Читать книгу Ei jäta elamata - Vahur Kersna - Страница 10

Dr Palgi kabinetist väljudes kohtusime Kaljo Kiisaga. Me polnud erilised tuttavad, mõnel korral olin Eesti läbi aegade ühele suurimale filmi- ja teatrilegendile telemaja katakombides tere öelnud.

Protseduuritoas polnud ilmselt ruumi, seetõttu nõristati maestrot toolil ukse taga koridoris.

Kaljo nägi mind ja viipas mu enda juurde. Kükitasin tema ette maha. Elu, ilma ja inimesi näinud tark ning ilus inimene võttis mu käe oma sooja pihku ja hoidis seda pikalt. Väga pikalt.

Vaatasime üksteisele silma. Me ei rääkinud sõnagi. Kõik sai öeldud.

Hiiul võttis meid vastu üheksaliikmeline arstlik konsiilium. Kössitasime kahekesi ühel toolil, kui toatäis väga tõsiseid arste meile teatasid, et midagi head neil öelda ei ole. Räägiti pikalt ja keeruliselt, näidati pilte ja uuringutulemusi sellest, kui ulatuslikult on Vahuri haigus arenenud ning kui keeruline on selle ravi. Kõik kokku kõlas kui surmakuulutus. Lootust ellu jääda oli väga vähe.

Viisin Vahuri koju ning sõitsin tagasi tööle. Olin kohutavalt õnnetu, kohutavalt lootusetu. Helistas sõber Raivo Suviste. „Liina, Vahuri ees ei tohi sina nõrk olla. Kui sina oled nõrk, on Vahuril raskem olla tugev. Kui sa tahad nutta, siis tule meile, nutame, aga Vahuri nähes ei tohi sa nutta,“ veenis Raivo.

Siis ma nutsingi nii, et Vahur ei näeks, ja püüdsin olla tugev. Sõbra sõnad kõlasid justkui käsk.

Dr Maire Kuddu

Vahur kandis tol hetkel kaelatuge, kael valutas ja vähegi äkilisem liigutus oli ohuks seljaajule.

Plasmarakulise kasvaja kolded olid selleks hetkeks kõige rohkem kahjustanud kaelalülisid, lisaks keemiaravile tuli võimalikult ruttu alustada kiiritusraviga, et hoida ära lülide edasist lagunemist ning sellest tingitud võimalikku ohtu seljaajule, mille tagajärjeks võinuks olla halvatus.

Pean tunnistama, et esimesele visiidile eelnes mõningane ärevus, tegemist oli ju nii-öelda avaliku elu tegelasega ning nii mõnelgi niisugusel juhtumil oli arsti-patsiendi suhe olnud keeruline, kas siis „sotsiaalse surve“ või usaldamatuse tõttu.

Õnneks oli kohe esimesel visiidil selge, et Vahuris ei olnud mitte vähimatki umbusku meie pakutud kiiritusravisse ega personali pädevusse. Usaldav ja soe suhe tekkis kohe, mis kindlasti mõjutas positiivselt ka kogu edasise ravi kulgu.

Ravikuur kestis kaks nädalat, kokku kümme seanssi. Juba kiiritusravi lõpus sai Vahur käia ilma kaelatoeta ega pidanud võtma valuvaigisteid. Ravi oli olnud tulemuslik ning loota võis püsivamat raviefekti.

Üks väike etapp pikal teel oli läbitud, jätkus keemiaravi.