Читать книгу Merirohi - Tiit Sepa - Страница 6

Nüüd lubati ka Vallit ja Priitu koos minuga Synnet vaatama tulla. Mu kallimal oli meeletult hea meel jälle oma sõpru näha. Oli ime, kuidas ta lausa iga päevaga kosus. Esialgu ei saanud ma aru, kuidas see võimalik oli, aga hulk aega hiljem avaldas tema raviarst mulle saladuskatte all, et tal oli õnnestunud kõverteid pidi, kasutades osa minu haiglale annetatud rahast, hankida suurem kogus imelist ravimit, mille olid välja töötanud Ameerika teadlased ja mis oli küll alles katsetamisjärgus, kuid tegelikult täiesti kasutusvalmis, ning mis oli päästnud ka paljude Ameerika politseinike elu, kes olid samuti üliraskelt haavata saanud. Nüüd anti seda Synnele ja ravimit jäi küllaldaselt üle ka teiste selliste patsientide jaoks, kellel veel väikegi elulootus oli. Kuulasin tohtri juttu ja mõtlesin ise, et must turg ja äri käib igal pool, kui on teadmisi ning tutvusi, aga mul oli ükskõik. Vähemalt päästis see Synne elu. Enne katsetamist mõtles doktor kaua, kas astuda selline samm, aga kui mu naine peaaegu minekul oli, otsustasid nad ikkagi proovida ja nagu näha... Asi õnnestus. Esialgu ei teadnud ma siiski muhvigi. Synne samuti, sest rohtu manustati talle kanüüli kaudu ja süstal rohuga oli meditsiiniõel juba palatisse tulles valmis ning pakendid hävitati hoolikalt. Rohi oli peidetud mujale ja haiglasse toodi ainult selline kogus, nagu seda hetkel vaja oli.

Ma ei tea siiani, miks doktor mind sedasi usaldas, aga ilmselt lootis ta, et kui mingi arusaamatus tuleb, siis aitame Synne ja mina tal sellest pääseda.

„Mul on väga hea meel, et te tulite,“ sõnas Synne ja sirutas välja kõhna käe, mida Valli hellalt surus.

„Issand küll, kuidas me sinu pärast muretsesime ja kartsime,“ ütles Valli ja Priit noogutas.

„Mida sina seal vahid?“ küsis Valli minu käest. Nimelt seisin ma akna juures ja vaatasin vahetevahel aknast välja. Ilm oli jälle pilvine, aga veel ei sadanud. Ka Lija oli seekord meiega kaasas, aga tema jäi alla ootama.

„Jäin lihtsalt mõttesse,“ kohmasin ja tulin Synne voodi juurde. Ma istusin ja vaatasin naist.

„Millest sa mõtled, mu armas?“ küsis Synne.

„Mõtlesin Laurise ja tema elu peale,“ tunnistasin ausalt, „aga mul on väga hea meel, et sa nii kiiresti ja imeliselt paraned. Kui nõnda edasi läheb, oled juba kuu aja pärast väljas ja jalgel.“

Synne naeratas muhedalt ja armsalt.

„Võib-olla isegi varem, aga esialgu läheb mul käimiseks karke vaja,“ ütles ta.

„Milleks?“ küsisin ta pead paitades. Synne kergitas ennast tugevamini mu peopesa vastu nagu kass, kes selja küüru ajab, kui teda paitatakse.

„Mingi närv on viga saanud ja see peab taastuma,“ vastas kallim lühidalt.

Valli hakkas jälle nutma. Synne lohutas teda:

„Pole midagi. Küll kõik korda saab. Ära muretse, Valli.“

Nüüd tuli ka Lija üles. Ta oli palunud ennast siia juhatada. Teda nähes ajas Synne silmad suureks ja näpistas mu kätt.

„Miks te ei öelnud mulle, et Lija koos teiega on? Oh teid küll,“ pahandas ta natukene. Nad rääkisid mõne sõna ja Synne küsis Mõisaküla elu-olu kohta. Nii tuli välja ka see, et olime vahepeal Mõisakülas redutanud. Ma polnud seda talle maininud.

„Olete mul ikka parajad küll.“ Synne muigas. Ta silmitses suurt kimpu lilli, mis me talle toonud olime, ja näis, et need meeldisid talle.

Sättisime end minekule, sest Synnet tuldi süstima ja käes oli ka söögiaeg.

„Me läheme täna torni ja tuleme homme jälle sind vaatama,“ lubasin.

„Minge.“ Synne noogutas.

„Ma loodan, et Oliver ei hakka jälle naabri nisupõldu selle aja sees maha niitma,“ kostis Valli tõemeeli.

„Mis asja?“ imestas Synne ja kergitas ennast natuke. Valli rääkis talle, millega Olle oli eksikombel hakkama saanud ja Synne itsitas.

„Kaks, kolm hektarit oleks selle muruplõkatsi jaoks ikka palju ka olnud,“ leidis ta.

Tornis oli selgelt aru saada, et Lija tundis end keset seda luksust veidi ebamugavalt. Pidevalt silmitses ta peeglitest oma riietust ja ohkas. Ta oli teksas­tes ja kerges tumelillas jakikeses, mille all oli punane pluus. Mina olin nagu härg, kellele punane värv eriti ei meeldinud. Lijale ma seda ütlema ei hakanud. Me olime talle tornist rääkinud, aga seni polnud ta siin käinud.

Käisime korteritest läbi ja jätsime asjad sinna. Teised läksid kohvikusse, aga mina astusin Synne kontorist läbi. Seal oli kõik korras, ainult Egle oli kurb ja tundis ennast osaliselt süüdlasena Synne õnnetuses.

„Sina pole milleski süüdi. Olete Ainiga täiskasvanud inimesed ja igaüks vastutab oma tegude eest ise. Ain tegi kõike sinu teadmata ja ainult tema on süüdi,“ lohutasin ma Eglet, aga ta tihkus ikka nutta. Kutsusin ta endaga kohvikusse kaasa.

Lija ahastas, et siin on kõik nii kallis ja tema rahakott sellele vastu ei pea.

„Kui meie sind endaga kaasa kutsusime, siis on loomulik, et ka meie maksame sinu eest. Võta, mida sa tahad,“ seletasin ja ta keeras armsalt oma blondi pea minu poole.

„Tegelikult ei maksa ka meie, sest meie jaoks on siin kõik tasuta,“ lisas Valli, kes lihtsalt oli juba sellise ausa loomuga ega suutnud tõde varjata.

„Kuidas,“ imestas Lija ja isegi tema punaste raamidega prillide klaasid tundusid sellest suuremaks minevat. „Kas politseiamet maksab kõik kinni?“

Puhkesin kõva häälega naerma.

„Politseisse ei puutu asi üldse. Siin on kõik Synne oma ja tema tasub arved kohvikule.“

„Terve maja kuulub ju Synnele.“ Valli ei suutnud jälle vait olla, vaid otsustas taas uue sõbranna ees aus olla.

„Ei, see pole võimalik. Nii suur maja ja... Pole võimalik...“ Lija raputas pead. Selles oli ta veendunud kogu selle aja, kuni me tornis elasime.

Ööseks läksid Valli ja Priit oma korterisse, Lija ja mina jäime minu omasse ja ajasime poole ööni juttu. Lija oli hea ja väga südamlik. Iseloomult meenutas ta üsna paljuski Synnet. Rääkisime igasugustest asjadest ja viimaks läksime magama. Jätsin magamistoa Lijale ja ise heitsin diivanile teises toas. Olin ka enne sedasi võõra naisega siin olnud, aga ma jäin alati truuks oma kallimale.

Enne uinumist kuulsin, kuidas Lija kellelegi helistas. Arvatavasti jagas ta tütrega muljeid.

Hommikul käisin pesemas ja tellisin kohvi ja natukene näkitsemist. Ka Lija jaoks võtsin üht-teist, sest ta magas alles. Varsti ta aga tuli ja läks duši alla ennast sättima, nagu ta ütles. Kohvi juues vaatasime aknast välja ja naine imetles sealt avanevat vapustavat vaadet linnale.

„Siin on huvitav, aga pidevalt ma selles korteris elada ei tahaks,“ tunnistas Lija.

„Seda on mulle ka enne öeldud. Ka mina ise ei tahaks siin alaliselt elada, mulle meeldib maal,“ sõnasin. „Usu mind, terve see maja kuulub Synnele.“

„Kas ta on nii rikas?“ kahtles Lija.

„Jah, ta on rikkam, kui sa arvad,“ vastasin.

„Aeg on hetk, mis läheb aina edasi ja mida ei saa enam kunagi tagasi kerida. Nagu see lind, kes seal lendab. Me ei näe enam seda hetke kunagi, kuidas seesama lind sealt sedamoodi lendab just samal kõrgusel ja sama teed. Iga hetk on erinev ja kordumatu. Lugesin seda ühest raamatust,“ filosofeeris ta tugitooli istudes ja jalgu välja sirutades. „Millal me Synnet vaatama läheme?“

„Praegu on veel vara. Ootame veel natukene,“ vastasin ja kallasin endale kannust uue tassi kohvi.

„Ma töötan raamatukogus. Paljud lugejad küsivad minult ühe ja teise raamatu kohta midagi, aga alati ei oska ma neile vastata. Ma olen küll palju lugenud, aga ega ma kõike ju ka tea. Siis vaatavad nad mind etteheitvalt, nagu peaks ma suutma terve raamatukogu läbi lugeda, aga mul on seal ju tööd vaja teha.“

„Jah,“ olin temaga nõus, „Priit rääkis ka, et vahel, kui ta on oma lugejatega kohtumas käinud, siis küsivad need ühe või teise teksti kohta, aga ega ta enam ju kõike rida-realt mäleta. Ta naeris ja ütles, et peab oma raamatuid hakkama uuesti üle lugema, sest tal on neid juba omajagu.“

Lija naeris.

„Kas ta ikka kirjutab?“ küsis ta ja vaatas mulle kelmikalt otsa. Üldse olidki Lija silmad kogu aeg naerused. Ta võis küll tõsine olla, aga silmad naersid ikka. Selliseid inimesi kohtab harva. Enamasti on nad tõsised ja silmad on kurjad. Mõtlesin tahtmatult Linda peale. Ta võis olla hea südamega naine ja igati abivalmis, aga...

„Kirjutab ikka. Mina ei tea, millal ta seda teeb, aga ta ütles mulle, et tal pidi jälle üks raamat varsti tulema,“ vastasin ja tahtsin Lijale veel kohvi pakkuda, aga naine tõrjus selle tagasi.

„Mulle aitab kohvist, aga see on tore, kui ta ikka kirjutab,“ leidis Lija ja vaatas uuesti aknast välja.

Egle tuli meile külla. Lasin noore naise sisse ja pakkusin ka temale kohvi. Ta elas ikka selles korteris, mille Synne talle ja Ainile andnud oli, sest ei tahtnud tagasi minna oma vanemate juurde, kes samuti kusagil Tallinnas elasid. Rääkisime temaga ja noor naine küsis, kas ka tema tohib tulla Synnet vaatama.

„Muidugi tule. Synnel oleks väga hea meel sind näha,“ olin kindel.

„Ma siis tulen. Helista mulle, kui te minema hakkate. Ma käin kontorist läbi. Miks Agnes ikka linna ei tule? Ta teeb küll kõik Synne asjad ära ja saadab siia, aga ta võiks ikkagi linna tulla,“ tahtis Egle veel teada.

„Ma ei tea,“ tunnistasin ausalt. „Küllap on tal omad põhjused.“

Lauris helistas.

„Paps, Sylvia tõi mulle mobiili ja ID-kaardi tagasi. Ta mulises veel tükk aega suurest armastusest minu vastu ja küsis, kas sina ei tahaks teda natukene toetada, aga ma... Mulle tundus, et Sylvia oli nagu mingi aine mõju all. See polnud narkootikum ega alkohol, aga ta oli kuidagi kummaline. Vahepeal läks ta oma jutuga päris sassi ja siis oli jälle päris adekvaatne. Ma tõesti ei tea. Autoga suutis ta sirgelt ja korralikult sõita. Ma olen sellist asja enne ka tema juures märganud,“ rääkis poiss.

Ma viipasin Eglele, kes välja läks, ja laususin pojale:

„Võta asja rahulikult. Katsu oma eluga edasi minna. Ehk õnnestub sul Epuga ära leppida. Oled ikkagi Agne-Mari isa ja... Proovi poiss. Ole tubli.“ Lõpetasin kõne.

Varsti tulid Valli ja Priit. Nad kutsusid meid kohvikusse, aga meil mõlemal oli kõht juba täis.

„Klaasikese mahla võib vast ikka võtta,“ arvasin ja me läksime.

Kuna aega veel oli, käisime vanalinnas Madise näitust vaatamas ja see oli tõesti ilus. Helistasin talle ja kiitsin:

„Võrratu. Sa oled tõepoolest suurepärane meister.“

„Aitäh, Hinno,“ tänas ta. Huvitav, seekord ta mind vanaks vurleks ei kutsunudki, arutlesin endamisi kohvikust välja minnes. Istusime autosse ja sõitsime haigla juurde. Egle oli ostnud suure kimbu ilusaid punaseid roose ja nii me siis läksime.

Synnel oli väga hea meel meid jälle näha. Istusime ja lobisesime temaga. Korraga helistas mulle Rita:

„Tead, onu Hinno, millega Oliver on hakkama saanud?“

„Kas midagi on jälle konnatiigis?“ küsisin ehmudes.

„Mis konnatiik?“ uuris ka Valli, aga Synne naeris. Tal oli lõbus ja see oli tore. Meil kahjuks nii lõbus polnud.

„Ei, seekord mitte. Tema ja ta Bret tõid kusagilt hunniku kive ja ladusid sellest valmis suitsuahju. Nüüd tahavad nad teada, kas võivad seal hakata liha suitsutama. Nad käisid Katrini ja Arturi käest lambaliha küsimas ja said ka. Artur tuli õpetama, kuidas liha suitsutada. Ahjul pole väga vigagi, ainult tossab hirmsasti,“ rääkis Rita. „Lauris on ka neil abis. Kui tuppa tulevad on selline lehk taga, et poe peitu.“

„No siis pole midagi hullu.“ Ma ohkasin rahunedes. „Las mässavad, kui tahavad. Kuhu nad selle suitsuahju tegid?“

„Meie välipeldiku kõrvale,“ tähendas Rita.

„KUHU?“ Ma ei uskunud oma kõrvu. Oleks võinud teha kuhu tahes, aga nemad valisid just selle koha.

Rita kordas ja lisas:

„Väljas ei saa enam üldse kempsus käia, sest see on maast laeni suitsu täis. Võid maha surra, aga ust just lahti jätta ka ei taha.“

„Kurat,“ vandusin. „Leidsid ka koha. Hea küll. Ma tulen koju ja vaatan siis.“

Lõpetasin kõne ja rääkisin ka teistele, millega poisid olid hakkama saanud. Synne pani laginal naerma, aga Valli muutus tõsiseks. Priit oli ka natukene murelik, aga Lija ja Egle üksnes muigasid.

Kallistasime kõik ettevaatlikult Synnet ja lahkusime. Viisime Egle tagasi torni, ise võtsime suuna Märjamaale.