Читать книгу Minu Reykjavík. Kõik on kaasas - Tui Hirv - Страница 6

Kui te arvate, et ma ise läksin Islandile seiklusi otsima, on teil harukordne kujutlusvõime. Ma ei ole küll veel lõpuni aru saanud, kuidas see nii läks, aga asjade käik oli tegelikult palju lihtsam ja allus täielikult loodusseadustele. On ammu selgunud, et ükskõik kui peente strateegiatega ka ei üritataks Eesti kultuuri majandada ja eksportida, ikkagi on kõige minevam ekspordiartikkel eesti naised. Kui nad juhtuvad olema kultuuriinimesed, kolib koos nendega välismaale ka kultuur.

Teine ekspordiartikkel, mida avalikkus endale natuke uhkemini teadvustab, on kõrgharidus. Ei ole ülikooli, kes ei taoks endale vastu rinda oma rahvusvahelisuse statistikaga. Külalisõppejõud, vahetusüliõpilased, kraadijärgsed programmid, stipendiumid, kultuskõrgkoolid kultuslinnades... Kui kerkib esile mõni kõlav nimi, on välismaa asjahuvilistel kohe põhjust tulla uurima ja osa saama, kus selliseid geeniusi kasvatatakse. Venemaa oleks muidugi eriti põnev, aga see on natuke ekstreemne. Targem on natuke Baltimaade peal harjutada. Need on selline väike nunnu eel-Venemaa. Kuid ka välistudeng, kellele Läänemeri esialgu põlvini on, ei jaksa neid nunnu eel-Venemaa väikeseid malbeid ekstreemsusi lõputult uudistada. Nendega harjub, need hakkavad väsitama, ja siis tuleb koduigatsus.

Kui ma nüüd ütlen, et minu islandlasest elukaaslase doktorikraad heliloomingus on Eesti muusika- ja teatriakadeemiast, siis te panete pildi kokku küll. Islandi õppelaenuga oli idabloki maal esialgu, 2007. aastal, päris hea laiata. Aasta pärast seda, kui Páll Eestisse laekus, keeras seltskond uljaid valgekraesid aga saareriigi panganduse pea peale ja Islandi krooni ostujõud kukkus euroalal kaks korda. Enam nii tore ei olnud. Meedia maalis olukorda Islandil mõnuga paksudes värvides, ning eestlased hakkasid Pállile kaastunnet avaldama. Tal oli piinlik selgitada, et elukvaliteedi vahe kahes riigis on nii suur, et kõige mustematel aegadel elasid islandlased samamoodi kui eestlased kõige parematel. Tõsi, enamik Islandi kinnisvaraomanikke ei saa kunagi oma eluasemelaenu makstud ning pensionifondid ja ülejäänud sotsiaalsüsteem said majanduskriisis tugevasti kõrvetada. Aga lihtne argipäev kättesaadava avaliku teenuse ning väikeste rõõmudega, mida inimesed endale endiselt lubasid, oli jätkuvalt lindgrenlikult päikeseline.

Kui aasta pärast panganduskrahhi, detsembris 2009 sündis meile poeg Eiríkur, oli erinevus Islandi eakaaslaste muretu igapäevaelu ning Eesti märgade küttepuude ja käruga läbimatu tänavapildi vahel nii üüratu, et koduigatsus andis selge suuna kätte. Nii lubaski Páll Ragnar, omadele Palli, kui me veel Nõmmel elasime: ükskord viskab viiking oma naisukese üle õla ja viib kodusaarele. Ta ütles seda üsna mitu korda. Ja targasti tegi. Mida aeg edasi, seda enam sain aru, et asjade kõige absurdsem käik – kolida kogu elamine polaarjoone äärde vulkaanilisele saarele keset Atlandi ookeani – oli tegelikult kõige loogilisem.

Palli harjutas mind Islandiga tasapisi. Esimest korda viis ta mind kodusaarele 2008. aasta suvel, kui olime alles mõned kuud koos olnud. See oli talle väga tähtis ja mina olin kohutavalt põnevil. Olin just läinud filharmoonia kammerkoori tööle ja reisisin tol aastal nii palju, et kohvrit ei tasunud silma alt ära pannagi. Kui me parasjagu reisil ei olnud, tegime kooriga Toompuiestee-äärses heleroheliseks võõbatud kasarmus proovi. Proovist tulin kell pool kolm raevukalt näljasena, laulmine on raske füüsiline töö. Palli ootas mind söögiga oma toonases korteris Olümpia hotelli ja välisministeeriumi vahel, vaatega pargile. Siis vedelesime õhtuni voodis ja enne loojangut läksime Magasini agulisse jalutama. Õhtud olid soojad. Ma tahtsin alati kõndida ringi mööda purskkaevu serva keskhaigla õue peal, ja siis Siselinna kalmistul ja puumajade ja sirelipõõsaste vahel. Augustis seadsime end sisse Nõmmele. Mina kippusin Tallinnast üle pika aja kodulinna (ärge naerge midagi, see on väga tõsine asi) ja ma olin kindel, et ka Pallil sujub Pääsküla raba ääres komponeerimine paremini kui keset linna.

Aga juulis oli Palli toonud mu esimest korda Islandile. Ma nägin, et mind siia oodatakse ja et mul saab siin rahulik ja tore olema. Mis mulle kohe alguses selgeks sai ja mida ma ka enne tulekut aimasin, oli see, et Island on väga jõuliste seisundite maa. Kuigi siin toimub palju, on seisundid vaata et magusamad kui millegi tegemine. Kui midagi tehakse, siis selleks, et oleks seisund. Juba siia lendamine on seisund. Mulle jääb alatiseks meelde, kuidas me Eiríkuga esimest korda Islandile lendasime – kui ma vanavanematele seitsmenda lapselapse näha tõin. See oli 2010. aasta suvel, Eiríkur oli asjalik ja reibas poiss, viis ja pool kuud vana. Icelandair oli nii lahke, et müüs meile lennuki istmerivis kaks äärmist kohta ja keskmise andis pealekauba. Nii pisikestele tavaliselt omaette kohta ei anta. Väike Eiríkur magas risti üle keskmise istme, mina lugesin Laxnessi, päike paistis otse raamatusse, jõin Icelandairi viisakat tummist kohvi ja vaatasin aknast alla Vatnajökulli liustiku serva ja musta liivase rannajoone peale, kust liustiku sulamise vesi merre nõrgub.

See kummaline tunne tuleb mulle Islandil vahel uuesti meelde, kuigi nüüd on vulkaanilisest maastikust saanud proovisaali tapeet, mitte lavakujundus, ja suviti käime külas hoopis Eestis.