Читать книгу Meremaa triloogia II. Tehanu. Teine tuul - Ursula K. Le Guin - Страница 5

Rohkem kui aasta hiljem tuli ühel Suure Tantsu järgsel palaval ja pikal päeval põhjast Keskorgu sõnumitooja ja päris lesk Goha järele. Külaelanikud näitasid talle teeotsa kätte ning ta jõudis õhtu hakul Tamme tallu. Sõnumitooja oli teravate näojoontega ja vaheda pilguga mees. Ta vaatas Gohat ja lambaid naise taga aedikus ning ütles: „Toredad talled. Re Albi maag palub, et sa tema juurde läheksid.”

„Ta saatis sind?” päris Goha uskumatult muiates. Kui Ogionil teda vaja oli, kasutas ta kiiremaid ja uhkemaid sõnumitoojaid: kotkakisa või enda häält, mis lausus vaikselt tema nime – kas sa tuled?

Mees noogutas. „Ta on haige,” ütles ta. „Ega sa mõnda utetalle müüa ei taha?”

„Võib-olla tahangi. Kui soovid, võid rääkida lambakarjusega. Ta on seal tara juures. Kas sa süüa tahad? Sa võid ööseks siia jääda, aga mina asun kohe teele.”

„Täna õhtul?”

Seekord ei olnud naise leebelt põlglikus pilgus muigevarjugi. „Ma ei kavatsegi aega viita,” ütles ta. Ta rääkis natuke vana karjuse Selgeojaga, keeras siis ringi ja läks tammesalu kõrvale mäekülje sisse ehitatud majja. Sõnumitooja järgnes talle.

Kivipõrandaga köögis andis laps, kellele mees heitis vaid ainsa pilgu ja pööras siis kiiresti silmad kõrvale, talle piima, leiba, juustu ja rohelisi sibulaid ning läks siis sõnakestki lausumata minema. Ta ilmus uuesti koos naisega, mõlemal jalas rännukingad ja käes kerged nahkkompsud. Sõnumitooja läks nende järel välja ning lesk keeras majaukse lukku. Nad hakkasid kõik koos minema, mees oma asju ajama, sest Ogionilt sõna toomine oli tähendanud vaid teene osutamist tõsisema ülesande, Re Albi isandale tõujäära ostmise kõrval, ning naine ja põlenud laps jätsid temaga hüvasti seal, kus tee küla poole keeras. Nad läksid üles seda teed mööda, kust tema alla oli tulnud, suundusid kõigepealt põhja ja siis läände, Gonti mäe eelmäestikusse.

Naine ja laps kõndisid seni, kuni pikast suvisest videvikust hakkas saama pimedus. Siis keerasid nad kitsalt teelt kõrvale ja jäid laagrisse väikeses orus jõekese kaldal, mis voolas kiiresti ja vaikselt, peegeldades pajuvõserike vahel kahvatut õhtutaevast. Goha tegi kuivast rohust ja pajulehtedest magamisaseme, mis oli otsekui jänes pajude vahele varjunud, ning mässis lapse teki sisse. „Nüüd,” ütles ta, „oled sa kookon. Hommikul saab sinust liblikas ja sa koorud kookonist.” Lõket ta üles ei teinud, vaid lebas, mantel ümber, lapse kõrval, jälgis, kuidas tähed üksteise järel sirama lõid, ning kuulas uinumiseni jõekese vaikset juttu.

Kui nad aoeelses külmas ärkasid, läitis lesk väikese lõkke ning ajas kuumaks kastrulitäie vett, et lapsele ja endale kaerakörti keeta. Väike sandistatud liblikas ilmus võdisedes oma kookonist nähtavale ja Goha jahutas kastrulit kasteses rohus, et laps saaks seda käes hoida ja sellest rüübata. Kui nad jälle teele asusid, tõmbus idakaar kõrge tumeda mäe-eendi kohal juba heledamaks.

Nad kõndisid terve päeva kergesti väsiva lapse tempos. Naise süda ihkas sammu lisada, aga ta kõndis aeglaselt. Ta ei jaksanud last pikemat aega süles kanda ning jutustas talle teekonna hõlbustamiseks igasuguseid lugusid.

„Me läheme ühe mehe, vana mehe juurde, kelle nimi on Ogion,” rääkis naine, kui nad rühkisid edasi mööda kitsast, läbi metsa üles looklevat teed. „Ta on teadjamees ja võlur. Therru, kas sina tead, kes on võlur?”

Kui lapsel oli olnudki nimi, siis ei teadnud ta seda või ei tahtnud öelda. Goha kutsus teda Therruks.

Laps raputas pead.

„Ega mina ka ei tea,” ütles naine. „Aga ma tean, mis nad teha suudavad. Kui ma olin noor, sinust vanem, aga ikkagi noor, oli Ogion mulle isaks, nagu mina olen sulle praegu emaks. Ta hoolitses minu eest ja püüdis mulle õpetada, mida mul oli vaja teada. Ta jäi minu juurde ka siis, kui ta oleks parema meelega üksi ringi uidanud. Talle meeldis kõndida mööda kõiki neid teid, kus meiegi praegu kõnnime, ning uidata mööda metsi ja metsikuid paiku. Ta käis terve mäe läbi, vaatas ja kuulas. Ta kuulas alati, seepärast kutsuti teda Vaikijaks. Aga minuga Ogion rääkis. Ta jutustas mulle igasuguseid lugusid. Mitte ainult neid kuulsaid lugusid, mida kõik õpivad, laule sangaritest ja kuningatest ja ammustest juhtumistest kaugetel maadel, vaid ka lugusid, mida tema üksi teadis.” Goha kõndis mõnda aega edasi ja jätkas siis. „Ma räägin sulle nüüd ühe niisuguse loo.

Üks asi, mida võlurid teha suudavad, on kellekski teiseks muutumine – teise kuju võtmine. Nad nimetavad seda kujumuutmiseks. Tavaline lausuja võib võtta endale teise inimese või mõne looma välimuse, nii et sa ei ole hetkeks kindel, keda sa näed – ta oleks otsekui maski ette pannud. Aga võlurid ja maagid on suutelised palju enamaks. Nad võivad saada selleks maskiks, nad võivad tõesti mõneks teiseks olendiks muutuda. Nii näiteks võib võlur, kes tahab üle mere pääseda, kuid kel pole paati, muuta ennast kajakaks ja üle mere lennata. Aga ta peab ette vaatama. Kui ta jääb kauaks linnuks, hakkab ta mõtlema nagu lind ja unustab, kuidas inimene mõtleb, ning võib juhtuda, et ta lendab linnuna minema ega saa enam kunagi inimeseks. Räägitakse, et kunagi elas üks vägev võlur, kellele meeldis end karuks muuta, aga tegi seda liiga sageli, temast saigi karu ja ta tappis omaenda väikese poja, nii et tema peale tuli jahti pidada ja ta tappa. Aga Ogion heitis ka selle üle nalja. Kord, kui hiired tema sahvrisse tungisid ja juustu närisid, püüdis ta lõksuloitsuga ühe hiire kinni, tõstis selle vaat nõndamoodi üles, vaatas talle silma sisse ja ütles: „Ma ju keelasin sul hiirt mängida!’’ Ja hetkeks uskusin ma, et ta mõtles seda tõsiselt…

Hüva, selles loos räägitakse millestki, mis on kujumuutmise moodi, aga Ogion ütles, et see ületas igasuguse temale teada oleva kujumuutmise, sest ühes ja samas kehas olid ühekorraga kaks asja, kaks olevust, ja Ogion ütles, et võlurite võimetest selleks ei piisa. Aga ta sattus selle väega kokku ühes väikeses külas Gonti looderannikul, paigas, mille nimi on Kemay. Seal elas üks naine, vana kalurinaine, kes ei olnud ei lausuja ega olnud ka midagi õppinud, aga ta tegi laule. Ogion sai temast teada niiviisi. Ta hulkus nagu ikka mööda rannikut ringi, kuulas ja vaatas ning kuulis kedagi laulmas, ilmselt lauldi tööd tehes, kas võrke parandades või paati takutades:

Kaugemal läänes kui lääs,

eemal kuivast maast

minu hõim tantsib sääl,

teiste tuulte pääl.

Ogion kuulas nii viisi kui ka sõnu ning et ta ei olnud neid kunagi enne kuulnud, küsis ta, kust laul pärit on. Ja lõpuks juhatasid erinevad vastused ta kellegi juurde, kes ütles: „Ah, see on üks Kemay Naise laul.” Nii läkski Ogion Kemaysse, väikesesse kalasadamasse, kus see naine elas, ja leidis ka sadama lähedalt üles tema maja. Ja ta koputas oma maagisauaga vastu ust. Ja naine tuli ja tegi ukse lahti.

Sa ju tead, sa ju mäletad, kuidas ma ütlesin nimedest rääkides, et lastel on lapsenimi, kõigil on tavanimi ja võib-olla ka hüüdnimi. Eri inimesed võivad sind eri moodi kutsuda. Sina oled minu Therru, aga võib-olla antakse sulle vanemaks saades ka hardikeelne tavanimi. Aga kui sinust saab naine ja kui kõik kombekohaselt tehakse, antakse sulle ka päris nimi. Selle annab sulle keegi, kellel on päris väge, kas võlur või maag, sest nime andmine on nende vägi, nende kunst. Ja seda nime ei ütle sa võib-olla kunagi ühelegi teisele inimesele, sest sinu päris nimes on sinu terve olemus. See on sinu jõud, sinu vägi, aga teistele tähendab see riski ja koormat, seepärast tuleb see teadmine kellelegi anda ainult äärmise vajaduse või väga suure usalduse korral. Aga suur maag, kes teab kõiki nimesid, võib teada su päris nime, isegi kui sa seda talle ei ütle.

Niisiis seisis Ogion, kes on suur maag, seal muuli lähedal majakese ukse taga ja vana naine tegi ukse lahti. Ogion astus tagasi, tõstis oma tammise saua ja tõstis ka käe vaat niiviisi, otsekui tulekuumuse eest kaitseks, ning lausus hämmastuse ja hirmuga valjusti naise päris nime: „Lohe!”

Ogion rääkis mulle, et sel esimesel hetkel ei näinud ta ukseavas mitte naist, vaid möllavat tulelõõma, veiklevaid kuldseid soomuseid ja küüsi ning lohe suuri silmi. Öeldakse, et lohele ei tohi silma vaadata.

Siis kadus see kõik ja Ogion ei näinud enam mitte lohet, vaid ukseavas seisvat vana ja pisut küürus naist, pikka vana suurte kätega kalurinaist. Naine silmitses omakorda Ogioni. Ja naine ütles: „Tule sisse, isand Ogion!”

Ogion astuski tuppa. Naine pakkus talle kalasuppi, nad sõid ja ajasid siis kolde ees juttu. Maag arvas, et naine on kujumuutja, aga ta ei teadnud, kas tegemist on naisega, kes suudab muuta ennast loheks, või lohega, kes suudab muuta ennast naiseks. Nii küsiski Ogion talt lõpuks: „Kas sa oled naine või lohe?” Naine aga ei vastanud, vaid ütles: „Ma laulan sulle ühe loo, mida ma tean.””

Therrul sattus kivike kinga sisse. Nad peatusid, võtsid selle välja ning läksid väga aeglaselt edasi, sest tee tõusis järsult mäkke kivirahnude vahel, mille kohal rippusid tihnikud, kus tsikaadid laulsid suvekuumuses.

„Ja naine laulis talle, Ogionile, säärase loo.

„Kui Segoy tõstis aegade alguses maailma saared merest, olid lohed esimesed olevused, kes sündisid maast ja maa kohal puhuvast tuulest. Nii on öeldud „Loomislaulus”. Aga naise laulus räägiti ka sellest, et tol ajal, aegade alguses, olid lohed ja inimesed ühed. Nad olid üks rahvas, üks rass, neil olid tiivad ja nad kõnelesid Päris Keelt.

Nad olid ilusad, tugevad, targad ja vabad.

Aga miski ei saa eksisteerida ajas muutumata. Nii hakkas loherahva seas mõni üha enam lendu ja metsikut elu armastama ning tahtis üha vähem tegemist teha loomisega, õppimisega, majade ja linnadega. Nemad tahtsid ainult üha kaugemale ja kaugemale lennata, jahti pidada ja oma saaki süüa, nad olid võhiklikud ja hoolimatud ja ihkasid aina suuremat vabadust.

Teine osa loherahvast ei hoolinud aga enam lendamisest, nemad kogusid hoopis aardeid, rikkust, seda, mida sai valmistada või õppida. Nad ehitasid oma aarete hoidmiseks maju ja kantse, et nad saaksid kõik saavutatu lastele edasi anda, ning ihkasid üha rohkem ja rohkem varandust. Ja nad hakkasid kartma oma metsikuid hõimukaaslasi, kes võisid kohale lennata ja kogu nende kalli kogutud varanduse hävitada, selle lihtsalt hoolimatusest ja metsikusest leegilõõmas põletada.

Metsikud lohed ei kartnud midagi. Nad ei õppinud midagi. Et nad olid võhiklikud ja kartmatud, ei osanud nad ennast päästa, kui lennuvõimetud neid nagu loomi lõksu püüdsid ja tapsid. Aga siis lendasid kohale järgmised metsikud suguvennad, süütasid ilusad majad põlema, laastasid ja tapsid. Kõige tugevamad metsikute ja tarkade hulgast tapsid üksteist esimesena.

Need, kes kõige rohkem kartsid, peitsid end võitlemise asemel ära, aga kui nad ennast enam peita ei saanud, jooksid nad minema. Nad kasutasid oma asjade valmistamise oskust, meisterdasid paadid ja purjetasid itta, eemale läänesaartest, kus nende suured tiivulised suguvennad varemetes tornide vahel sõdisid.

Nii hakkasid need olevused, kes olid olnud ühekorraga lohed ja inimesed, muutuma ning neist sai kaks rahvast – lohed, keda jäi üha vähemaks ja kes läksid üha metsikumaks, sest nende lõputu ja arutu ahnus ja viha pillutasid nad laiali Lääneraja kaugetele saartele; ja inimesed, kelle arv rikastes linnades ja asulates üha kasvas, nii et nad asustasid Sisesaared ning kogu lõuna- ja idakaare. Aga nende seas oli mõni, kes hoidis alles lohede teadmised – Loomise Päris Keele –, ning nemad on nüüd võlurid.

Aga meie seas on ka neid, oli laulus öeldud, kes teavad, et nad olid kunagi lohed, ning lohede seas on mõni, kes teab, et nad on meiega suguluses. Ja nemad räägivad, et kui üks rahvas hakkas kaheks jagunema, läks osa neist, ikka veel ühtaegu nii inimesed kui lohed, ikka veel tiivulised, mitte itta, vaid läände, purjetas Ulgumerel, kuni jõudis maailma teisele poolele. Seal elavadki need suured tiivulised, nii metsikud kui ka targad, inimmõistuse ja lohesüdamega olendid nüüd rahus.” Ja siis hakkas naine laulma:

Kaugemal läänes kui lääs

eemal kuivast maast

minu hõim tantsib sääl

teiste tuulte pääl.

Niisugune oligi Kemay Naise laulus jutustatud lugu ning see lõppeski nende sõnadega.

Siis lausus Ogion talle: „Sind esimest korda nähes nägin ma sinu tõelist olemust. See naine, kes istub koos minuga kolde ees, ei ole midagi rohkemat kui tema seljas olev kleit.”

Aga naine raputas pead, puhkes naerma ja ütles ainult: „Mis siis viga, kui see kõik nii lihtne oleks!”

Mõne aja pärast tuli Ogion tagasi Re Albisse. Ja kui ta oli mulle selle loo jutustanud, ütles ta: „Sellest päevast saadik olen ma kogu aeg mõelnud, kas keegi, olgu siis inimene või lohe, on käinud kaugemal läänes kui lääs; kes me üldse oleme ja kus peitub meie terviklikkus…” Therru, kas sul hakkab kõht tühjaks minema? Paistab, et seal ülal, kus tee käänaku teeb, on istumiseks hea koht. Võib-olla paistab sealt ka kaugel all mäejalamil asuv Gonti sadam. See on suur linn, suurem veel kui Valmouth. Kui me käänakuni jõuame, istume maha ja puhkame natuke.”

Kõrgel teekäänakul said nad tõesti vaadata laiu metsaga kaetud nõlvu ja kiviseid aasu ja lahe ääres asuvat linna ning näha kaljusid, mis valvasid lahesuuet, ja tumedal veel laastudena või vesisitikatena liuglevaid laevu. Kaugel eespool nende teeraja kohal eendus mäeseinast üksik kalju – see oli Overfell, millel asus Re Albi küla, Pistrikupesa.

Therru ei kurtnud väsimust, aga kui Goha peagi küsis: „Noh, kas hakkame edasi minema?” raputas tee ning taeva- ja meresügavike vahel istuv laps pead. Päike paistis soojalt ning nad olid orus söödud hommikueinest saadik pika tee maha käinud.

Goha võttis veepudeli välja ja nad jõid uuesti, siis andis naine lapsele kotikese rosinate ja hikkoripähklitega.

„See paik, kuhu me läheme, paistab juba,” ütles Goha, „ja kui võimalik, tahaksin ma enne pimedat kohale jõuda. Ma ei malda oodata, millal ma Ogioni näen. Küllap sa väsid väga ära, aga me ei kõnni kiiresti. Ja tänase öö veedame seal turvalises ja soojas majas. Jäta kott enda kätte, pista see vöö vahele. Rosinad tegid su jalad tugevaks. Kas sa tahaksid saua – nagu võluritel –, et sul oleks kergem käia?”

Therru mugis rosinaid ja noogutas. Goha võttis noa, lõikas lapsele tugeva sarapuuvõsu, märkas siis teest kõrgemal mahalangenud lepapuud, murdis selle küljest ühe haru ning laasis selle endale tugevaks ja kergeks kepiks.

Nad asusid uuesti teele ja laps rühkis rosinatest turgutatuna naise kõrval. Goha laulis nende mõlema lõbuks armastuslaule ja lamburilaule ja Keskorus õpitud ballaade, aga äkitselt vakatas ta keset laulu. Ta peatus ja sirutas käe hoiatavalt välja.

Neli meest nende ees teel olid neid märganud. Polnud mõtet katsuda metsa peitu minna, et oodata, kuni nad edasi või mööda lähevad.

„Rändajad,” ütles Goha vaikselt Therrule ja sammus edasi. Ta surus lepakepi tugevasti pihku.

Lõokese sõnad jõukude ja varaste kohta ei olnud lihtsalt iga põlvkonna tavapärane nurin, et miski pole enam see mis varem ja et maailm läheb hukka. Viimaste aastate jooksul oli rahu ja usaldus Gonti linnades ja maakohtades kaduma hakanud. Noored mehed käitusid omaenda rahva hulgas nagu võõrad, kasutasid kurjasti külalislahkust, varastasid ja müüsid varastatud kraami. Varem nii harv kerjamine oli muutunud tavaliseks ning tühjade kätega jäänud kerjus ähvardas vägivallaga. Naised ei käinud enam meeleldi üksi tänaval ja teedel ning see vabaduse ahistamine ei meeldinud neile sugugi. Mõni noor naine jooksis kodunt ära ja liitus varaste ja salaküttide jõukudega. Tihti tulid nad juba aasta pärast tusastena, läbipekstutena ja rasedatena koju tagasi. Ning külanõidade ja lausujate seas liikusid kuuldused, et nende ametiga on midagi viltu: loitsud, mis olid alati ravinud, ei ravinud enam, leidmissõnadega ei leitud midagi või leiti vale asi, armujoogid ei tekitanud meestes mitte armukirge, vaid verejanulist armukadedust. Ja räägiti, et asi oli veel hullemgi, inimesed, kes ei teadnud võlukunstist midagi, kel polnud aimugi selle seadustest ja piirangutest ning nende rikkumise ohtudest, väitsid, et neil on vägi olemas ja tõotasid oma järgijatele imelist rikkust ja tervist, tõotasid isegi surematust.

Goha koduküla lausuja Luuderohi oli rääkinud mornilt sellest võluväe nõrgenemisest ning Valmouthi nõid Pöögipuu oli sedasama öelnud. Pöök oli kaval ja tagasihoidlik mees, kes oli tulnud Luuderohule appi Therru põletushaavade valu ja arme leevendama. Ta oli öelnud Gohale: „Ma arvan, et aeg, mil saavad juhtuda säärased asjad, on allakäigu aeg, ühe ajastu lõpp. Kui mitu aastasada on möödunud sellest, mil Havnoris oli kuningas? Asi ei saa nõndaviisi edasi minna. Me peame jälle keskuse poole pöörduma, või me oleme kadunud, saar pöördub saare vastu, inimene inimese vastu, isa lapse vastu…” Ta oli vaadanud Gohale natuke arglikult, aga ometi selge ja kavala pilguga otsa. „Erreth-Akbe sõrmus on Havnorisse tagasi viidud,” ütles ta. „Ma tean, kes selle sinna viis… See oli kindlasti märk, märk sellest, et tulemas on uus ajastu! Aga me ei ole sellele vastavalt toiminud. Meil ei ole kuningat. Meil ei ole keset. Me peame leidma oma südame, oma jõu. Võib-olla võtab Arhimaag lõpuks midagi ette.” Ja nõid lisas veendunult: „Lõpuks on ta ju Gontilt pärit.”

Aga ei olnud tulnud mingeid teateid ühestki Arhimaagi teost ega ühestki Havnori Trooni pärijast ning kõik läks üha halvemaks.

Seetõttu nägi Goha hirmu ja morni vihaga, kuidas neli meest tema ees teel kahekaupa kummalegi poole teed astusid, nii et tema ja laps pidid nende vahelt läbi minema.

Kui nad kindlalt edasi sammusid, hoidis Therru ennast väga tema lähedale, langetas pea, kuid ei võtnud Gohal käest kinni.

Üks rändajatest, kummis rinnaga mees, kelle ülahuulel kasvasid mustad karmid suu peale vajuvad karvad, hakkas pisut muiates rääkima. „Hei, sina seal,” ütles ta, aga Goha rääkis samal ajal ja valjemini. „Tee pealt eest!” ütles ta ja tõstis oma lepakepi üles, otsekui oleks see olnud võlurisau. „Mul on asja Ogioni juurde!” Ta kõndis meeste vahelt läbi ja läks otse edasi, Therru tema kõrval sibamas. Mehed pidasid jultumust võlukunstiks ja jäid paigale. Võib-olla oli Ogioni nimel ikka veel mingi vägi. Aga võib-olla oli see vägi Gohas või lapses. Sest kui nad kahekesi mööda olid läinud, ütles üks mees: „Kas nägid?” sülitas ja tegi kurja tõrjuva märgi.

„Nõid ja tema värdjas,” ütles teine. „Las lähvad!”

Kolmas, nahkmütsi ja vammusega mees, seisis ja vahtis veel hetke, kui teised juba oma teed looberdasid. Tema näoilme väljendas vastikust ja jahmatust, aga paistis, et ta oleks tahtnud naisele ja lapsele järele minna, kuid siis hõikas karvase ülahuulega mees: „Tule juba, Osavkäsi!”, ja ta kuulas sõna.

Käänaku taha jõudnud, võttis Goha Therru sülle ja kiirustas temaga edasi, kuni oli sunnitud lapse maha panema ja hinge tõmbamiseks seisatama. Laps ei esitanud ühtki küsimust ega püüdnud viivitada. Niipea kui Goha edasi minna suutis, kõndis laps nii kiiresti, nagu jaksas, tema kõrval ja hoidis naisel käest kinni.

„Sa oled punane,” ütles ta. „Nagu tuli.”

Therru rääkis harva ja üsna segaselt, sest ta hääl oli väga kähe, aga Goha sai temast aru.

„Ma olen vihane,” ütles Goha mõrult naerdes. „Kui ma olen vihane, lähen ma punaseks. Nagu teie, punased inimesed, teie, läänemaade barbarid… Vaata, seal ees on asula, selle nimi on Pöögilätted. See on ainus küla selle tee ääres. Teeme seal peatuse ja puhkame natuke. Võib-olla õnnestub meil kusagilt piima saada. Ja kui me saame siis edasi minna, kui sa arvad, et sa jaksad üles Pistrikupessa minna, jõuame loodetavasti enne ööd kohale.”

Laps noogutas. Ta tegi oma rosina- ja pähklikoti lahti ja sõi natuke. Nad rühkisid edasi.

Päike oli ammu loojunud, kui nad sammusid läbi küla ja jõudsid Ogioni maja juurde kaljutipus. Läänes mere kohal, tumedast pilvemassist kõrgemal vilkusid esimesed tähed. Puhus meretuul, mis koolutas lühikest rohtu. Madala ja väikese maja taga karjamaal mökitas kits. Ainus aken kumas ähmaselt ja kollaselt.

Goha toetas oma ja Therru kepi ukse kõrval vastu seina, võttis lapsel käest kinni ja koputas ühe korra.

Keegi ei vastanud.

Ta lükkas ukse lahti. Tuli koldes oli kustunud, seal olid ainult söed ja hall tuhk, aga laual seisev õlilamp põles tillukese leegiga ning Ogion ütles oma madratsilt toa teises otsas põrandal: „Tule tuppa, Tenar.”