Читать книгу Sul puudub kohusetunne - Tiit Sepa - Страница 5

Koolivend Geilo võttis meiega ühendust ja küsis, mida me arvame väikesest kokkumängimisest, et valmistada ette järgmist kontserti. Olime nõus ja ma võtsin ühendust Merikesega, kes oli hetkel Raplas oma pere juures. Siis kui teda vaja pole, tolgendab naine pidevalt meil jalus, aga kui tarvis... Ühesõnaga, Merike, kes oli endale uue auto saanud tänu Synne etendamisele, lubas otsekohe meie juurde tulla ja ma kuulsin, kuidas ta oma abikaasale ütles, et läheb laulma.

„Tõmba vein sisse ja laula kodus,” arvas Marek.

Rohkem ma ei kuulnud, sest Merike lõpetas kõne. Usun, et need sõnad, mis ta abikaasale veini kohta ütles, polnud meie kõrvadele mõeldud.

Pool tundi hiljem Merike tuligi. Geilo oli öelnud, et oli saanud prooviks üürida Märjamaa gümnaasiumi aula, kus oli korralik akustika, ja kuna oli koolivaheaeg, siis polnud ka liigseid huvilisi meid kuulamas ning segamas. Kui me võimu põhja tõmbame ja rajurokki paneme, lendavad koolist välja ka need üksikud töötajad, kes seal praegu olid. Vaevalt et meid siis rohkem sinna aulasse mängima lubatakse. Aula aknad välja maksta oli muidugi köömes, ent ikkagi...

Proov sujus suhteliselt normaalselt ja kõik olid tulemusega rahul. Pidime siiski veel harjutama, sest Synne, Merike ja mina olime harjunud kokku laulma ja see tuli meile kasuks. Geilo soovitaski siis meile, et võime vahepaladena mõned lood kolmekesi esitada, ja mul polnud selle vastu midagi. Edasi laseme juba terve pundiga ja kontsert tuleb vinge. Vähemalt nii me lootsime, aga proovi pidime ikka veel tegema, sest osa lugusid, mis Geilo ja tema punt mängisid, olid meile veel suhteliselt võõrad.

Koju tagasi jõudsime alles õhtul. Mina plõnnisin veel veidi kitarri, kuni Synne viimaks arvas, et tänaseks peaks muusikast aitama, ja ma panin pilli nurka. Läksin õue ja andsin oma bernhardiinile süüa. Kükitasin koera kõrvale ja silitasin tema sassis karva. Koeral vaesekesel oli kindlasti veel palavam kui meil. Ei tea, mis siis saaks, kui ma teda veidi pügaks? Usun, et Vääksu Katrinil peaks olema midagi pügamise jaoks, sest ta kasvatas lambaid.

„Kas sa solvusid mu peale?” küsis Synne mu kõrvale kükitades. Ta kallistas mind ja tema embus oli nii armas. „Ma olen lihtsalt tänaseks tüdinenud igasugusest muusikast.”

„Ei solvunud,” vastasin.

„Miks sa siis nii nukker oled?” uuris ta edasi ja sügas sääsepunne jala peal.

„Ma pole sugugi õnnetu. Ma lihtsalt mõtlesin ja pidasin aru,” sõnasin.

„Mille üle, kui tohib küsida?”

„Vaata, Pollyl on ka väga palav. Mis oleks, kui ma laenaks Vääksu eide käest selle lambapügamise vahendi ja ajaks koeral karva maha?” pärisin.

Selle peale ei osanud Synne midagi kosta.

„Välismaal on koerte juuksurid ja see oleks ka siin väga hea äriidee,” seletasin sääski peletades. Kus pagan neid nüüd korraga nii palju välja tuli?

„Koerte juuksur,” pomises Synne. „Kas sa midagi tobedamat ei osanud välja mõelda? Miks sa peaksid Pollyl karva maha ajama? Ta on selliseks loodud ja koer oskab ennast palavaga väga hästi jahutada,” rääkis Synne ja paitas sakris peni. Polly liputas laisalt saba ja lakkus Synne kätt.

Tahtsin veel midagi öelda, aga ei jõudnud, sest mu mobla, mille olin ketiga kaela riputanud, ärkas üles. Võtsin kõne vastu ja kuulsin ehmunud Kady häält. Ta tundus paanikas olevat.

„Priit ja lapsed on kadunud!” lõugas ta nii valjult, et isegi Synne kuulis seda.

„Kuidas kadunud?” ehmatasin.

„Nad läksid õhtul linna peale ja mina jäin koju,” seletas mu endine naine ja Laurise ema. „Pidid vist mingisuguse sugulase juurest läbi minema! Aga nad pole siiani tagasi tulnud!”

„Mis sellest siis on?” imestasin. „Võib-olla jäid nad sinna ööseks või sõitsid tagasi Märjamaale. Tead ju ise, milline Pisu on – kui midagi pähe võtab, siis seda ta ka teeb.” Samas koitis mulle veel midagi. Tundsin ju Kadyt hästi ja mul oli veel siiani meeles, milline ta oli – kõiki õpetav, uhke ja ennast täis. Ühel hetkel oli ta väga tore, südamlik, abivalmis ja sõbralik ning järgmisel võis vihastada täiesti tühiste ­asjade peale. Eriti veel siis, kui tal see naiste tsükkel hakkas. Esimestel päevadel oli ta täiesti segane ja jooksis justkui amokki. Seda nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Ennast ma muidugi kiitma ei hakka, sest sel ajal, kui ma Kadyga koos elasin, olin ise ka paras tegelane, joodik ja ringiajaja. Nüüd olen ma hoopis teine inimene ja seda suuresti tänu oma pojale, kes mind pärast Kadyst lahkminekut väga hoidma hakkas ja kelle eest ma vastutama pidin, sest suurema osa oma vabast ajast elas ta minu juures maal.

„Kuule, Kady, kas teil ei juhtunud juhuslikult midagi?” pärisin esialgu ettevaatlikult.

„Juhuslikult ei juhtu mitte midagi!” käratas naine.

„Noh, mingit pahandust või ütlemist?” sorkisin edasi, sest olin ka ise Priidu ja laste pärast muretsema hakanud. Kadyst oli mul suva – mu väikest kasvu, kleenuke ja pruunide lokkis juustega eksabikaasa oli vägagi elus, nagu ma aru sain. Küllap istub ta oma täispuidust köögi­laua taga ja katkub juukseid, kujutasin ette.

„Noh, mõni sõna oli,” tunnistas Kady vastumeelselt. Nagu enamik inimesi ei taha temagi oma eksimusi tunnistada. Kiitusega oli ta ka kitsi, aga Priitu ta vist armastas, kui ta mehe pärast nii paanikasse läks ja selle pärast minule helistas.

„Kas sa talle helistanud oled?” uurisin edasi.

„Proovisin, aga ta ei võta kõnet vastu.”

„Helista siis Oliverile või Pisukale. Neil on ka telefonid kaasas,” soovitasin südamlikult ja see ajaski mu eksnaise väga vihaseks.

„Ei tea kuidas?!” karjus ta nii, et ma pidin telefoni kaugemale nihutama. „Ma ei tea nende numbreid ja neil on kaarditelefonid! Anna mulle need! Sina peaks ju teadma.”

Andsin Kadyle laste numbrid ja lõpetasin kõne. Riputasin telefoni uuesti kaela ja vaatasin suurt ümarapalgelist kuud, mis täna taevas ringi tiirutas.

Kady helistas jälle. Oh jumal küll!

„Ka nemad ei võta kõnet vastu!” ulgus naine. „Telefon kutsub, aga vastu keegi ei võta.”

„Küllap nad magavad,” arvasin. „Vaata, mis kell on.”

„Tule mulle järele ja too mind Märjamaale!” vingus naine.

„Tule ise,” leidsin.

„Ma ei saa. Mul pole pennigi raha ja Daewoo bensiin on otsas.”

„Nojah, siis ei saa sa oma „seljakotile” uusi patakaid osta,” ühmasin mõtlematult.

„Pea lõuad, õnnetu lojus!” röökis Kady. „Sina võid uhkeldada oma vägevate autodega ja teab mis seadmetega, mis sul seal sees on, aga mul on ikkagi auto, mitte seljakott!”

Jah, tema juba oskas raha neelata. Alles ma kandsin tema arvele korraliku summa ja nüüd oli see juba otsas. Huvitav, kuhu ta selle paneb, sest Priit toetamist ei vaja ja tema lapsed samuti mitte.

Synne võttis mu telefoni ja tiris selle oma suu juurde.

„Me tuleme sulle järele, Kady, ja toome su meile. Homme lähed Priitu vaatama, aga täna jäta ta, palun, rahule. See oleks minu soovitus. Tead ju isegi, et surudes kellelegi oma hoolitsust ja armastust ­peale, lükkad teda endast üksnes eemale,” rääkis Synne rahulikult ja lõpetas kõne. Synne oli Kadyle autoriteet ning teda mu eksproua kuulas. Mina võisin ju rikas olla, aga mina olin ikkagi MINA – tema kunagine mees ja igavene idu siin maapeal, nagu ta tihtipeale ütles. Aga siiani ei olnud ma aru saanud, miks olid meie suhted vahepeal nii kuumaks läinud, et ta oleks minuga peaaegu uuesti ühte heitnud. Naistest ei saa kunagi aru. Aga ilma nendeta on ka halb. Nagu ütleme salatipeenar ilma umbrohuta – ikka peab üks teise lämmatama: kas umbrohi salati või vastupidi.

„Ole ometi vait,” ägas Synne. „Sinu teooriad on sellised, et ajavad hulluks. Sinu endisel pole raha ja ta on mures. Mõtle parem tema aitamisele.”

Ma oigasin. Alles mõned kuud tagasi, siis kui Synnet polnud, elas ta minu juures ja ma jagasin Kadyga puid ja maid ning möödunud armastusest jäänud ebakõlasid ja nüüd pean teda jälle siin majas vaatama. Teha polnud siiski midagi, sest nii otsustas Synne, ja ma ajasin jalad alla. Tõin toast Honda võtmed, sest ehkki Eva oli Synnele meie pulmadeks kinkinud musta Audi, ei tahtnud ta eriti rooli taha istuda.

Kady istus köögilaua taga ja hoidis pead käte vahel. Läksin koos Synnega sinna mühinal sisse, sest ma teadsin maja uksekoodi ja Kady korteriuks oli ka lahti.

„Kas sa tahad oma autoga tulla ja ma ostan sulle bensiini?” küsis Synne.

„Parem oleks,” nuuksatas Kady ja vaatas mulle nii õnnetu näoga otsa, et mul hakkas temast lausa hale. Selline habras ja õnnetu ­tegelane. Käed värisevad nagu minul kunagi pohmellis peaga, ja nägu on ­nutust punane. Nojah, eks ta ole ikka tuttav ja omajagu lähedane siiani, pidin tunnistama.

Õnneks oli Kady autos nii palju bensiini, et ta sai oma ratastel sõita bensiinijaama, kus masin lõplikult välja suri. Lasime paagi täis ja ma pistsin salaja veel Kady armatuurlauale mõned viiesajased, mis ma olin pangast välja võtnud. Patareide jaoks vist, itsitasin endamisi, kuid ma ei öelnud seda kellelegi.

Tagasi Kurrule Naistevallas jõudsime alles öösel kella kolme ajal ja kobisime kohe magama. Ülemine, meie kõrval olev suur ­magamistuba oli tühi ja Kady sättis ennast seal sisse.

Olin juba mõnusalt suigatanud, kui Kady vaikselt koputas ja siis tasakesi tuppa tuli. Ta hiilis aegamisi meie suure voodi juurde ja kükitas minu juures põrandale. Ta pani käed voodile, nagu palvetaks, ja sosistas:

„Tead, Hinno, minu arvates läks Priit oma endise naise juurde. Priit rääkis mulle, et ta oli teda mitu aastat üritanud tagasi võita, aga ikkagi... Ta oli täna kuidagi imelik ja sügavalt mõttes. Suurema osa päevast ta vaikis ja see mind natukene pahaseks tegigi.”

Tegin ühe silma lahti ja vaatasin naist.

„Ma ei usu seda. Ta pole selline mees ja Linda ei võtakski teda tagasi. Nende elu on nii lõhki, et seda ei lapi enam ühegi väega. Nagu meie omagi kunagi läks. Sinagi ei võtnud mind tagasi, kuigi ma tahtsin väga tulla, aga siis läks aeg edasi ja me mõlemad hakkasime oma elu elama. Ma toibusin oma vapustusest ja elasin edasi. Tulid uued tutvused ja... Noh, ja viimaks leidsin endale selle kõige kallima naise ja olen eluga ülimalt rahul. Ma usun, et sinul ja Priidul läheb samamoodi. Sa ei tohi ainult nii armukade olla,” rääkisin vaikselt, et Synne ei ärkaks. Tegelikult ma ei aimanudki, et Synnegi oli ärkvel ja kuulis kõike, sest ei saanud oma kõrvaaparaati ööseks välja lülitada.

„Sinu elu on muidugi korras ja alles nüüd saan ma tegelikult aru, kui loll ma olin, et siia-sinna siplesin ega uskunud armastusse nagu sina. Mis ma sellest kõigest saanud olen?” ahastas Kady nutma puhkedes.

„Kady, rahune maha ja mine magama,” soovitasin.

„Ei. Ma lähen kohe Priidu juurde ja kui teda kodus ei ole, siis otsin üles Linda ja sõidan sinna,” ähvardas naine käsi mudides.

„Öösel magatakse, mitte ei konnata ringi!” nähvasin. „Kus sina tead, kus Priit olla võib! Võib-olla on alles Pärnus ja tuleb homme tagasi ja hakkab sind otsima.”

„Mingi teise naise juures, sest minuga ta olla ei saa. Mul on see...” Kady nuuskas nina. Ma polnud eksinud, Kadyl oli tõesti tsükkel ja see ta segaseks ajaski. Mina pidin ta nüüd maha rahustama ja paika panema.

„Kuule, Kady, armastus ei koosne ainult seksist ja köögilaua all magamisest. Minagi pole siiani täielikult aru saanud, mis see armastus on. Ma ei suuda mõista, miks ma olen Synnesse nii kiindunud ja talle truu, kuigi võiksin vabalt ringi tõmmata ning teda kellegagi petta. Raha oleks mul selleks küllaga...”

„Proovi ainult,” sisistas Synne. „Ma saadan sulle Rego ja Madise kraesse ja seleta siis nendega.”

Kady oigas. Ka tema oli arvanud, et Synne magab rahulikult ega kuule midagi.

„Sina maga edasi, Synne. Meie klaarime siin oma asju ja... Kuule – miks sa üleval oled?!” ehmatasin nüüd isegi ja keerasin ennast naise poole. Synne vaatas mind silmade särades ja muigas:

„Proovi ise magada, kui su külje all jahutakse armastusest ja seksist,” sõnas ta.

„Teil on väga kena poeg,” ütles müüja mulle, kui seisime Tallinnas aiatarvete ja masinate poes ning ma maksin kinni Husqvarna aiatraktori.

„Kus?” küsisin vaistlikult ja vaatasin siis Oliveri poole. „Ah soo. Nojah, on küll,” kinnitasin, kuid müüja muigas ikkagi veidi. Küllap pidas ta mind veidi hajameelseks issiks. Palavusega puha ära pööranud. Aga mis see tema asi on – hea oli see, et mees ostis võimsa ja kalli muruniiduki ja nüüd aitasid laotöölised seda järelkärule sõita.

Jah, inimene on oma loomult laisk, pidin ma tunnistama. Ma oleksin võinud vabalt tõmmata tavalise lükatava muruniiduki käima ja sellega ümber maja täristada, aga ma lihtsalt ei viitsinud. Murumaad oli üksjagu palju ja peaaegu kolm tundi seda surisevat jurakat lükata – lihtsalt ei viitsi. Kuna kedagi teist polnud silmapiiril, sest Lauris kasvatas Vainul ämma või vastupidi, Pisukas oli ema juures ja sinna sõitis ka Synne, Kady moosis Märjamaal Priitu ja kutsus teda alevisse või kaugemale kohvi jooma, sest olin talle jälle tagastamatut laenu andnud, siis võtsin endaga kaasa esimese ettejuhtuva inimese, kelleks osutus Oliver. Poiss oli meile tulnud ja laskis maja taga õhupüssist märki. Temagi igavles ja oli otsemaid nõus minuga koos Tallinna sõitma. Haakisime käru taha ja asusime teele. Ilm oli selline, et natuke õli, soola ja tooreid kartuleid, ise sinna suure plekkliua keskele ja õhtuks oleks praad valmis. Isegi lihaga, sest kui sa seest jäädki natukene tooreks, siis väljast oled parajalt krõbe küll. Inimesed on üldse pisut toore­võitu ja kui öeldakse, et see härra või too proua on jõudnud küpsesse ikka, siis kindlasti pannakse kohe kõvasti mööda. Küps iga ja ise küps olla on kaks ise asja minu arvates. Eks proovige pool päeva lõõskava soojuse käes aiatoolis aega surnuks lüüa, rätik üle pea, siis saate aru, mida tähendab ikka parajalt küps olla.

Nüüd oli see ilus punane traktor järelkäru peal ja kinnitatud nii, et ta ise sõitma ei hakkaks. Kutsusin poisi enda kõrvale ja asusime tagasiteele. Olin juba Järvevana teel, kui mulle helistati. Kuigi moblaga ­sõidu ajal rääkida ei tohi, võtsin ma kõne ikkagi vastu, sest helistajaks oli kallis koduabiline Riina.

„Kas sa oled kodus?” küsis ta.

„Ei ole,” vastasin.

„Retsike ja mina tahaksime teile kangesti külla tulla. Kas sa tuled varsti koju?” päris naine edasi ja nii tõusvas joones, kuni viimaks tunnistasin, et olengi Tallinnas ja võin nad Mustamäelt peale võtta.

Nii sõitsingi Mustamäele. Riina oli endale selga pannud ilusa kostüümi ja nägi välja väga viisakas, aga Arno alias Rets nägi ikka välja, nagu oleks äsja vanglast lahti saanud. Ometi oli ta vabaduses juba päris kaua olnud, meenutasin.

„Mis asi sul seal taga on?” küsis Riina autosse istudes.

„Muruniiduk,” ühmasin.

Oliver pelgas natukene Retsi, aga seda pean ma küll ausalt tunnistama, et ehkki Rets nägi oma armilise näoga välja nagu viimane bandiit, oli ta südames ääretult õiglane ning otsekohene ja igas olukorras abivalmis. Pealegi hoidis ta Riinat kogu hingest hoolimata viimase krutskitest.

Mingil hetkel hakkas Rets aina sagedamini tagaaknast välja ­kiikama ja ma tundsin murelikult huvi:

„Kas muruniiduk hakkab ära kaduma?”

„Niidukil pole häda midagi,” seletas Rets oma soonilisi käsi mudides. „Niipalju kui ma aru saan, jälitab meid juba pikemat aega mingi auto. Minu arust vähemalt Mustamäest saadik, aga võib-olla ­varemgi. Muidugi, ega ma päris korralikult näe, sest niiduk segab, aga nii mulle vähemalt tundub.”

Mingi foobia vist, arvasin. Mina ei märganud midagi ja ainus, mis mind häiris, oli mu higist läbimärg särk. Autos töötas küll konditsioneer, aga palavus vaevas mind ikka. Tundsin end uimaselt ja minu suurim soov oli tass kohvi. Olgugi et kell oli juba üle kolme, aga ma pidin kohvi saama.

Pidasin Laagris kinni ja kutsusin ka teised kohvikusse sööma ja kohvi jooma. Retsil ja Oliveril polnud selle vastu midagi, aga Riina kadus kohe kusagile. Rets lõi lihtsalt käega.

„Ma tean küll, kus ta on,” ütles ta ainult.

Ausalt öeldes teadsin minagi. Lootsime ainult, et ta ennast selle palavaga päris segi ei joo ja jõuab lõpuks ikkagi auto juurde tulla. Meil oli ju eriline tunnus ka – murutraktor, nii et loodetavasti leiab ta selle parkimisplatsilt üles.

„Härra Hinno Hõim,” uuris üks blondide lokkis juustega naine, kes ootamatult meie juurde ilmus. Vaatasin toda mulle täiesti võõrast keskealist, kuid ilusa kehaehitusega naist huviga. Mida ta tahab?

„Ma tahtsin teile öelda, kui lummatud ma teie kunstist olen. Olen näinud teie maale ja need on mind suisa hinge põhjani vapustanud. Kas te neid ka müüte ja mis hinnaga?” siristas naine ja istus meie juurde. „Palun kohvi ja klaas mahla samuti,” sundis ta mind tagant, nagu oleksin ma tema kavaler. Oliver tuli ka koos minuga leti juurde kaasa, sest tahtis endale midagi magusat reisi peale kaasa osta. Kui tagasi jõudsin, oli naine juba Retsiga ühise keele leidnud ja vestles tollega sundimatult.

„Ma unustasin ennast tutvustada,” ärkas blondiin üles. „Olen Anne Tali ja töötan turundusjuhina Tallinnas.”

„Ahah,” mühisesin matslikult ja mul oli täiesti ükskõik, kas too blondiin turustab kogu Tallinna või on seal mõni firma ka. Võtsin kohvi­tassi ja rüüpasin lonksukese. Kohv oli ka täna kuidagi eriti tuim ja maitsetu.

Vaatasin Retsi poole ja too raputas pead. Ta näitas silmadega kohvi­tassile ja pigistas hetkeks ühe silma kinni.

Panin tassi tagasi lauale ja lükkasin selle endast eemale. Kohvi ma täna ei joo. Andsin Oliverile raha ja palusin poest ühe energiajoogi tuua.

Korraga hakkas proua, preili, piiga, neiu, naine, tüdruk... igatahes sellel Annel väga kiire ja ta tegi minekut. Ka Retsil oli välja asja ja ma jäin lauda Oliveri ootama. Rets tuli tagasi koos Riinaga, kes haises juba õlle järele, ning tema kilekotis tundus olevat mingi joogipoolis. Ka Oliver tuli.

„Ma panin tähele, kuidas see naine sulle midagi kohvi sisse puistas,” ütles Rets. „Nüüd nägin vähemalt tema autonumbri ära.”

Ma oleksin tahtnud sellest kohvitassist proovi kaasa võtta, kuid kahjuks oli korralik ning usin teenindaja kõik nõud juba kokku korjanud. Küllap ka puhtaks pesnud. Nii ei jäänudki muud üle kui tagasi autosse minna ja teekonda jätkata. Kuna poole tunni jooksul polnud minuga midagi juhtunud, siis lootsin, et nii see jääbki ja see sutsakas solgitud kohvi käib minust lihtsalt läbi. Siiski tekkis küsimus: kes tahtis mind mürgitada ja milleks? Võib-olla see, et olin Synne endise firma juhatuse liige, oli küllaldane põhjus mind mürgitada? Synnegi oli mõne aja eest ohus olnud ja nüüd oli siis järg minu käes. Aga enne võiks ju ikkagi öelda, milles asi on, ja äkki ma suudan nende soovid täita! Pagan, ma ei tea isegi. Pean Synnega asja arutama. Variante on mitu, nii et neis kõigis sotti saada on võimatu. Synnel ehk õnnestuks, aga mina nii tark ei ole.

Sõitsime tagasi Kurrule ja ajasin koos Retsiga muruniiduki maha. Kontrollisin, kas küte ja õli on olemas, ning palun väga: mine Oliver ja kaaruta sellega, palju süda lustib. Peaasi, et majale ja basseinile liiga ligidale ei läheks, sealt tuleb ikka muruniiduki või -trimmeriga rohi maha võtta.

Ausalt öeldes polnud mul aimugi, kuidas see riistapuu sõidab. Seda ütlesin ka Synnele, kui too koos oma klassiõe Lindaga koju jõudis. Mõlemad seisid minu ees nagu pahad vaimud, käed puusas ja silmad kurjad. Raputasin korraks pead ja mõtlesin, et kohv selle sodiga on hakanud vist mõjuma ning ma näen topelt. Siiski vist mitte, sest üks naistest oli prillidega ja teine mitte. Murutraktoreid oli ka üks ja Rets ja Riina ja... Oliver oskas masina kiiresti käima ja liikuma panna ning sellega muret polnud.

„Sa oled täiesti vastutustundetu,” õiendas Synne. „Paned lapse murutraktori rooli ise teadmata, mis pidi see liigub.”

„Edaspidi nagu näha.” Lehvitasin ja Oliver viipas vastu. Tal oli mõnus ja hea. Oleks ainult muru rohkem olnud, sest traktor haaras kaunis laialt ja muru tema ees lausa sulas kokku.

Synne lõi käega ning läks koos Lindaga majja, sulgedes enda järel ukse. Ma ei jõudnudki talle rääkida Laagris joodud lisanditega kohvist ja kenast blondiinist. Võib-olla ongi parem, kui hoopis vait olen. Synne läheb muidu kohvi pärast paanikasse ja blondiini peaksin tegema ka palju vanemaks ning koledamaks, kui ta tegelikult oli. Aga mida pidanuks ma siis tegema, kui ta minu juurde ujus ja seletama kukkus. Nõu võin ju ka pärast pidada, aga praegu oli tõeline õndsus konutada päikese eest sirelite ja puude varjus. Traktor liikus üsna aeglaselt ja isegi kui poiss sellega millegi vastu põrutab, ei juhtu temaga ikka midagi hullu.

Näppisin vanade vahtrate koort, mis meil väravate juures seisid ja jälgisin traktoriga tiirutavat Oliveri. Või mina olen vastutustundetu! Äh. Mõelda vaid! „Oota, Oliver, ära mine konnatiigile nii lähedale! Kuuled, poiss või! Oota! Appi!”

Jooksin kiiresti konnatiigi juurde ja aitasin Oliveri sealt välja. Muru­niiduk oli ilusasti konnatiigi põhjas ega olnud isegi kummuli läinud. Ainult väikene õlilaik oli kerkinud veepinnale, muidu oli kõik täiesti korras. Oliver seisis ülimalt õnnetu näoga ja kiikas muruniiduki poole.

„Ma ju hoiatasin sind,” noomisin poissi. „Aga pole hullu, küll saame selle niiduki sealt kätte ja töötama hakkab see ka. Mis see tilk vett talle ikka teeb.”

„Tilk vett!” kriiskas Synne mu selja taga. Tema ja Linda olid õnnetust näinud ja joostes ateljeetoast õue tormanud. „Laps oleks võinud niiduki alla jääda ja ära uppuda, sinule on see aga tilk vett. Kuradi mees!”

„Sulle võib iga päev mõni oks, kivi või katus pähe sadada!” nähvasin. „Sa võid auto alla jääda või jala vigaseks kukkuda. Ei saa nii närviliseks iga asja peale minna. Kui niiduk olekski ümber läinud, siis on selle lõikur juba küllalt lai, et poissi mitte kokku litsuda. Ainuke asi mis... Persse!” vandusin. Mu süda oli paha ja silmade ees käis ringi. Nüüd hakkasin tõesti kahekordselt nägema. Ilmselt olen saanud päikesepõletuse... Piste või midagi sellist.

„Mis sa ropendad!” riidles Synne. „Ise keerad käki kokku ja... Kuhu sa lähed nüüd? Oota ometi! Hinno, mis sinuga on?”

Ma ei saanud enam millestki aru. Kogu mu keha kuumas ja pea oleks otsekui lõhkenud. Kakerdasin maja poole ja viimane asi, mida ma tajusin, oli see, et Oliveri märjad käed haarasid mu ümbert kinni ja tirisid kööki. Siis vajusin pimedusse.