll soomlaste veidrate vigurite üle veidi imestades.

Mõne aja pärast imestasin-imetlesin mina aga piirkonnale nime andnud mustvalget majakat, mis klassiruumi akna taga plinkis, justkui mu eksamiks kasutatud sekundeid kokku arvestades. Hiljem sain teada, et tegemist on Tallinna ülemise tuletorniga, mis sellisel kujul juba 1896. aastast oma kohal seisab. Kuid miks ta omal ajal rannikuvete asemel keset linna püstitati, on mulle ühesuunalise trammipeatuse olemasolu kombel senimaani selgusetuks jäänud.

1 Praeguse nimega Klarika Sander-Komulainen. [ ↵ ]

2 Soome keeles tähendavad nendega väliselt sarnased sõnad piiblit, valitsust, magusat saia, mähet, eite (halvustavalt), kiilaspead, peenist (rõvedas keelekasutuses) ja kondoome. [ ↵ ]