Читать книгу Kuulata vaikust - Tiit Sepa - Страница 6

Ladusin toidu külmikusse ja kallasin endale veel ühe klaasikese veini. Ikka oli vaikne. Liiga vaikne minu jaoks mu üksinduses. Isegi naabrid ei trampinud ringi ega sõimanud nagu tavaliselt oma lapsi, kelle kisa ka minu juurde kostis, kuid täna oli kõik neetult vaikne. Hoolimata inimestest minu ümber tundsin ma üksindust ning mind vallanud ahastust. Kogu elu näis purunenud olevat, mu unistused, lootused ja armastus olid kadunud kusagile teise dimensiooni, minust valgusaastate kaugusele.

Keerasin raadio mängima. Vähemalt muusika. Võtsin ajalehed taskust ja viskasin need köögikapile, ei viitsinud neid täna lugeda. Helen luges väga palju. Ta tõi raamatukogust raamatuid ja ostis neid ka ise. Koos Heleniga lugesin minagi, eriti köitis mind esoteeriline kirjandus, aga ka ulme- ja aimelood. Ilukirjandusest ma suurt ei hoolinud. Helen ärgitas ka Hellet lugema, kuid tüdruk ei võtnud vedu. Kiirustades sai ta mõne lühijutuga hakkama ja tormas siis arvutisse või teleka ette. Muidu õppis tüdruk hästi. Seda tänu Helenile, kes visa järjekindlusega teda tagant utsitas. Vahel hakkas mul lapsest kahju ja ma võtsin ta lohutuseks sülle.

„Sa tahad, et ta jääks lambapeaks ega suudaks elus hakkama saada?” põrkas Helen mulle peale nagu papinaelale.

„Sa kiusad teda. Las ta puhkab,” ütlesin.

Heleni ilus väike suuke tõmbus pahaseks kriipsuks. Ta ei lausunud rohkem midagi, ent ma teadsin, et õhtul on Helen sukeldunud raamatusse ja minul ei jää muud üle kui oodata, millal ta lugemise lõpetab. Tavaliselt vajusin ma alati enne unne ja seda Helen tahtiski. Ta maksis mulle kätte. Tegelikult oli ta seda teinud juba üheksa aastat, alates Helle sünnist. Helen oli voodis igav ja passiivne. Oma naiselikke võlusid oli ta kasutanud alguses, kui tundis, et tema kooselu minuga on ohus, aga hiljem loobus sellest. Küllap ta teadis, et nagunii ma ei lähe kuhugi. Milleks siis vaeva näha, kui frigiidsus oli talle ilmselt juba sündides sisse kodeeritud? Rääkisin temaga sellel teemal ja sain isegi vihaseks. Naine tundus õnnetuna. Ta arvas, et ei saa sinna midagi parata, kui ta selliseks on loodud. Ta püüdis õppida ja mõneks päevaks veidi asi paranes, kuid läks jälle varsti sama teed. Ta lihtsalt lamas ja ootas, millal ma ära tulen.

Vahel mõtlesin isegi kõrvalhüppe teha. Olin pidevalt pinges ja ootasin selleks võimalust. Palusin, anusin… kedagi, kuid magava kassi suhu ilmselt hiir ei jookse või tuleb siis seda õnne liiga kaua oodata. Selle asemel tulin töölt, ostsin lilled, kinkisin sõrmuse ja tahtsin luua kodus romantilist õhkkonda intiimse läheduse eelmänguks, kuid Helen lihtsalt eiras mind. Lilled said vaasis oma koha, küünal põles laual lõpuni, õhtusöök, mida ta natuke näkitses, jahtus pliidil ja sõrmus rändas ehtekarpi. Helle jõudis koju ja naine pühendus temale. Siis oli aeg ajalehed ette võtta, Kodukiri ja muud sellised. Televiisori järjefilmid – tavaliselt kriminaalsarjad ja kultuurisaated ning oligi õhtu käes. Olin juba uneriigis, kui naine mu kõrvale trügis, mind seina poole lükkas ja teki peale tõmbas. Kui ärkasin ja käega üle naise väikeste rindade libistasin, keeras ta mulle selja ja üksnes nohises vastuseks. Mõnikord ma vihastasin, võtsin oma teki ja padja, panin köögis madratsi maha ja heitsin sinna magama. Teinekord juhtus, et Helen tuli siis vaikselt minu juurde ja suudles mind põsele. Kunagi ei suudelnud ta suule, vaid ikka ainult põsele. Siis mängis ta naiivset ja võttis öösärgi seljast. Me olime madratsil, mitte abieluvoodis, mis oli tegelikult armatsemiseks ette nähtud. Naine elavnes korraks ja läks pärast vaikselt magamistuppa tagasi. Kuulsin, kuidas voodi kägises ja ta tule kustutas. Mina jäin madratsile lamama. Püüdsin kujutleda, millest Helen mõtleb või mida ta pärast meie üheks saamist tunneb, kuid see oli lootusetu katse. Helen oli end justkui läbitungimatu kestaga ümbritsenud ja mida tahes ma ka tegin, ei suutnud mina oma ahastuses sellest läbi murda. Kõik, mis tema hinges toimus, jäi mulle saladuseks. Enamasti oli Helen hõivatud omaenese mõtteist, rääkis ta harva ja kui rääkiski, siis ikka ainult teistest, aga endast, oma tundeist mitte kunagi. Meie intiimelu teemat ei soovinud ta hoopiski puudutada, teda see ei huvitanud. Ilmselt oli tema ainus eesmärk saada emaks ja elada koos mehega.

Vahel hommikuti äratasin vaikselt Heleni. Ta haigutas ja läks kempsu ning kolistas pool tundi köögis, enne kui minu juurde tagasi tuli. Olin siis juba nii vihane, et tahtnuks talle tappa anda. Miks ta meie tutvumise alguses teistsugune oli olnud ja vahel lausa nõudnud, et ma teda võtaksin? Kuhu oli nüüd kõik jäänud? Miks ta nii käitus? Ma ju armastasin teda. Ta oli hooliv ja korralik naine. Ta oli loonud mulle kodu ja täitnud selle soojusega. Ta oskas hästi süüa teha ja küpsetada. Miks ta ei tahtnud siis täita oma abielunaise kohustusi? Tema ükskõiksus ajas mind lausa pööraseks. Kui ma koju jõudes teda kallistasin, seisis ta nagu post. Mina vajasin soojust ja lähedust, mitte üksnes argipäevast askeldamist, pidevat toimetamist ja lapsega tegelemist. Sageli tekkis tahtmine kõik hävitada, puruks peksta ja alustada uut elu kellegi teisega, naisega, kes jagab mulle oma keha ja hinge. Aga mul ei jätkunud julgust hävitada meie loodud ühist elu. Ometi ma ootasin võimalust mehelikesse naudingutesse sukelduda. Seda ei tulnud. Ikka seesama tuimus ja ükskõiksus. Kas mul siis polnud põhjust teda petta? Oli, ent ma ei suutnud seda teha. Olin Heleniga. Viimastel aastatel loobusin temaga sellel teemal rääkimast, midagi ootamast ja tahtmast. Meie seksuaalelu oli masinilik ja juhuslik ning ma leppisin oma saatusega. Kord nädalas ja vahel veelgi harvemini. Neljakümne­aastasele mehele on seda vähevõitu, aga midagi polnud teha. Ma loobusin teda hommikul äratamast, sest ei tahtnud näha, kuidas ta tülpinult haigutab ja tuimalt lakke vaatab. Mina tahtsin keerelda, hullata, mängida, mitte tunda, kuidas naine vaistlikult jalgu kokku surub, sest mu sõrmed tahavad minna ikka tema lehtede juurde. Ma vajasin intiimset lähedust, kuid olin sellest pidevalt ilma. Armastus tähendas mulle kireleegis lõõmamist, kuid füüsiline armastus jäi mulle kättesaamatuks igatsuseks. Võib-olla kättemaks nooruse pattude eest.

Helenile piisas vaimsest lähedusest. Me rääkisime igasugustel teemadel ja jutust meil puudust ei tulnud. Jah, ilmaasjadest meeldis talle lobiseda, aga mitte lebada minu embuses nagu alguses, kui me tutvusime ja uneaeg üsna lühikeseks jäi. Nüüd toetus ta padjale ja nihkus minust eemale. Ta kattis ennast tekiga ega pakkunud mulle sedagi rõõmu, mis meil kunagi oli olnud. Mulle jäi mõistatuseks, miks ta nii tegi. Olime ju ikkagi lähedased. Meil oli ühine laps. Kuidas muidu see tulla sai, kui me poleks…?

Ükskord Helen päris ehmatas mind. Ta ütles, et kuna seks teda eriti ei huvita, siis võiks mul vabalt olla armuke, temal poleks selle vastu midagi. Ainsaks tingimuseks oli see, et ma haigust ei tooks ja last ei unustaks. Endast ta ei hoolinud. Ma mõtlesin kaua selle pakkumise peale, ent ei saanudki aru, kas ta mõtles seda tõsiselt või lihtsalt narritas mind. Kinnitasin talle, et armastan teda ega vaja kedagi teist, kuid kas ma nii ka mõtlesin see oli juba teine asi.

Uksekell. Teine klaas veini ja põlev küünal laual. Tõusin ja läksin avama.

„Sa ei tulnudki,” ütles kodukleidis ja toasussides Katrin, kes elab kaks korrust allpool täpselt samasuguses korteris nagu minul.

Hammustasin huulde. Unustasin, sest need neetud mõtted ja mälestused painasid mind.

„Ma võtsin piparkoogitaina kaasa. Äkki küpsetame sinu pool,” sõnas Katrin ja nihkus vaikselt edasi. Välja ma naist tõugata ei saanud ega tahtnudki. Las tuleb, kui tema samuti nii üksik on.

Katrini kleidil oli pikk lõhik. Kui ta kööki astus nägin isegi tema hele­roosasid püksikuid. Ta pani taina lauale ja küsis jahu. Võtsin kapist jahupaki ja ulatasin selle Katrinile. Ta puistas jahu lauale ja asus tainast laiali rullima. Osavalt ja asjatundlikult. Katsin samal ajal küpsetusplaadi paberiga. Siis meenus mulle kana, mille olin ostnud. Paneme selle hiljem ahju, arvasin.

„Jõulud on mulle alati raske aeg,” sõnas Katrin. Jälgisin teraselt tema kehakeelt, sest sageli reetis see rohkem kui sõnad. Me räägime sageli palju mõttetuid asju. Kellele on vaja neid sisutuid, tühje sõnu. Parem kuulatada vaikust, mis vahel võib öelda rohkem kui tuhat sõna. Vaikuses, tundes inimlikku lähedust, võib isegi südamehäält kuulda. Aga Katrin rääkis ja ma kuulasin teda.

„Jõuluajal valdab mind pöörane üksindustunne. Kui tüdruk oli väike, siis olime kahekesi, aga nüüd laseb ta ringi ja jätab mu üksinda koju. Ta võiks oma noormehega minu juurde tulla, kuid… Muidugi, poisil on uhke elamine, mida ei anna võrreldagi minu vaese korteriga, ja plika häbeneb oma ema talle näidata. Juba aastaid pole mul ka meest olnud ja ma olen pidanud ise hakkama saama. (Selles suhtes ta nüüd küll valetas, aga mis tähtsust sel on.) Eve isa jättis mind rasedana maha. Süütuse kaotasin talle Hiiumaal, kui käisime tema sugulaste juures. Mul on see öö nii selgelt meeles. Ta oli mehelik ja lihaseline, pikka kasvu ja lokkis juustega.” Katrin mõõtis mind silmadega ja näppis lahti kleidi ülemise nööbi. Ma nägin nüüd tema roosa rinnahoidja paela ja algavaid rinnakumerusi. Erutav ja nauditav vaatepilt.

„Aga mees oli siga. Kui sai teada, et ootan last, kadus ta nelja tuule poole ega ole siiani end näole andnud. Raske oli. Väga raske. Nutsin hulga peatäisi ja ahastasin, kuid meest see tagasi ei toonud. Siis suri mu ema ja laps sündis seitsmendal kuul. Evega oli siiski kõik korras ja tüdruk kosus kenasti. Olin õnnelik, sest mul oli ikkagi tütar. Lootsin, et kohtun oma elu armastusega, kuid seda ei tulnud, ei tulnud ja…” Katrin ohkas ja pani järgmise plaadi ahju. Võtsin sigareti, tegin rõduukse veidi lahti ja süütasin suitsu. Toas levis head piparkoogilõhna, mis segunes minu tubakavinguga. Köök oli soe ja korraga tundus kogu elu uuesti hubase ja rahulikuna. Seda siiski vaid hetkel. Katrin oli mulle ikkagi võõras, ei olnud ta mingi hingesugulane. Kogu tema räägitu võis olla väljamõeldis, et minult kaastunnet välja pressida. Õnnetud ja kurbade silmadega naised muutsid mehed nõrgaks, aga mitte mind. Igatahes oli mulle selge, et ta oli tulnud minu juurde ühel eesmärgil, ega pidanudki olema suur geenius, et seda ära arvata. Polnud mõtet salata, et minagi tahtsin sedasama.

Katrin istus ja põimis laual sõrmed vaheliti. Tema käed olid pisut kortsulised, mis reetis tema tegelikku vanust. Muidu oli ta hästi säilinud. Blondid juukseid lainetasid pisut põsenukkidest kaugemale. Tema näole langenud vari muutis silmad kaunilt salapäraseks.

„Kuigi püüdsin kogu hingest, ei osanud ma elada. Kasvatasin last ja võtsin elu sellisena, nagu see oli. Ma olin ju noor naine ja ma vajasin… Tead isegi.”

Muidugi teadsin. Me kõik vajame seda. Mõni rohkem, mõni vähem. Hea, et ta julgeb seda ise tunnistada ega püüa end süütu kannatajana esitada, vaid teatab, et tahab olla naine kõigi kiuste.

„Sina muudkui vaikid,” sõnas Katrin ja tõusis, et piparkoogid ahjust välja võtta. Nüüd oli kana käes kord.

„Pole midagi öelda.” Ma kustutasin sigareti tuhatoosi, mille olin köögikapi otsast alla koukinud ja tolmust puhtaks pesnud.

Pliidi juures seisev Katrin vaatas mind, silmad tõsised ja mõtlikud. Märkasin ta näol mõnd kortsu, kuid need ei teinud teda inetuks, vaid tõid temas esile eatut veetlust ja naiselikku tarkust, mida temas kindlasti oli. Kuigi olin teda kerglaseks pidanud, ei saanud alati otsustada eelarvamustest lähtudes.