Читать книгу Meremaa triloogia II. Tehanu. Teine tuul - Ursula K. Le Guin - Страница 6

Tenar pani lapse läänealkoovi voodisse magama. Ta tegi koldesse tule. Ta läks ja istus, jalad risti, Ogioni õlgmadratsi kõrvale maha.

„Keegi ei hoolitse sinu eest!”

„Ma saatsin nad minema,” sosistas võlur.

Tema nägu oli niisama tõmmu ja karm nagu alati, aga tema juuksed olid õhukesed ja valged ning lambi tuhmist kumast ei süttinud tema silmis valgusesädet.

„Sa oleksid võinud üksi surra,” ütles naine ägedalt.

„Aita mul seda teha,” lausus vana mees.

„Veel mitte,” palus Tenar, kummardas ja puudutas laubaga võluri kätt.

„Täna öösel mitte,” nõustus võlur. „Homme.”

Ta tõstis käe ja silitas korra Tenari juukseid, sest nii palju jõudu tal veel oli.

Tenar ajas end uuesti sirgu. Koldetuli oli põlema süttinud. Selle valgus veikles seintel ja madalal lael ning heitis varje, mis pika toa nurkades tihenesid.

„Kui Ged ometi tuleks,” pomises vana mees.

„Kas sa kutsusid teda?”

„Kadunud,” ütles Ogion. „Ta on kadunud. Pilv. Udu maade kohal. Ta läks läände. Kaasas pihlapuuoks. Mustavasse uttu. Olen oma haukast ilma.”

„Ei, ei, ei,” sosistas Tenar. „Ta tuleb tagasi.”

Nad vaikisid. Tulesoojus hakkas neile mõlemale kontidesse tungima, laskis Ogionil lõdvestuda ning kord tukastada, kord virguda, laskis Tenaril nautida puhkust pärast pikka jalul oldud päeva. Ta masseeris oma jalgu ja tuikavaid õlgu. Ta oli osa viimasest pikast tõusust Therrut süles kandnud, sest laps oli hakanud temaga sammu pidada püüdes õhku ahmima.

Tenar tõusis püsti, soojendas vett ja pesi endalt teetolmu. Ta soojendas piima ja sõi Ogioni sahvrist leitud leiba, seejärel istus ta uuesti võluri kõrvale. Kui mees magas, istus Tenar ja mõtles, jälgides tema nägu, koldetuld ja varje.

Ta mõtles sellest, kuidas üks tüdruk oli istunud kunagi ammu siit kaugel vaikides ja mõeldes keset ööd ilma akendeta toas; tüdruk, keda oli kasvatatud teadmises, et ta on üksnes ärasöödu, maa pimedusevägede preestrinna ja teenija. Ja siis oli elanud naine, kes oli istunud talumaja rahulikus vaikuses, kui mees ja lapsed magasid, et mõelda, et tunnikese üksi olla. Ja nüüd oli siin see lesknaine, kes oli toonud kaasa põletusarmidega lapse, lesk, kes istus surija juures ja ootas ühe mehe tagasitulekut. Tegi seda, mida teevad kõik naised, mida teeb ükskõik milline naine. Aga Ogion ei olnud kutsunud teda ei teenija, ei naise ega lese nimega. Seda ei olnud teinud ka Ged Haudade pimeduses. Ega ka tema ema – veel kaugemas minevikus, veel rohkemate aastate eest –, see ema, kellest ta mäletas ainult tulevalguse soojust ja kollakaspruuni värvi, see ema, kes oli andnud talle nime.

„Ma olen Tenar,” sosistas naine. Tuli, mis haaras endasse kuiva männioksa, lahvatas erekollase leegikeelena üles.

Ogioni hingamine muutus raskemaks ja ta ahmis õhku. Tenar aitas teda, nagu oskas, kuni mehel kergem hakkas. Nad mõlemad magasid natuke aega, naine tukastas võluri unelevas ja ekslevas vaikuses, mida lõhkusid kummalised sõnad. Kord küsis võlur keset ööd valjusti, otsekui oleks ta teel mõnd sõpra kohanud: „Kas sa oled siis siin? Kas sa nägid teda?” Ja kui Tenar ennast püsti ajas, et tuld kohendada, hakkas võlur jälle valjusti rääkima, aga seekord tundus ta kõnelevat kellegagi ammu möödunud aastatest, sest ta ütles selgesti nagu laps: „Ma katsusin teda aidata, aga majakatus langes sisse. See langes neile peale. See oli maavärin.” Tenar kuulas. Ka tema oli maavärinat näinud. „Ma püüdsin aidata!” ütles hirmunud poisike vana mehe häälega. Siis hakkas ta taas õhku ahmima.

Koiduvalgel äratas Tenari heli, mida ta pidas kõigepealt meremühaks. See oli tugev tiivakohin. Madalalt üle maja lendas linnuparv, linde oli nii palju, et nende tiivalöögid olid otsekui tormituul ja akna taga läks nende libisevatest varjudest hämaraks. Tundus, et nad tegid maja kohal ringi ja lendasid siis minema. Nad ei häälitsenud ega karjunud ja Tenar ei teadnud, mis linnud need olid.

Sel hommikul tuli majja mitu inimest Re Albi külast, millest põhja pool Ogioni maja üksikuna asuski. Käis üks karjustüdruk, üks naine tuli Ogioni kitsi lüpsma ning veel teised küsima, mida nad tema heaks teha saaksid. Külalausuja Sammal näperdas ukse taga lepakeppi ja sarapuuvõsu ning piilus lootusrikkalt tuppa, aga isegi tema ei riskinud sisse tulla, ning Ogion urises oma koti pealt: „Saada nad minema! Saada nad kõik minema!”

Näis, et tal oli nüüd rohkem jõudu ja ta tundis ennast paremini. Kui väike Therru ärkas, rääkis Ogion tüdrukuga sel napil, lahkel ja vaiksel moel, mida Tenar hästi mäletas. Laps läks välja päikese kätte mängima ning võlur küsis Tenarilt: „Millise nimega sa teda nimetad?”

Ta tundis küll Loomise Päris Keelt, kuid ei olnud kunagi põrmugi kargadi keelt õppinud.

„Therru tähendab põlemist, leegitsevat tuld,” vastas Tenar. „Ahah!” ütles Ogion, tema silmad lõid kiirgama ja ta kortsutas kulmu. Tundus, et hetkeks otsis ta vajalikke sõnu. „Tema,” ütles ta. „Tema – teda hakatakse kartma!”

„Teda kardetakse juba nüüdki,” kostis Tenar kibedalt.

Maag raputas pead.

„Õpeta teda, Tenar,” sosistas ta. „Õpeta talle kõike! – Mitte Roke teadmisi. Nad kardavad… Miks ma ometi sul minna lasksin? Miks sa ometi ära läksid? Kas selleks, et tuua siia tema – liiga hilja?”

„Tasa, tasa,” ütles Tenar hellalt, sest maag pidas võitlust sõnade ja hingeõhu pärast, kuid ei suutnud kumbagi leida. Ta raputas pead, kähises: „Õpeta teda!” ja jäi vaikselt lamama.

Süüa Ogion ei tahtnud ja jõi ainult natuke vett. Keset päeva jäi ta magama. Vastu õhtut ärgates lausus maag: „See on nüüd käes, tütar,” ja ajas end istuli.

Tenar võttis tal käest kinni ja naeratas talle.

„Aita mul püsti tõusta.”

„Ei, ei!”

„Jah,” lausus võlur. „Välja. Ma ei saa toas surra.”

„Kuhu sa minna tahaksid?”

„Ükskõik kuhu. Aga kui ma jaksan, siis metsarajale,” kostis Ogion. „Niitude kohal kasvava pöögi juurde.”

Kui Tenar nägi, et Ogion oli suuteline püsti tõusma ja otsustanud välja minna, aitas ta vana meest. Koos jõudsid nad ukse juurde, kus maag peatus ja vaatas oma maja ainsas toas ringi. Uksest paremat kätt seisis toanurgas tema pikk nõrgalt helendav sau. Tenar sirutas käe, et seda maagile ulatada, aga Ogion raputas pead. „Ei,” ütles ta, „mitte see.” Ta vaatas uuesti ringi, otsekui otsides pilguga midagi puuduvat või unustatut. „Lähme,” ütles ta lõpuks.

Kui karge läänetuul Ogionile näkku puhus ja ta kõrget silmapiiri vaatas, ütles ta: „Nii on hea!”

„Las ma kutsun külast inimesi, kes teeksid sulle kandetooli ja kannaksid sind,” soovitas Tenar. „Nad kõik ootavad võimalust sinu heaks midagi teha.”

„Ma tahan kõndida,” kostis vana mees.

Therru tuli maja tagant ja jälgis tõsiselt, kuidas Ogion ja Tenar läksid sammhaaval, iga viie või kuue sammu järel peatudes, et Ogion saaks hinge tõmmata, üle räsitud niidu metsa poole, mis kaljutipu siseküljelt mööda järsku mäekülge üles tõusis. Päike oli palav ja tuul külm. Üle selle niidu kõndimiseks kulus neil väga kaua aega. Kui nad jõudsid lõpuks kõrge noore pöögipuu juurde metsaserval, mõni jard mägiraja algusest kõrgemal, oli Ogion näost hall ja tema jalad tudisesid nagu rohukõrred tuules. Seal vajus ta puujuurte vahele, selg vastu tüve. Tükk aega ei suutnud ta ei liigutada ega rääkida ning ta pekslev ja vahetevahel seisatav süda raputas tema keha. Lõpuks ta noogutas ja sosistas: „Hüva.”

Therru oli neile natukese maa pealt järgnenud. Tenar läks tema juurde, võttis tal ümbert kinni ja rääkis temaga põgusalt. Siis tuli ta tagasi Ogioni juurde. „Therru toob vaiba,” ütles ta.

„Pole külm.”

„Minul on külm.”

Üle Tenari näo vilksatas naeratus.

Laps tuli kitsevillast tekki tassides tagasi. Ta sosistas midagi Tenarile ja jooksis uuesti minema.

„Kanarbik lubab tal kitsede lüpsmise juures abiks olla ja vaatab tema järele,” ütles Tenar Ogionile. „Nii et mina saan siia sinu juurde jääda.”

„Sul ei ole kunagi ainult üks asi käsil,” ütles võlur käheda ja viliseva sosinaga, mis oli ainsana ta häälest alles jäänud.

„Ei, alati vähemalt kaks, ja tavaliselt rohkemgi,” vastas naine. „Aga ma olen siin.”

Ogion noogutas.

Ta ei öelnud kaua midagi, istus ainult vastu puutüve toetudes, silmad kinni. Tenar jälgis tema nägu ning nägi, et see muutus niisama aeglaselt nagu valgus läänes.

Ogion tegi silmad lahti ja vaatas läbi põõsastikus oleva ava läänetaevast. Näis, nagu oleks ta jälginud selles kauges selges kuldses valguses midagi, mingit sündmust või kangelastegu. Ta sosistas korra kõhklevalt, otsekui poleks ta päris kindel: „Lohe…”

Päike oli loojunud ja tuul vaibunud.

Ogion vaatas Tenarile otsa.

„Möödas,” sosistas ta võidurõõmsalt. „Kõik on muutunud! – Muutunud, Tenar! Oota… oota siin…” Ta keha hakkas vappuma otsekui puuoks tugeva tuule käes. Ta ahmis õhku. Tema silmad vajusid kinni ja avanesid taas, vahtides midagi Tenarist kaugemal. Ta asetas oma käe Tenari käele; naine kummardus tema poole ning võlur ütles talle oma nime, et teda pärast surma päriselt tuntaks.

Ogion pigistas Tenari kätt, pani silmad kinni ja alustas veel kord võitlust iga hingetõmbe eest, kuni hinge enam ei olnud. Siis lebas ta seal nagu üks puujuurtest, taevasse aga ilmusid tähed ja särasid läbi metsa lehestiku ja okste.

Tenar jäi nii videvikus kui ka pimedas surnu juurde istuma. Teisel pool niitu hiilgas latern nagu jaaniuss. Ta oli katnud nad mõlemad villase tekiga, aga tema käsi, mis Ogioni kätt hoidis, oli läinud külmaks, otsekui oleks see hoidnud kivi. Ta puudutas veel kord laubaga surnu kätt. Siis tõusis ta kangena ja uimasena püsti, tema keha näis talle võõras, aga ta läks vastu, juhatama teed sellele, kes laternaga tuli.

Sel ööl istusid naabrid Ogioni juures ja ta ei ajanud neid ära.

Re Albi Isanda härrastemaja seisis mäekülje kaljupaljandil Overfelli kohal. Varahommikul, ammu enne seda kui päike oli mäe tagant nähtavale ilmunud, tuli selle isanda teenistuses olev võlur läbi küla alla, ning kohe pärast seda rühkis veel teinegi, juba pimedas teele asunud võlur Gonti sadamast mööda järsku teed üles. Neile oli kas sõna viidud, et Ogion on suremas, või oli nende vägi nii suur, et nad teadsid ise vägeva maagi lahkumisest.

Re Albi külas ei olnud nõida, olid ainult küla maag ja lausuja, kes tegelesid niisuguste tühisemate asjadega nagu leidmine, parandamine ja luude-kontide paika panemine, millega inimesed maagi tülitama ei hakanud. Sambla-tädi oli sünge inimene, vallaline nagu enamik lausujaid ja räpane, hallinevad juuksed veidratesse nõiasõlmedesse seotud ja silmad taimesuitsust punetamas. Tema oligi tulnud, latern käes, üle niidu ning ta oli koos Tenari ja teistega öö otsa Ogioni juures surnuvalvet pidanud. Ta oli seal metsas vahaküünla klaasvarju sisse pannud ja saviliual lõhnavaid õlisid põletanud; ta oli lausunud sõnad, mida oli vaja öelda, ning teinud seda, mida oli vaja teha. Kui jõuti nii kaugele et surnukeha tuli matmiseks valmis sättida, oli ta heitnud Tenarile otsekui luba küsiva pilgu ning jätkanud siis oma toimetusi. Külalausujad hoolitsesid tavaliselt surnute viimsesse puhkepaika toimetamise eest, nagu nad seda nimetasid, ning tihti jäi nende hooleks ka matus.

Kui härrastemajast tuli võlur, pikk noor mees, käes hõbejas männipuust sau, ja Gonti sadamast tuli veel teinegi võlur, tüse keskealine lühikese jugapuust sauaga mees, ei vaadanud Sambla-tädi oma punetavate silmadega nende poolegi, vaid tegi niksu, kummardas ja tõmbus oma armetuid talismane ja nõidumisvahendeid kokku korjates tagasi.

Kui ta oli sättinud surnukeha lautsile nii, nagu see pidi enne muldasängitamist lebama – vasakul küljel, põlved kõveras –, oli ta pannud ülespidi pööratud vasaku käe pihku tillukese amuletipuntra, millegi, mis oli pehmesse kitsenahka mähitud ja värvilise paelaga kinni seotud. Re Albi võlur nipsas selle oma sauaotsaga minema.

„Kas haud on kaevatud?” küsis Gonti sadama võlur.

„Jah,” vastas Re Albi võlur. „See on kaevatud mu isanda maja kalmistule,” – ta osutas ülal mäel seisva härrastemaja poole.

„Või nii,” kostis sadamavõlur. „Mina arvasin, et meie maag maetakse suure lugupidamisega linna, mille ta maavärisemisest päästis.”

„Mu isand soovib seda au endale,” ütles Re Albi võlur.

„Aga see jätaks mulje…” alustas sadamavõlur ja vakatas, sest talle ei meeldinud vaielda, aga ta ei olnud valmis ka noore mehe kergekäelisele nõudele järele andma. Ta vaatas surnud võlurit. „Ta tuleb nimetuna maha matta,” lausus sadamavõlur kahetsevalt ja kibedusega. „Kõndisin terve öö, aga jäin hiljaks. See teeb niigi suure kaotuse veel suuremaks!”

Noor võlur ei öelnud midagi.

„Tema nimi oli Aihal,” lausus Tenar. „Tema soov oli puhata siin, kus ta praegu lebab.”

Mõlemad mehed vaatasid talle otsa. Noormees nägi keskealist külanaist ja pöördus lihtsalt kõrvale. Gonti sadamast tulnud mees vahtis Tenarit hetke ja küsis: „Kes sa oled?”

„Mind hüütakse Ränikivi lesk Gohaks,” vastas Tenar. „Minu meelest on sinu asi teada, kes ma olen. Aga mitte minu asi öelda.”

Seepeale pidas Re Albi võlur teda põgusa pilgu vääriliseks. „Vaata ette, naine, kuidas sa vägevate meestega räägid!”

„Pea, pea,” ütles sadamavõlur, püüdes rahustava liigutusega noore võluri nördimust vaigistada ja vahtides ise ikka veel Tenarit. „Sa olid… sa olid kunagi tema hoolealune?”

„Ja sõber,” ütles Tenar. Siis keeras ta pea kõrvale ja jäi vaikides seisma. Kui ta lausus sõna „sõber”, kuulis ta oma hääles viha. Ta langetas pilgu oma sõbrale, muldasängitamiseks valmis seatud surnukehale, igaveseks kaotatud ja liikumatule sõbrale. Võlurid seisid tema kõrval, elus ja väge täis, kuid ei pakkunud sõpruse raasugi, üksnes põlgust, kadedust ja tigedust.

„Andke andeks,” ütles ta. „See oli väsitav öö. Olin tema juures, kui ta suri.”

„See ei ole…” alustas noor võlur, aga ootamatult katkestas teda vana Sambla-tädi, öeldes valjusti: „Oli küll. Ta oli jah. Ainult tema üksi. Ogion laskis teda kutsuda. Ta saatis lambakaupmehe, noore Townsendi alla teisele poole mäge ütlema, et siia tuldaks, ning ta ootas suremisega, kuni see naine tema juurde jõudis, ja siis ta surigi, ning suri ta just siin, kuhu ta tahtis maetud saada, just siin.”

„Ja,” ütles vanem mees, „… ja ta ütles sulle…?”

„Oma nime.” Tenar vaatas neile otsa ning kuigi ta püüdis ennast valitseda, kutsusid uskumatus vanema mehe näos ja põlgus teise näos temas esile samasuguse lugupidamatuse. „Ma ütlesin teile selle nime,” lausus ta. „Kas ma pean seda kordama?”

Oma jahmatuseks mõistis ta meeste näoilmetest, et need ei olnud tõesti seda nime, Ogioni päris nime kuulnud; nad ei olnud talle lihtsalt tähelepanu pööranud.

„Oh!” ütles ta. „Käes on halvad ajad – ajad, mil isegi niisugune nimi võib kuulmata jääda, mil see võib kivi kombel maha kukkuda! Kas kuulamine ei olegi vägi? Kuulake siis: tema nimi oli Aihal. Tema nimi surmas on Aihal. Lauludes hakatakse temast laulma kui Gonti Aihalist. Kui keegi enam üldse laule loob. Ta oli vaikne inimene. Nüüd on ta väga vaikne. Võib-olla laule ei tulegi, on ainult vaikus. Ma ei tea. Ma olen väga väsinud. Olen kaotanud isa ja armsa sõbra.” Tema hääl katkes, kurku nööris nuuksatus. Ta pöördus minekule. Siis märkas ta metsarajal Sambla-tädi tehtud väikest amuletipundart. Ta võttis selle üles, laskus surnu kõrvale põlvili, suudles vasaku käe lahtist peopesa ja pani nutsaka sinna. Niiviisi, põlvili, vaatas ta uuesti üles kahe mehe poole. Ta kõnetas neid vaikse häälega.

„Kas te kannate hoolt,” küsis ta, „et tema haud kaevatakse siia, kuhu ta ise soovis?”

Kõigepealt noogutas vanem ja siis ka noorem mees.

Tenar tõusis püsti, tõmbas seeliku sirgu ja asus hommikuvalguses üle niidu tagasiteele.