Читать книгу Ingmar Bergman. Jutustus armastusest, seksist ja truudusetusest - Thomas Sjöberg - Страница 8

1936. aasta suvel reisis peagi 18-aastaseks saav Ingmar Bergman Östermalmstorgi ümbritsevast väikesest maailmast ja Hedvig Eleonora kogudusest Stockholmis sündmuste keskmesse, nagu urbaansemat ja rohkem arenenud Mandri-Euroopat oli tollal tavaks nimetada.

Kui perekond Bergmanil oleks olnud rohkem rahalisi ressursse, saatnuks nad poja reisile pigem äsja avatud Stockholmi-Berliini lennukiga ja sel juhul oleks reis saanud alguse hiljuti avatud Bromma lennuväljalt ning kestnud vaid neli tundi. Nüüd aga pidi poeg sõitma rongiga ja selleks kulus mitu päeva.

Rootsis, kust ta ajutiselt lahkus, moodustati Koduabiliste Seltside Koostöökomitee Hanna Grönvalli, pealinna teenijanaiste seltsi juhataja initsiatiivil. Haijby afäär avaldas parajasti kuningas Gustaf V-le survet. Riigipäeva kodanlik enamus oli otsustanud Rootsi kaitsevõimet tugevdada ja see põhjustas võimuloleva sotsiaaldemokraatliku valitsuse lagunemise.

Kui Bergman juuni alguses Berliinis rongist väljus, oli noorukil seljataga unetu öö ja ta oli preisi ornungiga juba tutvuda jõudnud. «Häda ja viletsus,» kirjutas ta 12. juunil emale, «kuhu ma küll sattunud olen. Aga siin on lõbus. Kõike tehakse käskluste järgi. Toiduportsjonid on tohutud. Kõik on hiigelsuur. Eile viidi meid käsu korras lennujaama vaatama ja Gustav II Adolfi ettekannet kuulama, millest sai hoopis kiidukõne Hitlerile.»

Kui Bergman Berliini saabus, oli Saksa füürer olnud 1933. aastast alates võimul. Kurikuulsa kristallööni jäi veel kaks aastat, kuid juutidevastased rünnakud toimusid juba täie hooga. Juutide ärisid boikoteeriti, nad kaotasid oma kodanikuõigused. Dachau koonduslaagris Müncheni lähistel orjastati ja mõrvati pärast diktaatori võimuletulekut süstemaatiliselt poliitilisi vastaseid, juute, kommuniste, homoseksuaale ja vaegureid. Kui saksa raskekaalupoksija Max Schmeling hiljem juunis Joe Louisi New Yorgis 12. raundis nokauteeris, siis natsid juubeldasid, sest pidasid võitu aaria rassi ülimuslikkuse tõendiks.

Samal ajal toimusid ettevalmistused Hitleri demonstratsiooniks skeptilisele maailmale – 1. augustil seisis ees Berliini suveolümpiamängude avamine. Natsid olid enne olümpiamänge kodus juba tublisti harjutanud. Veebruaris toimunud taliolümpiamängudel Garmisch-Partenkirchenis Baieris, mille avas füürer isiklikult, tulid sakslased võidetud kuld- ja hõbemedalite arvult teiseks. Neid alistas üksnes Norra, mille nad neli aastat hiljem nii või teisiti okupeerisid.

Ingmar Bergmanil oli kaasas muudki peale lihtsa pagasi. Ta oli saanud korraliku annuse natsionaalsotsialistlikku propagandat nii pastorikodus kui ka koolis. Vend Dag oli üks natsionaalsotsialistliku partei asutajatest ja isa Erik hääletas valimistel korduvalt natsionaalsotsialistide poolt. Pastor luges pilalehte Söndagsnisse-Strix, mis avaldas Albert Engströmi antisemitistlikke karikatuure. Ingmar Bergmani ajalooõpetaja oli fanaatiliselt vaimustatud vanast Saksamaast, mille kultuuri austati paljudes Rootsi ringkondades, ja võimlemisõpetaja sõitis igal suvel ohvitseride kokkutulekule Baierisse. Koguduse kirikuõpetajate hulgas oli Ingmar Bergmani sõnutsi salanatse ja perekonna lähimad sõbrad avaldasid sooja poolehoidu natsliku Saksamaa vastu.

«Täna öösel magasin kuus tundi (kell on praegu 7 varahommikul, meid kamandati üles kell 6). Tundub, nagu magaksid reisikorraldajad kogu aeg. Kõige eest kannavad hoolt sakslased,» raporteeris Ingmar Bergman koju.

Ta oli saadetud Saksamaale niinimetatud Austauschkind’ina, vahetusõpilasena. See oli traditsioon, mis kujunes välja juba enne esimest maailmasõda, kui Saksa institutsioonid korraldasid oma koolilastele koolivaheajareise välismaale ning ühtlasi välismaa õpilaste viibimist Saksamaal. Pärast sõda oli riik kultuuriliselt isoleeritud ja kooliõpilaste vahetamine oli võimalik ainult Põhjamaadega, mille hulgas oli Rootsil eriseisund. 1930. aastatel muutus õpilasvahetus politiseerituks, sakslased pidasid seda üheks võimaluseks mõjutada üldist arvamust saksameelses suunas ja tegutseda Versailles’ rahu alandavate tingimuste vastu.

Sakslaste pingutused olid Skandinaaviamaadele liiast ja nad loobusid koostööst – kõigepealt Taani, Norra ja Soome 1932, seejärel Rootsi 1933. Kuid sakslased ei andnud alla. Kaks natsi võtsid endale ülesande tõrkuvatele Põhjala riikidele vastu astuda. Need olid rootslane Malte Welin, terve rea natsionaalsotsialistlike organisatsioonide asutaja, Berliini ülikooli dotsent ja hiljem üks Norra riigireeturi Vidkun Quislingi töökaaslastest, ning tema kolleeg, saksa lehemees ja propagandist Paul Grassmann. Nad asutasid koos ühenduse «Uue Saksamaa Sõbrad», et tagada kooliõpilaste vahetuse jätkumine. Nad valisid Rootsi poolelt tööd juhtima Alfred Forsvalli, paremäärmusliku Manhemi ühenduse liikme.

Polnud üllatus, et Saksamaal jäeti juudi lapsed vahetusprogrammist välja. See programm oli nüüd muutunud osaks võitlusest selle vastu, mida saksa pedagoog Hellwig pidas Rootsi pahempoolse ajakirjanduse hirmupropagandaks ja valelikuks kihutuskampaaniaks natsismi vastu.

Vahetusprogramm muutus suureks agitatsiooniaparaadiks. Vanema generatsiooni mõjutamist peeti liiga raskeks ja seepärast keskenduti lastele. Kasutades ära saksa koolinoorte sugestiivset üleolekut oma välismaa eakaaslastest, tuli luua veel demokraatlikult juhitavate riikide rahvaste seas nii soodus suhtumine natsismi kui võimalik. Selles niinimetatud «rassisugulusdoktriinis» peeti eriliselt silmas rootslasi, raporteeris oma memos Rootsi välisministeeriumile Vilhelm Scharp, kes oli alates 1928. aastast rootsi keele õppejõud Berliini ülikoolis.

Scharp, kes tänu oma kesksele seisundile võis natside võimuletuleku ja vahetusprogrammi mehhanismidega lähedalt tutvuda, väitis, et Austauschkind’ideks valitud rootsi noorte maailmavaadet mõjutati tugevalt. Neist said lihtsalt gigantse ajupesueksperimendi katsejänesed. Saksa korraldajad, kirjutas Scharp oma memos, mobiliseerisid väga suuri ressursse, et stimuleerida koolilaste «loomupärast võõrapärase imetlemise kalduvust» ja luua neis niiviisi ettekujutused, mida nad ei ole pärast koju naasmist võimelised kokku sobitama Rootsi kultuuris ja ühiskonnas valitsevate seisukohtadega.

Sakslaste indoktrinatsioon oli rafineeritud. Üks antisemitistlikule propagandale iseloomulikke jooni oli meelitada noori lugema natslik-pornograafilist ja tugevalt juudivaenulikku lektüüri ajalehe Der Stürmer stiilis, mida andis välja paadunud nats Julius Streicher. Teravapilguline Scharp võis ka jutustada, et esines juhtumeid, kus rootsi koolilapsi mõjutati eriti konkreetse propagandaga, et kutsuda neis esile vastumeelsust teatud ajalehtede suhtes. 1934, kaks aastat enne Ingmar Bergmani saabumist, saatsid Hitlerjugendi esindajad Berliinis Stettiner Bahnhofi perroonil pidulikult teele paarkümmend rootsi koolinoort, kellele nad olid korraldanud kuuenädalase viibimise Saksamaal. Rootslasest reisikorraldaja kinnitas, et pärast kojujõudmist asuvad kõik osalejad tegutsema «rootsi-juudi» ajakirjanduses, eeskätt Svenska Dagbladetis avaldatavate Saksa-vastaste kirjutiste vastu. Scharp juhtis tähelepanu absurdsele väitele, et neist rootsi koolilastest, kes soovisid suvevaheaja kestel oma võõrkeeleoskust arendada, otsustas 95 protsenti natslikule Saksamaale reisida.

Rongisõit Berliini ei olnud eriti lõbus. Ingmar Bergman tundis huvi, kas emal on ehk mingit aimu, millised kolmanda klassi vagunid Saksamaal välja näevad.

Nende sisustus on täielikult puidust. Ma olen küll puidu vastu karastatud, aga nii jubedat puidumaitset, nagu ma reisi ajal tunda sain, ei ole ma varem tundnud. Muuseas, ma panin tähele, et tegin täieliku valekäigu, kui vahetasin vaid 30 krooni, aga kui vea avastasin, oli juba hilja midagi ette võtta. Kõige väiksemad summasid, mida siin vahetatakse, vahetavad pisikesed jõmpsikad. Neil on need summad tavaliselt vähemalt 25 krooni. Tavaline on 50 krooni. Aga seda viga ei saa enam parandada. Kes tahab siin raha vahetada, saab krooni eest ainult 66 penni. Kas mu jutt on liiga mustades värvides? See ei olnud nii mõeldud. Mulle meeldib siin. Siin valitseb üpris sümpaatne vaim. Sakslased on tohutu lahked, välja arvatud üks koleerik. Toit kõlbab süüa, kui sa seda enne prooviks ei maitse. Hommikueined on meil alati parimad. Piimašokolaad ja prantssaiad. Maja, milles elame, näeb välja nagu kontsentratsioonilaager. Magamissaalis oli 100 inimest, kes tegid öösel põrgulärmi. Aga sellega harjus ja siis ma magasin nagu nott. Nüüd tuleb buss ja algab rundfahrt. Kell üksteist on hommikusöök. Ilm on vastik. Noortel (eriti tüdrukutel) valutab kõht ja nad on unised. Palun vabandust, et mu kiri nii lohakas tuli. Aga ärge arvake, et ma teistele oma reisist kirjutada kavatsen. Teie olete esimesed, kes minust kuulevad. Poisu. PS. Sõidan homme kell 10.00 Berliinist ära.

Ei ole eriti üllatav, et Ingmar Bergman tundis nähtavasti koonduslaagrites valitsevaid olusid. Seda mõistet hakati kasutama 20. sajandi alguses ja kindlasti oli koonduslaagreid mainitud ka Palmgreni segakooli ajalooõpikutes kui üht Euroopa koloniaalvõimude instrumenti Aafrika kohaliku elanikkonna ohjes hoidmiseks. Selles on õudne iroonia, et natsid avasid vaid mõni nädal hiljem ja üksnes mõnekümne kilomeetri kaugusel Saksamaa pealinnast põhjas esimese spetsiaalselt projekteeritud Sachsenhauseni laagri. See oli õigupoolest SS-laagrite prototüüp, mida hiljem gaasikambrite, hukkamisruumide ja krematooriumidega täiendades saadi SS-führeri Heinrich Himmleri sõnutsi «moodne, täielikult nüüdisaegne ja kergesti väljaehitatav koonduslaager».

Ingmar Bergman oli nüüd teel teda võõrustava saksa maaperekonna juurde. Reis viis ta väikesesse Haina külla keset Saksamaad, küla asus Tüüringi liidumaal, mitte kaugel Goethe, Schilleri, Nietzsche, Liszti ja ka Hitleri Weimarist. Seal pidasid natsid 1926. aastal oma parteipäevi ja nüüd, kümme aastat hiljem, kavatses Saksamaa füürer noore Bergmani vaimustuseks kaunisse keskaegsesse linna tagasi pöörduda.

Haina seevastu oli vaid täpike kaardil, kuid seal oli oma külavanem ja see asus viljakas kaunis looduses, avatud maastikul. Pisut eemale, külast põhja jäi Hainichi rahvuspark, ida poole lainetavad Fahner Höhe kõrgendikud ja lõunasse Thuringer Waldi mäeahelik.

«Küla asus orus ja seda ümbritsesid jõukad asulad. Majade vahel lookles laisa vooluga sogane jõgi. Külas oli kohatult suur kirik, väljak, millel seisis sõjamonument, ja bussijaam,» meenutab Bergman «Laterna magicas». Ta kirjutab ka, et Siegfried ja Clara Haidil oli kuus poega ja kolm tütart, mis tegelikult ei olnud tõsi. Peres olid vennad Siegfried, Winfried, Johannes ja Berthold ning tütar Emilie. Lisaks väidab ta, et sõitis Saksamaale aastal 1934. See on kas puhas eksitus või siis püüd näidata oma kirge natsismi vastu soodsamas valguses – 16-aastase nooruki eksisammud antakse ehk kergemini andeks kui 18-aastase omad.

Siegfried Haid oli küla pastor. Ta oli õbluke kitsehabemega mehike, tal olid sõbralikud sinised silmad, vatitropid kõrvas ja otsmikule tõmmatud must barett peas. Bergmani sõnutsi oli ta palju lugenud ja musikaalne mees, mängis mitut pilli ja laulis maheda tenorihäälega. Tema abikaasa Clara oli paks, närtsinud ja alandlik, toimetas suuremalt jaolt köögis ja patsutas noort rootslast aeg-ajalt ujedalt põsele. «Võib-olla tahtis ta vabandust paluda, et maja nii vaene oli.»

Siegfried Haid oli küll küla pastor ja sellel ametikohal sotsiaalses mõttes väga tähtis isik, kuid käis kumu, et ta on kentsakas ja piiratud intellektiga tegelane. Abikaasa Clarat armastasid kõik, ta oli kodumajapidamise naba. Ta oli kaua igatsenud oma kodumaa Šveitsi järele ja tal oli raske leppida kõige saksapärasega, mis teda ümbritses. See oli tema idee, et perekond võiks endale võtta vahetusõpilase Rootsist.

Üht perepoega, Johannest, iseloomustab Bergman kui andunud natsi tüüppilti, mis on otsekui välja lõigatud natsionaalsotsialistlikust propagandalehest. Ta oli blond, sihvakas ja siniste silmadega. Naeratus oli särav, tal olid väikesed kõrvad ja habe oli juba kasvama hakanud. Teda kutsuti Hanneseks ja ta pidi hiljem koos Bergmaniga Stockholmi kaasa sõitma, et elada siis omakorda rootsi pastoriperes.

Ingmar Bergman püüdis end koolis õpitud saksa keele abil arusaadavaks teha, kuid kerge see ei olnud. Ta oli aastaid tuupinud ainult grammatikat, praktilist keelekasutust talle ei õpetatud. Varsti pärast saabumist Hainasse kirjutas ta koju vanematele:

Kallid Isa ja Ema, pärast suurt vaeva ja vintsutusi olen nüüd lõpuks siin. Midagi nii põrgulikku kui reisimine ei ole ma varem iialgi kogenud. Kuid see on nüüd möödas. Mul on nii palju uusi muljeid, et ei teagi õieti, millisest otsast alustada. See kiri tuleb ilmselt sama segane kui eelmine. Olen harva kohanud nii häid ja heatahtlikke inimesi kui siin. Kui ma ütlen, et ükski teie jube ennustus ei ole täide läinud, kas suudate seda mõista? Der Pfarrer [Siegfried Haid, autori märkus] ise on vana, tore ja vaikne inimene. Ta jutlustab hästi, lihtsalt ja mõistetavalt, nii et isegi minusugune pagan saab temast aru. Mamma Haidi heatahtlikkusel ei ole piire. Mul on oma tuba, ehkki maja ei ole sugugi suur. Uhke voodi, kirjutuslaud, päikesepaisteline lõunasse avanev aken. Toit on paradiislik. Elu on nagu printsil. Tuba on ilmselt möbleeritud spetsiaalselt minu jaoks. Ühel seinal ripub Wagner ja teisel «Tannhäuseri» saaga teemaline maal. Perepoeg [Hannes, autori märkus] on meeldiv ja õiglane inimene, kes ühendab endas mõlema vanema häid omadusi. Küllap ei ole see raske. Tema õde on samasugune. Nagu näete, olen sattunud nagu sulavõisse. Siin on lausa uskumatult idülliline. Maastik meenutab pisut Dalarnat. Majad ja kirik on vanad ja ilusad. Siin on soe. Magatakse suleteki all lahtise aknaga. Ainus häda on see, et Hannes ja kogu muu perekond tõuseb juba kell viis hommikul üles. Nojah, aga pole hullu, kui sellega harjuda. Täna käisin kirikus. Nägin «alles zum alles» ja selleks kulus vaid üks tund, kõik oli tohutult primitiivne. 10 inimest istus kirikus hajali. See kõik oli omamoodi huvitav. Ma ei oska seletadagi kuidas. Käisin hiljuti koos perega metsas pühapäevasel jalutuskäigul. Kui eile koju jõudsin, seisis minu kirjutuslaual tore aasalillede kimp. Häda on vaid see, et ma ei suuda kõigi vastu piisavat tänulikkust üles näidata. Kindlasti saab mu elu siin olema tore!!! Ärge minu pärast muretsege.

«Laterna magicas» meenutab Bergman aga, et päevad olid igavad. Kell seitse kadusid pere lapsed kooli ja tema jäi vanadega üksi. Ingmar luges, hulkus ringi ja igatses koju. Kõige meelsamini viibis ta Siegfried Haidi kabinetis või käis pastoriga koduvisiitidel kaasas. «Ta sõitis vanaaegse autoloksuga, millel oli allalastav katus, teed olid tuuletus kuumuses tolmused, kõikjal paterdas pakse tigedaid hanesid.»

Kuid oli ka võimalik aega põnevalt sisustada. Ta hakkas tegema avastusretki naaberkülla Sonneborni ja jäi kord sinna ka ööbima. Kui ta lõpuks Hainasse tagasi jõudis, noomis pastor teda karmilt. Perekond Haid oli Ingmari vanematele lubanud tema eest hästi hoolt kanda ja nad muretsesid väga, kui poiss endast teatamata kadus.

Emilie Haid meenutas hiljem Ingmar Bergmani kui igati lihtsat külalist, kuid pidas teda ühtlasi eksootiliseks. Talle avaldas muljet Bergmani vapper Sonneborni retk, kus tema huviobjektiks võis olla ehk mõni külatütardest. Või siis tahtis ta lihtsalt külas käia pastoriperel, kus pereema pärines Norrast.

Emilie Haid ise oli atraktiivne noor naine ja ta võis põnevasse Stockholmi pastoripoega isegi pisut armunud olla. Hiljem säilitas ta perekond Bergmaniga kirja teel veel paljude aastate kestel kontakti. Kui «Laterna magica» aga Saksamaal välja anti, luges ta pettumusega nende perekonna kirjeldust. Jah, tema vennad tegutsesid küll Hitlerjugendis, aga Bergman ise oli samuti väga entusiastlik. Emilie mäletas kunagisi Bergmani lausutud sõnu, et ka Rootsile oleks tõesti vaja kedagi samasugust nagu Hitler. Ja ta kahtlustas, et Siegfried Haidilt saadud peapesu võis olla põhjus, miks Bergman pastorit suurema natside pooldajana näitas, kui ta tegelikult oli.

Ingmar Bergman oli esimest korda välismaal ja tahtis nüüd korralikult ringi vaadata. Ta teadis, et üks tema tuttav, Else Sundblad, elas ühes perekonnas Bodeni järve ääres Konstanzis. Kuid selleks, et pastor Haid lubaks sinna sõita, tuli valetada ja öelda, et ta läheb oma meessoost sõbrale külla. Ja ta peab selleks saama ka oma vanemate õnnistuse, oli pastori tingimus.

Kirjas koju jutustab Bergman põhjalikult ja vaimustatult, kuidas reis peaks toimuma. Ta sõidab koos härra Haidiga 24. juuni hommikul kell 07.00 Eisenachist Erfurti ja sealt edasi Münchenisse, kuhu nad jõuavad pärale kell 16.00. Pastor lubas noorukile linna näidata. Nad ööbivad seal ja järgmisel hommikul kell 08.51 paneb härra Haid oma hoolealuse Konstanzi rongi, mis jõuab kohale kell 15.20. Elset võõrustav perekond oli talle reisiks 50 Saksa marka saatnud, nii et «kõik on joones». Puudus vaid ema Karini formaalne luba. Poiss palus tal kiiresti vastata ja lõpetas: «Ma pean nüüd selle epistli posti toimetama ja Elsele kirjutatud kirja ka, kus ma teatasin, et temast on saanud poiss. Elsest on sellepärast küll kahju. Tema vanemad oleksid kindlasti sel puhul üpris kõvasti karvupidi kokku läinud. Pagan küll, kui vahva siin Saksamaal on,» kirjutas ta ja viimane rida kõlas nii: «Heil Hitler. Kallistades, Poisu [sic!]»

Järgmises kirjas jutustas ta, kui keeruliseks on muutunud asjalood Else Sundbladi ja ettekäändega Konstanzi sõita:

Kallis Ema! Nüüd on mul taas kohutavalt palju, millest rääkida. Tõesti, elu Saksamaal ei ole mingi lillepidu. Täna käisin Eisenachis, mind võtsid kaasa der Pfarrer ja tema õde, kes on medõde. Me sõitsime sinna nende autoga. Me uitasime selles linnas terve päeva umher [sic!] ja nägime igasuguseid vaatamisväärsusi. Siis olime Wartburgis, vaatasime laulusaali ja Lutheri tindiplekki, mis ei olegi tindiplekk. Seejärel kõndisime läbi lohekoopa – midagi nii õudset ja muljetavaldavat ei ole ma kunagi varem näinud. Pärast jõime ühe pastorilese juures kohvi (mis ei olnud kohv). Osteti kokku hunnik asju ja siis kojusõit. Ma olen nüüd ka teatud asjades selgusele jõudnud. Nimelt selles, et selle perekonna moraal on üle igasugusest kriitikast, ja selles, et olen PETIS. Perekond Haidil kulus tublisti aega, et aru saada, mis selle Konstanziga õieti on. Kui ma neile teist korda oma ah kui halvas saksa keeles (Jusander, Ahlberg) asja selgitanud olin, vaatasid kõik mulle otsa ja siis järgnes kolmanda astme politseiülekuulamine, kes see isik on, kelle juurde ma sõita kavatsen. Ma pidin muu hulgas selgitama Else halbu ja kurbi perekondlikke suhteid ning perekond Haid kuulas mind laitval ilmel. Nüüd aga tuleb kõige hullem. Oh õudust!!! Nad ei saanud aru, et Else on tüdruk, nad ei suudaks seda mitte ilmaski mõista. Nad arvasid, et ta on poiss. Konstanzi poisile külla sõita, see veel sobib, aga tüdrukule!!! Ma üritasin isa Haidile selgitada, milles asi, kuid ta kangestus otsekohe täielikus mõistmatuses ja sellest tegin ma järelduse, et parem on siis juba lasta Elsel poisiks jääda ja ta Erikuks ristida. Siit näeb minu Ema, milline PETIS tema poeg on!! Heil Hitler (nagu siin öeldakse). Poisu. Kirjuta varsti. Tervita Isa.

Saksamaal käies kohtus Ingmar Bergman esimest korda tegelikkuses natsliku esteetika, hierarhia, propaganda ja massiüritustega. Seni oli see kõik olemas üksnes isalt, vennalt ja nende sõpradelt kuuldud teoorias. Nüüd oli kõik nii ilmseks muutunud, et ta küsis Siegfried Haidilt, kas ei peaks temagi kätt välja sirutama ja «Heil Hitler!» hüüdma nagu kõik teised. Härra Haid vastas, et sellist viisakusavaldust hinnataks kindlasti. Bergman sirutas välja käe ja lausus need kurikuulsad sõnad – tema meelest oli see kõik «vahva».

Bergman läks Hannes Haidiga kooli kaasa ja kuulis, kuidas õpetaja, kelle laual lebas «Mein Kampf», luges midagi propagandaajalehest Der Stürmer. Ta pani tähele, et õpetaja kordas ikka ja jälle: «Von den Juden vergiftet.»1 Ta küsis Hanneselt, milles asi, ja sai vastuseks, et see pole mitte midagi niisugust, millest välismaalastel tasuks välja teha.

Ingmar Bergman käis pühapäeval ka jumalateenistusel ja kuulas härra Haidi jutlust. Too aga ei kõnelenud mitte evangeeliumist, vaid Hitleri autobiograafiast ja poliitilisest manifestist. Pärast kirikut joodi koguduse saalis kohvi. Paljud kirikulised olid mundris ning Bergmanil avanes korduvalt võimalus kätt tõsta ja «Heil Hitler» hüüda.

Kõik Haidi lapsed kuulusid natslikesse organisatsioonidesse – pojad Hitlerjugendisse, tütar Bund Deutscher Mädelisse. Peeti õppusi ning tehti sporti, lauldi, tantsiti ja kuulati loenguid, mille juurde näidati filme.

Peagi lähenes tähtis üritus, natside parteipäevad Weimaris 3.–5. juulil. Need toimusid viimati kümme aastat tagasi ja seepärast oli sündmus eriti pidulik. Kiriklas valitses rutt, pesti ja triigiti särke, saapad ja rihmad löödi läikima. Weimar kees pidulikust erutusest, tänavail liikusid pidurõivais või mundris inimesed. Kõikjal mängis orkester, majad olid kaetud lillevanikute ja loosungitega. Kirikukellad helisesid ja ühele vanale väljakule oli üles seatud suur tivolitelk. Ooperiteatris tuli etendamisele Wagneri «Rienzi», valmistati ette öist ilutulestikku. Sündmuse puhuks oli trükitud postkaart, samuti oli valmistatud pitsat tekstiga «Deutschland Erwache»2 ja pronksist märk.

Ingmar Bergman elas nüüd oma noores elus läbi kaks vapustavat faasi. 2. juulil postitas ta ühe kirja emale, mille ümbrikule oli adressaadiks märgitud «proua Bergman» ja mis tuli aurikuga Saltsjön kätte toimetada suvilasse Smådalarös, ja teise isale. «Kallile emasüdamele» kirjutas ta sellest, kuidas tema religioossed veendumused on vankuma hakanud, ja suhetest Bodeni järve ääres elava tüdrukuga.

Esimene ja kõige tähtsam on see, et ma hakkan ka ise aru saama, kui idiootlikult naiivne olen ma olnud usus jumalasse. Ma ei teagi õieti, mis minuga juhtunud on. Olen hakanud kahtlema oma vanades teooriates ja mõtetes. Lugesin Nietzschet ja leidsin, et kõrgema võimu olemasolu eitamisega võitleb ta vaid oma alateadvusele vastu. Strindberg oli suur näitleja. Usun, et olen seda nüüd märganud. Ma ei taha öelda, et olen jõudnud täiesti teistsugustele arusaamadele, kuid olen hakanud oma vana usu paikapidamatust mõistma. Ja see on ju igatahes juba samm, kas aga ka õiges suunas, seda ma veel ei tea. Kõige selle põhjust ei saa ma praegu seletada. Võib-olla teen seda kunagi teine kord. Andku Ema mulle andeks, et ma niisugusest asjast põhjalikumalt ei kirjuta, aga väga rumal tunne on, kui selliseid mõtteid paberile panduna näed. Teine uudis on see, et olen tutvuse Else Lundbladiga täielikult katkestanud. Põhjus on järgmine: Else ütleb, et ta ei ole üksnes sõber. Ta ei suuda seda olla. Ma ei taha siiski mitte mingitel tingimustel lasta end millessegi taolisesse tõmmata ja et ka ahvatlusi ei tekiks, lõpetan parem siis juba kõik «sõprussidemed». Else oli hea sõber, senikaua kuni sõbrad olime. Kui ta ei suuda enam minu sõbraks jääda, siis hüvasti. See on võib-olla kohutavalt tahumatu ja jõhker tegu, aga ma pean praegu mõtlema eeskätt oma tööst. Ema mõistku mind selles asjas.

Nähtavasti oli pojal oma vankuvat usku jumalasse kergem tunnistada emale kui rangele pastorile, sest Erik Bergmanile saadetud kiri kõneles täiesti muudest, emotsionaalselt vähem delikaatsetest teemadest.

Armas Isa! Aitäh kirja eest ja anna andeks, et ma varem ei ole kirjutanud. Asi on nimelt selles, et reisin peaaegu kogu aeg. Olen siin pisut ringi vaadanud, kohanud omajagu rootslasi ja meil on siin olnud väga lõbus. Lähenemas on suur sündmus, nimelt sõidame meie, rootslased, ja mõni sakslane koos meiega pühapäeval Weimarisse. Seal näeme, kuidas suur mass üle kogu Saksamaa kokku tuleb. Kohale ilmub ka Hitler ise ja peab kõne. See on pidu, mida kogu Saksamaa põnevusega ootab. Meile, rootslastele valmistatakse ette eriline koht, et võiksime der Führerit lähedalt näha. Ütle siis veel, et sakslased ei ole vastutulelikud. Võib-olla sõidame ka Coburgi. Printsess Sibylla emaema või isaema (ma ei teagi õieti, kumb, nad ütlevad siin lihtsalt grossmutter) kutsus meid nimelt üheks päevaks külla. Kahju on vaid sellest, et ma ei näe viimasel ajal Hannest kuigi tihti. Ta on nimelt ihust ja hingest parteilane ning trambib ja marsib kümme korda hullemini, kui Nilsson seda kunagi tegi. Käisin Saksa koolis ja kuulasin tunde, muu hulgas usuõpetuse tundi, kus kasutati piiblina «Mein Kampfi» (Hitleri autobiograafiat) ja vaesed õpilased pidid sealt teatud kohti pähe õppima, nii nagu meie õpime pähe usutunnistuse ja meieisapalve.

Seltskond saabus Weimarisse pühapäeva, 5. juuli lõuna ajal, kolm tundi enne Hitleri kõnet. Diktaatorile ja tema kaaskonnale olid broneeritud ruumid Haus Elephantis Marktplatzil. Hotelli akendest ja rõdudelt rippusid alla puna-valge-mustad lipud Saksa kotkaga, kes hoidis küünistes svastikat, haakristiga lipud ääristasid sissepääsu.

Perekond Haid sai tõepoolest üpris head kohad autribüüni lähedal. Päike lõõskas, kuid lähenemas oli äike. Sellal kui kõuepilved taevasse kuhjusid, sisustasid nad ooteaega õlut juues ja võileibu süües.

Hitleri saabumise kirjeldus «Laterna magicas» on kaasakiskuv. On näha, kui tugeva mulje see Weimaris veedetud päev Bergmanile jättis.

Täpselt kell kolm kostis midagi, mis meenutas lähenevat orkaani. Hirmuäratav kume kõma kandus mööda tänavaid edasi ja majaseinad võimendasid seda. Kaugel eemal liikus mööda väljakule viivat tänavat allalastud katusega mustade autode kolonn. Lärm kasvas ja osutus võimsamaks kui puhkenud äike, vihma kallas ja see oli nagu läbipaistev kardin, piksekärgatused kõlasid piduväljaku kohal. Keegi ei teinud äikeseilmast väljagi, kogu tähelepanu, kogu vaimustus, kogu see õndsus kontsentreerus üheleainsale inimesele. Ta seisis liikumatult tohutus mustas autos, mis pikkamisi väljakule keeras. Nüüd pööras ta ringi ja vaatas möirgavaid, nutvaid, hullunud inimesi. Vihma valgus mööda ta nägu alla ja tema munder tõmbus niiskusest tumedaks. Siis astus ta aeglaselt autost punasele vaibale ja kõndis üksinduses autribüüni poole. Tema saatjaskond hoidus kaugemale. Äkki jäi kõik vaikseks, ainult vihma pladises vastu tänavakive ja autribüüni balustraade. Füürer pidas kõnet. Esinemine oli lühike, palju ma sellest aru ei saanud, aga hääl oli kohati pidulik, kohati naljatlev, žestid sünkroniseeritud ja hoolikalt läbi mõeldud. Kõne lõppedes hüüdsid kõik «Heil», äikesevihm lakkas ja mustjassiniste pilvede vahelt tungis esile kuum valgus. Hiigelorkester hakkas mängima ja kõrvaltänavailt valgusid tribüüni ette demonstrantide kolonnid, möödusid tribüünist, seejärel teatrist ja toomkirikust.

Ingmar Bergman oli lausa lummatud. Ta polnud iial näinud ega kuulnud midagi, mis võiks sarnaneda niisuguse tohutu jõupurske väljendusega. Pastorite jutlused, mida ta siiani kuulnud oli, kahvatusid selles võrdluses. See oli teistsugune religioossus, ohtlikum, kuid põnevam ja ekstaatilisem ning seepärast ehk ka ahvatlevam. Bergman karjus nagu kõik teised, sirutas käe ette nagu kõik teised, jumaldas müütilist väikeste vuntsidega kuju nagu kõik teised. Hitleri karisma elektrifitseeris publikut ja Bergman ei olnud erand.

Selleks et Ingmar Bergman mõistaks paremini Saksamaal valitsevat meeleolu, selgitas Hannes Haid talle, et juudid on saksa rahvast ekspluateerinud ning et ta ehitab koos parteikaaslastega kaitsemüüri kommunismi vastu. Kaitsemüüri, mida juudid pidevalt saboteerivad, ja et nüüd nad lihtsalt kaitsevad ennast nende vandenõu eest. Perekond Haid kinkis Bergmanile sünnipäevaks Hitleri portree ja Hannes riputas selle ta voodi kohale, et tal oleks see mees alati silme ees.

Kingitusel, nii nagu Saksamaa reisil endalgi oli oodatud mõju – täpselt selline, mida Saksa vahetusprogrammi kavandanud insenerid saavutada tahtsid. Bergman õppis Hitlerit armastama samamoodi nagu Haina pastoripere. Ta oli aastaid Hitleri pooldaja, rõõmustas tema edu ja kurvastas tema lüüasaamiste üle. Ta kirjutab «Laterna magicas», et sattus Austauschkind’ina vaktsineerimatult ja ettevalmistamatult keset tegelikkust, kus särasid ideaalid ja kummardati kangelasi. Ta oli hoolimatult üksi jäetud agressiivsusega, mis sarnanes suurel määral tema enda omaga.

Nõnda sai Ingmar Bergmanist niisiis agar ja kergesti mõjutatav hitlerliku Saksamaa sõnumikandja. Kooliõpilaste vahetusega kaasnev rafineeritud ja vaid kergelt maskeeritud natslik propaganda juurdus noores pastoripojas, kes võttis selle nähtavasti täielikult omaks. Kui ta hiljem oma elu elavasse Östermalmi tagasi jõudis, ei üritanud mitte keegi talle aru pähe panna ega aidanud tal eksiarvamustest vabaneda. Tema sümpaatias natsismi ja Hitleri vastu ei olnud aga ka midagi tavatut. Bergmani ajalooõpetaja oli uuest Saksamaast ja tema juhist vaimustatud ning kuulas samamoodi nagu Bergman sageli Hitleri lemmikheliloojat Wagnerit. Bergman kirjutas helilooja kohta isegi kirjandi.

Alles kaua aega hiljem, hakates nägema koonduslaagrite õudusi, jõudis ta lõpuks mõistmisele. Varem pidas ta nii nagu paljud teisedki kuuldud kirjeldusi desinformatsiooniks. «Väline sära pimestas mind. Ma ei näinud pimedust.»

Pidustused Weimaris jätkusid kogu õhtu ja öö. Siegfried Haid sõidutas Ingmar Bergmani «pööraselt rikka» tädi Anna sõbranna juurde. Tädi Anna oli Bergmanite perekonnatuttav Stockholmis. See sõbranna oli abielus pangadirektoriga ja elas juugendmajas, mida ümbritses park. Seal kohtus Bergman peretütre Clara ja tema vendadega, seal pühendati ta laste salajastesse ettevõtmistesse kasutamata tornitoas. Nad suitsetasid Türgi sigarette, rüüpasid konjakit, kuulasid Brechti «Kolmekrossiooperit» ja džässi – Duke Ellingtoni, Fats Wallerit ja Louis Armstrongi.

9. juulil lahkus Bergman koos pastoriperega Weimarist, et pärast tüütavat 27 reisitundi viimaks Hainasse tagasi jõuda, «läbinisti kurnatute ja surnutena», nagu ta isale kirjutas. Jõudis kätte ka aeg koju Rootsi tagasi sõita. Samuti läbi Berliini, nagu saabudes, ja seekord koos Hannes Haidiga. Hannes viibis Bergmanite peres sama kaua kui Ingmar Hainas, kuidas nad aga seal aega sisustasid või mida Erik ja Karin Bergman ajutisest külalisest ja oma natsistlikuks muutunud meelelaadiga pojast arvasid, seda on raske teada saada. Ingmar Bergman sellest oma memuaarides ei räägi, Karin Bergmanist järelejäänud arhiivis puuduvad päevikumärkmed ja muud kirjalikud jäljed Ingmar Bergmani Saksamaa reisist, tema Hitleri tervitustest ning ta kaaslase viibimisest Stockholmis.

Ingmar Bergmani sünnipäeval, 14. juulil 1936 kirjutab Siegfried Haid kirjas Erik Bergmanile:

Austatud ametivend!

Teie Ingmar on niisiis nüüd kodus ja ühtlasi meie poeg teie juures. Ta teatas meile täna, et on pärale jõudnud ja teda võeti sõbralikult vastu. Tänan Teid südamest selle eest. Suur tänu kirja eest, mille mulle saatsite, kuid sain selle kätte kahjuks alles Münchenis ja siis oli juba liiga hilja. Loomulikult oleksin ma Ingmari Münchenisse kaasa võtnud, kui ta seda oleks soovinud, ehkki mul isiklikult ei oleks olnud piisavalt aega talle pühenduda. Küllap oleksime leidnud mingi muu lahenduse. Loodame siiralt, et aeg, mille Teie poeg meie juures veetis, tuli talle kasuks, ehkki ta ei leidnud siit kõike seda, mida oli oodanud. Ühtlasi loodame südamest, et Johannes on vastutulelik ja Teile tänulik.

Südamlik tervitus Teile ja Teie kallile perekonnale ka minu abikaasalt ja lastelt!

See oli nagu saatuse iroonia, et kolm Haidi poega said teise maailmasõja lahingutes surma. Hannes oli Luftwaffe hävituspiloot ja väidetavalt tulistati ta Londoni kohal alla, tõenäoliselt juhtus see välksõja ajal. Kuid on ka kindlamaid andmeid kellestki leitnant Hannes Haidist, kes tulistati koos meeskonnaga alla 27. novembril 1940 Hellevoetsluisis Hollandis.

Siegfried Haidi patriotismitunne oli tugev ja ta elas seda raskelt üle, kui nägi Saksamaad Versailles’ rahu karmide tingimuste tõttu kannatamas. Weimari vabariigi demokraatlikku riigikorda aastatel 1919–1933 ta nähtavasti põlastas ja seetõttu oli natside võimuletulek talle meeltmööda. Sõja ajal oli tema ülesanne külapastorina teavitada neid perekondi, kelle pojad lahinguväljal surma said. Nüüd pidi ta ise vastu võtma ühe surmasõnumi teise järel. Kui Hannese lennuk alla tulistati ja kohalik NSDAP juht perekonnale sellest teatama tuli, pidas ta mälestustseremoonia ise; täpselt samamoodi toimis ta siis, kui sai teate teise poja langemisest. Kui NSDAP juht tuli kolmas kord, ajas pastor natsi majast välja – ta oli masendunud, et pidi kolmest pojast ilma jääma. Neljas poeg Berthold ei tulnud toime õpingutega internaatkoolis, kuhu ta saadeti, temast sai hoopis elektrik ja 1956. aastal emigreerus ta vanemate suureks meelehärmiks USA-sse, kus ta 2009. aastal suri. Tema õest Emeliest sai diakoniss ja ta kandis isa Siegfriedi eest hoolt kuni tema surmani 1969. Abikaasa Clara suri vähki.

Ingmar Bergmani natsismiga veedetud mesinädalad olid lõppemas. Alles kaua aega hiljem suutis ta mõista koonduslaagrite õudusi ja end süüdi tunnistada. Kodus Storgatanil oli isa Erik õhtusöögilauas poliitikast rääkides läbinisti konservatiivne. Ta andus populistlikele litaaniatele, mis käsitlesid parlamendis valitsevat olukorda, ja kuulutas, et peaminister Per Albin Hansson, jah, kogu see sotsialistlik rämps tuleks maha lasta, meenutab Ingmar Bergman «Laterna magicas». Riiki, väitis pastor kergelt õlle ja napsi mõju all, valitsevad pööbel ja kaabakad. Säärased mõtteavaldused ei sobinud selleks, et juurida noorest mehest välja Saksamaal indoktrinatsiooniga saadud ideesid ja kogemusi, ega olnud selleks mõeldudki.