Читать книгу Tagasi Eestisse! - Urmas Vadi - Страница 5

Kas oli see nüüd selle ahvijama pärast töö juures, aga paaril järgmisel ööl John oma unenägu ei näinud. Ka kolmandal ja neljandal ööl magas ta rahulikult ja hakkaski juba arvama, et äkki sellega ongi kõik nüüd möödas. Aga see oli üks neetult ekslik mõte. Sest juba viiendal ööl ärkas John karjudes. Ahvid sittusid nii nagu vanastigi ja tema koristas ja oli hirmul, aga veelgi enam – ahvid olid otsustanud teda sööma hakata. Esmalt otsustasid nad proovida Johni kätt. See tuli suurema vaeva ja valuta keha küljest lahti. Aga siis puhkes ahvide vahel käe pärast tüli. Üks neist tahtis kätt keeta, et liha kõik kenasti luudelt lahti tuleks, teine tahtis marineerida, mee, soja ja ingveriga. Kolmas oli aga nii näljane, et oli valmis kätt kohe toorelt sööma hakkama. Kõige näljasem ahv oligi Johni käe endale juba sõrmipidi suhu toppinud. Siis ajas Triinu Johni üles, sest John karjus, võttis siis oma teki ja padja ja läks eestuppa magama.

Millegipärast ei olnud John Triinule nendest ahvidest rääkinud ja nüüd oleks see kõlanud juba mingi veidra ülestunnistusena. Kuidas see välja näeks?

“Triinu, istu!”

“Mis on? Kas juhtus midagi,” ehmub Triinu.

“Istu, ma pean sulle midagi rääkima ja on parem, kui sa istud.”

Triinu vaatab Johni tõsisesse, isegi murelikku näkku ja juba aimab, et nüüd siis on tulnud aeg, kui nad räägivad sellest, mis saab neist kahest edasi. Kas siis koos, või eraldi, ükskõik, mida John nüüd ka ütleks, on see siiski mingisugunegi lahendus.

“Ma olen sulle juba ammu seda öelda tahtnud…” on John korraga veelgi puisem ja kangem kui tavaliselt ja Triinu tahab teda aidata:

“Aga ütle siis, ütle seda lihtsalt.”

“Ma oleks kohe alguses, kui see asi pihta hakkas, seda sulle ütlema pidanud ja nüüd, mida aeg edasi, seda raskem on mul seda teha, aga seda enesele hoida ma enam ei suuda!”

Nähes, et asi on jama, ei peaks Triinu enam vastu ja haaraks Johnil käest:

“Midagi on siis nii halvasti?” Juba on Triinu jõudnud mõelda võlgadest ja inkassost, mängusõltuvusest, lõbumajadest, narkootikumidest, süstaldest, HIV-st!

“Kuula siis! Ma näen unes ahve!” lausuks John ja loeks Triinu näost välja ilmselge pettumuse. Esmalt on selles näos veel kahtlusevarjund, küsimus, kas tegemist pole siiski mingi metafooriga, allegooriaga? Ja päris lugu veel alles tuleb?

“Nii?” aitaks Triinu Johni jutul edasi minna.

“See on kõik. Ma näen unes ahve, suuri, vastikuid, kes situvad. Ma ei saa magada.” Nüüd saaks Triinu näost välja lugeda tõesti vaid pettumust, muud mitte midagi.

Sellepärast polnudki John ka seda ahvide-asja Triinule rääkinud. Kuidagi nagu loll oleks rääkida. John mõtles edasi, et tegelikult tal polegi kedagi, kellele midagi sellist rääkida! Lapsepõlvesõpradest, kes jäid Tartusse, pole kedagi. Keskkooli ajast on kamp tüdrukuid, kellega oli hea hullata, odavat Monastõrskaja Izbad juua kusagil kirikutrepil või ükskõik kus, lugeda Morrisoni, rääkida varajasest surmast, this is the end. Aga nüüd on ühtäkki kõigist neist hullavatest ja himuratest tüdrukutest saanud tõsised ja suured emad, kes suudavad kokku saades rääkida vaid kaka-sussi-kommijuttu, nagu polekski enam midagi muud. Mõni nädal tagasi oli John sattunud kokku Kerstiga ja pidanud maha vestluse teemal: lasteaia jõulupaki raha ja sellega seotud mured, rõõmud, pettumused. Vestlus jäi ühepoolseks, rääkis Kersti:

“Mida sina arvad, kas lasteaias peaks jõulukingituste raha olema täpselt paika pandud või siis vaba? Või siis oleks mingisugunegi piir, millest alla ega üle ei minda? Sest erinevatel peredel on erinevad võimalused. Mõnel pole see midagi, osta saja krooni eest, aga teistel pole see võimalik ja ega süüdi pole selles ju keegi. Sellepärast oleks ikkagi hea, kui pandaks paika mingisugunegi piir.”

Ülikooli ajast pole ka nagu kedagi, otsis John edasi. Ka tööl poleks kedagi, kellele rääkida. Huvitav, mis näo teeks Mart, kui John jutustaks talle oma košmaarsetest, sittuvatest ja õgivatest ahvidest? Ta vaataks Johni tõsiselt, mõtleks kaasa, jõuaks siis lahenduseni ja tõuseks ja läheks oma laua taha ja tuleks tagasi Poolast pärit tikutoosiga ja soovitaks Johnil end põlema panna. Nüüd jõudis John oma uiuga sinnamaani, et lausa ehmatas – nii nagu temal pole oma ahvijuttu kellelegi rääkida, nii ei suudaks ta ka ise sellist juttu kuulata! Kas ta on kaotanud kontakti inimestega? Üleüldse igasuguse huvi maailma vastu!? Midagi oli igatahes valesti. Lisaks need kuradi ahvid.

Küll aga olid naabrid valmis rääkima tema unedest või tegelikult nendest karjatustest, millega John ärkab. Alt kolmekümne teise korteri mutt ootas Johni juba trepikojas, nõjatus aknalauale, just nagu oleks end vaid hetkeks puhkama seadnud. John tahtis temast hääletult mööda libiseda, aga kolmekümne teise mutt oli hiilgava kuulmisega, ta kuulis kõike, eriti aga öiseid karjeid. Mutike ei raisanud aega ja küsis otse:

“Kas teil juhtus öösel midagi?”

”Ei, mis siis juhtuma pidi?” tegi John, nagu poleks tal aimugi, millest mutike räägib.

”Te karjusite.”

”Kas tõesti?”

Mutike aimas, et nüüd tahetakse teda lolliks teha, nagu oleks ta kurt. Aga ometi ta ju kuulis seda röögatust nii selgelt:

”Tõesti-tõesti. Me oleme ju ikkagi naabrid, te võite rääkida, mina olen oma elus kõike näinud, ma ise olen Siberis käinud, mu mees oli mõlemas sõjas, siinsamas suri ta vähki, ma hooldasin teda kuni lõpuni, siis jäin ma ise halvatuks, te ju teate…”

“Jah, ma tean.”

“Terve mu vasak pool on halvatud ja ega need karjed mind ei sega. Ma lihtsalt mõtlen, et kas teiega on kõik korras?”

”Jah, on küll, kõik on korras, ma kõrvetasin ennast.”

”Jälle!” imestas kolmekümne teise mutt. Lisaks kuulmisele oli tal ka sedavõrd hea mälu, et pidas meeles, mida John talle nädal tagasi ütles. John ise oli selle unustanud.

”Jah, jälle. Ma ei ole selle gaasipliidiga ikka veel harjunud.”

Mutike sai muidugi aru, et see on üks jamajutt, mida John talle ajab, ja seda tegelikku põhjust, miks John siis ikkagi karjub, talle öelda ei taheta.

”Te vaadake ette, panete veel meil terve maja põlema!”

Johnil hakkas juba kiire ja ta ei jõudnud ega tahtnud seal enam seista.

”Ei pane, ärge muretsege,” lausus John lõpetuseks ja hakkaski juba liikuma.

”Ega mina ei muretsegi. Minul on niikuinii ainult ühele poole minna, kui Peetrus võtab, aga siin on meil ju väikesi lapsi, kes võiksid veel elada, ehk ootab neid midagi ees, ega me ju ei tea, mis saatus kellelegi toob.” John oli jõudnud juba pool trepivahet allapoole, aga pidi nüüd peatuma. ”Kui vana te ise olete? Kolmkümmend üks-kaks?”

”Kolmkümmend kolm.”

”Isegi,” imestas mutike. ”Siis on muidugi kahtlane.” Ja jäi salapäraselt vait.

”Mis on kahtlane?” tundis John end veelgi ebamugava-malt.

”Ega mina ei tea. Eks te ikka ise teate kõige paremini, misasja te karjute,” lõpetas mutike vestluse ja hakkas ühte külge ees lükates trepist üles minema. John jäi veel hetkes mutikesele järele vaatama, aga mutike ei öelnud rohkem enam midagi.