Читать книгу Tagasi Eestisse! - Urmas Vadi - Страница 4

John püüdis esmalt kindlaks teha, mis liiki ahvidega täpsemalt on tegu. Selleks lappas ta kodus läbi kõik ENE-d ja pani arvutis “Ahvide planeedi” alla tõmbama. Ehk on nad kuidagi sealt tema ajju saanud? Töö juures leidis ta hea saidi ahvipiltidega. John tegi ette veidi kannatajaliku ja tõsise näo nagu siis, kui ta tööd teeb, ise aga vaatas ahvide pilte ja proovis seda toakaaslaste eest varjata. Aga Ingridil, kelle dekolteesse võis uppuda, oli harjumus tulla ja kummarduda meeste – aga ka naiste – laudade kohale. Ja siis tekkiski kõigil meestel, aga võibolla ka naistel, soov hüpata ja sukelduda Ingridi sooja ja kutsuvasse tundmatusse. Ja nüüd ta tuli jälle ja kummardus ja nägi, et Johnil on ahvipildid lahti:

“Armsad, eks, eriti see punane. Vaata, kuidas ta ema karvadest kinni hoiab.”

“Jajah,” püüdis John Ingridit eemale peletada ja akent kinni panna, aga juba oli hiir Ingridi käes ja ta rullis seda lehekülge muudkui edasi ja edasi. Sealt tulid juba ämmalahvid ja gorillad ja üks möiraahv, kes tekitas Ingridis teatavat õudu.

“Suured on ikka jubedad, mõtle, kui see sulle trepikojas vastu tuleks, mis!”

“Jah, ega see meeldiv vist ei oleks,” üritas John hiirt enda kätte tagasi saada, aga Ingrid läks järjest enam hoogu:

“Mis meeldiv! Jube oleks, sihuke kolakas, sama suur kui sina, ainult karvasem… Ma olen kuulnud, et mõnel pool Aafrikas nad on karjas koos ja ründavad inimesi, kes poest või turult tulevad, ja võtavad siis nende toidukotid ära. See olevat täiesti kohutav probleem. Tahad, ma saadan sulle selle lingi?”

“Ei, tõesti pole vaja.” John hakkas higistama ja tundis, kuidas esmalt ta kael, siis otsaesine ja siis juba ka põsed õhetavad, ja et ta ei suuda seda olukorda kuidagi lõpetada. “Ingrid, sa igavene vana magus libu, kes sa igal jõulupeol ja asutuse sünnipäeval ja raamatuesitlusel püüad kedagi ära lohistada, eelmistel suvepäevadel ka mind, ja ma ei mäletagi, kas see sul ka õnnestus või mitte. Ja kas just sellepärast, mis ma tegin või tegemata jätsin, sa mind nüüd rullidki nagu seda neetud lehekülge?” mõtles John ja proovis Ingridi sõrmi hiire ümbert lahti harutada, aga see ei õnnestunud. Ainult higi voolas. Ja see kõik, higistamine ja Ingrid, läks ainult hullemaks. Sest edasi tulid pildid, kus ahvid olid riietatud inimesteks: ahv valges kitlis ja stetoskoobiga, ahv korstnapühkijana katusel, ahvid kontoris nõupidamisel, ahvid tehases treipinkide taga, ahvid rock-kontserdil, ahvid grillipeol, ahvid šoppamas. Ingrid lausa kisendas naerda:

“Vaata, vaata seda!”

See tekitas juba elevust ka teistes töökaaslastes, kes hakkasid nüüd Johni laua taha kogunema, et näha tema arvutis ahvipilte. Mõni tuli isegi koridorist ja kõrvalt tõlkijate toast. Nii nagu Ingridile, oli ka paljudele teistele suur üllatus, et John huvitub ahvidest.

“Jah, huvitun, nii põgusalt.” Seda kuuldes lisas Ingrid:

“Mitte lihtsalt ei huvitu! John lausa jumaldab neid! Tal on kodus riiulitel isegi kaustad eri liikide kohta!”

“Ei ole!” proovis John veel midagi öelda, aga sai ka ise aru, et ükskõik mida ta ka ütleks, läheb asi aina hullemaks.

Kõik toimetajad ja kujundaja ja korrektorid ja projektijuhid hakkasid korraga Johnile rääkima erinevaid lugusid ahvidest. Ja selgus, et peaaegu kõigil oli ahvidega olnud mingi oma lugu või kui lugu ei olnud, siis oli vähemasti väga hea anekdoot. Isegi veel pärast lõunat sai John ahviteemaliste lehekülgede linke. Terje, kes oli kunagi paar aastat tagasi olnud loodusloo õpiku koostaja, otsis oma õpiku üles, sest seal oli tervelt kolm peatükki erinevate maade ahvidest. John tänas teda ja süvenes õpikusse ning mõtles – tule till taevast alla! Teda katkestas Mart, kes kunagi lapsena oli kogunud tikutoose, ja nüüd pakkus ta neid Johnile. Mardi silmad särasid tema muidu nii tuimas näos:

“Kui sa oleksid sellest ehk huvitatud, siis ma hea meelega tooksin ahviseeria sulle? Kingiksin. Niisama.”

“Jah, muidugi, ma oleksin sellest seeriast huvitatud küll,” vastas John mehele, kelle jaoks ei olnud olemaski sellist asja nagu huumor ega ammugi mitte satiir, iroonia või sarkasm. Mart noogutas pead, nagu oleks ta Johni jaoks mingi olulise mõistatuse lahendanud:

“Ma siis toon.”

“Aitäh.”

“Nad on mul ema juures, ma lähen käin täna õhtul sealt läbi. Ma pakkusin oma poistele kah, et kas te ei tahaks minu tikutoose edasi koguda, aga neid muidugi ei huvita, istuvad oma konsoolide taga. Vahel ma ei saagi aru, mis maailmas nad elavad. Kunagi ma lugesin üle, mul on kokku üle seitsmesaja erineva toosi. Kõige vanemad on esimese vabariigi ajast. Neid on mul igalt poolt, Poolast ja Ungarist ja DDR-ist, aga osa on ka Jaapanist ja Hispaaniast. Ühed sain isegi Ameerikast. Mul üks sugulane käis ja siis ta kümnendaks sünnipäevaks tõi mulle – Ameerika rongipiltidega toosid. Alates auruvedurist kuni kiirrongini välja. Need kiirrongid olid tollal meie jaoks midagi sellist, nagu oleks rakett rööbaste peale pandud. Edelaraudtee jaoks on siiamaani sellised rongid kättesaamatud nagu raketid. Meie ei saa nendest vanadest vene kolakatest vist kunagi lahti.”

“Ei usu küll, jah,” vastas John lihtsalt selleks, et midagi vastata. Kuid korraga lõi Mardil uus tuluke silmis särama:

“Aga Juhan!” Mart oli vist peale ema ainuke, kes teda Johniks ei hüüdnud. “Kui sa oleksid huvitatud, siis ma võiksin need rongidega toosid ka sulle tuua?”

Jumal, kas ta tõesti on idioot, küsis John endalt. Jah, on vist küll, ning vastas:

“Ei, pole vaja, ma rongidest eriti nagu ei hooligi.”

Selle peale jäi Mart veidi isegi kurvaks. Võibolla mõtles ta oma tikutopsidele kui möödunud ajale, mille hingust ega hiilgust enam keegi hinnata ei oska. Ja nagu liiv läbi sõrmede, varisevad põrmu sajad ja tuhanded erivärvilised tikud, mis võiks meile anda veel sooja.

“Nii et jäävad siis ainult ahvidega?”

“Jah, ainult ahvidega.”