Читать книгу Võlukunsti tumedam pool. Triloogia esimene raamat - V. E. Schwab - Страница 5

Kivivise oli veider väike kõrts. Selle seinad olid määrdunud ja põrandad plekilised ning Kell teadis väga hästi, et omanik Barron lahjendab jooke veega, kuid sellest hoolimata tuli ta siia ikka ja jälle tagasi.

See paik lummas teda, sest hoolimata oma räpasest väljanägemisest ja veel räpasematest kundedest võis kindel olla, et olgu siis juhuse või ettemääratuse tõttu, aga Kivivise seisis alati oma kohal. Nimi muidugi muutus ja muutusid ka joogid, mida siin pakuti, ent nii Hallis, Punases kui ka Valges Londonis seisis selle koha peal kõrts. See kõrts polnud iseenesest allikas, mitte selline nagu Thames või Stonehenge ega kümmekond maailma vähem tuntud võluväemajakat, aga see oli siiski midagi. Erakordne nähtus. Püsipunkt.

Ja kuna Kell ajas oma asju kõrtsis (ükskõik kas selle sildil seisis nimi Kivivise, Loojuv Päike või Kõrbenud Kont), tegi see ka Kellist omamoodi püsipunkti.

Säärast luulelisust oskasid hinnata vähesed. Võib-olla Holland oskaks. Kui Holland üldse midagi hindas.

Aga kui luule kõrvale jätta, oli kõrts äriajamiseks ideaalne koht. Halli Londoni harvad uskujad – need isevärki vähesed, kes rippusid võluväemõtte küljes, kes tabasid ära sosinad ja kahinad – tiirlesid siinkandis, neid tõmbas siia tajumus millestki muust, millestki enamast. Ka Kelli tõmbas siia sama asi. Erinevus seisnes vaid selles, et tema teadis, mis neid siia meelitas.

Muidugi, Kiviviske võlukunstihuvilisi kundesid ei meelitanud siia ainult võlujõu peen luudeni tungiv kutse ega lubadus millestki teistsugusest, millestki enamast. Neid meelitas siia ka tema. Või vähemalt tema kohta käivad kuulujutud. Suusõnal levivad lood olid omamoodi võluvägi ja siin, Kiviviskes, libises sõna „võlur” üle inimeste huulte sama tihti kui lahjendatud õlu.

Kell silmitses oma kruusis olevat merevaiguvärvi vedelikku.

„Õhtust, Kell!” ütles Barron, kes seisatas, et talle juurde kallata.

„Õhtust, Barron!” vastas Kell.

Rohkem ei öelnud nad teineteisele kunagi.

Kiviviske omanik oli toekas nagu kivimüür – juhul, kui kivimüür otsustaks endale habeme kasvatada –, pikk, lai ja muljet avaldavalt rahulik. Kahtlemata oli Barron näinud imelikke asju rohkem kui küll, ent need ei paistnud teda kunagi jahmatavat.

Või kui jahmatasidki, oskas ta seda varjata.

Leti taga seinal rippuv kell lõi seitse ning Kell tõi oma nüüdseks kulunud pruuni kuue taskust välja nipsasjakese. See oli puust karp, enam-vähem tema peopesa mõõtu ja käis kinni lihtsa metallist haagiga. Kui ta haagi lahti tegi ja kaane pöidlaga pealt lükkas, avanes karp viie renniga mängulauaks, igas rennis üks elementidest.

Esimeses rennis oli tükike mulda.

Teises lusikajagu vett.

Kolmandas oli õhu asemel sõrmkübaratäis sõredat liiva.

Neljandas tilgake õli, äärmiselt tuleohtlik.

Ja viimases, viiendas rennis luutükike.

Kelli maailmas polnud karp ja selle sisu sugugi üksnes mänguasi, vaid ka proovikivi, moodus, mille abil lapsed avastasid, millise elemendi poole neid tõmbab ja millist elementi nemad enda poole tõmbavad. Enamik kasvas sellest mängust kiiresti välja ja jätkas oma oskuste lihvimist kas loitsude või karbi suuremate ja keerulisemate versioonidega. Laia leviku ja piiratud kasutusvõimaluste tõttu leidus selliseid elemendikomplekte peaaegu igas Punase Londoni majapidamises ja tõenäoliselt ka kaugemates külades (kuigi selles ei saanud Kell päris kindel olla). Ent siin, võluväeta linnas, olid need tõelised haruldused ja Kell oli veendunud, et tema klient jääb rahule. Lõppude lõpuks oli see mees ju kollektsionäär.

Hallis Londonis käisid Kelli otsimas ainult kahte tüüpi inimesed.

Kollektsionäärid ja asjahuvilised.

Kollektsionäärid olid rikkad igavlejad, kes harilikult ei tundnud võlukunsti enda vastu mingit huvi – nad ei teeks vahet tervendamisruunil ega kammitsusloitsul –, ja nad olid kahtlemata Kelli lemmikkunded.

Asjahuvilised olid tülikamad tegelased. Nad pidasid end ehtsateks võluriteks ega tahtnud osta nipsasjakesi mitte lihtsalt nende omamise või vaatamiseks väljapanemise luksuse nimel, vaid selleks, et neid kasutada. Asjahuvilised Kellile ei meeldinud – osalt sellepärast, et tema meelest olid nende püüdlused asjatud, osalt aga sellepärast, et nende teenimine tundus märksa rohkem reetmisena – ja seetõttu juhtuski nii, et kui üks noormees tema kõrval istet võttis ja Kell pilgu tõstis, arvates, et näeb oma kollektsionäärist klienti, kuid leidis eest hoopis võõra asjahuvilise, langes tema tuju kõvasti.

„Koht kinni?” küsis asjahuviline, kuigi juba istus.

„Minge ära,” ütles Kell tasakaalukalt.

Ent asjahuviline ei lahkunud.

Kell teadis, et see mees on asjahuviline – ta oli kiitsakas ja kohmetu, kuub ta pikkuse kohta tiba lühike, ning kui ta oma pikad käed leti servale toetas ja riie ülespoole nihkus, silmas Kell tätoveeringu otsa. Kehvasti joonistatud väeruun, mis pidi võlukunsti inimese kehasse kätkema.

„Kas see on tõsi?” käis asjahuviline peale. „See, mida räägitakse?”

„Oleneb, kes räägib,” vastas Kell, pani karbi kinni ning lükkas kaane peale ja haagi paika, „ja mida räägib.”

Seda tantsu oli ta sadu kordi läbi teinud. Ta jälgis oma sinise silma nurgast, kuidas mehe huuled järgmist sammu vormisid. Olnuks tegu kollektsionääriga, oleks Kell talle võib-olla halastanud, ent neile, kes kahlasid vette, väites, et oskavad ujuda, poleks parve tarvis.

„Et te toote asju,” ütles asjahuviline, pilk kõrtsis ringi sähvimas. „Teistest kohtadest pärit asju.”

Kell rüüpas sõõmu ja asjahuviline võttis tema vaikimist nõusolekuna.

„Ma peaksin end vist tutvustama,” jätkas mees. „Edward Archibald Tuttle kolmas. Aga mind hüütakse Nediks.” Kell kergitas kulmu. Noor asjahuviline ootas nähtavasti, et ta vastaks omapoolse tutvustusega, ent kuna mehel oli ilmselgelt juba niigi aimu, kes Kell on, jättis ta viisakusavaldused sinnapaika ja küsis: „Mida te tahate?”

Edward Archibald – Ned – keerutas end istmel ja kummardus vandeseltslaslikult lähemale. „Mul oleks vaja natuke mulda.”

Kell osutas klaasiga ukse poole. „Vaadake pargist.”

Noormees tõi kuuldavale vaikse kohmetu naeru. Kell tegi oma joogile lõpu peale. Natuke mulda. See tundus tühise palvena, aga ei olnud seda. Enamik asjahuvilisi teadsid, et nende enda maailmas leidus väga vähe võluväge, kuid paljud uskusid, et tükikesega teisest maailmast saaksid nad sealset väge ammutada.

Ja kunagi ammusel ajal oleks neil õiguski olnud. Ajal, mil uksed olid allikate juures avatud ja võluvägi voogas maailmade vahel ning igaüks, kelle soontes voolas vähegi võluväge ja kellel oli mõni teisest maailmast pärit asjake, võis sealset väge ammutada ja lisaks ka selles maailmas ringi liikuda, ühest Londonist teise astuda.

Aga see aeg oli möödas.

Uksed olid läinud. Need hävitati sajandeid tagasi, pärast seda, kui Must London langes ning oma ülejäänud maailma kaasa viis, jättes endast maha ainult legendid. Nüüd oli üksnes antaridel niipalju väge, et uusi uksi luua, ja ka siis olid nemad ainsad, kes sealt läbi pääsesid. Antarid olid alati olnud haruldased, aga kui haruldased täpselt, selgus alles siis, kui uksed suleti ja nende arv kahanema hakkas. Antaride väe allikas oli alati olnud mõistatus (see ei kandunud järglastele edasi), kuid üks oli kindel: mida kauem maailmasid üksteisest lahus hoiti, seda vähem tekkis antarisid.

Nüüdseks paistis, et Kell ja Holland olid selle kiiresti väljasureva tõu viimased esindajad.

„Noh?” käis asjahuviline peale. „Kas te siis toote mulle mulda või ei?”

Kelli pilk libises tätoveeringule asjahuvilise randmel. Nii paljud Halli maailma asukad ei paistnud aru saavat, et loits on täpselt nii tugev, kui tugev on selle lausunud inimene. Kui tugev see siin oli?

Kelli suunurkades mängles naeratus, kui ta mängukarbi mehe poole lükkas. „Kas te teate, mis see on?”

Ned tõstis lelu ettevaatlikult üles, just nagu võiks see iga hetk leekidesse lahvatada (Kell kaalus põgusalt, kas süüdata see põlema, aga hoidis end tagasi). Mees näperdas karpi, kuni ta sõrmed leidsid haagi ja mängulaud letil lahti vajus. Elemendid läikisid vilkuvas kõrtsivalguses.

„Teate mis,” ütles Kell. „Valige üks element. Liigutage see oma sälgust välja – muidugi seda puudutamata – ja ma toon teile teie mulla.”

Nedi kulm tõmbus kipra. Ta vaagis valikuid ja sihtis siis sõrmega vett. „See seal.”

Vähemalt pole ta nii rumal, et luuga katsetada, mõtles Kell.

Õhk, muld ja vesi allusid tahtele kõige kergemini – isegi Rhy, kes ei ilmutanud tõmmet ühegi elemendi vastu, suutis neid liikuma panna. Tulega oli keerulisem lugu, aga kõige raskem oli liigutada luutükki. Ja oli ka põhjust. Need, kes suutsid liigutada luid, suutsid liigutada kehasid. See oli vägev võlukunst isegi Punases Londonis.

Kell vaatas, kuidas Ned kätt mängulaua kohal hoidis. Noormees hakkas endamisi veele sosistama keeles, mis võis olla ladina keel või siis täielik jamps, aga eeskujulik inglise keel see igatahes polnud. Kelli huuled kõverdusid. Elementidel polnud oma keelt, õigemini, nendega võis rääkida mis tahes keeles. Sõnad polnudki nii tähtsad kui keskendumine, mida need kõneleja mõtetesse tõid, ja side, mida need luua aitasid, vägi, mida need ammutasid. Ühesõnaga, keelel polnud mingit tähtsust, luges ainult kavatsus. Asjahuviline oleks võinud rääkida veega lihtsas inglise keeles (mitte et sellest oleks kasu olnud), aga ometi pomises too oma väljamõeldud keeles edasi. Seda tehes liigutas ta kätt mängulaua kohal päripäeva.

Kell ohkas, toetas küünarnuki letile ja toetas pea käele, sellal kui Ned vaeva nägi ja ta nägu pingutusest punaseks tõmbus.

Pika aja järel lõi vesi korraks värelema (põhjuseks võis olla ka Kelli haigutus või see, et mees letiservast haaras) ja jäi siis liikumatuks.

Ned vahtis mängulauda, veresooned paisumas. Tema käsi tõmbus rusikasse ja hetkeks muretses Kell, et mees lööb väikese mängukomplekti puruks, ent tolle sõrmenukid raksatasid kõvasti vastu letti mängulaua kõrval.

„Mis teha,” nentis Kell.

„Mäng on ära tehtud,” urises Ned.

Kell tõstis pea käelt. „On või?” küsis ta. Ta painutas sõrmi imenatuke ja mullatükike kerkis oma rennist üles ja hõljus nagu muuseas ta peopesale. „Olete ikka kindel?” jätkas ta, kui kerge tuulehoog liiva üles keerutas, pöörisena õhku kandis ja ta randme ümber keerlema pani. „Võib-olla ongi,” – vesi kogus end piisaks ja külmus siis ta peopesal jääks – „aga võib-olla ei ole ka…” lisas ta, kui õli oma rennis tuld võttis.

„Võib-olla…” ütles Kell, kui luutükike õhku kerkis, „ei ole teis lihtsalt kübetki võluväge.”

Ned jõllitas teda ammuli sui, kui viis elementi, igaüks Kelli sõrmede ümber, oma väikest tantsu esitasid. Kell kuulis enda peas Rhy noomimist: eputis. Ja siis, sama hooletult, nagu ta oli need asjakesed kerkima sundinud, laskis ta neil langeda. Muld ja jää kukkusid mütsatades ja kilksudes oma rennidesse, sellal kui liiv laskus hääletult oma nõgususse ja õli pinnal tantsiv leek hääbus. Jäi vaid luutükk, mis nende vahel õhus hõljus. Kell silmitses seda, tundes kogu aeg endal asjahuvilise rõhuvalt himustavat pilku.

„Mis see maksab?” nõudis mees.

„Pole müügiks,” vastas Kell, kuid parandas end: „teile mitte.”

Ned ajas end toolilt püsti ja pöördus minekule, kuid Kell polnud temaga veel lõpetanud.

„Kui ma teile selle mulla tooksin,” küsis ta, „mis te mulle vastu annaksite?”

Ta vaatas, kuidas asjahuviline poolelt sammult paigale tardus. „Nimetage oma hind.”

„Oma hind?” Kell ei smugeldanud nipsasjakesi maailmade vahel raha pärast. Raha muutus. Mis kasu oleks tal Punases Londonis šillingitest? Ja naeltest? Nende ärapõletamine oleks ka mõttekam, kui püüda nende eest Valge Londoni kõrvaltänavatel midagi osta. Ta oleks muidugi võinud raha siin ära kulutada, aga mille peale ta seda kulutaks? Ei, Kell mängis teistsugust mängu. „Ma ei taha teie raha,” ütles ta. „Ma tahan midagi, millel on tähtsust. Midagi, millest te ei taha ilma jääda.”

Ned noogutas tõtakalt. „Hästi. Jääge siia ja ma…”

„Mitte täna õhtul,” ütles Kell.

„Millal siis?”

Kell kehitas õlgu. „Kuu aja jooksul.”

„Te eeldate, et ma istuksin siin ja ootaksin?”

„Ma ei eelda teilt midagi,” vastas Kell õlgu kehitades. Ta teadis, et see oli temast õel, aga ta tahtis näha, kui kaugele on asjahuviline valmis minema. Ja ta otsustas, et kui mehe tahe on kindel ja ta ka tuleval kuul siin on, toob Kell talle tema kotikese mulda. „Laske nüüd jalga.”

Nedi suu avanes ja sulgus, seejärel mees mühatas ja rühkis minema ning oleks teel välja peaaegu ühe väikese prillitatud mehega kokku põrganud.

Kell napsas luutüki õhust ja pani tagasi karpi, sellal kui prillidega mees tühjaks jäänud istmele lähenes.

„Mida see tähendas?” küsis too istet võttes.

„Ei midagi, mille pärast muretseda,” vastas Kell.

„Kas see on mulle?” küsis mees mängukarbi poole noogates.

Kell noogutas ja ulatas karbi kollektsionäärile, kes selle ettevaatlikult ta peost üles tõstis. Kell laskis härrasmehel karpi sõrmitseda ja näitas siis, mismoodi see töötab. Kollektsionääri silmad läksid pärani. „Suurepärane, suurepärane.”

Siis pistis mees käe taskusse ja tõi lagedale kokkuvolditud rätiku. Kui ta selle letile asetas, kostis mütsatus. Kell sirutas käe, tegi paki lahti ja leidis selle seest sädeleva hõbekarbi, mille ühel küljel oli pisitilluke vänt.

Muusikaga mängutoos. Kell naeratas endamisi.

Punases Londonis oli samuti muusikat ja mängutoose, aga enamik neist mängis võluväel, mitte hammasratastega, ja Kelli lummas see vaev, mida nende väikeste masinate valmistamiseks nähti. Hall maailm oli suuresti kohmakas, kuid aeg-ajalt laskis võluväe puudumine siin leidlikkusel hiilata. Võtkem või siinsed mängutoosid. Keerulise, aga elegantse ülesehitusega. Nii palju osasid, nii palju tööd, kõik selleks, et luua üks pisike meloodia.

„Kas ma peaksin näitama, kuidas see töötab?” küsis kollektsionäär.

Kell raputas pead. „Ei,” sõnas ta vaikselt. „Mul on neid mitu tükki.”

Mehe kulmud tõmbusid kipra. „Kas see siis ikka sobib?”

Kell noogutas ja hakkas asjakest rätikusse pakkima, et see viga ei saaks.

„Kas te ei tahagi seda kuulata?”

Kell tahtis küll, aga mitte siinses räpases väikeses kõrtsis, kus polnud võimalik heli nautida. Pealegi oli tal aeg koju minna.

Ta jättis kollektsionääri leti äärde laste lelu kallale nokitsema – imetlema, kuidas ei sulanud jää ega valgunud liiv oma rennidest välja, ükskõik kui väga ta ka karpi raputas – ning astus välja öösse. Kell suundus Thamesi poole, kuulatas end ümbritseva linna hääli, lähedal vuravaid tõldasid ja kaugeid karjed, mõned neist naudingu-, teised valukarjed (kuigi need polnud sellegipoolest võrreldavad Valges Londonis kaikuvate kisendustega). Peagi ilmus jõgi nähtavale, öös mustav riba, sellal kui kauguses helisesid kirikukellad, kokku kaheksa tükki.

Aeg minna.

Ta jõudis veeäärse poe tellisseina juurde ja seisatas selle varjus ning lükkas varruka üles. Tema käsi oli kahest esimesest sisselõikest valutama hakanud, aga ta võttis noa välja ja lõikas ka kolmandat korda, puudutas sõrmedega kõigepealt verd ja siis seina.

Ühe ta kaelas rippuva nööri külge oli kinnitatud punane lin, täpselt selline nagu münt, mille kuningas George oli talle täna õhtupoolikul tagasi andnud, ning Kell võttis mündi ja surus vastu tellistele jäänud verd.

„Mis seal ikka,” ütles ta. „Lähme koju.” Ta leidis end sageli võluväega rääkimast. Mitte seda käskimast, lihtsalt sellega vestlemast. Võluvägi oli elusolend – seda teadsid kõik –, aga Kelli jaoks oli see rohkem nagu sõber, nagu pereliige. Lõppude lõpuks oli see ju osa temast (palju rohkem kui enamiku inimeste puhul) ja tal oli paratamatult tunne, otsekui teaks võluvägi, mida ta ütleb ja mida ta tunneb – mitte ainult siis, kui Kell seda esile manas, vaid alati, iga südamelöögi ja hingetõmbe ajal.

Lõppude lõpuks oli Kell ju antari.

Ja antarid oskasid verega rääkida. Ja eluga. Ja võlukunsti endaga. Esimese ja viimase elemendiga, sellega, mis elas neis kõigis, kuid ei koosnenud ühestki.

Ta tundis, kuidas võluvägi ta peopesa vastas liigatas, kuidas kivisein selles ühtaegu soojaks ja külmaks tõmbus, ning Kell kõhkles ja ootas, et näha, kas võluvägi ka palumata vastab.

Ent võluvägi viivitas, ootas, et ta käsu sõnadesse paneks. Elemendiväele kõlbas iga keel, aga antaride võlukunst – tõeline võlukunst, verevägi – rääkis vaid ühtainsat. Kell kõverdas sõrmi seina vastas.

„As Travars,” ütles ta. Rända.

Seekord võttis võluvägi teda kuulda ja kuuletus. Maailm virvendas ning Kell astus uksest läbi pimedusse, lükates Halli Londoni oma õlult nagu kuue.