Читать книгу Minu Maailmameri - Uku Randmaa - Страница 8

PÕHJA POOLE,
KOOLIATLASE
ABIGA

Nimetan oma esimese retke „Viikingite jälgedes”, sest plaanin kasutada sama rada, mispidi nemad iidsetel aegadel Põhjamaadelt Islandile jõudsid. Ümbermaailmareisile võiks Eestist minna ka hulga lühemat-lihtsamat teed. Ent mu reisi peamine eesmärk ei ole ju teha maailmale tiiru peale võimalikult kiiresti. Tahan vaadata ja mõtelda, tunda ja tunnetada, saada rikkamaks kogemuste ja tarkuse poolest. Ühesõnaga – elada.

6. juuni 2010: Teele!

Seisan oma purjeka ahtris. Üksinda. Käes pudel head 12aastast viskit. Vaatan kaugeneva Tallinna kilukarbisiluetti ja hoian tagasi peale tungivat tundetulva. Ennast kogudes nööbin viski lahti ja valan tubli sortsu märjukest ahtri taha Neptunile. Valjusti mõeldes: hea Neptuni-härra, palun anna mulle head ilma ja selget mõistust, et saaksin kunagi tagasi tulla oma armsate laste juurde.

Pisar vajub vägisi silma. Ah, mis sellest! Siin, purjekal, ei pea ma ennast kellelegi teisele näitama. Ainult iseendale. Võtan punnsuutäie viskit. Hea jook! Tuline jutt lööb üle kere laiali. Ega see varasuvine meri veel konti mööda ole!

Nii algab mu ümbermaailmareis. Kus ja kunas see lõpeb? Kes kurat seda teab... Vana-Kreeka müüt räägib, et kui jumalad lõid inimese, siis üks nendest andis inimestele võime tulevikku mitte ette näha, et nad oleksid õnnelikud.

Ettevalmistus ümbermaailmareisiks? Seda õieti polnudki. Lihtsalt rebisin ennast lahti igapäevakohustustest, et astuda pikk samm teadmatuse suunas. Olen lugenud autoriteetsete purjetajate raamatuist, kuidas nemad valmistusid. Aastaid! Piltlikult öeldes alustasid purjeka projekteerimisest ja metsast emapuu otsimisest.

Mina seevastu läksin enne reisile asumist poodi ning ostsin tuhande krooni eest konserve ja ploki õlut. Rohkem ei viitsinud tassida.

Mu purjetamisoskused on ausalt öeldes üsna pisikesed. Varem olen pikki mereretki teinud ainult suurel raudlaeval töötades, aga purjetades ei ole ma siiani Läänemerest välja saanud.

Ma ei ole ka suur internetis surfaja, et nõnda sõidu ettevalmistamiseks infot koguda. Tahan ise maailma avastada! Suurim ettevalmistus oli elektrooniliste kaartide tellimine jahi GPS-süsteemi jaoks.

...Vaatan üksisilmi kallast, kus muutuvad üha tillemaks kaks täpikest, kes on mu südamele kallid. Need on mu kaks last, Merili ja Rasmus, kes tulid mind jahtklubisse saatma. Kallistasime, tegime mõned fotod ja lükkasingi purjekamootorile käigu sisse, et kiil madalast sadamamudast lahti rebida. Just selline lahkumine, nagu ma soovisin: ei mingit pingutatud pidulikkust ega hardaid sõnu. Lihtsalt minek.

Paar päeva enne teeleasumist sain kuskilt puuslaki. Kurk haige, nohu... Täna hommikul hakkas ka jalg heast peast valutama. Viimane aeg uttu tõmmata! Küll meri klaarib. Muidu saavad mind kätte kõiksugu vanainimeste haigused.

7. juuni: Kass, kes kõnnib omapead.

Ärkasin öösel kella poole nelja ajal, sest tundsin purjeka käitumises muutust. Ummiklaine pani jahi külgsuunas nii kõikuma, et mõtlesin juba tormi peale. Tegelikult puhus vaid hommikune õrn tuuleõhk. Tänu varasele ärkamisele sain nautida päikesetõusu. Oh, need valged ööd, kus Koit ulatab Hämarikule käe...

Tuul kord tugevneb, kord vaikib, nii et tegevust mul jätkub – ikka ja jälle tuleb purjeid sättida. Vabal hetkel istun ahtrisse, imetlen lainete tantsu ja lasen mõtetel rännata. Miks ma üksinda purjetan? Mulle meeldib. Olen nagu kass, kes kõnnib omapead. Jah, vahel on küll igav. Aga ka suure seltskonnaga on mõnikord igav. Igatahes on parem sõita üksi kui koos seltskonnaga, kes üle viskab. Pealegi – keda mul olnukski kaasa võtta? Lastel on omad tegemised, koolid ja tööd ja sõbrad. Miks ma peaksin kulutama nende elu oma unistuse täitmisele?

Alles kodust eemaldudes tunnen tõeliselt, kui tähtsad on lähedased. Kallikesed hoiavad mu meeled enda juures. Igatsuseuss närib sees. Ja täna on alles mu reisi teine päev! Mida ma siis peale hakkan, kui olen kuu aega kodust eemal olnud? Ah, eks näis. Tunded ja mõtted võivad ju muutuda iga hetkega. Nagu merigi. Meri minus eneses.

16. juuni: Aitäh algklassiatlasele!

GPSi ekraanile ilmus veateade. Kurat! Õnneks on mul sülearvutis tagavarakaardid. Navigeerimine on nüüd palju ebamugavam, kuna seisan roolis üleval purjeka tekil, aga iga kursimuutuse ja kontrollimise pärast pean jooksma alla kajutisse sülearvuti juurde. Arvutit ei saa ka laevatekile tuua: soolase vee pritsmed hävitaksid tundliku elektroonika kiirelt. Niisiis saavad mu jalalihased korraliku trenni: peenemate rehkendamiste jaoks tuleb joosta üles-alla nagu uruhiir. Sadamasse sisse minnes lippasin edasi-tagasi iga poole minuti tagant, merel rahulikes oludes ehk iga poole tunni järel.

Olen märganud, et kui ma automaatrooli välja lülitan ja ise roolis olen, siis kuuletub jaht paremini. Nagu elusolend – tahab suhtlemist, pai ja meelitamist. Muidu tuleb jonn sisse nagu väikesel lapsel.

Lõpetasin just ümbermaailmapurjetaja Francis Chichesteri raamatu „Mere ja taeva üksilduses”. Olen seda lugenud mitu korda, aga ikka avastan sealt midagi uut. Tema tegi oma sõidu mõned aastad pärast minu sündi. Samuti ihuüksinda. Puust jahiga, mis oli pidevalt märg, ja kuigi ahi aina küdes, ei saanud kajutit iialgi soojaks. Päevas mässas ta purjedega keskmiselt kuus tundi. Müts maha sellise raudse mehe ees! Ja mind siin häirib katkine GPS...

Ent arvutis on paraku sellised merekaardid, kus ei ole kirjas ühtegi sadamanime ega muud märki maapealse elu kohta. Näiteks eile möödusin Rootsile kuuluvast Ölandi saarest. Nägin arvutikaardi peal küll sadamaid, aga ei teadnud, milline neist on saare pealinn. Küll ma alles nuputasin! Lõpuks leidsin vastuse oma poja algklassiatlasest, mille olin igaks juhuks kaasa krabanud. Naljanumber! Aga ega ma ei kahetse, et ettevalmistus on napp. Kui lähed avastusretkele, siis ei saa kõike ette-taha valmis nämmutada.

17. juuni: Külaskäik jahi sünnikoju.

Peatusin Saksamaal Greifswaldi linnas, mis on mu Temptationi sünnikodu: just siin asub Hanse tehas, kus ta valmistati.

Minu purjeka ingliskeelsel nimel on palju erinevaid eestikeelseid tähendusi: Temptation võib olla kirg, kiusatus, soov, unelm, püüdlus, tahe, katsumus. Niisugune on ka mu ümbermaailmareis: kord on see kiusatus, siis jälle katsumus.

Mul on olnud kolm kirge, kolm Temptationi. Temptation I oli 31 jala pikkune võidusõidujaht. Kui ma selle ostsin, kandis see juba nime Temptation, mille tegin veidi lühemaks: Temper. Leidsin meeskonna, kellega võistlesime kolmapäevastel regattidel väikeste karikate peale. Olime enda arvates kõvad purjetajad.

See oli vahva aeg, mil sain palju purjetamiskogemusi, kuid kolme-nelja aastaga ammendas Eesti konnatiigis sõitmine ennast täielikult. Samuti jäi jaht minu ambitsioonide jaoks vanaks ja väikeseks. Otsustasin Temperi müüa, aga Temptationi nimi jäi mulle südamesse.

Temptation II oli puhas emotsionaalne ost oma soovide ja võimaluste testimiseks. Läksin sõbrale appi Saksamaale Hanse tehasesse purjekat ostma ja kuna ma seal juba olin, siis... leidsin endalegi uue purjeka.

Paraku sobis mu 40jalane Temptation II küll kodulombis seilamiseks, aga mitte kaugsõitudeks. Koos temaga purjetades hakkasin mõistma, mida ma tegelikult tahan. Jah, muidugi saab jahile ka tagantjärele ise lisada igasugust varustust, ent usun, et tehases paigaldatakse varustus professionaalsemalt. Aasta pärast ostmist leidsin purjekale uue, väärilise omaniku.

Temptation III on minu unistuste jaht. Tellisin temakese Saksamaalt, samast Hanse tehasest. Ta on suurem ja seksikam kui eelmine jaht, kõrge vööri ja laia ahtriga, nagu ühel ilusal purjekal peab olema. Meremeeste jaoks on purjekas naissoost. Purjekat võrreldakse emaga – vanasti pandi neile ju ka emapuu – või siis parima sõbrannaga. Mitte kallimaga, vaid just sõbrannaga.

Mida suurem purjekas, seda kindlam ta on merel. Minu 43jalane Temptation III on meetermõõdustikku ümber arvestades pisut üle 13 meetri pikk ja kõige laiemast kohast ligi 3,5 meetrit lai. Läbi lainete läheb ta tunduvalt pehmemalt kui mu eelmine jaht, mis oli meetri jagu lühem. Suurem jaht on arvestatud ka suuremate purjede jaoks, mis omakorda lubavad paremat kiirust. Mastitipp küünib veeliinist 21,5 meetri kõrgusele.

Minu jaoks on oluline, et jahi kere oleks jäik – selline jaht on vee peal kuulekam ja turvalisem. Temptation III kere ongi valmistatud ülitugevast epoksüplastist. Jahi tellimisest kuni valmimiseni kulus üheksa kuud. Tavavarustusega maksnuks mu Temptation III (Hanse 430 tüüpi jaht) umbes kolm miljonit Eesti krooni (191 000 eurot) pluss käibemaks. Ent mina soovisin pikkadeks ookeaniretkedeks sobivat sõidukit, millega oleks võimalikult lihtne üksinda hakkama saada, seega pidin tellima hulga lisavarustust. Nõnda kujunes purjeka lõplikuks hinnaks viis miljonit Eesti krooni (umbes 320 000 eurot). Kuna ostsin purjeka oma firmale, siis ei olnud vaja lisaks veel kaht miljonit käibemaksukrooni taskust välja anda. Sellegipoolest on Temptation III minu elu kalleim ost. Ma olin tõesti õnnelik oma jahti tellides, oodates, kätte saades ja esimesi matku tehes. Rõõm ja kogemuste omandamine käsikäes! Testisin enda ja jahi võimeid, sõites mööda Eesti ja Soome saari.

Ambitsioonid üha kasvasid. Tundsin, et aeg on küps tiibu sirutada. Linnupoeg peab pesast välja lendama... aga kas tiivad kannavad? Kas tõesti vean välja ümberilmareisi, üksinda?

Nii otsustangi endale püstitada vaimse proovikivi: kui suudan jõuda Taani põhjatippu Skageni sadamani, siis järelikult olen võimeline purjetama ka Islandile.

Juunikuisel Läänemerel seilamine on seni olnud puhas mõnu: väikesed lained, mõnusad briisid, parajad päevadistantsid ühest sadamast teise. Suurim takistus ongi seni olnud GPSi purunemine, ent siin, Temptationi sünnilinnas, saan selle vastu tõhusat abi. Töömehed vahetavad GPSi uue vastu ja aparaadile tuleb taas pilt ette. Kaardid avanevad nagu unenäos. Ja kogu see jama läheb garantiiremondi alla. Halleluuja!