Читать книгу Minu Reykjavík. Kõik on kaasas - Tui Hirv - Страница 7

uisud lähvad laeva peale õmblusmasin ei lähe laeva peale kastekann ei lähe laeva peale puust lennuk läheb laeva peale kudumisvardad lähvad laeva peale tikkimisraam ei lähe laeva peale balletisussid lähvad laeva peale jalgratas läheb laeva peale öökulliga kausid lähvad laeva peale jalastega kelk ei lähe laeva peale lambanahkne kasukas läheb laeva peale kummikud lähvad laeva peale Eiríku omad sinised number kakskümmend neli minu omad punased number kolmkümmend kaheksa klaveritool läheb laeva peale mähkimislaud ei lähe laeva peale...

Oma lubaduse meid Eiríkuga üle õla visata viis Palli täide 2013. aasta suvel. Juurdlesin terve juunikuu, mida oma maise vara iga viimase kui vidinaga ette võtta. Islandile minekuks olin ma kohvreid pakkinud selleks ajaks küll ja veel. Esimestel külaskäikudel läksid sinna need matkariided, mis mul olid. Järgmistel käikudel need matkariided, mis ma selleks ajaks Islandilt olin ostnud – palju paremad –, ja villased kampsunid, mis mulle oli kingitud. Kui sündis Eiríkur, ostsin talle Kaubamajast väikese rohelise kohvri. Mõnda aega me reisisime kahe kärutäie kohvrite ja lapsevankriga. Aga nüüd, kus me kolima hakkasime, oli kõik teisiti.

Olime välja uurinud, millistel tingimustel Islandi kaubalaevakompanii Eimskip (Aurulaev) majakraami oma pardale võtab. Saime teada, et kolida võib kas konteineri või euroalustega. Konteiner on nii suur nagu meie kaks tuba ja kogu meie kraam oleks mahtunud selle ühte nurka. Rakendasime kogu oma insener-tehnilist mõtlemist, et välja selgitada, mitu euroalust võtavad enda alla ühes tükis täispuidust raamatukapp, kirjutuslaud, kummut, kaks voodit, mis õnneks käivad juppideks, ja koorem igasugu muid asju, millest majapidamine koosneb. Ulatuslike mõõtmiste käigus selgus, et kolm, ja selgus ka, millise skeemi alusel tuleb kraam alustele paigutada. See oli kõik väga põnev, aga loodetavasti ma oma elus rohkem majakraami üle mere ei koli.

Viimaks sõitis reka minema. Roomas ohutulede plinkides sirelipõõsaste vahel, kogu meie senine elu kolme aluse peal, siniste lintidega kinni seotud. Asjad pidi autoga Hamburgi viidama ja seal Reykjavíki suunduva laeva peale ümber laaditama. Meie lendasime mõni päev hiljem lennukiga ees ära, üürisime endale korteri ja jäime ootama.

Eimskip ristles meie mööbliga Põhjamerel, meie aga panime seni oma Gamli Vesturbæri (Vana Läänelinna) kaptenimaja keldrikorterisse, kunagisse tisleritöökotta, hakkama kakskümmend viis liitrit valget värvi. Matimat ja õlisemat, lumemat ja luumat valget. Palli, tema bändi laulja Biggi ja Palli papa, kah Páll, aga Páll Ólafur pintseldasid seal mitu päeva jutti. Käisin neile sinna võileibu viimas. Võileibu saab nurga pealt Peetri poest (Pétursbúð). Kui ma poodi sisse läksin, kauples seal parasjagu kaks kaheksa-aastast tatikat endale kummikomme. Suurte prillidega müüjatar oli poistele õpetanud sellise mängu, et kui nad suudavad kirjeldada, milliseid komme nad tahavad (kaks tükki seda rohelise ja valgega, kolm musta konna…), kiiremini, kui tema käsi liigub, siis ta paneb kotti „kogemata“ rohkem komme, kui mündihunnik leti peal väärt on. Pikas mantlis vanahärrad seisid kannatlikult järjekorras ja vaatasid pealt. Maksin oma tomati, pesto, kana ja keedumunaga lapi leibade ning šokolaadipiima eest ja tüdruk – hetk hiljem teadsin juba, et ta nimi on Sigrún – tegi minuga kohe tutvust. Ütles, et ta töötab seal poes juba kuus aastat (ise kahekümneaastane) ja tunneb kõiki Gamli Vesturbæri inimesi. Pétursbúð olevat tegelikult roppkallis ja suured ostud tuleb teha tänava teises otsas Bónuse supermarketis, selles hoiupõrssaga logoga. Ega tema ei teadnud, et ka mina olen oma nigelale islandi keelele vaatamata Reykjavíkis vana kala ja tunnen Bónuse saras viimast kui riiulit. Mulle lihtsalt meeldivad väikesed poed.

Kõndisin võileibadega kaks maja edasi, värvilõhna järgi. Poisid kuulasid raadiost saadet „Aasta siis oli…“. Raadio on värvimistööde juures väga tähtis, olen ma aru saanud. Aasta siis oli 1994 ja raadioonu mängis sel puhul Björki lugu „Violently Happy“. 1994 oli Palli bändi Mausi (hääldatakse Möis) suur läbimurdeaasta. Edasi kuulsime salvestist koolinoorte vokaalinstrumentaalansamblite võistluselt, mille nad kinni panid. Biggi, kes on su-utsukene edev, kuulas hardas vaikuses, tilkuv pintsel käes, teismelist ennast auhinna vastuvõtmise kõnet pidamas. Võidulugu mängiti ka natuke ja mina rokkisin ajalehtede otsas. Biggi oli meelitatud – mina olin Mausi-poiste naistest ainus, kes ansamblit elavas esituses näinud ei olnud. Seniajani polnud Biggil täit selgust, kas ma ikka suudan nende elutööd vääriliselt hinnata. Teiste Mausi-poiste tüdrukud olid olnud gruupid, aga 1994. aastal lõpetasin mina Nõmme lastemuusikakoolis klaveri erialal kiituskirjaga neljandat klassi ja oskasin Islandi kaardi pealt leida ainult seetõttu, et vanaema oli kinkinud mulle jõuluks atlase.

Kuni korteris värv alles kuivas ja mööbel polnud veel saabunud, elasime Palli vanemate juures, nagu ka varem, kui alles külas käisime. Palli vanemad, ema Lilja ja isa Páll Ólafur ehk meile mamma og pabbi ning Eiríkule amma og afi elavad meie kodust veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel Vesturbæri kõige uuemas osas. Nad kolisid sinna üsna hiljuti, kui neljast lapsest kolm olid iseseisvat elu alustanud ning kahekorruselise maja ülemine korrus koos väljaehitatud pööninguga Norðurmýri linnajaos suureks oli jäänud.

Linna südames üles kasvanud mammale on nende praegune elukoht jalgpallistaadioni ääres kogu elutegevusest kohutavalt kaugel. Ta mäletab, kuidas käis teismelisena last hoidmas Ásvallagatal, mis on kohe südalinna piiri taga, ja juba see oli, nagu sõidaks maale. Vanema Reykjavíki distantsid on imetillukesed ja inimeste elu käib suuresti mõnel ruutkilomeetril. Kesklinnast mõni kilomeeter sisemaa poole on veel paar stiilset modernistlikku kvartalit, aga siis toimub otsekui plahvatus. Künkad ja järvekaldad, kus veel paarkümmend aastat tagasi käidi suusatamas ja kalal, on ilma erilise arengukavata tihedalt täis ehitatud ökonoomseid, moodsaid, arhitektuurilt küllaltki ebahuvitavaid elu- ja ärihooneid.

Reykjavíkil on mitu eeslinna, mis kõik kokku moodustavad pealinnaala – Höfuðborgarsvæði. Seal elab enamik saare elanikest. Eeslinnade nimed on Kópavogur, Hafnarfjörður, Garðabær, Seltjarnarnes ja Mosfellsbær. Mõned eeslinnad on suuremad ja iseseisvamad, teised väiksemad satelliitlinnad ja toimivad pigem magalana. Mõnes elatakse suurlinna-, mõnes väikelinnaelu.

Nagu öeldud, elasime Eestist külas käies alati mamma ja papa juures. Mõni külaskäik kestis tšehhovlikud kaks kuud. Seal käib koos ka kogu ülejäänud pere – Palli kaks venda ning õde peredega. Praegu, 2015. aastal on mammal ja papal lapselapsi kaheksa ning kokku teeb see kaheksateist pereliiget. Kui mamma ja papa juurde minna, kostab sageli juba ukselt kellegi naerulaginat ja terve esik on saapaid täis. Kõik on üksteise tegemistega hästi kursis, oskavad kaasa rääkida ja nõu anda. Palli ja tema vennad-õed on sündinud pika vahega, nii et õde Þóra (Thora) Margrét ja vend Bergur on tõesti vanemad ning nende lapsedki on juba teismelised. Noorem vend Bjarni Þór on enam-vähem minuvanune ning tema tütar sündis viis päeva enne Eiríkut. Eiríkule mamma ja papa juures meeldib. Mamma käib tal vahel lasteaias vastas ning jagab temaga oma aukartustäratavat multifilmide videoteeki ja pulgajäätisevarusid suurest hõbedasest sügavkülmikust.

Aeg Aurulaeva saabumiseni sai kenasti sisustatud korteri värvimise, värvi kuivamise, maalriteibi ukse- ja aknapiitade ümbert lahtikäristamise ja värviplekkide mahalahustamisega. Pärast kõike seda tundsin ennast täiesti pädevana asutama remondijärgse koristamise firmat. Papa oli andnud mulle lahkesti pudeli tärpentini ja mamma lõiganud kaltsudeks punaseruudulisest roosaruuduliseks pestud retrolaudlina seitsmekümnendatest. Palli ja Eiríkur ajasid seni asju. Pangas, kus oli mängunurk. Kaubasadama tollilaos, kus oli mängunurk. Kui pool aastat hiljem tuli Linnaidee töörühmaga Reykjavíki kodanikuaktivist Madle Lippus, oli tal esimese päeva lõpuks tehtud kaks avastust. Esiteks: linnavalitsuse teenindusbüroos on mängunurk. Teiseks: nende küsimustega, mida Tallinnas lahendavad asumiseltside aktivistid, tegeleb Reykjavíkis linnavalitsus.

Kui tolliga olid asjad joonde aetud, sõitis Eimskipi veoauto täpselt Palli sünnipäeval meile maja ette. Sõbrad Biggi ja Jóndi tulid appi ning loetud hetked hiljem oli kogu meie maine vara ilusti keset elutoa põrandat. Siis lendas peale õde Þóra kuuskandiga, aitas voodid kokku kruvida ja öö magasime juba uues kodus Laine tänavas, Ránargatal.

Kõik jõudis kohale. Mitte midagi ei lennanud üle parda. Mitte midagi ei läinud katki. Isegi Iittala veiniklaasid olid terved – lamasid köögirätikuisse mähituina kõrvuti kummutisahtlis nagu liblikanukud. Kui saime lõpuks mahti jalgrattad mullikilest lahti pakkida ja uuesti juppidest kokku panna, tuli välja, et minu rattal on tagumine porilaud kõver, aga oleks ka olnud palju nõuda, et ta sirge oleks. Hää, et niigi läits. Kohviveski olime kah Nõmmele unustanud, selle tõi Palli kaasa, kui jaanuaris Tallinnas doktoriväitekirja kaitsmas käis.

Islandi kõige tähtsam element on vesi. Seda on siin igasugusel kujul, igasuguse temperatuuri ja igasuguse keemilise koostisega. Ookean, liustikud, kuumaveeallikad. Minusugusele veeloomale on Reykjavík paradiis. Ma armastan sooja vett ja mind ahistab, kui sellega peab säästlik olema. Ma olen täiesti suuteline käima hommikul vannis, õhtul vannis ja vahepeal ujulas, kus basseinivee temperatuur on +32°C ja soojaveetünnid +38–40°C. Vahel pesen vannis kampsuneid, vahetan viis korda loputusvett ja mõtlen, et Nõmmel oleks selle aja peale boiler tühjaks saanud. Kui mina nõusid pesen, siis ujub kogu köök. Pesumasin undab, nagu tahab, vanasti käskis vanaema alati arvesse võtta, mis päev on ja mis kell on ja mis elekter parasjagu maksab. Eks ta midagi ikka maksab, aga islandlane seda suurte kulutuste hulka ei loe, kõige muuga võrreldes on ta odav. Ka elekter tuleb veest – enamik elektrist, mida islandlased tarbivad, on mäestikujõgede ülepaisutamise teel saavutatud hüdroenergia. Soe vesi tuleb maa seest puhta muidu. Sellega köetakse soojaks valdav osa maju, kusjuures maksta tuleb ainult majani toimetamise eest. Kõige toredam, mis nii suure koguse sooja veega ette võtta saab, on täita sellega väliujulaid.

Meie linnaosa ujula nimi on Vesturbæjarlaug – Läänelinna ujula, aastast 1961. Sinna viis Palli mu 2008. aasta suvel peaaegu et otse lennujaamast. Ujulad on islandlastele väga olulised. Nad on peamine kohtumispaik igat sorti linnarahvale. Palli on siin mulle tutvustanud lugematuid kultuuritegelasi ja varahommikuti kohtuvad soojaveetünnides samad seltskonnad vanamehi juba aastakümneid. Riietusruumis patseerivad MTV muusikavideotest omandatud kõnnakuga, sirgendatud juuste, roosade varbaküünte ja tätoveeringutega vast tärganud amatsoonid oma Ibiza-ujukatega teel põhikooli viimase klassi ujumistundi. Aga nende nimed, mida kuuleb, kui nad üksteist heleda häälega hõikavad, on Helga, Ragnhildur, Hildigunnur, Freyja, Sigriður ja midagi muud arhailist.

Pensionärid seisavad kaelast saati vees, paksust kummist vana kooli mütsid peas, instruktor vehib mustas fliisdressis kaldal ja kaasaskantavast magnetofonist (mõnel pool kutsutakse sellist atribuuti sangaks) kostab kohalik Uno Loop ja Heli Lääts. Vanem seltskond on siin üldse hästi hoitud – nooruslikult riides, kaasas kõige peenem kosmeetika, päevitunud ja seljad sirged. On näha, et neil jäi nõukogude aeg vahele.

Väliujulas käiakse iga ilmaga. Üsna mõnus on istuda keset talve soojas lastebasseinis, vaadata, kuidas laternapostid tuule käes tudisevad ja päike plangu taga looja läheb.

Ülemöödunud talvel oli siseriietusruum remondis ja riietuda tuli väligarderoobis. Väligarderoob oli nagu külaujulas: tsementpõrand, ja nagid riiete riputamiseks. Tegelikult ei olnud ta lausa lageda taeva all. Seinad olid betoonisarnaseks töödeldud küprokist, katus kurrutatud pleksiklaasist, nagu võiks olla kasvuhoonel või bussipeatuse paviljonil. Dušivee temperatuuri reguleerida ei saanud, keerad toru küljes käepidet nagu aiavoolikul. Pesta ja riietuda oli külm, aga väljas oli selle eest palju sooja vett. Subarktikas peab kõigeks valmis olema.

Vesi on läbiv teema ka meie kandi tänavanimedes, vähe sellest, et meri ja laevad tänava otsast kätte paistavad. See on kaptenite kvartal ja ka meie tänava nimes – Ránargata – tähendab rán mingit sorti lainet. Neil on laine kohta palju nimetusi. Paralleeltänavad on Öldugata ja Bárugata, need on ka Laine tänavad. Mõni on kerge virve või värelus ja teine suurem murdlaine, mina neil veel vahet ei tee. Ristuvad tänavad on Mere tänav Ægisgata ja Styrimannastigur ehk Tüürimehe põik. Meie maja on kollane ja neljakorruseline, õigupoolest kaks täiskorrust, kelder ja pööning. Vanasti elas majas kaks peret, mansard- ja soklikorrusel asusid majapidamisruumid. Enne kui õpiti kuuma vett allikast torudesse ajama, köeti siin ka linnamaju söega. Nüüd pole seda tarvis, söekeldrid jäid üle ja ehitati elamispindadeks. Meie maja soklikorrusel olidki söekelder, pesuköök, õmblustöökoja kontor ning tisleritöökoda. Meile sai sellest kaks tuba, väike köök ja vannituba, aknad on maapinnaga tasa. Ruutmeetreid pole palju, aga mulle tundub siin kaunis avar. Ega meil pole palju kola ka. Ühtlasi sai selgeks, et oma kodu on see, kus tohib uksepiida peale raamatuseljaga kriipse tõmmata. Eiríkur oli vahepeal meetri täis kasvanud.