Читать книгу Ingmar Bergman. Jutustus armastusest, seksist ja truudusetusest - Thomas Sjöberg - Страница 3

Nii nagu ka paljudele teistele, olid Bergman ning tema religioossed mõtiskelud ja raskemeelsed filmid mulle kaua mõistetamatud. Vananev seedehäiretega veidrik, kes kandis alati baretti, kulunud nahkjopet ja spordikingi. Vabatahtlik eraldatus Fårö saarel. Ja muu maailma truualamlikkus. Hirm tema võimu ees. Valitud seltskonna varjamatu imetlus.

1993. aastal kirjutasin ajakirjas Nöjesguiden temast pika artikli. Pealkiri kaanel: «IB-afäär.» Artikli pealkiri ajakirjas: «Suur vastumeelsus või kõigest rootslaslik kadedus?» Ja sissejuhatus, mis võttis kokku mu tookordse missiooni: «Ingmar Bergman on paljudes ringkondades suur, suurem ja kõige suurem. Kultuurijumalus, kelle ees mitte üksnes ei kummardata, vaid tema ees muututakse religioosselt hardaks. Teised aga arvavad lihtsalt, et ta on meie kultuurielu tõhusaim piduriklots. Riiklik mälestusmärk, mis tuleks kanda lammutatavate objektide nimistusse. Pärast mitmenädalast tööd selle artikliga on meile absoluutse kindlusega selge vähemasti üks: igaühel on Ingmar Bergmani suhtes oma seisukoht, kuid vaid vähesed tihkavad selle välja öelda.»

Ma pidin niisiis leidma võimalikult palju inimesi, kes söandavad oma keelepaelad valla päästa ja otsekoheselt tunnistada, mida nad vanatoist arvavad (ta sai tol suvel 75-aastaseks). Minu artikli lähtepunktiks sobis hästi Bo Widerbergi raamat või pigem poleemiline kirjutis «Visioon Rootsi filmis». Ta avaldas selle juba aastal 1962 ja see oli tema arveteklaarimine Rootsi filmitööstusega ning selle «haletsusväärselt pelgliku ja osavõtmatu seisundiga». Widerberg oli 32-aastane ja võiks arvata, et kogemusi, millele toetuda, ei olnud tal veel kuigi palju. Ta oli küll teinud lühifilmi «Poiss ja draakon», mille operaator oli Jan Troell, kuid tema claim to fame jõudis kätte alles hiljem, kui tal valmis üks kultuslikuks tunnistatud film teise järel: «Lapsevanker» (1963), «Vareste kvartal» (1963), «Elvira Madigan» (1967), «Ådalen 31» (1969).

Ometi söandas ta rünnata oma kaksteist aastat vanemat ja maailmakuulsat kolleegi, kes lisaks paljule muule oli võitnud kaks Oscari kuju ja jõudnud Ameerika ajakirja Times kaanepildile. See oli Bergmani viga, et lai maailm pidas meid, rootslasi, rõõmutute kujude kambaks: «Ta annab kinnitust kõige rängematele meie kohta levivatele eksiarvamustele, ta tugevdab väärkujutlusi, millest välismaale meeldib kinni hoida.» Widerberg lootis, et Bergman tüdineb meie «Dala hobuse rollist maailma ees». Tema oli süüdi selles, et nooremad filmitegijad ei saanud võimalust, sest Bergmani positsioon oli tänu tema rahvusvahelisele tuntusele domineeriv. Bergman tegi vertikaalseid filme (inimene jumala või saatana vastu), mitte horisontaalseid ja seetõttu olulisemaid (inimene inimese vastu).

«Rootsi on maailma üks kõige usuvaesemaid riike, ometi loob IB pidevalt filme inimestest, kelle eluküsimus on see, kas jumal on olemas või mitte. Selle küsimuse tähtsus on ettekääne, millega jäetakse kõik muud küsimused kõrvale,» kirjutas Widerberg ja jätkas: «Mina usun kogu sellest privaatsest nostalgiast hoolimata, et kui lasta sellest kujuneda koolkond, on see Rootsi filmikunsti järelkasvule eluohtlik.»

Ma suundusin Bergmani-maale, et leida vastus küsimusele, kas praegu on ikka veel nii, nagu Widerberg oma 30 aastat tagasi väitis – kas ta on filmimeeste ja dramatistide nooremale põlvkonnale piduriklots? Jah, paljud intervjueeritutest arvasid, et küllap see nii on. Ja paljud neist ütlesid välja oma seisukoha, mis ehk ei olnudki kuigi levinud.

Unga Klara teatri juht ja lavastaja Suzanne Osten ei olnud kindel, kas tal on Bergmani kohta midagi olulist öelda. Kuid nagu mu ülestähendused kinnitavad, rääkis ta igatahes järgmist: «Mina elan oma elu ilma Bergmanita, kuid mõnikord ei ole see võimalik. See on ohtlik ja mina olen kindlasti ainus rumal, kes midagi ütleb. Kui ta sureb, tahavad kõik temast rääkida. Inimesed kardavad. Minuni ei ole jõudnud kellestki nii palju kuulujutte kui Ingmar Bergmanist. Tal on suur kontrollimise vajadus. Praegu ehitatakse Bergmani ümber mälestusmärki, aga teatrimehena ei paku ta enam huvi ja filme ta ju ei tee.»

Seejärel jäi ta vait. Osten tahtis mõne päeva aru pidada, kas ta üleüldse soovib minuga Bergmanist edasi rääkida. Kui me järgmine kord kohtusime, uuris ta lähemalt minu küsimuste temaatikat ja artikli suunitlust. Ostenile meeldis see idee, kuid ta ütles sellegipoolest ei. Ta vajas rohkem aega ja seda tal parajasti ei olnud. Ta soovis mulle edu. Möödus kaks aastakümmet, enne kui taas kohtusime.

Režissöör Åke Sandgren oli teinud tähelepanu äratanud filmid «Ime Valbys» ja «Ragulka» ning ta kuulus filmitegijate uude põlvkonda. Tema suhtumine Ingmar Bergmani oli pingevaba: «Rootsis ei ole võimalik filmikunstiga tegelda, võtmata Ingmar Bergmani suhtes seisukohta. Kui mõelda Bergmani arvukale loomingule ja kõikidele ta headele filmidele, tekib küsimus, kuidas ta selleni jõudis. See oleks sama kui luua Rootsis uus automark – kõik hakkavad seda alati võrdlema Volvoga. Ja need, kes kavatsevad Bergmani valdkonnas tegutseda, peavad võrdluse välja kannatama. Saadakse kas tema jüngriks, nagu näiteks Kjell Grede, või antagonistiks, nagu Bo Widerberg. Ingmar Bergmani filmid põhinevad Põhjamaade jutustamistraditsioonil, karmusel ja raskemeelsusel. Seepärast ongi tema positsioon nii tugev. Ta tunneb huvi selle vastu, mis toimub meie hingeelus, ja see võib olla paljude filmitegijate jaoks traumaatiline: kas piiluda anglosakside traditsiooni poole või kanda pärandit edasi? Ja seal ongi Bergmani koht.»

Åke Sandgren on elanud kolmteist aastat Taanis ja kogenud Bergmani kui jätkuvalt kummitavat oraaklit. «Kui Rootsi tulen, panen tähele, kui suur on meie vajadus heietada Bergmani-lugusid. See on ahastuse ja lummuse segu. Ja need lood räägivad kas sellest, et ta on paha ja diktaatorlik, või tema suhtest sellesse, mis temast järele jääb. Neil lugudel hoitakse elu sees ja need hakkavad kandma oma väärtust, sellal kui need, kes temaga tegelikult on koos töötanud, räägivad teist keelt.»

Režissöör Christina Olofsson avaldas kahetsust selle üle, et filmistuudiote direktorid vahivad pimesi Bergmani ja ei näe, millised alternatiivid olemas on. Samas rõhutas ta, millise jälje on Bergman jätnud Rootsi kultuuriellu, milliseid suuri näitlejaid ta on avastanud ja esile toonud. Ja kui Bergman nõudis «Sügissonaadi» võtete ajal endale eraldi kemmergut; kui tal olid kindlad soovid, mis peab olema just nimelt tema lõunaeinekandikul; kui ta nõudis «Bakhantide» proovide ajal ruumi ja tõkestas liikumisruumi; ja kui isegi ooperiteatri juht pidi kikivarvul hiilima, ja rohelised avariiväljapääsude sildid tuli kustutada, et need ei segaks – so what? Paljude jaoks ei sobinud niisuguste tingimuste esitamine ehk kokku kadeda väikluse elureeglitega, kuid kõige selle taga oli õigupoolest ju Bergmani nõudmine tema tööd ja võimeid täielikult, tingimusteta respekteerida.

«Ja kui rahvas sind muudkui kiidab ja ülistab, siis lõpuks soovidki, et see nii jääks. Ingmar Bergman on tänu oma teostele üks maailma suurtest filmiloojatest ja ta jääb teistele filmitegijatele ning publikule alati tähtsaks. Kuid ma ei taha teda troonile tõsta,» rääkis Olofsson.

Filmikonsulent Per Lysander pidas täiesti loomulikuks, et Rootsi-sugune riik on liiga väike mahutamaks nii dominantset kunstiinimest nagu Ingmar Bergman. Kuid ta ei pidanud seda eriliseks probleemiks. «Ta on olnud mulle vanem kolleeg ja mind aidanud. Tütrele Eva Bergmanile [Backa teatri direktor Göteborgis, autori märkus] ei ole mitte midagi tasuta antud. Minu arvates tegi Daniel Bergman hea filmi [«Pühapäevalaps», autori märkus] ja kasutas ressursse arukalt. Mulle ei ole probleeme põhjustanud ka see, et Mats Bergman saab kuninglikus draamateatris suuri rolle ja Jan Bergmani «Gustav III» lavastus oli tore. Nii et Bergmani lapsed ei nõua Rootsi teatris suuremaid rolle, kui nad on ära teeninud. Nad on õppinud respekteerima professionaalseid võimeid. Mitte kellelegi neist ei ole midagi lihtsalt kätte tulnud.»

Kui küsisin Lysanderilt, kas Bergman pääseks järjekorrast mööda, kui ta filmistsenaariumiga tema juurde ilmuks, vastas too: «Kas sa pead mind rumalaks või? Raadioteatri direktorina olen temalt kord ühe stsenaariumi saanud. See oli paganama hea stsenaarium ja ma rõõmustasin väga, kui seda nägin. Nii et ma ei käituks mõistlikult, kui ma teisi stsenaariume kõrvale ei lükkaks ja tema omale ei pühenduks. See oleks ametialane viga.»

Režissööri ja dramatisti Hilda Hellwigi nimetati toona, 1990. aastate algul «uueks Ingmar Bergmaniks». Kuid ka Bergmani suhtumisest naistesse teadis ta omajagu. Bergmani maailmas oli kaht liiki naisi: habemega naised ja need, kes ei lähe arvesse. «Nii et siis maskeeritud mehed ja armsad Pipilotad,» lisas Hellwig.

Ma kohtusin Ingrid Bergmani vana operaatori Gunnar Fischeriga. Tema käes oli kaamera terve rea Bergmani filmide võtetel, nende hulgas «Suvi Monikaga», «Suveöö naeratused», «Seitsmes pitser» ja «Maasikavälu», kuni ta Sven Nykvistiga asendati. Fischeri ja Bergmani koostöö katkemise põhjus oli pingeline õhkkond nende viimase ühise filmi «Saatana silm» võtetel. Bergman ei olnud stsenaariumiga rahul ja tema halba meeleolu võimendas suletud ring.

«Ingmarile meeldis mind alandada ja nii muutusin ma veelgi ebakindlamaks.» Suhete lõppemine Bergmaniga tõi kergendust. Töö nõudis pidevat eneseohverdust ja eraelule jäi minimaalselt ruumi. «Ma ei mõista, kuidas Sven Nykvist jaksab,» rääkis Fischer.

Seepärast oli ta üllatunud, kui 33 aastat hiljem helistas Rootsi filmiinstituudi tollane tegevdirektor Ingrid Edström ja kutsus teda Kuldpõrnika auhinda vastu võtma. See on kuidagiviisi Bergmaniga seotud, teatas Edström vaid napisõnaliselt. «Ma kutsun teid lavale ja te saate kümme sekundit tänukõneks.»

Osutus, et Ingrid Bergman oli oma vana operaatorit pidanud omanimelise prestiižse aastaauhinna laureaadi vääriliseks. See oli režissööri viis pärast kõiki neid aastaid vabandust paluda, kuid ta ise ei tulnudki selle hilise lepitusžesti sümbolit üle andma, vaid peitis end sel ajal Stockholmis oma Karlaplani korterisse.

Ma kohtusin ka soomlase Ralf Forsströmiga, kes töötas tollal külalisstsenograafina Stockholmi linnateatris. Ta ütles: «Väikeses riigis moodustub Ingmar Bergmani taolise isiku ümber kergesti õukond. Probleem on selles, et ta varju tehakse suuremaks, kui see on. Ma usun, et Bergman ei ole sellest alati isegi teadlik. Samamoodi oli president Kekkoneniga, kellest sai rahvamütoloogias lõpuks «diktaator». Rootsi identiteet on Ingmar Bergman. Te müüte teda paremini kui kuningakoda. Seepärast te teda niiviisi üles upitate.»

Viimaks intervjueerisin Birgitta Kristoffersoni, kuningliku draamateatri tolleaegset pressi- ja turundusjuhti. Ta rääkis sellest, kui tähtis on staaride kultus USA-s – peaaegu sama tähtis kui filmide loomine ise.

«Kui Lena Olin on kohal, tellitakse limusiinid. Ta on saavutanud star quality ja temalt oodatakse ka vastavat käitumist. Nii et kui Ingmar Bergman on raske iseloomuga, siis jumala pärast, olgu pealegi! Okei, ta nõuab režiiassistenti, ta nõuab, et tal oleks oma ruum, kus võtta stseene läbi pärast proove. Ta nõuab, et kõik oleks täiuslik; et tehniline külg toimiks. Aga selles ei ole ometi mitte midagi ebaloomulikku? Sest mida ta õigupoolest teeb? Ta lavastab kuninglikus draamateatris ühe näidendi teise järel, ta ilmub kohale iga päev täpselt kell kümme ja on enne iga esietendust ühtviisi hullumiseni närviline,» rääkis Kristofferson.

Ilmselt on nii, nagu ütles Åke Sandgren: «Kui meil Ingmar Bergmani ei oleks, tunneksime temast kohutavalt puudust.»

Teksti avaldamisest on niisiis möödunud kakskümmend aastat. Ma kujutan endale ette, et see peegeldab üpris tõeselt tolleaegseid ettekujutusi Ingmar Bergmanist. Sellest taustast lähtudes ei taha ma praegu hakata kirjeldama ega analüüsima Ingmar Bergmani kui eeskätt režissööri või dramatisti. Selle töö on juba ära teinud lugematu hulk uurijaid ja kirjamehi, Rootsis ehk ennekõike Jörn Donner, Marianne Höök, Maaret Koskinen, Henrik Sjögren, Birgitta Steene, Vilgot Sjöman ja Mikael Timm.

Ma otsustasin hoopis uurida Bergmani kui eraisikut: poega, armukest, abikaasat, isa. Minu meelest on alati olnud huvitavam üritada aru saada lihast ja verest inimesest, kui tuhnida tema jälgedes, Bergmani puhul tema filmides ja teatrilavastustes. Kui mõistad teose taga olevat inimest, on sageli kergem mõista inimese ees olevat teost.

Ja Karin Bergmani päevikuid lugedes tundus mulle, nagu oleks pastorikodu uks pärani avanenud ja nähtavale ilmunud sisemus, mis pani mind hämmastuma. Selles, kuidas Ingmar Bergman ise oma lapsepõlve ja talle omaseid perekondlikke suhteid kirjeldas, on alati olnud pettekujutluslikke sugemeid: vaataja või lugeja ei tea alati, mis põhineb faktilistel sündmustel ja mis on Bergmani mugandatud versioon. Pealegi on režissöör ema märkmetes sisalduvast infost palju välja filtreerinud. Tal on olnud probleemide formuleerimise tahe ja tõlgendamise eesõigus. Pastoriproua enda kirjutisi lugedes sain ettekujutuse ilmelavast Bergmanist – lapsena, teismeeas, täiskasvanuna –, nähtuna teiste, mitte tema enda silmade kaudu.

Karin Bergmani päevikuid ei ole lihtne lugeda. Need on väikeses formaadis ning kirjutatud vanamoelise, väikese ja paiguti raskesti loetava käekirjaga. Tint on paljudes kohtades pleekinud. Siin olid suureks abiks Birgit Linton Malmforsi kolm päevikute väljaannet. Ma võisin neid risti ja põiki lugeda, võrrelda originaali tema kokkuvõtetega ja leida olulist lisateavet. Suguvõsa arhiivis on samuti ainulaadne kirjade, postkaartide ja kõnede kogu, mida on kirjutanud ja saanud kõik pastoripere liikmed.

Karin Bergmani tütretütar Veronica Ralston andis mulle piiramatu õiguse arhiivi lapata. Olen talle selle eest südamest tänulik. Tema suuremeelse suhtumiseta, et materjal peab olema kättesaadav põhimõtteliselt igaühele, kellele see huvi pakub, ei oleks see raamat sündinud. See ilmneb muu hulgas järgmisest jutustusest.

Ametliku Bergmani arhiivi suhtumine on diametraalselt vastupidine. Arhiivi haldab Ingmar Bergmani Sihtasutus, mille asutas Rootsi filmiinstituut koos kuningliku draamateatri, Rootsi televisiooni ja filmiprodutsentide koondisega Svensk Filmindustri. Sihtasutuse ülesanne on administreerida ja säilitada Bergmani kogutud kunstiteoseid ning pakkuda nende kohta teavet. Kuid arhiiv ei ole kõigile ligipääsetav, ehkki seda finantseeritakse osaliselt üldistest vahenditest. Arhiiviga tutvuda soovija peab selleks taotlema eraldi loa, mida võidakse Bergmani kinkelepingu sõnastuse kohaselt anda üksnes «uurijatele ja hea renomeega autoritele».

Riskides, et seda võidakse mulle ette heita, tuleb siinkohal tunnistada, et sihtasutus ei pidanud mind neisse kahte kategooriasse kuuluvaks. Teistmoodi ei osanud ma fondi tegevdirektorilt Jan Holmbergilt saadud teadet tõlgendada. Kui ma olin tükk aega teinud asjatuid katseid, et ma saaks lugeda teatud kirju ning Bergmani ja Svensk Filmindustri vahel 1950. aastate algul sõlmitud laenulepingut, esitasin talle otse küsimuse: «Kas mulle on juurdepääs arhiivile täielikult tõkestatud, olenemata sellest, mida ma sealt saada soovin?» Ja sain niisuguse vastuse: «Jah, nii see on. Otsuse lükata tagasi Teie taotlus juurdepääsuks Ingmar Bergmani arhiivile langetas allakirjutanu ja selle kinnitas sihtasutuse juhatus. See otsus on jõus.»

Kuid sihtasutuse mõtteviis ei ole päris loogiline. Näiteks otsust mitte lubada mul lugeda Bergmani ja tema teise naise Elleni kirju selgitati sellega, et neil kirjadel puudub otsene seos Bergmani kunstiga ja lisaks võib see teha kahju kolmandatele isikutele (juba ammu surnud abikaasale). Väitsin vastu, et kõik, mis puudutab Bergmani eraelu, on seotud ka tema ametialase tegevusega, sest ta on kasutanud isiklikke kogemusi oma filmides ja näidendites; eriti võib seda öelda just nimelt abielu kohta Ellen Bergmaniga. Holmberg ei vaielnud küll vastu, kuid arvas sellegipoolest, et tema otsuse seisukohast ei ole sellel tähtsust. Seepärast olen Bergmani ja Elleni abielu kirjeldades pidanud osalt kasutama neid abikaasade teineteisele saadetud kirju, mis on olnud kättesaadavad Mikael Timmile ja mida ta tsiteerib oma raamatus «Lust ja deemonid».

Kui minu katsed peenemasse seltskonda sattuda luhtusid, loobusin lõpuks ja mul õnnestus ligi pääseda hoopis suguvõsa arhiivile. See on tõeline aare. Selles on peale ema päevikute ka Ingmar Bergmani kirjad vanematele, mis on saadetud 1936. aasta suvel natslikult Saksamaalt, kirjad, mille ta lõpetas sõnadega «Heil Hitler». Arhiivis on Erik Bergmani oma käega kirjutatud kõne äsja abiellunud Ingmar Bergmanile ja Else Fisherile, milles ta väljendab heauskset lootust, et sellelt naiselt saab poeg oma eluteel abi. Selles on vanemate kirjavahetus noorema pojaga, mis kujutab Ingmar Bergmani lapsepõlveaastaid pisut teistsugusena, kui ta ise on teinud, nimetades seda aega tihti üpris kohutavaks. Ja juurdepääs suguvõsa arhiivile andis mulle ka võimaluse lugeda kirju, mida Ellen Bergman saatis paljude aastate kestel oma ämmale niihästi enne kui ka pärast lahutust. Need kirjad annavad ettekujutuse abielu pikaldasest lagunemisest, taustaks olnud sündmustest ja sellest, kuidas juhtus nii, et ta jäi nelja Bergmani last kasvatavaks üksikemaks.

Kuninglikust raamatukogust leidsin muu hulgas kirjad, mille Bergman kirjutas oma heale sõbrale Herbert Greveniusele, ja uskumatult lõbusa kirjavahetuse Vilhelm Mobergiga.

Olen sobranud ka riikliku kaitsepolitsei arhiivis. Seal on hulgaliselt dokumente agent Karin Lannby tegevuse kohta Stockholmis teise maailmasõja ajal. Ta oli Bergmani armuke 1940. aastate algul ja edastas oma tööandjale delikaatset infot pastoriperekonna kohta sel ajal, kui kestis suhe perepojaga. Siin on mul olnud palju kasu ka Anders Thunbergi raamatust «Karin Lannby – Ingmar Bergmani Mata Hari».

Ma kirjeldan oma raamatus Bergmani suhteid kümne naisega. Neil kõigil oli oma temperament, taust ja välimus ja igaüks oli talle omamoodi tähtis. Oli tõenäoliselt teisigi, kuid ennekõike jätsid just need naised Bergmani ellu ja loomingusse jälje. Bergman oli abielus viiega neist ja talle sündis (teadaolevalt) üheksa last. Niisugusest tagasihoidlikult öeldes aktiivsest perekonnaelust on paljude kohtute arhiividesse jäänud ohtralt dokumente. Bergman oli juriidiliselt seotud üsna paljude lahutustega, kusjuures mitte ainult enda omadega. Kolmel korral oli ta kutsutud tunnistajaks, kus ta pidi vande all kinnitama, et oli olnud petetud abielumeeste naistega intiimsuhetes.

Stockholmi linnaarhiivis lugesin rikkalikku Bergmani Palmgrenska kooli aastatega seotud dokumentatsiooni; koos tema enda jutustustega kirjades vanematele ja emapoolsele vanaemale näeme siin tema kooliaega pisut teistsuguses valguses. Sõjaväearhiivist seevastu ei õnnestunud ei mul ega ametnikel tema arvestuskaarti leida. Lähtusin Bergmani sõjaväeteenistusega seotud perioodi kujutamisel tema vanematele saadetud kirjadest.

Kui kirjeldasin Bergmani Saksamaal viibimist 1936. aasta suvel, olid tähtsaimad allikad tema enda kirjad. Hindamatut abi pakkus mulle Müncheni ajakirjanik Katharina Fuhrin, kellel õnnestus leida väikeses Haina külas Bergmani võõrustanud Siegfried ja Clara Haidi sugulasi ja tuttavaid. Olen talle selle eest südamest tänulik.

Neile lisandub Bergmani õpilane Vilgot Sjöman, kes dokumenteeris ülima hoolikusega oma suhteid Bergmaniga ja tundis huvi ka muude tema elu aspektide vastu. Sjömanist järele jäänud materjalis on huvitavaid ja osalt ka uudseid nägemusi meisterrežissööri mõttemaailmast: see on tema harva kirjeldatud külg – Bergman kui sõber ja mentor.

Jälgin selles raamatus Bergmani elu hällist alates ja see käsitleb veel ka suurt osa viimasest abielust. Kokku hõlmab see rohkem kui pool sajandit kestnud ajavahemikku ja seejärel ma lahkun temast. Abielu Ingrid Bergmaniga kestis 24 aastat – tema mõõdupuuga mõõdetult on see tohutu pikk aeg – ja ta elas oma naisest kauem. Kui Ingrid 1995. aastal suri, olid nad abielus. Seda ei olnud Bergmani elus veel kunagi varem juhtunud. Seni oli alati olnud tema see, kes teisi maha jättis. Krahvinnas oli ta leidnud oma kodusadama. Lõpuks ometi, võiks veel lisada, sest tee temani oli pikk ja raske, täis marulist kirge, armastust, seksi ja truudusetust.

2011. aasta varasuvel avaldas ajaleht Dagens Nyheter uudise, milles peeti täiesti võimalikuks, et Ingmar Bergman ei ole Karin Bergmani bioloogiline poeg. Väide tugines Bergmani õetütre Veronica Ralstoni jutustusele tema raamatus «Armuvili ja vahetatud laps». See oli sensatsioon, mis äratas suurt rahvusvahelist tähelepanu. Poisslaps, kelle Karin Bergman 14. juulil 1918 sünnitas, ei olevat ellu jäänud. Erik Bergman olevat kandnud hoolt, et too asendati teise äsja sündinud poisiga, kelle ema pastor tundis. Teda sunniti imikut ära andma. Seda kinnitasid esmapilgul veenvad tõendid. Kohtumeditsiini laboris võrreldi tõenäoliselt Ingmar Bergmani süljega liimitud postmarkidelt võetud DNA-d Veronica Ralstoni DNA-ga ja jõuti järeldusele, et proovides olid suured geneetilised erinevused. Kui Bergman ja Ralston olid omavahel sugulased, oleks nende DNA struktuur pidanud olema rohkem sarnane.

Kuid veidi aega hiljem tegi ajakiri Ny Teknik avalikuks, et kohtumeditsiini labori töötaja oli uuritavaid proove – postmarke – saastanud, ja see kummutas väite, et Ingmar võiks olla keegi muu kui Karini bioloogiline poeg. Ülemaailmne sensatsioon vajus sufleena kokku. Seepärast olen oma jutustuses lähtunud Ingmar Bergmani siiani ametlikult tunnustatud päritolust.

Thomas Sjöberg

Pampas Marina, september 2013