Читать книгу Ma kannan keskööd - Terry Pratchett - Страница 5

Miks inimestele meeldib nii hirmsasti lärm, mõtiskles Tiffany Aching. Miks lärm nii oluline on?

Kuskilt üsna lähedalt kostis hääl, nagu oleks lehm sünnitamas. Selgus, et seda häält tekitas vana leierkast, mida väntas loppis torukübaraga ja närudes mees. Tiffany nihkus temast eemale, nii viisakalt kui võimalik, aga leierkasti hääl oli kleepuv: jäi mulje, et kui sa ainult lased, üritab see sind koduni välja jälitada.

Kuid see oli ainult üks hääl tohutust lärmide segapudrust Tiffany ümber, mida tekitasid inimesed – ja mida tekitasid inimesed, kes üritasid tekitada kõvemat lärmi kui teised lärmitekitavad inimesed. Ümberringi vaieldi käepärastest vahenditest ehitatud lettide juures, õngitseti õunu või konni^[1.], ergutati rusikavõitlejaid ja litritega kaetud köietantsijannat, müütati täiest kõrist suhkruvatti ja, kui olla kristalselt aus, joodi üsna märkimisväärselt.

Õhk roheliste küngaste kohal oli lärmist paks. Jäi mulje, nagu oleks paari-kolme linna terve elanikkond täies koosseisus küngastele tulnud. Ja nii kõlasidki nüüd siin, kus muidu võis kuulda ainult hiireviu harvu kriiskeid… nojah, kõigi lakkamatud kriisked. Seda nimetati lõbutsemiseks. Ainsad inimesed, kes häält ei tekitanud, olid pikanäpumehed ja taskuvargad, kes tegid oma tööd kiiduväärses vaikuses, kuid nemad Tiffany lähedusse ei tulnud – kes tahaks nõia taskust varastada? Sul on vedanud, kui sa kõik oma sõrmed tagasi saad. Vähemalt kartsid niimoodi vargad ise, mõistlikud nõiad aga õhutasid seda kartust.

Kui sa oled nõid, oled sa kõik nõiad, mõtles Tiffany Aching, sammudes läbi rahvamurru, nõialuud nööri otsas järel. Luud hõljus mõne jala kõrgusel maa kohal. Tiffany oli hakanud selle pärast natuke muretsema. Tundus, et kõik toimis üsna hästi, aga kuna terve peoplats oli täis väikesi lapsi, kes vedasid järel õhupalle, mis olid samuti nööri otsas, hakkas Tiffanyle paratamatult tunduma, et ta näeb selle tõttu üpris tobe välja, ja kui üks nõid paistab millegi pärast tobe, paistavad kõik nõiad tobedad.

Teisest küljest, kui luud kusagil põõsa külge siduda, seob mõni jõnglane selle kindlasti lahti ja ronib sellele peale, et näidata, kui julge ta on, ning sellisel juhul kihutab luud kõige tõenäolisemalt otsejoones üles atmosfääri kõige ülemistesse kihtidesse, kus isegi õhk ära külmub, ja kuigi teoreetiliselt saaks Tiffany luua tagasi kutsuda, saavad emad kole pahaseks, kui peavad selgel hilissuvepäeval oma lapsi üles sulatama hakkama. See jätaks halva mulje. Inimesed hakkaksid rääkima. Ja inimesed räägivad nõidadest niikuinii kogu aeg.

Tiffany andis alla ja hakkas luuda edasi tirima. Kui veab, mõtlevad inimesed, et ta võtab pidu huumoriga.

Isegi nii petlikult lõbusa asja juures nagu Rohimispidu oli vaja kõvasti etiketitundmist. Tiffany oli nõid: kes teab, mis juhtub, kui tal kellegi nimi meelde ei tule või, veel hullem, ta kogemata vale nime ütleb? Mis juhtub, kui unustada kõik need väikesed vaenud ja kildkonnad, unustada, kes parajasti oma naabritega ei räägi ja nii edasi ja nii edasi ja veel rohkem nii ja veel kaugemale edasi? Tiffanyl polnud aimugi sõnast „miiniväli”, aga kui ta oleks seda sõna teadnud, oleks see kuidagi tuttav tundunud.

Jah, Tiffany oli nõid. Ta oli kõigi külade nõid Kriidimaal. Nüüd ei olnud ta enam ainult oma küla nõid, ta oli kõigi külade nõid, Singileiva külani välja, aga see asus tubli päevatee kaugusel. Maa-ala, mida nõid enda omaks peab ja mille rahvast ta aitab, kuidas vaja, nimetatakse nõia piirkonnaks ja Tiffany piirkond oli päris hea. Vähestel nõidadel on terve geoloogiline paljand ainult nende päralt, kuigi see paljand oli tegelikult enamasti rohuga kaetud, rohi aga oli enamasti kaetud lammastega. Ja täna olid Kriidiküngaste lambad jäetud omapead, neil lasti teha täpselt seda, mida lambad teevad siis, kui omapead on – oletatavasti teevad nad enam-vähem sedasama, mida nad teevad siis, kui keegi näeb. Jah, lambad, kelle pärast tavaliselt muretseti, keda karjatati ja kelle eest muidu hoolitseti, ei pakkunud praegu kellelegi vähimatki huvi, sest siinsamas Kriidiküngastel toimus maailma kõige imelisem üritus.

Tuleb muidugi tunnistada, et Rohimispidu oli üks maailma kõige imelisemaid üritusi ainult nende jaoks, kes ei käi tavaliselt kodust kaugemal kui umbes neli miili. Need, kes elasid Kriidimaa kandis, nägid Rohimispeol paratamatult kõiki, keda nad tundsid^[2.]. Üsna tihti kohtuti just seal inimesega, kellega hiljem abielluti. Igatahes oli kõigil tüdrukutel seljas nende parim kleit, poiste näol oli aga lootusrikas ilme ja nende juuksed olid peadligi silutud – odava pumatiga, sagedamini aga süljega. Nendel, kes olid otsustanud sülje kasuks, läks tavaliselt paremini, sest odav pumat oli tõesti väga odav ning hakkas palava ilmaga pahatihti sulama ja laiali voolama, mille tulemusena noormehed ei äratanud huvi mitte neidudes, nagu nad olid tuliselt lootnud, vaid hoopis kärbestes, kes said nende peanahalt lõunasöögi.

Aga kuna seda üritust ei saanud loomulikult nimetada „kohaks, kuhu minnakse lootuses saada musi ja kui õnne on, lubadust veel üheks musiks,” nimetatigi seda lihtsalt Rohimispeoks.

Rohimispidu peeti suve lõpus ja see kestis kolm päeva. Enamiku inimeste jaoks Kriidimaal oli see puhkuseaeg. Täna oli pidustuste kolmas päev ja üldiselt öeldi, et kui sa polnud selleks ajaks musi saanud, võisid sa sama hästi koju minna. Tiffany ei olnud musi saanud, kuid tema oli ju ikkagi nõid. Kes teab, milleks nõiad võivad muutuda, kui neid suudelda?

Kui hilissuve ilmad olid leebed, oli üsna tavaline, et magati väljas tähistaeva all ja ka põõsaste all. Just sellepärast tasuski öösel välja jalutama minnes olla tähelepanelik, et mitte kellegi jalgade otsa komistada. Kui olla päris aus, leidus põõsaste all omajagu ka selliseid, kelle kohta Nanny Ogg – nõid, kes oli olnud abielus kolm korda – ütleks, et nad „leidsid endale ise meelelahutuse”. Kahju, et Nanny elas kaugel mägedes, sest Rohimispidu oleks talle kindlasti väga meeldinud, Tiffanyle aga oleks väga meeldinud näha, mis näo Nanny teeks, kui Hiiglast näeks^[3.].

Hiiglane – ja oli täiesti selge, et ta on Hiiglane ja mitte Hiiglanna, selles ei saanud olla vähimatki kahtlust – oli tuhandeid aastaid tagasi maakamarast välja raiutud. See valge siluett rohelisel taustal pärines aegadest, mil inimesed pidid mõtlema ellujäämisele ja sigimisele ohtlikus maailmas.

Õigus jah, lisaks paistis, et Hiiglane oli tehtud enne seda, kui püksid leiutati. Tegelikult, kui öelda, et tal ei olnud pükse, ei anna see asjast veel õiget ettekujutust. Tema püksatus täitis kogu maailma. Oli lihtsalt võimatu jalutada mööda väikest teed, mis kulges küngaste jalamil, ja mitte märgata ühte tohutut… puudumist, nii-öelda, see tähendab pükste puudumist, ja seda, mis oli pükste asemel. Oli absoluutselt selge, et siin on kujutatud meest ja kindlasti mitte naist.

Peeti loomulikuks, et kõik, kes pidustustele tulevad, võtavad kaasa väikese kühvli või isegi noa ja lähevad järsule nõlvale, et urgitseda välja kõik umbrohud, mis olid sinna aastaga kasvanud, nii et kriit rohu all lõi jälle särama ja Hiiglane sai end uhkelt näidata – nagu ei teeks ta seda niigi.

Kui tüdrukud Hiiglase kallal töötasid, oli alati kõvasti itsitamist.

Ja selle itsitamise põhjus ja asjaolud tõidki Tiffanyle tahestahtmata jälle meelde Nanny Oggi, keda tavaliselt võis näha Vanaema Weatherwaxi selja taga, lai naeratus näol. Tavaliselt peeti Nannyt lustakaks mutikeseks, aga temas oli palju enamat. Ametlikult ei olnud ta Tiffany õpetaja olnud, kuid Tiffany õppis temalt paratamatult. Sellele mõeldes Tiffany muigas. Nanny tundis vana, sünget nõiakunsti – vana maagiat, millel pole nõidu vaja, maagiat, mis on inimestesse ja maasse sisse ehitatud. See puudutas selliseid asju nagu surm ja abielu ja kihlus. Ja lubadusi, mis on lubadused isegi siis, kui keegi neid ei kuule. Ja kõike seda, mille pärast inimesed koputavad vastu puud ega kõnni kunagi, mitte iialgi läbi musta kassi alt.

Selle mõistmiseks ei pea olema nõid. Sellistel erilistel puhkudel muutub maailm inimese ümber… nojah, tõelisemaks ja voolavamaks. Nanny Ogg ütles selle kohta „numinoosne” – ebatavaliselt sügav sõna naise suust, kes palju tõenäolisemalt ütleks: „Ma võtaks ühe brändi, ole sa tänatud, ja äkki sa paned siis juba topeltportsu.” Tema oligi jutustanud Tiffanyle vanadest aegadest, mil nõidade elu oli nähtavasti olnud natuke lõbusam. Ta jutustas näiteks sellest, mida tehti aastaaegade vahetumise paiku, kõigist kommetest, mis elasid nüüd veel ainult rahva mälus: Nanny Oggi sõnutsi on rahva mälu sügav, sünge ja hingav ning see ei tuhmu kunagi. Ta jutustas kõigist väikestest rituaalidest.

Eriti meeldis Tiffanyle lugu tulest. Tiffanyle meeldis tuli. See oli tema lemmikloodusjõud. Seda peeti nii võimsaks ja pimeduse jõududele nii hirmutavaks, et inimesed isegi abiellusid, hüpates koos üle tule.^[4.] Nähtavasti oli abi, kui selle juures väikesed loitsusõnad lausuda, ja Nanny avaldaski aega kaotamata Tiffanyle need sõnad, mis jäid talle kohe meelde – paljugi sellest, mida Nanny Ogg rääkis, ei tahtnud enam meelest ära minna.

Kuid nüüd olid need ajad möödas. Nüüd olid kõik siivsamad, kui Nanny Oggi ja Hiiglast mitte arvestada.

Kriidimaal leidus ka teisi maasse uuristatud pilte. Üks neist oli valge hobune, kes oli end Tiffany arvates kunagi maast välja murdnud ja talle appi kapanud. Nüüd mõistatas Tiffany, mis juhtuks, kui Hiiglane teeks sama, sest väga raske oleks kiiruga kuuekümne jala pikkusi pükse leida. Ja kõike arvesse võttes oleks pükste leidmisega tõesti vaja kiirustada.

Tiffany ise oli Hiiglase pärast ainult ühe korra itsitanud ja see oli juhtunud väga ammu. Tema arvates oli maailmas tegelikult ainult nelja sorti inimesi: olid mehed, naised, võlurid ja nõiad. Võlurid elasid peamiselt ülikoolides, suurtes linnades, ja neil polnud lubatud abielluda, kuigi miks, see jäi Tiffanyle täiesti arusaamatuks. Igatahes Kriidimaa kandis nägi neid haruharva.

Nõiad olid täiesti kindlalt naised, aga enamik vanadest nõidadest, keda Tiffany teadis, polnud samuti abiellunud, peamiselt sellepärast, et Nanny Ogg oli kõik sobilikud mehed juba ära krabanud, kuid tõenäoliselt ka sellepärast, et neil polnud selleks aega. Mõni nõid võis muidugi abielluda suursuguse mehega, nii oli teinud näiteks Lancre’is elav Magrat Garlick, kes oli samuti nõid, aga niipalju kui kuulda oli, tegeles tema viimasel ajal ainult ravimtaimedega. Kuid ainus Tiffanyle tuttav noor nõid, kellel oli kurameerimiseks üldse aega olnud, oli tema parim sõbranna mägedest, Petulia – nõid, kes oli nüüd spetsialiseerunud seanõidusele ja pidi peagi abielluma toreda noormehega, kes pidi üsna varsti pärima oma isa seakasvatustalu^[5.] ja oli niisiis peaaegu aristokraat.

Kuid nõiad polnud mitte ainult väga hõivatud, nad olid ka väga eemal, Tiffany oli sellest juba väga varakult aru saanud. Kui sa oled nõid, oled sa inimeste keskel, kuid sa ei ole samasugune kui nemad. Nõia ja inimeste vahel oli alati mingi distants, mis neid lahutas. Selle jaoks ei pidanud vaeva nägema, see tekkis iseenesest. Tüdrukud, keda Tiffany tundis sellest ajast, kui nad kõik olid nii väikesed, et lippasid ringi ja mängisid ainult särgikese väel, tegid nüüd talle imepisikese kniksu, kui temaga külatänaval kokku sattusid, ja isegi vanemad mehed puudutasid tervituseks laubalokki – või siis vähemalt seda kohta, kus arvasid oma laubaloki olevat –, kui talle vastu tulid.

Seda ei tehtud mitte ainult austusest, vaid ka omamoodi kartusest. Nõidadel on palju saladusi: nad on kohal ja aitavad, kui laps sünnib. Abielludes on arukas lasta nõial juures olla (isegi kui sa ei tea täpselt, kas seda on vaja õnne kutsumiseks või õnnetuse eemalehoidmiseks), ja kui sa sured, on samuti sinu juures nõid, kes näitab teed. Nõidadel on saladusi, mida nad kunagi ei avalda… nojah, nendele inimestele, kes pole nõiad. Omavahel olles, kui nad kusagil mäenõlval kokku saavad, et võtta naps või paar (proua Oggi puhul naps või üheksa), laterdavad nad nagu haned.

Aga nad ei laterda kunagi tõelistest saladustest, nendest, millest kunagi ei räägita, sellest, mida tehakse ja kuuldakse ja nähakse. Nii palju on saladusi, mille väljaimbumist kardetakse. Püksata hiiglane pole õieti kõneväärtki võrreldes mõne muu asjaga, mida nõid võib näha.

Ei, Tiffany ei kadestanud Petuliat tema armuloo pärast, mis kindlasti toimus suurte saabaste ja ebameeldivate kummipõlledega ning vihma käes, rääkimata hirmsast ruigamisest.

Küll aga kadestas Tiffany Petuliat, kuna see oli nii mõistlik. Petulial oli kõik selgeks mõeldud. Ta teadis, millist tulevikku ta endale tahab, ja ta kääris käised üles ja tegi selle tõeks, isegi kui ta pidi selle jaoks põlvini ruigamise sees sumama.

Iga pere, isegi ülal mägedes, pidas vähemalt ühte siga, kes oli suvel prügikasti rollis, ülejäänud aasta aga praetükkide, peekoni, singi ja vorstide rollis. Siga oli tähtis: vanaemale võis anda sortsu tärpentini, kui ta tõbine oli, aga kui siga haigeks jäi, saadeti otsekohe seanõia järele, ja talle maksti ka, ja maksti hästi, tavaliselt vorstides.

Lisaks kõigele muule oli Petulia suurepärane seatüütaja, ta oli seatüütamise kõrges kunstis lausa selle aasta meister. Tiffany meelest sobis selline nimetus sellele tegevusele ideaalselt: tema sõbranna võis sea kõrvale istuda ja sellele vaikselt ja rahulikult ülimalt tüütutest asjadest rääkida, kuni sisse lülitus mingi kummaline seamehhanism, siga haigutas rõõmsalt ja kukkus külili, ta polnud enam elav siga ja oli valmis saama oluliseks täienduseks pere järgmise aasta toidusedelisse. Võib tunduda, et sea jaoks pole see just kõige parem lõpptulemus, aga kui mõelda, kui räpaselt ja eelkõige lärmakalt surid sead enne seatüütamise leiutamist, oli see kõike arvesse võttes kõigi jaoks palju parem lahendus.

Tiffany ohkas, üksinda rahva seas. Sellel, kes kannab musta teravatipulist kübarat, on raske. Meeldib see sulle või mitte, aga nõid ongi see teravatipuline kübar, ja teravatipuline kübar on nõid. See teeb inimesed ettevaatlikuks. Muidugi olid nad ka aupaklikud, loomulikult, ja tihtipeale natuke pabinas, nagu kardaksid nad, et sa vaatad nende pähe – ja seda saaksid sa ilmselt ka teha, kasutades nõia vanu tublisid abilisi esmapilku ja järelmõtteid^[6.]. Kuid see polnud päris nõiakunst. Neid võib kasutama õppida igaüks, kellel on tilgake oidu peas, aga vahel on ka tilgakest raske leida. Inimestel on tihtipeale elamisega nii palju tegemist, et nad ei saa hetkekski peatuda ja küsida: miks? Nõiad küsivad ja just sellepärast ongi neid vaja – jah, just nimelt vaja, neid oli vaja praktiliselt kogu aeg, kuid mingil väga viisakal ja täiesti kindlalt väljaütlemata moel tehti selgeks, et neid otseselt ei tahetud.

Kriidimaal oli teisiti kui mägedes, kus inimesed olid nõidadega väga harjunud: Kriidimaa inimesed võisid ju olla nõia vastu sõbralikud, kuid nad ei olnud tema sõbrad, tegelikult mitte. Nõid on teistsugune. Nõid teab asju, mida sina ei tea. Nõid on teistmoodi inimene. Nõid on inimene, keda tõenäoliselt ei maksa pahandada. Nõid ei ole selline nagu teised.

Tiffany Aching oli nõid ja ta oli end ise nõiaks teinud, sest Kriidimaa rahval oli nõida vaja. Kõigil on nõida vaja, vahel nad lihtsalt ei tea seda.

Ja see toimis. Muinasjuturaamatust tuttavad pildid ilatsevatest nõiamooridest pühiti minema iga kord, kui Tiffany aitas mõnel noorel emal tema esimese lapse ilmale tuua või silus mõne vana mehe hauateed. Kuid tundus, et vanad jutud, vanad kuulujutud ja vanad pildiraamatud hoidsid maailma mälust ikka veel kõvasti kinni.

Asja tegi raskemaks see, et Kriidimaal polnud nõidade traditsiooni – ükski nõid poleks end Kriidimaal sisse seadnud, kui Vanaema Aching veel elas. Kõik teadsid, et Vanaema Aching oli olnud tark naine, ja ta oli olnud piisavalt tark, et mitte olla nõid. Kriidimaal ei toimunud midagi, mida Vanaema Aching heaks ei kiitnud, igatahes ei toimunud see seal kauem kui kümme minutit.

Niisiis oli Tiffany nõid üksinda.

Asi polnud mitte ainult selles, et nüüd ei olnud tal enam mingisugust toetust mägede nõidadelt nagu Nanny Ogg, Vanaema Weatherwax ja preili Level, vaid ka selles, et Kriidimaa rahvas ei olnud nõidadega väga tuttav. Ilmselt tuleksid teised nõiad appi, kui Tiffany paluks, muidugi tuleksid, aga kuigi nad seda ei ütleks, tähendaks see, et ta ei saa vastutusega hakkama, ei tule ülesandega toime, ei ole kindel, ei ole nii hea kui vaja.

„Vabandust, preili.” Kostis närviline itsitamine. Tiffany vaatas ringi ja nägi kahte väikest tüdrukut, kellel olid seljas nende parimad kleidid ja peas õlgkübarad. Nad vaatasid Tiffanyt innuga, nende silmis oli ainult natuke kelmust. Tiffany mõtles kiiresti ja naeratas lastele.

„Muidugi, Becky Pardon ja Nancy Upright, eks ole? Mida ma saan teie heaks teha?”

Becky Pardon võttis selja tagant häbelikult väikese lillekimbu ja sirutas Tiffany poole. Tiffany tundis selle muidugi ära. Ta oli selliseid kimpe ka ise vanematele tüdrukutele teinud, kui ta väike oli, lihtsalt sellepärast, et nii tehti, see käis pidustuste juurde: küngastelt nopiti väike peotäis aasalilli ja seoti kimpu – ja see oli kõige tähtsam, maagiline osa – rohuga, mis oli kriidipinna puhastamisel üles tõmmatud.

„Kui te selle öösel padja alla panete, siis näete unes oma peigmeest,” ütles Becky Pardon, nüüd juba täiesti tõsise näoga.

Tiffany võttis pisut närtsinud lillekimbu ettevaatlikult vastu. „Vaatame siis…” sõnas ta. „Siin on unimagusad, daamipadjad, seitsmelehine ristikhein – teil oli väga palju õnne –, oksake vanamehepükse, narritubakas, oo – kavala rebase hein ja…” Ta jäi väikesi punavalgeid õisi vahtima.

Tüdrukud küsisid: „Kas kõik on korras, preili?”

„Unusta-mind-ära!”^[7.] ütles Tiffany teravamalt, kui oli kavatsenud. Kuid tüdrukud ei märganud midagi, niisiis jätkas ta rõõmsalt: „Siin näeb neid väga harva. Ilmselt on need mõnest aiast siia levinud. Ja nagu te kindlasti teate, on need kokku seotud lugadega, millest vanal hallil ajal valmistati küünlatahte. Milline kena üllatus. Tänan teid väga, tüdrukud. Ma loodan, et teil on peol väga tore…”

Becky tõstis käe. „Vabandust, preili?”

„Kas sa soovid veel midagi, Becky?”

Becky läks näost roosaks ja pidas oma sõbrannaga kiiresti nõu. Siis pöördus ta tagasi Tiffany poole, näost veel pisut roosam, kuid sellest hoolimata kindlalt otsustanud asja lõpule viia.

„Küsimise pärast ei tule ju kellelgi pahandusi, eks ole, preili? Ma mõtlen, et lihtsalt küsida ju ikka võib?”

Nüüd tuleb: Kuidas nõiaks saada, kui ma suureks kasvan? mõtles Tiffany, sest tavaliselt küsiti just seda. Väikesed tüdrukud nägid teda luuaga sõitmas ja arvasid, et nõid ainult seda teebki. Valjusti ütles ta: „Vähemalt minult pole sul pahandusi oodata. Küsi aga julgesti.”

Becky lõi pilgu oma saapaninadele. „Kas teil on kirglikud osad olemas, preili?”

Üks annetest, mida nõial tarvis läheb, on oskus mitte välja näidata, mida sa mõtled, eriti aga oskus hoiduda sellest, et sinu nägu muutub kangeks nagu laud, olgu mis on. Tiffanyl õnnestus öelda, ilma et tema hääl oleks korrakski värisenud või näole piinlik naeratus ilmunud: „See on väga huvitav küsimus, Becky. Kas tohib küsida, miks see sind huvitab?”

Nüüd, kus küsimus oli nii-öelda avalikus ruumis, oli tüdruk palju rõõmsam.

„Noh, preili, ma küsisin vanaemalt, kas mina võiksin nõiaks saada, kui vanem olen, ja tema ütles, et ma ei peaks tahtma nõiaks saada, sest nõidadel pole kirglikke osi, preili.”

Tiffany mõtles kiiresti kahe pühaliktõsise juhmilt vahtiva silmapaari ees. Nad on talutüdrukud, mõtles ta, niisiis on nad kindlasti näinud, kuidas kassil pojad ja koeral kutsikad tulevad. Nad on näinud, kuidas sünnivad lambatalled ja ilmselt ka vasikad – see on alati kärarikas sündmus, mis lihtsalt ei saa märkamata jääda. Need tüdrukud teavad, mida nad küsivad.

Sel hetkel lõi Nancy sekka: „Lihtsalt et kui see on tõsi, preili, siis me tahaksime lilled tagasi, nüüd kus te olete neid näinud, sest teie käes läheksid need nagu raisku, ärge pange pahaks.” Ta astus kiiresti sammu tagasi.

Tiffanyt üllatas tema enda naer. Sellest, kui ta viimati naeris, oli tükk aega möödas. Pead pöördusid, et näha, mis kellelegi nalja tegi, ning Tiffanyl õnnestus mõlemad tüdrukud kinni krabada, enne kui nad põgeneda jõudsid, ja ta pööras nad ringi.

„Te olete väga tublid,” kiitis ta. „Mulle meeldib, kui vahel harva ka mõistlikku mõtlemist näha saab. Ärge kunagi kõhelge küsimast. Ja vastus teie küsimusele on, et nõiad on kirglike osade poolest täpselt samasugused kui kõik teised, aga tihtipeale on neil ringitormamisega nii palju tegemist, et neil pole aega nendele mõelda.”

Paistis, et tüdrukud tunnevad kergendust, kuna nende töö ei olnud täiesti tühja läinud, ja Tiffany oli valmis järgmiseks küsimuseks, mis tuli jällegi Beckylt: „Kas teil siis on peigmees, preili?”

„Hetkel mitte,” vastas Tiffany kärmelt ja surus alla igasuguse näoilme, et see midagi ei reedaks. Ta tõstis väikese lillekimbu. „Aga kes teab: kui te selle kimbu õigesti tegite, saan ma võib-olla uue peigmehe, ja sellisel juhul olete teie küll paremad nõiad kui mina, see on kindel.” Mõlemad tüdrukud lõid selle kohutava varjamatu meelituse peale särama ja see tegi ka küsimustele lõpu.

„Ja nüüd,” lausus Tiffany, „peaks iga hetk algama juustuveeretamine. Kindlasti te ei taha, et see teil nägemata jääks.”

„Ei, preili,” vastasid tüdrukud kooris. Hetk enne lahkumist patsutas Becky kergendusega ja tähtsalt Tiffany käsivarrele. „Peigmeestega on vahel väga keeruline, preili,” ütles ta elutarkusega, mille olid andnud, nagu Tiffany kindlalt teadis, kaheksa maailmas veedetud aastat.

„Aitäh,” vastas Tiffany. „Selle pean ma kindlasti meeles.”

Mis puutub peol pakutavasse meelelahutusse nagu näiteks lõustade tegemine hobuserangide vahelt või padjavõitlus rasvatatud poomi peal või isegi konnadeõngitsemine, siis Tiffany poolest võisid need olla või ka mitte olla, aga otse öeldes oleks ta eelistanud, et neid poleks olnud. Kuid korralikku juustuveeretamist meeldis talle alati vaadata – see tähendab, korralikku veeretamist pikast mäenõlvast alla, peaasi ainult, et mitte üle Hiiglase, sest pärast ei tahaks seda juustu enam keegi süüa.

Võisteldi kõvade juustudega, mis mõnikord olid ekstra juusturaja jaoks valmistatud, ja vigastamatult alla jõudnud võidujuustu omanik sai auhinnaks hõbepandlaga vöö ja kõigi imetluse.

Tiffany oli juustuvalmistamise asjatundja, kuid juustuveeretamisvõistluses polnud ta kunagi osalenud. Nõid ei saa sedalaadi võistlustel osaleda, sest kui ta võidaks – ja Tiffany teadis, et ta oli valmistanud paar juustu, mis oleksid võinud võita –, ütleksid kõik, et see pole aus, sest tegu on nõiaga. Nojah, kõik vähemalt mõtleksid seda, seda ütleksid väga vähesed. Ja kui sa ei võida, ütleksid kõik: „Mis nõid see on, kes ei suuda valmistada juustu, mis saaks jagu meiesuguste lihtsate inimeste valmistatud lihtsatest juustudest?”

Inimesed olid vaikselt hakanud juustuveeretamise stardipaiga poole liikuma, kuid konnaõngitsemise leti juures oli ikka veel suur rahvasumm, kuna konnaõngitsemine on väga humoorikas ja kindel meelelahutus, eriti nende jaoks, kes ise konni ei õngitse. Kõigi kurvastuseks polnud sel aastal kohal meest, kes pani endale nirke püksi ja kelle isiklikuks rekordiks oli kuuldavasti üheksa nirki, ja inimesed mõistatasid, kas tema oskused on ehk rooste läinud. Kuid varem või hiljem triivisid kõik juustuveeretamise stardijoone lähedusse. See oli traditsioon.

Siin oli nõlv tõesti väga järsk ja juustuomanike vahel käis alati kerge lustakas rivaalitsemine, mis viis tõuklemise, nügimise, jalgadega togimise ja sinikateni; vahel murti ka mõni käe- või jalaluu. Kõik läks nagu ikka, kui ootavad mehed oma juustud ritta seadsid, kuni Tiffany nägi – ja paistis, et ta oli ainus, kes seda nägi –, kuidas üks ohtlik juust täiesti omapäi stardijoonele veeres. Juustukoorik tolmu all oli must, juustu ümber oli seotud räämas sinivalge riidetükk.

„Ei ole võimalik,” pomises Tiffany. „Horace. Ja kui sina oled kohal, pole pahandused kaugel tagapool.” Ta pöördus välkkiirelt, otsides märke millestki, mis ei tohiks seal olla. „Kuulake nüüd,” sosistas ta vaikselt. „Ma tean, et vähemalt üks teist on kusagil läheduses. See pole teie jaoks, see on inimeste asi. Saite aru?”

Kuid juba oli hilja. Pidustuste juht oma suure loppis, paelaga ääristatud mütsiga puhus vilet ja juustuveeretamine kuulutati alanuks – „kuulutame alanuks” on palju peenem öelda kui „hakkab pihta”. Mees, kellel on pael mütsi ümber, ei kasuta kunagi lihtsaid sõnu, kui ka keerulisemad asja ära ajavad.

Tiffany ei julgenud õieti vaadatagi. Mehed mitte niivõrd ei jooksnud kui veeresid ja libisesid oma juustude järel. Küll aga kuulis ta hüüdeid, mis tõusid, kui must juust ei sööstnud mitte lihtsalt ette, vaid pöördus vahel ka ringi ja läks tagasi mäest üles, et mõnele tavalisele, süütule juustule otsa veereda. Tiffany kuulis hädavaevu Horace’i vaikset porinat, kui see peaaegu künka tippu tagasi kihutas.

Juustuajajad karjusid musta juustu peale, üritasid seda kinni krahmata ja vehkisid selle poole keppidega, kuid röövellik juust tormas edasi, jõudis jälle oru põhja hetk enne seda, kui kohutav meeste- ja juustudesegadik ühte hunnikusse lendas, siis aga veeres vaikselt tagasi künkaharjale ja jäi sinna silmakirjaliku häbelikkusega istuma, võbisedes ikka veel tasakesi.

Nõlva all puhkesid kaklused juustudžokide vahel, kes olid veel suutelised kedagi lööma, ja kuna nüüd jäid kõik kaklust vaatama, kasutas Tiffany juhust, haaras Horace’i ja pistis oma kotti. Lõppude lõpuks oli Horace tema juust. Nojah, see tähendab, Tiffany oli ta valmistanud, kuid ilmselt oli juustuteosse sattunud midagi kummalist, sest Horace oli ainus juust, kes sõi hiiri – ja ka teisi juuste, kui teda naelaga põranda külge kinni ei löödud. Polnud ime, et ta Nac Mac Feegle’itega^[8.] nii hästi läbi sai ja need ta isegi oma klanni auliikmeks tegid. Tema oli juust nende meele järele.

Vargsi, lootes, et keegi ei märka, tõstis Tiffany koti suu juurde ja ütles: „Kes siis niimoodi käitub? Kas sul häbi pole?” Kott võbises natuke, kuid Tiffany teadis, et sõna „häbi” puudub Horace’i sõnavarast, nagu ka kõik muud sõnad. Tiffany laskis koti alla, läks rahvast pisut eemale ja ütles: „Ma tean, et sa oled siin, Rob Igaüks.”

Ja seal ta oligi, istus Tiffany õla peal. Tiffany tundis seda lõhnast. Hoolimata tõsiasjast, et Nac Mac Feegle’id ei tee tavaliselt veega tegemist – välja arvatud siis, kui sajab –, haisevad nad alati nagu kergelt purjus kartulid. „Kelda tahtis, et ma vadaksin, kuda sul läeb,” ütles Feegle’ite pealik. „Sa põle kaks nädalit künkas tema juures käind,” jätkas ta, „ja mina arvan, et tema kardab, et sa tied endale liiga, sa ju tüötad nii irmsaste ja puha.”

Tiffany ägas, kuid ainult mõttes. Ta ütles: „See on temast väga kena. Alati on nii palju teha: kelda kindlasti teab seda. Ükskõik mida ma ka ei teeks, ikka on veel midagi teha. Hädalistel ei tule lõppu. Aga muretsemiseks pole põhjust. Ma saan ilusti hakkama. Ja palun ära too Horace’it enam rahva sekka – sa tead, kuidas ta elevile läheb.”

„Noh, kui nüid aus olla, siis sial tolle sildi pial öeldasse, et sie pidu on nende küngaste rahvale ja meie oleme rohkem kui lih’salt rahvas. Meie oleme rahvapäerimus. Päerimusega ei vaielda! Pealegi, ma tahtsi tulla ja tollele püksata sellile austust anda. Tema on küll üts korralik purakas tillu poiss, sie on sulatõsi.” Rob vaikis hetke ja lausus siis tasakesi: „Nii et ma võin keldale öölda, et sinu arust on suga kõik kordas,

umbes pahkluudekõrguselt hüüet: „Kirivise piralt!” Rangelt võttes on Feegle’id haldjarahvas, kuid ilmselt poleks arukas seda neile öelda, kui te tahate endale tulevikku, kus teil on veel hambad alles.

jeh?” Rob oli kuidagi närviline, nagu tahaks ta veel midagi öelda, kuid teaks, et see pole teretulnud.

„Rob Igaüks, ma oleksin väga tänulik, kui sa täpselt seda teeksid,” ütles Tiffany, „sest kui ma vähegi õigesti arvan, on mul vaja hulk inimesi sidemetesse panna.”

Rob Igaüks, kelle näol oli nüüd korraga ilme, nagu oleks tal täita tänamatu ülesanne, pahvatas palavikuliselt välja sõnad, mida tema naine oli käskinud tal öelda: „Kelda ütleb, et meres on kalu palju!”

Ja Tiffany seisis ühe hetke täiesti liikumatult. Ja siis sõnas ta Robi poole vaatamata vaikselt: „Täna keldat selle kalandusalase informatsiooni eest. Ma pean nüüd tööle hakkama, kui sulle sobib, Rob. Täna keldat kindlasti.”

Suurem osa rahvast hakkas juba alla künka jalamile jõudma, et ammulisui vahtida, appi minna või üritada oigavatele juustujooksjatele asjaarmastajalikku esmaabi anda. Pealtvaatajate jaoks oli see muidugi jälle lihtsalt etendus: rahuldustpakkuvat meestest ja juustudest külakuhja ei näe just tihti ja – kes teab? – võib-olla koorub sealt mõni tõeliselt huvitav vigastus.

Tiffany, kes oli rõõmus, et tal on midagi teha, ei pidanud trügima: teravatipuline must kübar suutis teha talle rahvasummas kiiremini teed kui pühamees madalas meres. Ta vehkis kätega, et rahulolev rahvas eemale hoiaks, ja tõukas jõuga paari tegelast, kes olid aeglasema taibuga. Tegelikult selgus, et vigastuste nimekiri polegi sel aastal teab kui pikk: üks murtud käeluu, üks murtud ranne, üks murtud jalaluu ja üüratu hulk sinikaid, haavu ja marrastusi, mida olid saanud inimesed, kes suurema osa teest alla libisesid – rohi ei ole alati inimese sõber. Mitu noormeest olid selle tulemusena selgelt vaevas, aga nad kinnitasid vankumatult, et ei kavatse oma vigastustest naisterahvaga rääkida, tänan väga, niisiis ütles Tiffany, et nad koju jõudes piinatekitavale piirkonnale külma kompressi paneksid, ja vaatas, kuidas nad minema komberdasid.

Noh, ta sai ju päris hästi hakkama. Ta oli kasutanud oma oskusi kaelaküünitava rahva ees, ja niipalju, kui ta vanade meeste ja naiste jutust oli kuulnud, oli ta oma tööga päris hästi toime tulnud. Võib-olla kujutas ta ainult ette, et paaril inimesel oli piinlik, kui üks vööni ulatuva habemega vanamees ütles irvitades: „Tüdrukul, kes oskab konte paika panna, ei ole küll mehe leidmisega raskusi,” aga see läks mööda ja kuna rohkem polnud midagi teha, alustasid inimesed pikka tagasiteed künkanõlvast üles… ja siis tuli tõld, ja siis, mis veel hullem, see peatus.

Tõlla küljel oli Keepsake’i perekonna vapp. Tõllast astus välja noormees. Ta oli omal moel üsna kena, aga omal moel ka nii jäik, et tema peal oleks saanud voodilinu triikida. See oli Roland. Ta oli jõudnud astuda ainult ühe sammu, kui üsnagi ebameeldiv hääl tõllast ütles, et ta oleks pidanud ootama, kuni teener talle ukse avab, ja tehku ta kiiresti, sest neil pole tervet päeva aega.

Noormees kiirustas rahvasumma poole ja seal algas üleüldine kohendamine ja sättimine, sest lõppude lõpuks oli tulija ju ikkagi paruni poeg, parunile aga kuulus suurem osa Kriidimaast ja peaaegu kõigi selle elanike majad, ja kuigi parun oli korralik vanapoiss, kui teiste temataoliste vanapoistega võrrelda, oli kindlasti mõistlik tema perekonna vastu väheke viisakust üles näidata…

„Mis siin juhtus? Kas kõik on terved?” küsis noormees.

Elu Kriidimaal oli üldiselt meeldiv ning suhe isanda ja alamate vahel oli kantud vastastikusest austusest, kuid taluinimesed olid siiski pärinud arusaama, et pole arukas võimulolijatega väga palju juttu ajada, kuna see jutt võib osutuda kohatuks. Lõpuks oli linnuses ju endiselt olemas piinakamber ja kuigi seda polnud sadu aastaid kasutatud… noh, igatahes on parem kindla peale välja minna, parem on ise kaugemale hoida ja nõial rääkida lasta. Tema saab ära lennata, kui tal on pahandust karta.

„Kahjuks oli see sedasorti õnnetus, millest pole pääsu,” lausus Tiffany, tundes teravalt, et tema on kohalolijate seast ainus naine, kes kniksu ei teinud. „Mõned luumurrud, mis paranevad ära, ja paar punast nägu. Kõik on korda aetud, tänan küsimast.”

„Näen, näen! Väga tubli, noor daam!”

Hetkeks tundus Tiffanyle, et ta tunneb oma hammaste maitset. „Noor daam”… Rolandi suust? See oli peaaegu solvav, kuid mitte päris. Aga tundus, et keegi teine seda ei märganud. Suured ninad kõnelevadki ju niimoodi, kui üritavad sõbralikud ja lustakad olla. Roland üritab inimestega rääkida oma isa moodi, mõtles Tiffany, aga tema isa teeb seda vaistlikult ja oskab seda. Inimestega ei saa rääkida, nagu peaksid rahvakogunemisel kõnet. Tiffany ütles: „Tänan väga, härra.”

Noh, seni polnudki väga hull, aga nüüd avanes tõlla uks uuesti ja elegantne valge jalg laskus kivirähale. See oli tema: Angelica või Letitia või midagi muud ülipeent. Tegelikult teadis Tiffany suurepäraselt, et tüdruku nimi on Letitia, kuid oma pea privaatsuses võis ta ju endale ometi natuke õelust lubada? Letitia! On alles nimi! Midagi salati^[9.] ja aevastuse vahepealset. Pealegi, kes see Letitia enda meelest on, et Rolandit Rohimispeost eemal hoiab? Roland oleks pidanud seal olema! Tema isa oleks kindlasti seal olnud, kui ta oleks ainult saanud, aga ta on liiga vana! Ja vaata! Imetillukesed valged kingad! Kui kaua peaksid need vastu inimese jalas, kes peab ka natuke tööd tegema? Nüüd sundis Tiffany end lõpetama: natukesest õelusest piisab.

Letitia vaatas Tiffanyt ja rahvasumma hirmusarnase ilmega ja ütles: „Palun, sõidame edasi. Ema muutub tõredaks.”

Ja nii tõld lahkus ja õnneks lahkus ka leierkastimees ja ka päike lahkus, kuid mõned inimesed jäid veel sooja õhtuhämarusse varjude keskele. Tiffany aga lendas üksi koju kõrgel üleval, kus tema nägu nägid ainult nahkhiired ja öökullid.

1 Õngitsemine toimus seotud silmadega. [ ↵ ]

2 Tiffany kui nõid tundis neid väga hästi. [ ↵ ]

3 Hiljem taipas Tiffany, et kõik nõiad on ilmselt üle Hiiglase lennanud, sest mägedest suurde linna lennates oli peaaegu võimatu temast mööda minna. Pealegi hakkas Hiiglane silma. Nanny Ogg oleks ilmselt luual otsa ringi keeranud, et tagasi tulla ja veel kord vaadata. [ ↵ ]

4 Kahekesi üle tule hüpates, mõtles Tiffany, peaks loomulikult mõtlema kaitseriietusele ja lihtsalt igaks juhuks võiks keegi veeämbriga valvel olla. Nõidade kohta võib öelda nii mõndagi, kuid ennekõike on nad praktilise meelega. [ ↵ ]

5 On võimalik, et Petulia romantilistele ambitsioonidele aitas kaasa tõsiasi, et nimetatud noormehe sead haigestusid alatasa saladuslikul kombel ja neil oli vaja ravida kõhulahtisust, puuslakki, kangekaelsust, rändavaid hambaid, silmamunade sügelust, räppa, kreepi, pöörlevat nööki, väänlemistõbe ja lõtvu põlvi. Selle noormehe sigu jälitas tõesti kohutav eba- õnn, kuna enamikku neist tõbedest ei esine sigadel mitte kunagi ja üks neist on haigus, mille all teadaolevalt kannatavad ainult mageveekalad. Igatahes avaldas noormehe naabritele muljet, kuidas Petulia sigade vaevade kergendamiseks pingutas. Tema luuda nähti minemas ja tulemas kõikvõimalikel kellaaegadel, öösel ja päeval. Lõppude lõpuks on nõiatöö juures kõige tähtsam pühendumine. [ ↵ ]

6 Esmapilk aitab näha seda, mis on tegelikult olemas, järelmõtted aga mõtlevad sellest, millest sa mõtled. Tiffanyl tulid vahel ka järeljärelmõtted ja järeljäreljärelmõtted, kuid nendega oli üsna keeruline toime tulla ja vahel kõndis ta nende pärast vastu ust. [ ↵ ]

7 Unusta-mind-ära on ilus puna-valgete õitega lill, mida tavaliselt kingivad neiud noormeestele, andmaks neile mõista, et nad ei taha neid enam kunagi näha, või siis vähemalt niikaua, kuni nad õpivad ennast korralikult pesema ja töö hangivad. [ ↵ ]

8 Kui teie veel ei tea, kes Nac Mac Feegle’id on, siis: 1) olge oma sündmustevaese elu eest tänulik ja 2) olge valmis kiiruga taganema, kui kuulete [ ↵ ]

9 „Letitia” on kõlalt sarnane sõnaga lettuce - ingl k „lehtsalat”. Tlk [ ↵ ]