Читать книгу Võlukunsti tumedam pool. Triloogia esimene raamat - V. E. Schwab - Страница 8

Ta leidis nad lossihoovist, kus kuningapere õhtustas pilvitu öötaeva ja sügisvärvides lehtpuude all.

Kuningas ja kuninganna istusid lauas, Rhy aga lebaskles diivanil ja vatras oma sünnipäevast ja hulgast peoüritustest, mis pidid sellega kaasas käima.

„Poeg, seda nimetatakse sünnipäevaks,” heitis ette kuningas Maxim – pikka kasvu, laiaõlgne, säravate silmade ja musta habemega mees –, ilma et oleks tõstnud pilku virnalt paberitelt, mida ta luges. „Mitte sünni päevadeks ja kindlasti mitte sünni nädalaks.”

„Kakskümmend aastat!” vaidles Rhy vastu, viibates oma tühja teetassiga. „Kakskümmend! Paar päeva pidustusi ei tundu ometi liiast.” Tema merevaiguvärvi silmad särasid vallatult. „Ja pealegi, pooled neist on nagunii rahva jaoks. Kes olen mina, et neile seda keelata?”

„Ja teine pool?” küsis kuninganna Emira, pikad tumedad juuksed kuldse paelaga kokku punutud ja selja taha raskeks palmikuks seatud.

Rhy välgutas tema poole oma kõikevõitvat naeratust. „Sina oled ju see, kes on nõuks võtnud mulle kaasa leida, ema.”

„Jah,” vastas naine hajameelselt lauanõusid sättides, „aga ma parema meelega ei tahaks paleed selleks otstarbeks lõbumajaks muuta.”

„Mitte lõbumajaks!” ütles Rhy sõrmedega läbi oma kohevate mustade juuste vedades, nii et kallutas viltu peas puhkava kuldvõru. „Kõigest tõhus viis, kuidas hinnata rohkeid tarvilisi omadusi, mis ühel… Aa, Kell! Kell toetab mu mõtteviisi.”