Читать книгу Kuulata vaikust - Tiit Sepa - Страница 5

Arvuti sahiseb magamistoas. Ma ei otsinud sealt midagi, kuulatasin ainult vaikust ja silmitsesin ükskõikselt monitori. Isegi ei klõpsanud kusagile. Seljataga öö, mis polnud veel päevaks saanud.

Väljas on pime. Enamik naabreid magab. On laupäeva hommik, mõned päevad enne jõule. Ja vaikus.

Siis kostab kusagilt hääli. Need pole minu jaoks, aga ma kuulatan ikka. Hetkeks tekib huvi, kuid kiiresti kaob see olematusse. Mu mõte haarab mind jälle endasse ja peas trummeldab üks ja sama mõte – minna.

Ärkasin kell viis. Mitte sellepärast, et oleksin varakult magama läinud, kuid mu traditsioon on selline. Mure ja valu piinavad mind ikka veel.

Perekoolist lugesin eile naiste jutte. Neid sirvides mõtlesin erinevatele arvamustele. Vähemalt seegi meelelahutus, kui saad ennast korraks oma piinavatest mõtetest vabaks lasta. Ometi tulevad need tagasi. Ja aina jõulisemalt. Ihuvad oma terasid mu peas ja torkavad aegamisi mööda sooni sügavale südamesse. Halastamatult ja sadistliku mõnuga. Piinates mu vaimu ja mõnitades keha. Minevik õhutab hingevalu ja surub mind aina tugevamini nurka. Ma ei saa hingata, elu lämmatab mind. Mu elu on möödas. Kindlasti.

Hommik kosub. Juba läheneb kell kaheksale ja inimesed ärkavad. Uksed kolksuvad ja tubades sütivad tuled. Laupäeva hommikul enne pühi tahavad inimesed kaua magada. Nad on õnnelikud. Valmistuvad peoks ja ostavad lastele kingitusi. Kellele mina ostaksin? Minul ei lase valu magada. Ma ei suuda voodis küljelt küljele viselda ja aina mõelda. Millele mõelda, kui üksindus kõlistab mu tubades ja peremehetseb südames. Kõik on kadunud ja sellega tuleb leppida.

Üksinduse mõõgatera on jäätükina külm ja ometi see kõrvetab. Ärkan öösel ehmatava võpatusega ja tunnen kogu keha läbivat tuliselt torkivat voogu. Tundetult silmitsen valguslaiku seinal ega suuda mõista, kus ma olen. Kumb on tõelisus, kas elu või uni? Kas tõesti on nüüd kõik möödas? Ma elan nagu mingis muinasjutumaailmas, kuid muinasjutt ise on nukker ja ilusat lõppu pole oodata.

Ma kõnnin magamistuppa ja veendun, et voodi on tõesti tühi. Korralikult tehtud ja magaja ootel, kuid enam pole neid, kes sinna tuleksid. Nad läksid… Toas on vaikus. Tappev ja kurnav. Ma ei kuule enam ühtlasi hingetõmbeid, mis seal öösiti kostsid, ainult televiisoriekraan helgib vastu tänavatule särale. Lähen tagasi elutuppa. Kapp tahaks mulle justkui kaela vajuda koos raamatute, videokassettide ja muu kolaga, mis seal sees on. Kellele seda nüüd vaja on? Mulle mitte. Tulen tagasi magamistuppa ja heidan uuesti voodisse. Valguslaik seinal on läinud laiemaks. Igatsen lohutuse järele teadmata, kust seda leida. Higistan ja kisun tekki sügavamalt peale, aga see ei aita. Tekk ei anna südamesooja. Ainult kehale. Kui keha hakkab kustuma, siis sureb süda koos sellega. Suren mina, sest mu hingest on järel ainult riismed.

Kõige hullemad on ööd. Päeval pole vigagi, kuid ma ootan hirmuga järgmist õhtut. Ma ei taha magama minna, sest tean, et ärkan iga tunni tagant ja visklen. Nutan ahastusest ja surun pea patja. Peksan rusikaga kiviseina, et füüsiline valu lämmataks hingepiinu. Hommikul on nukid verised. Päeval panen neile plaastri, kuid järgmisel öösel peksan jälle kärnad lahti. Tapeet voodi taga on verine. See on minu veri. Ka padi on verine ja pisaratest märg. Ma ei häbene nutta. Naeratanud pole ma juba ammu, sest mu ööd on täis pisaraid ja neid jagub ka päevatoimetustesse.

Keetsin kohvi ja jõin selle ära. Mitte kusagilt ei saa lohutust. Tunnen, et täitun kummalisest, mulle arusaamatust energiast. Tahan minna. Küllap see on jõud rännaku eel. Ma vähemalt arvan nii.

Valgeks läheb vaevaliselt. Ilm on küll ilus, kuid mina seda ilu ei imetle. Must pilv minu kohal liiga suur ja ränkraske, enam ei suuda ma seda tõrjuda. Või suudan? Ei usu. Liiga raske on. Üksindus.

Tõusen toolist ja lähen kööki. Võib-olla peaksin siit ära kolima? Aga kuhu? Kuhu on mul minna ja kes mind ootab? Enam vist mitte keegi.

Piki lage kulgeb toru. See on keskkütte ülevoolutoru. Nagu ikka tavaliselt viimastel korrustel. Just seda ma teengi ja keegi ei saa mind hukka mõista. See on minu otsus ja tahe. Hüppenöör…

Inimene on nõrk. Minna on lihtne. Silmus jookseb kergelt. Panen selle endale kaela. Teist otsa hoiab toru. Kell kapil näitab juba üheksat. Raadio mängib. Nõtkutan põlvi ja nöör tõmbub pingule. Peaaegu kohe muutub mu maailmataju ähmaseks. Ere valgus põletab silmi. Kuidas on väljas äkki nii valgeks on läinud? Pean rõduukse kinni panema. Pean panema kinni rõduukse. Pean ukse… Pean rõdu… Pean… Valgus.

Mu pea kolksatab vastu põrandat, aga ma ei tunne valu. Mind valdab tuim ükskõiksus ja maailm keerleb mu ümber. Midagi vilistab tugevasti ja keegi käsib mul rõduukse sulgeda. Siis haaravad mu keha krambid. Visklen kontrollimatult. Mõelda ei suuda millelegi. Näib, nagu oleksin mingi vatja olluse sees, ma ei tunne oma jalgu ja käsi. Ei tunne üldse midagi. Ainult kuulen, kuidas mingid imelikud võõrad hääled räägivad minuga, aga sõnade tähendus ei jõua minuni. Krambid lakkavad ja ma suudan natuke edasi roomata. Käsi saab märjaks. Vett põrandal ei ole. Ma pean rõduukse kinni panema. See on veri. Kust see tuleb? Ei tea. Pean rõduukse kinni panema, sest muidu läheb tuba külmaks.

Rooman edasi. Pean rõdu… Aga rõduuks on ju kinni. Enam pole ka nii valge, vaid tavaline detsembrihämu. Udu taandub ja korraks vilksatab isegi päike. Ka hääled kaovad. Peas hakkab tuikama ja tekib valuaisting. Nüüd ma juba tunnen midagi. Istun kraanikausi kõrvale ja kuulatan. Vaikus… on või ei ole? Vist on.

Veretilgad põrandal… Minu veri.

Kõik on möödas. Proovisin, kuid praegu ma teist korda enam ei ürita. Võib-olla õhtul, võib-olla homme. Peast jookseb liiga palju verd. See ei valutanud, aga oli ebamugav. Ajasin ennast vaevaliselt püsti ja läksin vannituppa pesema. Peeglist vaatas mulle vastu kahvatu ja pesemata murelik nägu kõigi oma neljakümneaastase kortsude ja vaevaga. Pea veidike kiilas, habe juba kolmandat päeva ajamata. Kui tahad ennast üles puua, siis aja vähemalt habe ära, mõtlesin nüüd. Enne polnud sellel mingit tähtsust. Kõik oleks juba möödas ja ma ei vahiks siin enam oma kärbatanud kärssa, aga nöör oli nii libe, et keerdus toru ümbert lahti.

Kuklas tuikas ikka veel tuimalt. Oli tunne, justkui oleks keegi mu aju õhku täis puhunud ja selle siis jälle välja lasknud. Võtsin habemeajamisžileti ja tegin selle märjaks. Hõõrusin näole vahtu ja hakkasin habet ajama. Minu peegelpilt ei muutunud selles eriti paremaks. Ma lausa vihkasin seda. Ajasin habet käsikaudu.

Mingil hetkel tundsin endas raevu kerkivat. See ilmus teab kust ja haaras mind üha enam. Tavaliselt olen päris rahuarmastav inimene, kuid nüüd raev lausa põletas. See oli kõigi ja kõige vastu. Küllap oli osalt põhjus ka luhtunud enesetapus. Olin nööri jaoks liiga raske ega sidunud seda korralikult kinni. Olen küllaltki pikka kasvu ja kaalun ligi sada kilo. Nüüd vihkasin ka oma kasvu ja raskust, nägu nagunii ei meeldinud.

Ma oleksin tahtnud kõik enda ümber purustada, arutult ja valimata. Suure pingutusega suutsin ennast vaos hoida. Loputasin näo puhtaks ja läksin tagasi kööki. Kusagil pidid mul veel vanast ajast sigaretid peidus olema. Helenile ei meeldinud, et ma suitsetan, ja ma jätsin selle maha. Päevapealt ja kahetsuseta. Kas nüüd hakkan uuesti tõmbama? Ei tea. Tuulasin kappides ja viimaks leidsin pooliku paki vanast suhkrutoosist. Viskasin suhkrutoosi kappi tagasi ja istusin laua taha. Süütasin sigareti ja mõnus surin lõi pähe, aga viha ei kadunud. See oli endiselt tugev ja halastamatu. Vihkasin isegi seda, et Helen oli enne minuga kokku saamist olnud ühe noormehega. Tegelikult oli see ju loomulik, sest minuga kohtudes oli ta juba kakskümmend kuus. Nüüd ajas mind marru seegi, et ma polnud talle esimene. Sellele, mida ma ise olin varem teinud, ma hetkel isegi ei mõelnud. Minu raev oli suunatud väljapoole. Isegi Helenile, kes tegelikult oli armas ja vaikne. Minus sünnitas viha mõte, et teda enam ei olnud. Kaotusevalu asendus raevuga. Mismoodi ta siis ometi oli selle poisiga? Kunagi oli ta mulle üht-teist ka rääkinud, aga ma ei mäletanud enam. Vist kusagil maatalus. Öösel. Jah, loomulikult öösel. Järgmisel päeval uuesti ja aina uuesti… Miks ma sellele üldse mõtlesin? Miks see mind äkki vaevas, olin Heleniga üle kümne aasta rahulikult koos elanud ja ma polnud seda kunagi meenutanud. Kõikjal ümberringi tehakse ju palju hullemaid asju. Nagu see Heleni sõbranna Eda, kes heast peast lesbiks hakkas. Sai kokku endast seitseteist aastat noorema tüdrukuga ja armus. Enda arvates tegi ta tüdrukule suure heateo ja päästis ta ära vereimejast ema käest, kes neiut piinas ja ahistas. Tegelikult hävitas hoopis Eda oma perekonda. Tema mees elas endiselt koos nendega ega kavatsenudki ära minna. Vahel leidis endale küll kohakese, aga tuli jälle tagasi. Võib-olla lootuses, et kunagi läheb see kõik mööda, kuid ma olin kindel, et sellist aega ei tule. Kui see poolearuline neiu kaob, vaatab Eda endale uue. Eda välimus polnud just kiita, oli teine tigedate pisikeste kissis silmadega ja ka tema figuur oli üsna näotu. Puusad meenutasid lömmilöödud plekk-kaussi ja vormitud rinnad rippusid peaaegu kõhul. Enda arvates oli ta muidugi iludus ja ta kiitles kogu aeg, kui suur heategija ta oli. Tüdruk, kellega ta koos elas, oli vaimust pisut puudulik ja Eda kasutas teda lihtsalt ära, ajades teda veelgi enam segadusse. Tagajärjeks oli see, et tüdruk oli korduvalt enesetappu üritanud, lõigates veene läbi. Iga paari kuu tagant viiakse ta psühhoneuroloogiahaiglasse. Tagasi tulles sai temast jälle selle võimuka naise mängukann. Vahel põgenes ta nagu meeski, kuid pesakond sai ikka ja jälle kokku, et siis Edale lilli tuua ja tema käest andeks paluda. Ma olin näinud, missugune vaimne terror seal majas valitses, kui Heleniga nende pool käisin. Eda ise pidas ennast lausa ingliks ja perekonna lunastajaks.

Kõige hullemas olukorras oli Eda poeg, kes elas kogu selle virr-varri keskel ning püüdis kuidagimoodi pinnale jääda ja Eda segasest emaarmastusest osakest saada. Eda ise lärmas muidugi alailma, et tema lapsele tehakse ülekohut ja teda ennast ei mõisteta. Ta ootas teistelt mõistmist, kuigi eelkõige pidanuks just tema püüdma oma lähedastest aru saada. Kahjuks polnud ta selleks suuteline. Tegelikult tundus, et olukord läks üha hullemaks. Öeldakse küll, et aastad annavad inimesele tarkust ja elukogemust, kuid Edal polnud seda kusagilt otsast märgata.

Vanemaid Edal polnud, ei olnud ka sugulasi, kes oleksid neid aidanud. Varem, vaesematel aegadel, oli ta koos mehega üürikorteris elanud. Imelikul kombel oli nende elu siis palju õnnelikum olnud kui nüüd. Raha rikkus nende elu ära. Kes teab, mis saanuks siis, kui Egon oleks Bingoga rahahunniku võitnud. Kas oleksid nende suhted siis teistsuguseks kujunenud, kuid Egonis polnud sellist võimukust. Ta oli tagasihoidlik ja armastas loodust ning ka Edat, kes oma rahaga Märjamaalt väikese talukoha ostis, et seal sõna otseses mõttes umbrohtu kasvatada. Kuna keegi ei hoolitsenud majapidamise eest, lagunes maja tasapisi. Tööl Eda ei käinud ja perekond hingitses nüüd Egoni kasinate sissetulekute varal. Selline oli siis naine, kes oli ennast minu Heleni külge kleepinud ja tolknes seal nagu takjas.

Kergem hakkas, kui olin oma raevu välja elanud.

Pärast Heleni lahkumist pole ma enam Edaga kohtunud. Mina teda näha ei ihanud ja tema mind samuti mitte. Ta vajas ainult Helenit, kellele aeg-ajalt oma jama pähe määrida, pannes mu naise koos endaga kannatama. Tal oli vaja, et kõik ümberringi talle kaasa tunneksid või teda imetleksid. Eda teadis, kuidas teisi mõnitada, nende üle irvitada ja neid ära kasutada. Ise arvas ta siiralt, et just teda kasutatakse ära.

Juba kolmas sigaret läks. Eelmised olin kustutanud lillealusele köögis. Pidanuks vist piiri pidama. Tegin rõduukse lahti ja lasin sinise suitsupahvaka välja. Kolm kuud. Juba kolm kuud. Ma vist taipasin, kust oli see raev minusse tekkinud. Mul polnud naist. Kaotusvalu polnud enam see kõige hullem. Ma igatsesin naise lähedust ja soojust ja tahtsin olla mees. Nüüd oli see tunne eriti tugev. Kui sa oled elanud rahulikku stabiilset pereelu kõigi oma rõõmude ja muredega, siis on lahkuminekust põhjustatud valu talumatu. Inimene usub, et kõik on jääv, ega mõtlegi sellele, et ühel päeval võib kogu su elu muutuda. See päev võib olla homme, ülehomme, kuu pärast, aga võib-olla juba täna. Elame ja usume helgesse tulevikku, kuid tegelikus elus läheb kõik isevoolu ja me ei oska mõeldagi, kust see pauk võib tulla. Igatahes mina tahtsin hetkel pauku, tahtsin, et elu muutuks ja oleks juhtunud midagi vapustavat, mis rebinuks mind välja sellest hallusest. Tahan, ihkan ja soovin… Aga mis muutub? Elu jääb ikka samaks kogu oma üksinduse ja muredega. Olin juba liiga vana selleks, et alustada kõike uuesti. Ihkasin lähedust, kuid samas ka pelgasin seda. Kes pidanukski minu vastu huvi tundma? Võib-olla ainult kerglaste kommetega alumine naaber, kes elas seal koos tütrega. Selle kümne aasta jooksul, mis ma selles viiekordses majas olin elanud, oli tema juurest läbi käinud igasuguseid sulelisi ja karvaseid. Palju mehi oli täis peaga tema ukse taga maganud ja ma olin neid õhtul koju tulles eemale tõstnud, et ise mööda pääseks. Tema orgiad kostsid üles välja ega lasknud mul magada. Välimuselt polnud tal ju vigagi. Õlgadeni ulatuvad blondid sirged juuksed, kasvult väike, silmavaade elav ja suu niimoodi mopsis, et lausa kiskus endast suudlust välja imema. Kena nöps ninake ja mõned kortsud silmade all.

Jumal, ma olin hakanud naisi vihkama. Kaotus oli mu selliseks teinud. Ma kadestasin teisi ja nende elu. Ma ei saanud ju oma naabrinaise Katrini juurde minna, kuigi hetkel olin valmis tedagi ette võtma. Ehk aidanuks see, kui oleksin ta voodisse paisanud, tema riided seljast rebinud, et siis temasse tungida. Sügavale ja põhjani, kiire lahenduseni. Helenist ma hoolisin ja tahtsin, et ka tema jõuaks, kuid ta ei jõudnud, sest ei soovinud seda. Katrinist oli kama. Peaasi, et ma ise ennast vabaks saaksin. Hirmsa, pakitseva koorma vastaspoolse sügavustesse. Sinna, kus on algamas teise universumi ja yang’i teekond. Mehe seeme naises ja kahe raku ühinemine. Just nii sai alguse Helle elu, kuid nüüd polnud ka teda enam. Mina olen tema isa. Selles ma ei kahelnudki. Uskusin, et Helen oli olnud mulle truu kuni lahkumiseni. Uskusin seda siiralt, kuigi teadsinn, et naisi usaldada ei saa. Ka mehi mitte. Kõik petavad. Vähemalt oma südames. Miks ta muidu läks öösel silitama muusikut, kui oma noormees teises toas magas. Ta ei andunud talle: nad lihtsalt rääkisid. Vähemalt nii ta mulle ütles. Mida nad tegelikult tegid, teadsid ainult nemad. See jääb nende saladuseks ja enam ei räägi Helen mulle sellest. Ma ei tahtnudki teada, sest mind siis veel Heleni elus polnud. Tulin alles mitu aastat hiljem ja vägistasin naise, kellest sai minu elukaaslane. Mitte selle sõna otseses mõttes, kuid suutsin ta viia nii kaugele, et naine oli valmis oma sinised püksid jalast võtma ja kitsal voodil paljastama selle, mis temale tundus alandava ja häbiväärsena. Ma võtsin teda ihaga, sest uskusin, et see on ainult seiklus, et enam me kokku ei saa ja minu teine olemus, nagu ta mulle siis ütles, saab mõneks ajaks üheks tema naiseliku olemusega. Nii see siiski ei läinud. Teda tol õhtul koju saates tajusin, et südames oli tal säde, mis oli teda vapustanud. Me kohtusime peagi uuesti. Meie kokkusaamised lõppesid alati voodis sügava karjatusega Heleni suust ja minu oigamisega, kui ma vabanesin. Helen tahtis südant ja hinge, aga mina ainult tema keha. Ihkasin üksnes selle mustava saladuse suuet, mis mind segaseks ajas. Ta polnud küll nii hea kui mõned teised, kellega olin varem olnud. Ta oli üsna kogenematu, aga ta oli siiras. Ta võttis mind vaikse etteheitega endasse ja lasi mul siis tulla. Võib-olla ihkas oma südames hoopis midagi muud, kuid minu jaoks oli füüsiline lähedus elu väga tähtis osa. Ma ei saanudki mõelda ja tunda nii nagu tema, sest olime erinevas leeris. Naised ja mehed on seda alati. Siis ma ei armastanud teda veel. Algul oli ta mulle lihtsalt ihu, et oma vajadusi rahuldada. Just keha, mitte hing, et seda oma suva järgi nätsutada. Mõtlesin, et võin ta iga hetk hüljata, jättes ta kusagile tänavanurgale nutma kogu tema valu ja andumusega, keha ja hingega. Mu mõtted ja käitumine olid alatud, sest vihkasin ka siis naisi. Naised olid minu jaoks asjad. Ma ei osanud ega suutnud neid armastada. Ometi armastas Helen mind ja nuttis, kui ma teda visalt eemale tõrjusin, sest ei tahtnud ennast siduda ei tema ega kellegi teisega. Ta nuttis, anus ja ahastas. Ta ei olnud ju lipakas nagu Katrin, kelle jaoks oli keha ainult maiste rõõmude allikas ja võib-olla ka elatusvahend. Vähemalt nii temast räägiti. Räägitakse paljugi. Ka Helenile räägiti, et olen värdjas ja kasutan naisi ära. Eks ma seda tegingi, kuid me hakkasime kõigi kiuste koos elama. Ma ei joobunud üksnes tema veetlevast kehast, selle hurmavatest kumerustest, vaid avastasin ka tema hinge. Avastasin tütarlapseliku olemuse, millest alles kujunes naine. Heleni hing oli mulle arusaamatu. Naine, Venuse kink ja väikesed rinnad. Kõik see oli väline, kuid sisemus ja vaim… Temast sai minu jaoks Naine. Helen polnud Katrini-sugune, kelle ainus eesmärk elus oli kehaline nauding. Katrin oli lihtsalt emane, mitte ema. Lapski oli talle õnnetu juhus ja päevade valearvestus… Ta ei armastanud oma tütart, lootis temast vaid kasu saada. Ka Helle oli mulle ja Helenile juhuslik eksitus, aga tema armastas last. Kaks triipu rasedusproovil ja ma ütlesin talle, et otsustagu ise, kas jätab lapse alles või kaotab ära. Mina sinna ei trügi. Jään endaks. Helen otsustas lapse jätta, olles valmis ka selleks, et tal tuleb teda üksinda kasvatata. Minu peale ta ei lootnud ja mind ta ei usaldanud. Olin lihtsalt seemne andja, kes aitas tal emaks saada. Ta oli selleks juba ammu valmis.

Helen oli kakskümmend seitse, kui ta tütre sünnitas. Olin tema juures. Nägin kõike ja naiselikkus sain minu jaoks uue tähenduse. Naisest sai ema. Last ma esialgu omaks ei võtnud, pidin temaga enne harjuma. Selline väike vastik punane peletis, kes mind oma vesihallide silmadega vaatas, kui Helenil platsentat väljutati. Ometi oli lapses ka midagi kaunist ja armsat. Temast õhkus soojust, kui teda süles hoidsin, ja mulle tundus, nagu tahaks põnn mulle isa öelda. Mina ennast veel isana ei tundnud. Mina olin lihtsalt oma seemne andnud nagu tõupull või täkk.

Ma oleksin võinud Heleni millal tahes maha jätta. Nii sügavalt ma temasse kiindunud ei olnud, kuigi ta oli parim, mis ma selles elus saanud olin. Ma võinuks tema ja lapse juurest minema kõndida vähimagi süümepiinata, kuid tema jättis hoopis minu. Igaveseks.

Ma ei tahtnud jõule ja aastavahetust üksinduses mööda saata. Ega ma neist pühadest eriti pea, pigem läksin kaasa massihüsteeriaga, kui päevast päeva jõululaule soiutakse ja reklaamid karjuvad sulle vajadusest osta… Osta kõike, võta laenu ja ela! Idiootsus. Tavakodanike lollus ja kaupmeeste pidupäev. Aga ikkagi jõulud. Üksindus on siis raske.

Mäletan selgesti jõule viisteist aastat tagasi, kui olin samuti üksinda. Kõik oli kiiva kiskunud ja ma lihtsalt olesklesin. Nagu nüüdki polnud mul ka tookord kellelegi kinke teha. Ma olin mähkunud halluse ja kurbuse kookonisse. Ma ei tahtnu, et see korduks. Pean otsima endale kellegi kaaslaseks. Soovitatavalt naissoost, et oleks ka võimalus… Mida ma ometi mõtlen ja loodan! Päris sassi läinud. Ma ei uskunud ennetesse ega palvetesse. Minu palveid polnud ju Tema kuulda võtnud. Mitte kunagi. Või oli?! Ma ei tea. Igatahes ei mäleta küll.

Istusin arvuti taha ja sirvisin tutvumiskuulutusi. Enamasti otsiti sekspartnereid ja kullaoinaid, kes maksavad kinni oma armukeste ja võib-olla ka tulevaste naiste üleaisalöömised, soengud, ehted, kallid kingitused ja palju muud. Ise uskusid need mehed, et on õnnega koos ja naised armastavad neid, kuigi viimastele pakkus huvi vaid mehe tüse rahakott ja nad lüpsid rõõmsalt poolkiilakat tobukest. Naine paneb oma kalli kaasa uskuma, et kuulub vaid talle, et siis hiljem kusagil hämaras mugavas toakeses mõne tumedate lokkidega noore mehega lõbutseda ja õnnelik olla. Samal ajal on tema seaduslik kaasa siiralt veendunud, et kallis küljeluu on külla sõitnud oma emale või parimale sõbrannale, kellega koos meenutada kooliaegu. Ei, internetist ei leia kedagi. Ma polnud nii loll, et hakanuks üleval pidama naist, kellel minevikus on vähemalt poolsada meest, kui mitte rohkem. Parem siis juba üksinda olla ja asi vask.

Lükkasin klaviatuuri ja hiire kaugemale ja hiivasin ennast arvuti tagant püsti. Aitab. Kui ma ennast lakke ei suutnud riputada, siis tuli hakata elama. Tundsin endasse taas nõrka elujõudu tekkivat. Lootsin, et aja jooksul läheb see tugevamaks.

Külmkapis oli poolik pudel veini. See oli seisnud seal juba päris mitu aastat. Helen võttis vahel klaasikese. Enamasti eelistas ta kerget longerot või midagi sarnast. Nii oli see pudel seal seisnud. Täna kallasin ka mina endale pool klaasi ja viskasin selle ühe sõõmuga hinge alla. Ma silmitsesin tühje külmikuriiuleid ja sülitasin vihaselt. Kuradi loll! Vaja poodi minema, aga nüüd ma seda autoga teha ei saanud. Veini ma ju ometi välja oksendama ei lähe. Mis siis ikka, tuli jala minna. Ei viitsi küll, aga parim viis loidusest üle saada on end liigutada. Jope, saapad, kott ja rahakott. Mis veel? Õigus – müts ka. Kindaid polnud vaja, sest väljas oli sooja kuus kraadi ja taevast kallas vihma. Tasapisi hämardus.

Keerasin ukse lukku ja astusin trepist alla. Kolmandal korrusel kohtusin Katriniga. Me teretasime ja tahtsin edasi astuda, kuid naine peatas mu.

„Kuidas sa nüüd? Üksinda?” küsis ta vaikselt. Ta oli poest tulnud ja käe otsas oli tal raske kilekott. Saapad olid porised ja helebeežil mantlil paistsid samuti väikesed poritäpid.

Kehitasin õlgu, oskamata midagi vastata. Vaatasin teraselt ta silmi, sest naiste silmad ei valeta kunagi. On vaja osata neid ainult lugeda. Enda arvates mina oskasin. Katrini silmad olid siirad ja puhtad nagu allikavesi. Ta tõesti tundis huvi minu vastu, kuid mina tema vastu mitte. Ma teadsin temast selleks liiga palju häirivat.

„Sa astu teinekord läbi, ajame juttu. Õhtul hakkan ma piparkooke tegema. Ma olen ka üksinda, Eve on linnas oma poisi juures ja tuleb alles pärast pühi tagasi. Kui üldse tuleb. Sa võiksid tulla küll. Oled ju niisama üksildane nagu minagi.” Naine rääkis ja ma kuulasin teda. Miks ka mitte, kui ta seda ise tahab. Ma saan olla temaga. Ma ei pea selleks ju hakkama Katriniga elama, võin lihtsalt meesterahva seltskonda pakkuda. Tõesti, miks mitte?

Noogutasin. Ma ei suutnud ikka veel suud lahti teha. Alles siis, kui Katrin korteriust lukust lahti keeras, sõnasin:

„Tänan kutsumast. Ma käin poes ära ja…”

„Ma ootan,” sosistas Katrin ja tõmbas pruuni munamütsi peast. Ta oli alles juukseid värvinud ja need särasid tuhm-valge läikega. Õlani, nagu ta neid kanda armastas.

Astusin alevi poole. Orgita jäi selja taha. Ma tundsin, kuidas iga sammuga mu raev maa sisse kadus. Liikumine tegi olemise paremaks ja ka pöörane raev Eda vastu haihtus. Mis see minusse puutus, milline naine ta on. Võõras inimene. Helen teadis, et ma ei sallinud Edat silmaotsaski, ja varjas kohtumisi temaga minu eest, nagu oleks ta armukese juures käinud. Naljakas, aga tõsi. Hiljem tuli see muidugi välja, kuid eriti suurt lamenti ma ei löönud. See oli ju Heleni asi, kus ta käib ja kellega suhtleb. Muidu oli Helen koduhoidja tüüpi, kes pühendas ennast tütrele ja muretses lausa kanaemalikult lapse pärast.

Hea, et ma autoga ei läinud. Sopasel teel oli mõnusam kulgeda. Muudkui astusin lirts-lörts ja tee kadus mu jalgade alla. Nagu elu ja meenutused Helenist.

Alevis enam nii sopane ei olnud. Kirikut valgustasid heledad laternad ja pühakoja torn tõusis peaaegu ähvardavana tumenevasse taevasse. Keda see ähvardab? Kes teab.

Kaupluse melu ja ere valgus panid mind võpatama. Olin täna liiga sügavalt süvenenud iseendasse ja oma mõtetesse. Helen tavatses selle kohta öelda, et see on omaenda naba kallal urgitsemine. Inimene oma suures egoismis muretseb üksnes iseenda ja oma heaolu pärast. Nagu Eda. Ma põrkasin just riiuli nurgal temaga kokku. Ta valis parasjagu küpsiseid. Naise tagumik oli upakil, nagu oodanuks ta selle kaudu mehelikku õnnistust.

„Tere.” Eda ajas ennast sirgu ja vaatas mulle teraselt otsa. Jah, ma nägin tema uut karusnahkse kraega jopet, kuid ma ei hakanud seda kiitma. Minu meelest täiesti maitsetu ja sobimatu riidetükk, mis muutis ta vormitu keha lausa loppis vanni sarnaseks. Karvadega. Nagu hüljes, ainult et ilma vuntsideta. Kallis jope kindlasti.

„Tere. Häid pühi!”

„Sulle ka.” Napisõnaline tervitus. Võib-olla tahtis ta veel midagi öelda, kuid ei osanud. Ma astusin edasi vorstileti poole ja tema jäi küpsiseid valima. Tühja käega külla minna oli inetu. Ahjukana sobib. Ilus, suur ja vürtsikas. Teadsin, et Katrinil oli rahadega pidevalt kitsas, sest ta toetas oma loodrist tütart. Kuidas ta tütre abiga lootis haljale oksale saada, seda ma ei mõistnud. Tüdruk oli küll kooli õnnelikult lõpetanud, kuid tööga tal ei vedanud. Peamine põhjus oli ilmselt selles, et plika oli lohakas ega saanud õieti millegagi hakkama. Ehk ainu­lt meestega, sest ka Evele oli loodus andnud samasuguse kauni ja veetleva figuuri nagu emalgi ning mõtlikud kurvad silmad, mis mehi oma sinirohelise siirusega köitsid. Tema arunatukesest polnud mul muidugi aimugi ja tegelikult see mind ei huvitanudki.

Kurat, pidin ma seda veini jooma! Kott oli raske ja seda andis tassida, aga koju tuli see koorem ikkagi viia. Panin poe ees koti maha ja võtsin taskust äsja ostetud suitsupaki. Keerasin kile ümbert ära. Ma ei olnud viis aastat suitsetanud ja nüüd hakkasin uuesti. Kõigest üks sigaret, nii süütult ahvatlev, ja läkski lahti.

„Tere. Sa oled Mattias, eks?” Minu ees seisis kena noor neiu. Alla kahekümne. Täiesti võõras. Ilus nagu ilmutis. Veidi punakate juuste ja sileda näoga. Neiul oli seljas tagasihoidlik mantel ja kaelas kirev, kuid õhuke sall. Mütsi tal ei olnud.

„Mati,” parandasin. Tegelikult küll Mattias, kuid Mati meeldis mulle rohkem.

„Sa ei tunne mind, aga mina tean sind küll,” rääkis piiga veidi kogeldes ja ta silmad ekslesid häbelikult kaupluse välisuksele. Ta tahtis mulle midagi öelda ja ma naeratasin talle julgustuseks. Võõraid mehi niisama ei tülitata. Neiul pidi olema mingi põhjus. Ta nõksatas veidi peaga ja lükkas jonnakad juuksed laubalt tagasi. Eda läks mööda ja silmitses meid teraselt. Küllap tahtis teada, kellega ma räägin ja mis asja ma noore tüdrukuga kaupluse ees ajan, justkui oleks see temasse puutunud. Pöörasin Edale selja. Enam ma teda ei vihanud, aga vastikust tundsin küll.

„Sa lähed Orgitale, eks? Lähme koos, minulgi on sinna asja. Ma räägin sulle, miks ma… ” puterdas piiga kiiresti ja veidi seosetult.

Kõndisime kahekesi läbi alevi bussijaama. Tüdruk ei rääkinud mulle ikka veel midagi täpsemat. Miks ta tahtis minuga tulla ja kes ta ise on? Astusime edasi ja kivikesed krudisesid meie saabaste all.

„Lund ei tulegi jõuluks,” kostis neiu taevasse vaadates.

Vaikisin. Vaatasin teda ja ta tundus mulle imelisena. Ma olen vist vanaks jäänud, et vaimustun noortest neidudest, aga ta oli tõesti kaunis. Ta kõnnak oli graatsiline, mitte selline raske nagu minul. Miski temas meenutas luike ja temast õhkus naiselikku veetlust. Vaevalt olin nina toast välja pistnud, kui mu üksindus hakkas hajuma. Ehkki see ei tähendanud veel midagi. Ma ju ei teadnud, mida piiga minust tahab. Kui olen taas üksi kodus, hakkan ilmselt jälle hauduma kalmistumõtteid. Hea, et keegi koos minuga oli. Kas või see tüdruk.

„Ma tundsin Hellet väga hästi ja kuigi ta oli minust viis aastat noorem, saime me hästi läbi. Käisime koos laulmas ja nii saimegi sõbrannadeks. Ma kaitsesin teda, kui tüdrukud tahtsid Hellele liiga teha. Ta meenutas mulle väga mu õde, kes… Ühesõnaga, ta meenutas mulle teda.” Mu kaaslane läks pisut ägedaks, kuid rahunes kiiresti. „Ma tahtsin lihtsalt öelda, et mul on nii kahju, ja ma mõtlesin sinuga tuttavaks saada. Ma olen sind varem näinud, kuid me pole kunagi rääkinud. Ma olen isegi Hellel külas käinud, kuid sa olid siis alati kodust ära. Nüüd otsustasin öelda sulle, et ma olen niisama õnnetu kui sina.” Tüdruk teadis kõike mu pere kohta.

„Aitäh,” tänasin. „Mis su nimi on?”

„Elise,” vastas neiu. Tundsin kummalist soojust, mis temast minuni kandus. Ma ei suutnud seda uskuda, sest olin temast ikkagi üle kahekümne aasta vanem ja näis mõeldamatu, et mina võiksin talle huvi pakkuda. Ega ma seda tahtnudki, lihtsalt hea tunne oli, et keegi, kes oli lähedane mu tütrega, hoolis minust. Enamik inimesi on tuimad ja ükskõiksed, nad ei avameelitse ise ega taha ka teistest midagi teada. Eriti veel kellelestki, kes on sinust vanem ja su sõbranna isa, aga Elise tegi seda. Olin talle selle eest tänulik. Nüüd hakkas mulle ka kohale jõudma, kes oli see salapärane sõbranna, kelle juures Helle vahel õhtuti käinud oli, kuid kes kunagi ei tulnud meie poole siis, kui mina kodus olin. Miks? Pidin seda juba tüdrukult küsima, kuid loobusin.

Orgita juba paistis. Märjamaa eeslinn, kui nii võib öelda. Kõigepealt surnuaiast mööda ja siis jalgteed pidi alla. Kott venitas kätt, kuid ma kandsin seda rõõmuga. Kusagilt olin saanud eluenergiat, mida mul hommikul üldse ei olnud. Kas täna öösel peksan ma jälle rusikaga seina ja ärkan vaevahigisena?

„Ma tahtsin sinult midagi paluda,” ütles Elise ja keeras oma kauni pea minu poole. Ta silmad sädelesid jõulutulede valguses, mis olid üles riputatud otse alevi sissesõidu juurde. Pikk rida ilusaid lambikesi, mis särasid tumeda taeva taustal. Jõulud on ilusad, kuid pühadetunnet minus polnud ja ilmselt ei tulegi.

„Mida?”

„Kas sa annaksid mulle midagi Hellest mälestuseks? Ma nii väga tahaksin. Ta oli väga tore tüdruk ja meeldis mulle väga.”

„Muidugi. Mida sa tahaksid?” Võtsin neiul küünarnukist kinni ja vedasin ta enda poole, et piiga sopaloigust läbi ei läheks. Tüdruk ei tõmmanud võpatades kätt ära, vaid lasi sellel rahulikult sündida.

„Ma ei tea. Mida sa raatsid anda?”

„Tule ise vaata. Temal pole neid asju enam vaja.” Ma astusin ettevaatlikult edasi. Siin oli kaevatud ja mudane tee oli libe.

„Aga sulle endale?” päris habras tüdruk ettevaatlikult.

„Mulle aitab mälestustest, asjad on kaduvad,” tähendasin.

Tüdruk seisatas korraks ja peatusin minagi. Panin koti maha ega hoolinud sellest, et see mudaseks saab. Enam polnud ju Helenit, kes iga väiksemagi sopapiisa pärast lamenti lõi. Ta oli lausa puhtusehull ja meil tekkis lugematu hulk tülisid sel põhjusel; ma ei tohtinud istuda voodisse pükstega, kui see tehtud oli, pidin saapad juba enne korterisse sisenemist jalast ära võtma, ei tohtinud kartuleid praadida, sest pärast oli pliit rasvane, pidin alati nõud enda järelt ära pesema ja nii edasi. Nüüd võisin ma kõike teha, aga mis hinnaga!

„Sa anna mulle oma number. Ma helistan sulle ja tulen läbi. Elan küll alevi teises otsas, aga ma käin tihti Orgital ja astun siis sinu juurest läbi.” Neiu võttis taskust mobiili ja selle ekraan lõi helendama.

Ütlesin oma numbri. Tüdruk toksis selle telefoni ja pani siis mobla taskusse. Läksime edasi otse üle põllu. Tüdruk libises, kuid ma jõudsin ta kinni püüda. Tundsin korraks, kuidas tema habras keha mu käte vahel rippus. Tajusin isegi ta ihu ja luid. Need olid… Ma ei oska öeldagi, mis need olid. Nõtkus, ilu ja… noorus.

„Ma lähen siit edasi. Head õhtut. Ma helistan sulle,” lausus tüdruk ja naeratas. Seisime tänavalaterna all ja nüüd nägin ma paremini tema nägu. Ilus.

Saatsin silmadega neidu, kuni ta majade taha kadus. Kusagilt kostis pauk ja siis teinegi veel, poisikesed möllasid paugutitega. Õhtuti oli vahel sellist müdinat, nagu oleks sõda lahti. Laste asi.

Keerasin ukse lukust lahti ja astusin trepikotta. Hakkasin juba trepist üles minema, kui mulle tuli meelde, et ma pole mitu päeva postkasti vaadanud. Helen oli tellinud Postimeest. See oli ainuke ajaleht, mida ta luges. Ta oli tõeline kultuurihuviline ja Postimees pakkus seda kõike. Kollane ajakirjandus polnud Helenit eales köitnud, ta oli seal pakutavat liialt labaseks pidanud. Ma läksin tagasi ja tegin lahti postkasti. Võtsin ajalehepaki ja torkasin selle jope avarasse taskusse. Trepist üles minnes seisatasin hetkeks kolmandal korrusel Katrini ukse taga ja kuulatasin. Midagi minu alakehas nõksatas, neli kuud on selleks liiga pikk aeg, et olla mehena üksinda. Korteris oli kõik vaikne. Võib-olla mõtles Katrin ümber ja läks kellegi teise juurde piparkooke küpsetama.