Читать книгу Minu Maailmameri - Uku Randmaa - Страница 14

Ilm paranes veidi, nii et hommikul asusin taas teele. Tuul puhus kord ühest suunast, siis jälle keeras kõrvale, kuni lõpuks joonistus minu kurss kaardile eriti kõvera banaani kujulisena. Öösel vaatasin, kuhu tuul mind kannab, ja otsisin kaljude vahelt tee sisevetesse. Maabusin sellises kohas, kus Eesti lipu all seilajad varem pole tõenäoliselt käinud, kui just mitte Kihnu Jõnn purjus peaga. Väike Norra sadam nimega Nygaard. Kell on tund pärast südaööd. Kuu kumab taevas nagu lummutis.

Hommikul tegin tiiru kaldal väikeses külas, kus parasjagu toimus laste jalgpalliturniir. Põhjamaiselt kalbed isademad tõid kaasa oma adopteeritud võsukesed, laitmatult ülesmukitud mustanahalised lapsed. Heaoluühiskonna probleem, et järelkasvu tuuakse mujalt sisse.

Peagi ronisin jahile ja andsin otsad^[1.]. Saarte vahel olid nagu merepäevad, vee peal liikus kõiksugu sõidukeid. Kui Eestis sõidetakse kuskile sööma autoga, siis siin paadiga. Pargitakse paat restorani parklasse ja mõnuletakse terrassil juttu ajades.

Fjordide vahel sõites märkasin eemal hullamas kolme pisikest kummipaati. Lähemale jõudes selgus, et nendega ajasid üksteist taga umbes kümneaastased poisikesed. Tüdrukud sõitsid veidi kaugemal vesijalgratastega. Nii nad õpivadki lapsest peale merd tundma ja armastama!