Читать книгу Ma kannan keskööd - Terry Pratchett - Страница 7

Tiffany sai magada ühe tunni, enne kui õudus algas.

Kõige enam jäi talle sellest õhtust meelde härra Petty pea kolksumine vastu seina ja trepikäsipuude varbu, kui Tiffany ta kogu täiega voodist välja tõstis ja räpasest öösärgist hoides trepist alla tiris. Härra Petty oli raske ja magas pooleldi – teine pool temast oli täis nagu tina.

Kõige olulisem oli, et härra Pettyl ei jääks aega mõtlemiseks, isegi mitte ainsat hetke, kui Tiffany teda nagu kotti järel vedas. Mees oli temast kolm korda raskem, kuid Tiffany oskas oma jõudu kasutada. Keegi ei saa nõiaks, kui ei oska endast raskemate inimestega manööverdada. Muidu oleks võimatu haigel voodilinu vahetada. Ja nii libiseski härra Petty viimasest paarist astmest alla maja tillukesse kööki ja oksendas seal põrandale.

Tiffany oli selle üle üsna rõõmus: haisva okse sees lamamine oli kõige väiksem karistus, mille härra Petty oli ära teeninud, kuid nüüd pidi Tiffany kiiresti ohjad haarama, enne kui mees jõuab ennast koguda.

Kabuhirmus proua Petty, hiiretaoline naisenääps, oli kohe, kui peks algas, mööda külateid karjudes kõrtsi jooksnud, ja Tiffany isa saatis ühe poisi Tiffanyt üles ajama. Härra Aching oli märkimisväärselt ettemõtlev inimene, ilmselt ta mõistis, et peol veedetud päevaga omandatud õllene lõbusus võib kõigile hukatuslikuks saada, ja kui Tiffany oma luuaga Pettyde maja poole kihutas, kuuliski ta, kuidas jõhker muusika algas.

Ta andis Pettyle kõrvakiilu. „Kas kuulete?” nähvas ta ja osutas käega tumeda akna poole. „Kas te kuulete seda? See on jõhker muusika ja nad mängivad seda teile, härra Petty, teile. Ja neil on kaikad! Ja neil on kivid! Neil on kõik, mis kätte juhtus, ja neil on rusikad, ja teie tütre laps suri. Te peksite oma tütart nii kõvasti, et tema laps suri, ja naised rahustavad praegu teie naist, ja kõik teavad, et teie tapsite selle lapse, kõik teavad.”

Ta vaatas mehe verd täis valgunud silmadesse. Härra Petty käed olid masinlikult rusikasse tõmbunud, sest ta oli alati olnud mees, kes mõtleb just rusikatega. Varsti üritab ta need käiku lasta, Tiffany teadis seda, sest lüüa on lihtsam kui mõelda. Härra Petty oli rusikate abil läbi elu läinud.

Jõhker muusika lähenes aeglaselt, sest pimedal ööl on raske üle põldude minna, kui sul on nahavahe õlut täis, ükskõik kui õiglast viha sa parajasti ei tunneks. Tiffanyl jäi üle ainult loota, et mehed kohe küüni ei lähe, sest siis pooksid nad härra Petty sealsamas üles. Ja tal veaks, kui nad ta lihtsalt üles pooksid. Kui Tiffany oli küüni vaadanud ja näinud, et toime on pandud mõrv, mõistis ta, et kui ta ei sekku, pannakse toime veel üks mõrv. Ta oli tüdrukule loitsu peale pannud, et tema valu ära võtta – ta hoidis tema valu praegu oma õla kohal. See oli muidugi nähtamatu, kuid Tiffany meeltes põles see lõõskavoranžina.

„See on selle poisi pärast,” pomises härra Petty, oksenire mööda rinnaesist alla jooksmas. „Ta hakkas siin käima ja ajas tüdruku pea segi, nii et see ei kuulan’d enam oma ema ega mind. Ja ta on ainult kolmteist. See on skandaal!”

„William on samuti kolmteist,” vastas Tiffany, üritades rääkida rahulikult. See oli raske: raev kobrutas, et valla pääseda. „Kas te tahate öelda, et teie tütar on liiga noor väikeseks armulooks, aga piisavalt vana, et teda nii kõvasti pekstaks, et ta veritseks kohtadest, kust ükski inimene ei tohiks veritseda?”

Tiffany ei saanud aru, kas härra Petty on juba mõistuse juures, sest ka parimatel aegadel oli tal mõistust nii vähe, et oli raske arvata, kas tal seda üldse on.

„See polnud õige, mis nad tegid,” ütles härra Petty. „Õigel mehel peab kord majas olema, on ju tõsi?”

Tiffany kujutas ette tuliseid sõnu, mida kõrtsis lausuti, kui end jõhkra muusika avamänguks üles köeti. Kriidimaa külades ei olnud palju relvi, aga seal leidus selliseid asju nagu sirbid, vikatid, pikad noad ja suured-suured vasarad. Need ei olnud relvad – kuni nendega kedagi ei löödud. Ja kõik teadsid vana Petty iseloomu ja seda, mitu korda tema naine oli naabritele rääkinud, et ta sai sinise silma, kui jooksis vastu ust.

Igatahes – Tiffany kujutas väga hästi ette, kuidas jutuajamine kõrtsis kulges, ka õlu ütles sõna sekka ja meestele meenus, kus kõik need asjad, mis pole relvad, nende kuurides täpselt ripuvad. Iga mees tahab olla oma majas peremees, kuningas oma lossis. Kõik teavad seda – vähemalt teavad seda kõik mehed – ja nii hoitigi suu kinni, kui mõne teise mehe lossis midagi juhtus, kuni seal hakkas asi liiga halvasti haisema ja sa pidid midagi ette võtma, et kõik lossid ei langeks. Härra Petty oli üks naabruskonna väikesi süngeid saladusi, aga nüüd polnud ta enam saladus.

„Mina olen teie ainus võimalus, härra Petty,” ütles Tiffany. „Põgenege. Võtke kaasa, mis saate, ja põgenege otsekohe. Jookske sinna, kus teist pole kunagi kuuldud, ja siis jookske veel natuke edasi, et kindel olla, sest mina ei suuda neid tagasi hoida, kas te saate aru? Mulle isiklikult on see, mis teie armetu kerega tehakse, täiesti ükspuha, aga ma ei taha näha, kuidas head inimesed halbadeks muutuvad ja mõrvariteks hakkavad, nii et liduge üle põldude ja mina unustan ära, kuhupoole te läksite.”

„Mind ei saa minu enda majast välja ajada,” pomises härra Petty, leides natuke joobnud trotsi.

„Te olete ilma oma majast, oma naisest, oma tütrest… ja oma tütrepojast, härra Petty. Täna öösel ei leia te siit ühtegi sõpra. Ma pakun teile praegu elu.”

„Alkohol tegi seda!” pahvatas Petty. „Ma tegin seda napsi mõju all, preili!”

„Aga teie võtsite selle napsi ja siis veel ühe ja siis veel ühe,” ütles Tiffany. „Te jõite peol kogu päeva ja tulite koju ainult sellepärast, et naps tahtis magama minna.” Tiffany tundis oma südames ainult külmust.

„Mul on kahju.”

„Sellest ei piisa, härra Petty, sellest ei piisa kaugeltki. Minge minema, saage paremaks inimeseks ja kui te tulete tagasi muutunud mehena, leiavad selle kandi inimesed ehk oma südames niipalju halastust, et teile tere öelda või vähemalt noogutada.”

Tiffany oli jälginud härra Petty silmi ja ta tundis teda. Miski kobrutas mehe sees. Tal oli häbi, ta oli segaduses ja solvunud ning sellistel puhkudel kõik maailma Pettyd ründavad.

„Palun ärge tehke seda, härra Petty,” lausus Tiffany. „Kas teil on aimu, mis teiega juhtub, kui te nõida lööte?”

Aga mõtles ta: sul on sellised rusikad, et sa võiksid mind ilmselt ühe hoobiga tappa, ja just sellepärast kavatsen ma sind hirmul hoida.

„Sina ässitasid jõhkra muusika minu vastu, jah?”

Tiffany ohkas. „Seda muusikat ei juhi keegi, härra Petty, te teate seda. See tekib ise, kui inimestel on mõõt täis saanud. Keegi ei tea, kust see algab. Inimesed vaatavad ringi, vaatavad üksteisele otsa ja noogutavad, ja teised inimesed näevad seda. Nemad vaatavad omakorda otsa teistele ja nii, väga aeglaselt, muusika algabki ja keegi võtab lusika ja hakkab sellega vastu taldrikut kolkima, keegi teine taob kruusiga vastu lauda ja saapad hakkavad trampima vastu põrandat, aina valjemini ja valjemini. See on viha hääl, inimeste hääl, kellel on kõrini saanud. Kas te tahate selle muusika ette astuda?”

„Sa pead ennast hirmus targaks, jah?” urises Petty. „Sul on luud ja must maagia, muudkui kamandad har-harilikke inimesi.”

Tiffany pidi härra Pettyt peaaegu imetlema. Seal ta oli, tal polnud maailmas ühtegi sõpra, ta oli täis omaenda okset ja – Tiffany nuusutas: jah, mehe öösärgi servast tilkus uriini –, aga ikka oli ta nii rumal, et niimoodi vastu haukuda. „Ma pole hirmus tark, härra Petty, ma olen lihtsalt teist targem. Ja see pole raske.”

„Tõsi, jah? Aga sihuke tarkus toob pahandusi. Sinusugune plikatirts topib nina teiste asjadesse… Mida sa teed, kui muusika sinu järele tuleb, mis?”

„Jookske, härra Petty. Laske jalga. See on teie viimane võimalus,” ütles Tiffany. Ja ilmselt oli tal õigus: nüüd võis juba eristada üksikuid hääli.

„Noh, äkki lubab teie kõrgeausus siis inimesel saapad jalga panna?” lausus härra Petty sarkastiliselt. Ta kummardus saabaste poole, mis seisid ukse kõrval, kuid härra Petty mõtteid võis lugeda nagu väga väikest raamatut, sellist raamatut, mille kõigil lehtedel on näpujäljed ja järjehoidjaks on peekoniviil.

Ta ajas end püsti, vehkides rusikatega.

Tiffany astus sammu tagasi, haaras tal randmest ja laskis valu välja. Ta tundis, kuidas see voolas läbi tema käe, pannes selle kirvendama, jõudis peopessa ja sealt edasi Petty kätte: kogu Petty tütre valu üheainsa sekundiga. Valu paiskas mehe kogu täiega köögi teise otsa ja kõrvetas ilmselt tema seest kõik tunded peale loomaliku hirmu. Petty tormas lääpas tagaukse poole nagu härg, murdis sellest läbi ja kadus pimedusse.

Tiffany vankus tagasi küüni, kus põles lamp. Vanaema Weatherwax ütles, et nõid ei tunne valu, mida ta kannab, aga see oli vale. Vajalik vale. Sa tunned valu, mida sa kannad, ja kuna see pole otseselt sinu valu, kannatad sa selle mingil moel välja, aga selle lahkumisel oled sa nõrk ja šokis.

Kui lärmitsev rahvasumm kohale rühkis, istus Tiffany vaikselt küünis, magava tüdruku juures. Lärm ümbritses maja, kuid ei läinud sisse: see oli üks kirjutamata reeglitest. Raske oli uskuda, et jõhkra muusika anarhial olid mingid reeglid, kuid nii see oli: see võis kesta kolm ööd, aga lõppeda ka ühe ööga, ja keegi ei tulnud majast välja, kui muusika täitis õhku, ja keegi ei hiilinud koju tagasi, keegi ei läinud majja, või kui, siis ainult selleks, et paluda andestust, mõistmist või kümmet minutit, et pakkida asjad ja põgeneda. Jõhker muusika polnud kunagi organiseeritud. Paistis, et kõik tulid lihtsalt üheaegselt samale mõttele. Muusika tekkis, kui küla arvas, et mõni mees on oma naist liiga kõvasti peksnud, või peksnud liiga metsikult oma koera, või kui abielus mees ja abielus naine unustasid, et nad on abielus kellegi teisega. Ka mõned teised, süngemad kuriteod nõudsid muusikat, kuid nendest ei räägitud avalikult. Vahel oli võimalik muusikale lõpp teha, kui oma käitumist parandada, üsna tihti aga pakiti enne kolmandat ööd asjad ja koliti minema.

Petty ei oleks vihjest aru saanud, tema oleks rusikatega vehkides välja tormanud. Oleks tulnud kaklus ja keegi oleks teinud midagi rumalat – see tähendab, veel rumalamat kui see, mida oleks teinud Petty. Ja siis oleks parun asjast teada saanud ja keegi oleks kaotanud oma elatise, see aga tähendaks, et nad peaksid Kriidimaalt lahkuma ja minema võibolla lausa kümne miili kaugusele, et leida töö ja alustada uut elu võõraste seas.

Tiffany isa oli väga hea vaistuga, niisiis avas ta mõne minuti pärast, kui muusika oli vaibumas, vaikselt küüni ukse. Tiffany teadis, et olukord on isa jaoks natuke piinlik: isa oli väga austatud inimene, aga nüüd oli tema tütar temast mingil moel tähtsam. Nõida ei käsuta keegi ja Tiffany teadis, et teised mehed narrivad tema isa selle pärast.

Tiffany naeratas ja isa istus tema kõrvale heina peale, samal ajal kui metsik muusika ei leidnud kedagi, keda peksta, kividega loopida või üles puua. Härra Aching ei raisanud ka parimatel aegadel sõnu. Ta vaatas ringi ja tema pilk langes väikesele pambule, mis oli kiiruga õlgede ja kotiriide sisse mässitud ja mille Tiffany oli eemale pannud, et tüdruk seda ei näeks. „Nii et see on siis tõsi, ta ootas last?”

„Jah, isa.”

Paistis, et isa vaatab täielikku tühjusse. „Parem, kui nad Pettyt ei leiaks,” ütles ta mõistliku pausi järel.

„Jah,” nõustus Tiffany.

„Mõned poisid rääkisid, et peaks ta üles riputama. Me oleksime neid muidugi takistanud, aga pole hea, kui rahvas kaheks lõheneb. See on külas nagu mürk.”

„Jah.”

Nad istusid natuke aega vaikides. Siis vaatas Tiffany isa magavat tüdrukut. „Mida sa tema heaks tegid?” küsis ta.

„Kõik, mis suutsin,” vastas Tiffany.

„Ja sa tegid seda valu äravõtmise värki ka, mida ikka?”

Tiffany ohkas. „Jah, aga see pole ainus, mille ma pean ära võtma. Ma pean labidat laenama, isa. Ma matan selle vaese olendi metsa, kohta, mida keegi ei tea.”

Isa pööras pilgu kõrvale. „Mulle ei meeldi, et sina seda teed, Tiff. Sa pole veel isegi kuusteist täis, aga ma näen, kuidas sa jooksed ringi, põetad inimesi, seod nende haavu ja teed kes teab mida veel. Sina ei peaks kõike seda tegema.”

„Jah, ma tean,” ütles Tiffany.

„Miks siis?” küsis isa.

„Sellepärast, et teised ei tee seda, ei taha või ei suuda, just sellepärast ma seda teengi.”

„Aga see pole ju sinu asi.”

„Ma teen selle oma asjaks. Ma olen nõid. Nõiad teevad selliseid asju. Kui miski pole kellegi teise asi, on see minu asi,” ütles Tiffany kiiresti.

„Jah, aga me kõik arvasime, et nõiad vuhisevad lihtsalt luuaga ringi ja teevad muud sellist, mitte ei lõika vanamutikestel varbaküüsi.”

„Aga inimesed ei saa aru, mida on vaja teha,” vastas Tiffany. „Nad ei ole halvad, nad lihtsalt ei mõtle. Võtame näiteks sellesama vanaproua Stockingi, kellel pole maailmas midagi peale kassi ja hirmsa liigesepõletiku. Tõsi, inimesed viisid talle piisavalt tihti söögipoolist, aga keegi ei märganud, et tema varbaküüned olid nii pikaks kasvanud, et kiilusid saapad kinni ja ta polnud saanud juba aasta otsa neid jalast võtta! Siinsel rahval pole viga, toitu ja mõne lillekimbu nad ikka toovad, aga kui asjad väheke räpaseks lähevad, pole neid kuskil. Nõiad panevad selliseid asju tähele. Muidugi on omajagu ka luuaga ringivuhistamist, täiesti õige, aga tavaliselt vuhistatakse ainult siis, kui on vaja kiiresti jõuda kuskile, kus ootab mõni räpane töö.”

Isa vangutas pead. „Ja sulle meeldib seda teha?”

„Jah.”

„Miks?”

Selle üle pidi Tiffany natuke mõtlema ja selle aja kestel ei lahkunud isa pilk korrakski tema näolt. „Noh, isa, sa ju tead, kuidas Vanaema Aching ütles: „Toida neid, kel on kõht tühi, anna riided neile, kes on paljad, ja räägi nende eest, kellel pole häält”? Noh, ma arvan, et sinna võiks täiesti juurde lisada „Kummardu nende eest, kes ei paindu, siruta nende eest, kes ei saa end küünitada, pühi nende eest, kes ei saa end keerata”, või kuidas? Ja ma teen seda ka sellepärast, et vahel tuleb hea päev, mis teeb kõik halvad päevad tasa, ja üheks hetkeks kuuled sa, kuidas maailm pöördub ja muutub paremaks,” lisas Tiffany. „Ma ei oska seda kuidagi teisiti öelda.”

Isa vaatas talle omamoodi uhkusega segatud hämmeldusega otsa. „Ja sa arvad, et asi on seda väärt?”

„Jah, isa!”

„Siis olen ma sinu üle uhke, ändrik, sa teed mehe tööd!”

Isa kasutas hellitusnime, mida teadis ainult nende perekond, niisiis suudles Tiffany isa viisakalt ega öelnud talle, et tõenäoliselt ei näe ta kunagi ühtegi meest tegemas sellist tööd, mida teeb tema.

„Mida te Pettyde perega peale hakkate?” küsis Tiffany.

„Meie sinu emaga saaksime proua Petty ja tema tütre enda juurde võtta ja…” Härra Aching vakatas ja vaatas Tiffanyt kummalise pilguga, nagu hirmutaks tütar teda. „Sellised asjad pole kunagi lihtsad, kallis tüdruk. Kui me noored olime, oli Seth Petty üsna tubli poiss. Ta polnud küll kõige terasem põrsas poris, seda tuleb tunnistada, aga omal moel üsna tubli. Tema isa oli aga hull; ma mõtlen seda, et noil päevadel olid inimesed natuke karmimad ja kui sa sõna ei kuulanud, võisid võmmu kuklasse saada, aga Sethi isal oli paks kahe pandlaga nahkvöö ja ta andis seda Sethile maitsta, kui see kas või vaatas teda kõveriti. See on sulatõsi. Ta ütles alati, et annab Sethile õppetunni.”

„Paistab, et see läks tal korda,” pistis Tiffany, aga isa tõstis käe, et ta vaikiks.

„Ja siis oli Molly,” jätkas isa. „Ei saa öelda, et Molly ja Seth oleksid olnud teineteise jaoks loodud, sest ausalt öeldes ei olnud kumbki neist kellegi jaoks loodud, aga ma arvan, et nad olid koos enam-vähem õnnelikud. Noil aegadel oli Seth karjaajaja, vahel viis ta kariloomi lausa suurde linna välja. Sellise töö jaoks polnud vaja palju õppida ja on võimalik, et mõni lammas oli temast targem, aga see oli töö, mida oli vaja teha, ja ta sai palka ja keegi ei mõelnud temast selle pärast halvasti. Häda oli aga selles, et nii jäi Molly mitmeks nädalaks jutti üksi ja…” Siin Tiffany isa vaikis, tal oli piinlik.

„Ma saan aru, mida sa öelda tahad,” ütles Tiffany, et teda välja aidata, aga isa ignoreeris seda hoolikalt.

„Ta polnud ju paha tüdruk,” lausus ta. „Ta lihtsalt ei saanud aru, kuidas käituda, ja polnud kedagi, kes oleks talle öelnud, ja siit käis kogu aeg igasuguseid võõraid ja rändureid läbi. Mõned neist olid üsna kenad poisid.”

Tiffanyl hakkas isast kahju, kui ta seal istus, õnnetu ja kimbatuses, kuna pidi rääkima oma tütrekesele asjadest, mida tema tütreke ei peaks teadma.

Niisiis kummardus Tiffany isale lähemale ja suudles teda uuesti põsele. „Ma tean, isa, ma tean tõesti. Amber ei ole tegelikult tema tütar, jah?”

„Noh, mina pole seda öelnud. Võib-olla just on,” ütles isa kohmetult.

Ja just selles konks ongi, mõtles Tiffany. Võib-olla, kui Seth Petty oleks ühel või teisel viisil midagi kindlalt teadnud, oleks ta selle „võib-ollaga” leppinud. Võib-olla. Kunagi ei või teada.

Aga ta ei teadnud kindlalt ja kindlasti oli päevi, mil ta arvas, et teab, ja päevi, mil ta uskus kõige hullemat. Ja Pettytaolisel mehel, kelle jaoks mõtlemine on võõras, loksuvad mustad mõtted peas ringi, kuni ummistavad aju täielikult. Ja kui aju enam ei mõtle, tulevad mängu rusikad.

Isa vaatas Tiffanyt väga tähelepanelikult. „Sa tead siis selliseid asju?” küsis ta.

„Me nimetame seda majast majja käimiseks. Kõik nõiad teevad seda. Palun ürita minust aru saada, isa. Ma olen näinud kohutavaid asju ja mõned neist on seda kohutavamad, et need on, nojah, tavalised. Kõik need väikesed saladused kinniste uste taga… Ma olen näinud head ja näinud jubedusi, millest ma sulle kunagi ei räägi. See käib lihtsalt nõiaks olemise juurde! Sa õpid asju tajuma.”

„Noh, tead, ega meie kellegi elu pole lust ja lillepidu…” alustas isa. „Olid ajad, kui…”

„Slice’i lähedal elas üks vana naine,” segas Tiffany vahele. „Ja ta suri oma voodis. Selles pole tegelikult midagi eriti hullu: tema elu sai lihtsalt otsa. Aga ta lamas seal kaks kuud, enne kui keegi hakkas mõtlema, kuhu ta on kadunud. Seal Slice’is on inimesed natuke imelikud. Kõige hullem oli see, et tema kassid ei pääsenud välja ja hakkasid teda sööma; nojah, see naine oli kassihull, nii et ilmselt poleks tal selle vastu midagi olnud, aga üks tema kassidest sai tema voodis pojad. Tema voodis, kujutad ette. Väga raske oli neile kassipoegadele kodu leida, leida sellised kohad, kus seda lugu poleks kuuldud. Ja need kassipojad olid väga ilusad, imearmsate siniste silmadega.”

„Ee…” venitas tema isa. „Kui sa ütlesid „tema voodis”, kas sa siis mõtlesid…”

„Seda, et see naine oli veel seal, just nimelt,” ütles Tiffany. „Jah, ma pean surnutega tegelema. Esimesel korral sa oksendad natuke, siis aga saad aru, et surm on, noh, lihtsalt osa elust. See pole nii hull, kui sa mõtled sellest kui ülesannete reast ja teedki need ükshaaval ära. Võib-olla nutad ka natuke, aga see kõik käib asja juurde.”

„Kas keegi ei aidanud sind?”

„Oh, paar naist tulid appi küll, kui ma nende uksele koputasin, aga tegelikult ei olnud kellelgi temast sooja ega külma. Vahel läheb nii. Inimesed kaovad märkamatult.” Tiffany vaikis hetke. „Isa, me ju ei kasuta endiselt vana kivist küüni? Kas sa saad lasta poistel selle minu jaoks puhtaks teha?”

„Muidugi,” vastas isa. „Kas tohib küsida, milleks?”

Tiffany kuulis isa hääles viisakust: isa rääkis nõiaga. „Mul on vist üks mõte,” vastas Tiffany. „Ja ma arvan, et mul on sellele küünile hea rakendus. See on lihtsalt mõte, ja küüni võiks niikuinii korda teha.”

„Noh, mul on endiselt hirmus uhke tunne, kui näen sind selle luuaga ringi kihutamas,” ütles isa. „See käib võlujõuga, eks?”

Kõik tahavad, et võlujõud oleks olemas, mõtles Tiffany, aga mida neile öelda? Et seda pole? Või: jah, see on olemas küll, aga see pole selline, nagu te arvate. Kõik tahavad uskuda, et sõrmenipsuga on võimalik maailma muuta. „Nõialuudasid teevad päkapikud,” ütles ta lõpuks. „Mul pole aimugi, kuidas need töötavad. Kõige raskem on neil hoopis seljas püsida.”

Nüüd oli jõhker muusika vaibunud, võib-olla sellepärast, et tal ei olnud midagi teha, võib-olla aga ka sellepärast, et – ja see oli üsna tõenäoline – jõhkra muusika tegijad jõuaksid enne kõrtsi kinnipanemist veel ühe napsi võtta, kui kiiresti tagasi läheksid.

Härra Aching tõusis. „Ma arvan, et me peaksime selle tüdruku koju viima, või kuidas?”

„Noore naise,” parandas Tiffany tüdruku kohale kummardudes.

„Mida?”

„Noore naise,” kordas Tiffany. „Vähemalt selle nimetuse on ta ära teeninud. Ja kõigepealt peaksin ma ta vist kuhugi mujale viima. Tal on vaja rohkem abi, kui mina suudan anda. Kas sa saaksid minna ja natuke nööri hankida, palun? Minu luual on muidugi nahkrihm, aga ma arvan, et sellest ei aita.” Ülalt heinalakast kostis sahinat, ja Tiffany naeratas. Mõnele sõbrale võib alati kindel olla.

Kuid härra Aching oli jahmunud. „Kas sa viid ta minema?”

„Mitte kaugele. Ma pean seda tegema. Aga ära muretse. Las ema seab tema jaoks voodi valmis, ma toon ta varsti tagasi.”

Isa kõneles edasi vaiksemalt. „Need on nemad, jah? Kas nad jälitavad sind ikka veel?”

„Noh,” ütles Tiffany, „nad ise ütlevad, et ei jälita, aga sa ju tead, millised väikesed valevorstid Nac Mac Feegle’id on!”

Päev oli olnud pikk ja mitte hea, muidu poleks Tiffany Feegle’ite kohta midagi nii ülekohtust öelnud, kuid kummalisel kombel ei tulnudki lakast reetvat vastust. Tiffany üllatuseks tundus Feegle’ite puudumine korraga sama närvesööv kui nende üleküllus.

Ja siis ütles tema suureks heameeleks üks peenike hääl: „Ha-ha-ha, siekord ta meitesid vahile ei võtt, või mis, poisid? Me olime tasa nigu pisikesed ‘iired! Purakas tillu moor ei osand miskit aimata! Poisid? Poisid?”

„Juhm Wullie, mina vannun, et sul põle niigi palju oidu, et oma nina nuuselda,” vastas samasugune, kuid vihane hääl. „Ma ütsin: „Keski ei tohi ütegi tillut sõna lausu”, mis sul’e segasess jäi? Kirivise piralt!”

Viimasele märkusele järgnesid rüselushääled.

Härra Aching vaatas närviliselt katuse poole ja kummardus Tiffanyle lähemale. „Tead, sinu ema muretseb sinu pärast väga. Sa ju tead, et ta sai äsja jälle vanaemaks. Ta on kõigi sinu õdede üle väga uhke. Ja sinu üle muidugi ka,” lisas ta kiiruga. „Aga kõik see nõiavärk, noh, see pole selline asi, mida noormees naise juures tahaks. Ja nüüd, kus te Rolandi-poisiga…”

Tiffany pidas vastu. Vastupidamine kuulub samuti nõiakunsti juurde. Tema isa paistis nii õnnetu, et ta manas näole lõbusa ilme ja ütles: „Isa, mina sinu asemel läheksin koju ja magaksin end välja. Ma ajan kõik korda. Tegelikult on üks nöörikera sealsamas, aga ma olen kindel, et seda ei lähe enam vaja.”

Paistis, et isa tunneb kergendust. Nac Mac Feegle’id võisid inimesed, kes neid väga hästi ei tundnud, üsna rahutuks teha, kuigi kui mõtlema hakata, võisid nad rahutuks teha kõik inimesed, ükskõik kui kaua need Feegle’eid ka ei tunneks: kui sinu elus on mõni Feegle, muudab ta seda üsna varsti.