Читать книгу Merirohi - Tiit Sepa - Страница 5

Rego jäi alla ootama, aga mind juhatati Synne juurde. Ta oli voolikute ­küljes, kuid tema silmad olid lahti. Aparaadid piiksusid ja lõhnas imelikult. Kui ma palatisse astusin naeratas Synne kergelt. See oli nii suur hetk näha teda taas elusana, kui olin pidevalt kartnud, et ta kaob lõplikult.

„Mu armas,“ sosistas ta. Synne tundis mind ära ja see oli hea. Olin kartnud, et peaaegu kahe nädalane koomasolek on kahjustanud tema aju, kuid seda polnud juhtunud. Synne oli täie mõistuse juures.

Esialgu seisin ma tema juures ja lihtsalt vaatasin oma armsamat. Viimaks istusin. Synne libistas käe teki alt välja ja ma võtsin selle oma pihkude vahele. Ta käsi oli kõhn ja luine. Isegi nägu oli kuidagi auku vajunud, aga ta oli ikka kaunis ja armas.

„Minu kallim,“ sosistasin ma vastu ja suudlesin teda kergelt.

„Kuidas kodus on?“ küsis ta.

„Kõik on korras, aga kuidas sina ennast tunned?“

„Mitte eriti hästi. Kõik valutab ja enesetunne on vilets,“ tunnistas Synne.

Olin ausalt öeldes rõõmust hullumas, et näen jälle oma armast naist. Suure vaevaga suutsin ennast vaos hoida, et mitte keset palatit keksima hakata. Ma lihtsalt vaatasin teda ja rõõmustasin, et ta jälle teadvusel on. Muidugi võtab aega, enne kui ta paraneb, aga ta on vähemalt olemas, saab aru ja nüüd on lootust. Küsisin seda ka arsti käest hiljem ja arst kinnitas mu arvamust.

„Tulge palun. Ta vajab rahu.“ Arst koputas mu õlale. Ma noogutasin. Suudlesin hellalt naist ja taganesin. Ukse juurest lehvitasin veel talle.

„Ma tulen jälle,“ lubasin ja Synne noogutas vaevaliselt.

„Kuidas on?“ küsis Rego ja ajas oma hiiglasliku keha toolilt püsti.

„Korras. Paraneb,“ vastasin lühidalt.

„Väga hea,“ kiitis Rego, „ta on väike, aga kange naine ja nii kergelt juba alla ei anna.“

Sõitsime tagasi. Käisime korraks Kurrult läbi ja ma andsin ka sealsele rahvale rõõmsast uudisest teada. Kadakamari mõtles natuke ja sõnas siis:

„Kui tal juba parem on, siis too ta koju ja ma tegelen temaga. Äkki saan ta kiiremini jalule kui arstid. Mul on selleks oma salanipid ja ükskord olen ma sedasi aidanud ühte naist, keda tema mees armukadedusehoos tulistas. Ta oli väga raskes seisus ja arstid talle enam elulootust ei andnud, aga ma sain ta jalule. Nüüd elab ta nagu iga teine naine ja sai isegi uue lapse. Loomulikult mitte enam selle mehega, kes talle kuuli rindu lasi. Kõige hullem oli see, et too mees jäigi ilma karistuseta, sest naine avaldust ei teinud ja palus politseid pisarsilmi, et nad tema meest ei karistaks. See olevat olnud lihtsalt õnnetus ja naine olnud ise selles süüdi. Vaat see ajas mind küll keema. Va vuhvel selline!“

„See pole nii lihtne. Juhul, kui arstid ta välja lasevad, aga ära varastama ma teda ometi ei hakka,“ kostsin ja istusin köögis. Jõin kohvi, sest vahetasin Rego roolis välja. Mees oli juba pika maa maha sõitnud ja oli kindlasti väsinud, kuigi ta ise seda ei tunnistanud. Vaatasin kella ja ehmatasin. Peame edasi sõitma, kui tahame keskööks Mõisakülas olla. Hüppasin uuesti püsti ja me läksime.

Mõisakülas sain korraliku ehmatuse, sest seal polnud kedagi. Helistasin Priidule, kes teatas, et nad olid kogu pundiga Lijale külla läinud. Sõitsime Lija juurde ja seal nad olidki. Istusid aias ja ajasid juttu nagu tavaliselt. Läksin koos Regoga nende juurde ja ma rääkisin Synnest. Valli naeris rõõmsalt ja isegi Ketter naeratas. Tüdruk oli natuke rõõmsam ja kurbusehoog oli tal üle läinud.

„Millal te oma tallu tagasi lähete?“ küsis Lija.

„Arvan, et varsti,“ vastasin.

Lija muutus kurvaks.

„Kahju. Te olete nii toredad. Mina olen väga üksi. Tütar on ka ära ja kes teab, millal ta jälle koju tuleb,“ sõnas naine.

„Sa võid ju alati meile külla tulla,“ arvasin.

„Me oleme mõttes alati sinuga,“ lubas Priit.

„Sul on kena kass, õde ja vanemad,“ lisas Valli.

„Seda küll. Meest pole mul juba ammu ja vahel pole kellegagi rääkida. Siis loen ma raamatuid ja mulle tundub, justkui räägiks nemad minuga,“ seletas Lija.

Aed muutus hämaramaks ehkki jaanipäev oli peaaegu käes. Mõtlesime ka kodus jaanituld teha ja küsisime, kas Lija ei tahaks koos meiega olla. Natuke aru pidanud, oli ta nõus. Lubasime järgmisel hommikul tema juurest läbi sõita ja ta peale võtta. Kuna meil oli mitu autot, siis kohti jagus ja keegi ei pidanud bussiga tulema. Lija tahtis enne veel ära käia oma mehe haual ja sinna lilli viia ja me sõidutasime ta kalmistule. Mõisaküla surnuaed on linnast umbes poolteist kilomeetrit väljas metsa sees. See on väga ilus surnuaed. Asub nagu kahe künka otsas ja on ilusasti korras.

Lija kunagise elukaaslase haud asus surnuaia teises servas ja me jalutasime kõik sinna. Naine korrastas natuke hauda ja pani sinna lilli. Ta selgitas, et tema mehe kõrval puhkab tolle vend, kelle surma asjaolud olid ka pisut segased. Arvati, et ta lasi ennast ise maha, aga paljud kahtlesid selles.

Jalutasime tagasi, pugesime autosse ja reis läks lahti. Minu autos olid Valli, Priit ja Lija, Agnese omas Ketter ning hiiglased sõitsid oma autoga. Rego ja Madis sõitsid Naistevalla teeotsast edasi Tallinna poole, aga meie keerasime alla ja varsti olime Kurrul. Helistasin korraks linna ja küsisin, kuidas Synnel läheb, ja sealt vastati, et normaalselt, kuid soovitati teda lähipäevil mitte külastada. Synne oli üleelatust ikka veel väga kurnatud ja nõrk ning ta pidi taastuma. Olin sellega nõus. Minu jaoks oli kõige tähtsam see, et mu kallim paraneks ja terveks saaks.

„Kes need ülisuured sõbrad sul on?“ küsis hiljem Lija minu käest.

„Lihtsalt töökaasalased,“ vastasin.

„Nojah, nendest meestest üksi võib terve jalaväepataljoni kokku panna,“ nentis Lija.

Tassisime lagendikule põletusmaterjali, mida hiljem süüdata. Mets jäi üsna kaugele ja tuleohtu polnud. Tahtsime teha ilusa korraliku jaanitule. Kadakamari läks suure roosisülemiga alevi poole ja viis need müüki. Enne minekut ütles ta aga:

„Varsti tuleb lilledel puhkeaeg ja need tuleb tagasi lõigata. Ma teen selle ära.“

Mina teadsin roosidest ainult seda, et need on lilled. Tagasilõikamisest polnud mul aimugi.

Isegi naabrimees Artur tuli vaatama, mida me siin toimetame. Ikka see vana piibutobi suus ja hall habe nagu härjapõlvlasel. Olime juba suure hunniku oksi kokku saanud ja istusime puhkama.

„Nii see on. Elu on lühike ja see oleks nagu välgatus universumi mõõtmatuses. Kuidas Synnega on?“ küsis mees.

„Paraneb,“ vastasin.

„Tore,“ leidis Artur. „Te olete nii kena paar. Teised muidugi ka ja üldse kogu see sigri-migri, mis teil siin pidevalt valitseb, aga teie olete kõige vahvamad.“

Artur heietas päris tükk aega ja enne lahkumist lubas:

„Tulen pärastpoole koos Katriniga vaatama, kuidas teil siin läheb. Katrin hakkaski juba suurt tükki lambaliha moorima ja ega me üksinda jõua seda kõike ära süüa. Toome teile ka.“

„Muidugi tulge,“ kutsusin lahkelt.

Oliver avastas, et muru oleks vaja pügada ja ajas murutraktori kuuri alt välja. Ma usaldasin poissi. Mis sellest, et ta oli kaks korda sellega jõudnud pahandust teha ja konnatiigi vee ära solkida. Ma ei läinud teda enne kontrollima, kui Valli tuli joostes ja teatas, et poiss oli hakanud naabrimehe nisupõldu maha niitma, kuna pidas seda kultuurmuruks, mis vajab pügamist. Kihutasin sinna ja kupatasin poisi traktorilt minema. Keerasin otsa ringi ja sõitsin tagasi. Nimelt olin ma naabrimees Einarile osa oma maast välja rentinud, et ta seda põlise põllumehena kasutaks. Minul polnud sellega midagi teha, sest ei osanud isegi nisul ja rukkil vahet teha. Kartuli tundsin küll ära. Nüüd oli osa nisust maha niidetud. Teate see talinisu, mida talvel külvatakse... Või oli see sügisel. Pagan teab. Kahju polnud küll eriti suur, aga ma läksin ikkagi sellest Einarile rääkima. Leidsin ta kuurist, kus ta traktorit parandas. Selle jutu peale puhkes Einar suure häälega naerma.

„Ära muretse. Nagunii teevad linnud ja kitsed kasvavale viljale kahju ja see, mida sinu poiss tegi, ei tule üldse arvesse. Eks see üks paras nali ikka ole,“ sõnas ta muiates. Jätsime sõbralikult nägemiseni ja ma tulin Kurrule tagasi. Käisin jala, sest sellise lühikese maa peale olnuks narr autot võtta. Kui tagasi Kurrule jõudsin, leidsin sealt eest Laurise. Poiss istus trepil ja vandus.

„Mis sinuga juhtus?“ imestasin.

„Oeh, tulin Konoverest jala siia,“ ägas poiss ja sülitas vihaselt. „Hakkasin Pärnust hääletama ja sain ühe parsa peale. See viis mind ainult Konoverre ja keeras sealt vasakule alla. Ma üritasin edasi hääletada, aga keegi ei võtnud peale. Lõpuks vihastasin ja hakkasin tulema. Vahepeal jooksin ja ikka edasi, kuni siiani välja. Paljud pidasid mind vist mingiks tervisesportlaseks ja andsid signaali, kui minust mööda sõitsid. Näitasin neile rusikat.“

„Miks sa bussi või taksoga ei tulnud?“ küsisin.

„Ei tea mille eest? Raha mul polnud. Õnneks oli mul niipalju oidu, et jätsin teise pangakaardi koju ja seal peal on veel midagi,“ vastas Lauris.

„Ma oleksin sinu taksoarve kinni maksnud. Sa oleksid saanud ju dokumendiga pangast midagi võtta. Või oleksid mulle helistada ja ma oleksin sulle vastu tulnud,“ arvasin.

„Mul pole dokumenti ka. See jäi Pärnusse Sylvia juurde. Mobla samuti. Panin läbi tagatoa akna välja. Hea, et riided kätte sain. No nii lollisti orki lennata... Täitsa jama kohe.“

„Sa panid põgenema, nagu tahtnuks ta sind maha tappa,“ arvasin.

„Ega palju puudu olnud. Tal oli elutuba igasuguseid kahtlasi tegelasi täis ja kõik vahtisid mind tigedate nägudega. Sylvia samuti. Pidasid mingit miitin­gut ja ma kuulsin, et jutt käis jälle raha ümber. Lõpuks sain aru, et Sylviat ei huvitanud mitte mina, vaid minu raha, aga siis oli juba liiga hilja. Ma ei tea, mis ärisid ta ajas ja kõik oli ainult bluff. Nii maja Pärnu-Jaagupis, kui ka kõik muu, mis ta mulle ette vahutas. Tegelikult sekeldas ta mingisuguste kahtlaste meeste ja naistega, mind ei võtnud ta kunagi kaasa. Andsin talle raha, kuid tagasi ei maksnud ta kunagi. Ma ei tea, kuhu see raha kadus,“ ahastas Lauris. Ta oli tõepoolest kogu hingest õnnetu, et oli nii tobedalt blondi kaunitari õnge läinud. Mind hakkas asi huvitama. Mida see Sylvia endast kujutab ja kes ta selline on, mõtlesin endamisi. Päris isalt restorani, kuid mida ta tegelikult teeb, sellest polnud Lauris samuti aru saanud, sest restoranis käis ta väga harva. Nähtavasti juhtis restorani tegelikult keegi teine. Sylvia oli ainult formaalselt selle omanik.

„Me korraldame siin täna jaanituld,“ ütlesin, „kui sa midagi tahad, siis võin sulle seda alevist tuua,“ lubasin, sest teadsin, mida poiss soovis, kui tal närv nii-öelda püsti oli.

„Õlut,“ vastas ta lühidalt ja uuris, kuidas Synnel läheb.

„Normaalselt. Paraneb vaikselt,“ vastasin ja läksin toast Honda võtmeid tooma. Laurise saatsin teiste juurde. Kõigil oli hea meel teda jälle näha. Vainule ma teda esialgu ometi viima ei hakanud, sest seal oleks ta heal juhul ämma käest panniga vastu pead saanud.

Sõitsin alevisse ja oma suureks imestuseks kohtasin kaupluse juures Riinat ja Pisut, kes rahumeeli koos jalutasid.

„Me saime alevis juhuslikult, hiljem läheme minu poole. Pisu tahab näha, kus ma elan ja milline on minu majapidamine,“ selgitas Riina. „Ma sain vahepeal natuke tööd ja raha mul on.“

„Ah nii, aga mida ema sellest arvab?“ uurisin Pisu käest.

„Ma juba ütlesin talle, et kohtasin tuttavat tädi, kellega ma juba teie juures olen palju koos olnud, ja lähen tema juurde. Mis tal sellest siis ikka arvata?“ siristas tüdruk ja võttis Riina käest kinni. Läksime kõik koos poodi ja ma vaatasin, kui hellalt Riina tüdrukuga ümber käis.

„Me ostame limonaadi ja siis teeme jaanilõkke. Pärast lubas tädi Riina, et hakkame kuulama jaaniöö hääli. Ma pärast räägin teile ka,“ kostis Pisu mulle. „Mida sina ostad?“

„Ma ei teagi, vist ka limonaadi,“ pomisesin punastades.

„Varsti läheb buss ja me jõuame selle peale,“ arvas Riina ja kallistas tüdrukut.

Mõtlesin natuke ja sõnasin siis:

„Kui tahate, ma võin teid ära viia. Jalgsi vaeva on teil vähem ja mugavam ka.“

„Kui see sulle tüli ei tee,“ lausus Riina tagasihoidlikult. Naine oli nii muutunud, et ma ausalt öelda ei tundnud teda enam äragi. Kui nemad tõepoolest limonaadi ostsid, siis ladusin mina ostukärusse õllepudeleid. Võtsin ka muud nodi nii Kurrule kui ka Riinale Niitsoole. Vainule ei plaaninud ma minna, sest kindlasti oleks Lilit hakanud kohe küsima Laurise kohta ja ma ei tahtnud talle valetada.

Riina vaatas korraks silmanurgast minu ostukäru, kuid õllepudelid jätsid teda külmaks. Ma olin imestusest lausa tummaks löödud. Ma poleks eluski uskunud seda naisest, kes...

Istusime autosse ja ma viisin Pisu ning Riina Niitsoole. Terve tee rääkis Pisu sellest, kuidas nad hakkavad jaanilõket tegema, aga ta ei tüüdanud Riinat üldse, viimane ainult naeris selle peale. Sain aru, et Riina otsis oma üksinduses seltsi ja väike neiu oli talle suureks lohutuseks jaanipäeval. Iseasi jah... Kuidas Linda selle peale vaatab, kui ta teada saab, kelle juures Pisu tegelikult oli. Linda oli kaunis range ja kindlate põhimõtetega. Aga mis minul sellest.

Riina võttis oma asjad ja mina andsin veel omalt pool talle toeka koti lisaks. Pisu rabas selle endale ja läks siis koti raskuse all tuikudes maja poole. Näis, nagu tahaks kott plikat kangest pikali vedada ja siis nad mõlemad lähevad – tüdruk ja kott mõlemad ühele poole viltu, Pisul jalad risti-rästi all, keha kõver ja pruun hobusesaba hüplemas selja taga. Hoovis kasvasid kenad kõrged kased ja vana pehkinud aed maja juures, mis oleks olnud vaja juba ammu ümber lükata, tegi nüüd koha veelgi romantilisemaks.

Astusin samuti korraks autost välja ja vaatasin, kuhu nad lõkke teevad. Riina oli valinud ilusa koha ja tõi toast isegi oma patareidega raadio. Soovisin neile kõike paremat ja läksin tagasi.

Andsin õlled Laurisele ja ladusin muu kraami lõkke lähedale valgele linale, mille Valli oli toast toonud. Nad istusid ja ajasid Lijaga juttu. Ainult Agnes konutas omaette mõtteis.

Meie Priiduga süütasime jaanitule ja tõime toast kitarrid. Panime need häälde ja hakkasime laulma. Meiega ühinesid Rita ja Oliver. Varsti tõusis ka Valli ja pani pärli meie loole. Ketter jooksis tuppa ja tõi süntesaatori, Lauris soovitas ka võimenduse üles sättida. Ta tõigi toast võimenduse ja nüüd kostis meie laul ning mäng üsna kaugele. Pühendasin mõttes selle kontserdi Synnele ja tema paranemisele. Varsti hakkas inimesi külast juurde tulema ja üsna pea oli neid ligi paarikümne ringis. Nad olid käinud meid ka siis õnnitlemas, kui olime Mahtrast teleesinemiselt tulnud. Loomulikult kajas meie laul vaiksel õhtul ka nende majadeni ja neil polnud eriti raske ära arvata, kes mängisid.

Külarahvas tõi puid juurde ja meie mängisime. Ka metsast kajas meie laul vastu ja mina mõtlesin ikka Synne peale.

Rahvas hakkas tantsima ja isegi Lauris ühines nendega. Vahepeal keeras ta natukene võimendust juurde, kuid tegi seda mõistlikult ja heli ei tapnud ei meie ega pidutsejate kõrvu. Kui me veidikeseks vahet pidasime, et samuti süüa ja juua, küsiti, kus meie üks naissolistidest on, aga ma vastasin lühidalt, et Synne jäi haigeks ja on Tallinnas haiglas. Osa inimesi küll uuris, mis juhtus ja mis tõbe Synne põeb, aga me ei rääkinud sellest, et ta raskelt haavata sai.

Leppisime kokku, et pühendame ühe laulu Synnele ja tema kiirele paranemisele, nagu minu mõtteis oli terve kontsert. Selleks sai Rita ja Oliveri laul. Enne esinemist ütlesin veel vaikseks jäänud inimestele:

„Pühendan selle laulu oma kallile naisele, kes on Tallinnas haiglas, ja soovin talle kiiret paranemist.“

Kõik plaksutasid ja Oliver ning Rita alustasid:

„Need kaunid punased puud

on kui märk meie armastusest,

mis eales ei kustu.“

Tulime hästi vaikselt Priiduga kitarridega sisse, aga põhiline osa jäi ikkagi noorte kanda. Valli isegi nuttis, samuti Lija ning Agnes ja seda tegid veel mõned naised, nagu ma märkasin. Väga ilus meloodia oli. Priit ja mina ainult trillerdasime vahepeal natuke, kuid seda ka tasakesi ja aeglaselt, nagu laul ise oli.

Aplaus oli meeletu ja meie lasime pärast lõbusamalt edasi. Vahepeal pidasime pausi ja siis mängisime jälle. Tegelikult oli see suur asi sedasi ilma proovi tegemata lambist mängima hakata, aga tuli päris kenasti välja. Vahepeal mängisid ka küla lõõtspilli- ja akordionimehed ning meie kuulasime. Ka see oli väga ilus.

Pidu kestis peaaegu hommikuni. Päike oli juba tõusnud, kui me viimaks pillid tuppa viisime ja lõkke äärde puhkama istusime. Ega me oleks suutnudki nii kaua mängida, aga väikesed puhkepausid andsid meile jõudu juurde. Külamehed olid kiiresti kohale toonud ka paar kogukat koduõlleankrut ja nüüd hakkasid ka need, kes olid seda õlut kõvasti joonud, kodu poole roomama. Meiegi olime silmini igasugust kraami täis, ainult mitte õlut. Muidugi peale Laurise. See, mis minu ja Priiduga Mõisakülas juhtus, oli lihtsalt väike eksitus.

Ma ei saanud eriti kaua magada. Lihtsalt uni läks ära ja ma lonkisin alla. Tegin kohvi ja helistasin haiglasse. Uurisin, kuidas Synnega lood on.

„Kui te tahate, siis ma viin telefoni talle ja te saate temaga ise rääkida,“ lubas arst, kelle mobiilile ma helistasin. Varsti kuulsingi oma kallima nõrka, kuid ääretult armast häält. See oli üks parimaid hetki minu elus. Küsisin, kuidas tal läheb, ja Synne kinnitas, et hästi. Ainult paranemine võtab aega. Pärastpoole rääkisin meie eelmise õhtu jaanipeost ja et ma mõttes selle kontserdi temale pühendasin.

„Oliver ja Rita isegi laulsid sulle ühe laulu,“ lisasin.

„See on nii armas sinust, kallim,“ nuuksatas Synne. Lubasin teda esimesel võimalusel vaatama tulla ja me lõpetasime kõne.