Читать книгу Värske Rõhk 1/2020 - 1 2020 - Страница 2

ajuti näen

hüatsintide lõhn

hüatsintide jahe lõhn

pole kellegi jaoks

mu käsivarrele on laskunud haruldane lind

imetlen teda natuke kohkunult

ta on küütlev kõigevärviline, sirendav siidisuline

pilk mustkuldsetes silmades terane

mida ta sööb ma ei tea

kauaks ta siia ei jää

ta on iseoma lind ja see ilu

pole kellegi jaoks ega tähenda midagi

pole kellegi jaoks

on mulle korraks hoida

kuni ta mujale lendab

seni võin teda vaadata

olla väga tasa

väga tänulik ja õrn

kuni hüatsindid lõhnavad end surnuks

*

üks rahulik minut kestab, kuni linnu sitked lihased end õhku vedrutavad

käsivarde küünetorked jättes

üks rahuaeg üks vabariik

üks või teine kohtumine

üks kevadine valgus kimp hüatsinte

üks mõistmise valendik selge pilk

üks õrnusevalu üks heldimus

korraks näed kuidas kellegi sees on üks järv kalad kõrkjad

elud heledad linnud tumedas taevas

*

mõtlen, et võib-olla tuleb järgmine elu

koiliblikana

võib-olla laskub mõistmine mu käele just nüüd

koiliblikana

kuivainekapist sirendamata kütkestamata

hallikaspruunina suvaliselt laperdades

laskub

elu mu käele

koiliblikana

tiivad kah omamoodi siidised

kena siidisulge lindu lendas meie koppelisse

sealt tema lendas õunaaeda lendas kulda põõsa peale

kuld ei võtnud

hõbe ei võtnud

kas löön ta surnuks palun andeks vaene loom kas sünnib

uuesti

sealt tema lendas õunaaeda lendas kulda põõsa peale

kuld ei võtnud

hõbe ei võtnud

siid see võttis armastada

maailm loodi?

kevad Tartu peal

aasta julmim kuu

sigitab hüatsinte plastpottidest

nad lõhnavad kurvalt Maxima sissekäigu juures räigete kampaaniasiltide rahe all

teevad mis suudavad

isegi pilves ilmaga

on märtsivalgus ebamugavalt terav

tänavatel sulab koos konidega keltsa alt välja

talvega südameseintele parkunud kõntsakiht, räpp ja resignatsioon

päike kistakse külma taevasse ta valgustab kõik patud läbi

kõik piinatud piimalehmad

kõik sitket pekslevat elu täis

lihaselised kalakehad krõnksus kaitsetud krevetid

ja õunad millel olen lasknud mädaneda

teades nii hästi teades nii hästi

närvutatud toataimed

unarusse jäetud sõprused

minu süü minu süü minu ülisuur süü

mea maxima culpa

aga Maximas sellal

väikeste alasti krevetikrõnksude kurbuse

ja hüatsintide kurbuse

vahel –

mis juured krampuvad, mis oksad võrsuvad

siin selles kiviprügis? –

sebivad märtsikuistest importköögiviljadest härdunud inimesed

hüpitavad vaat et pisarsilmil redisekimpe

näod ereroheliste kapsapeade valgel pisut vähem hallid

nad on avastanud, et surmavallast on tagasitee, sest

lühikesed kurgid rändavad nagu kurekesed üle metsa-maa Eesti poole!

praegu tulevad nad veel Türgist

siis juba Poolast

varsti juba Leedust

juba Lätist

ja siis juba ongi võimatu käes

aga julm on see märts

sigitab oma absurdseid kellukesi hangedest

žongleerib pimestavhaljaste kapsapeadega

sõidab minust tänavapuhastusautoga üle

ja tõesti, tõesti

on kasvama läinud see aeda maetud korjus tõotab õisi

lõikuskuu

ploomid nõrguvad asfaldile

viljapuudes on alati midagi ebareaalset

ülereaalset – muinasjutulist

kastanimunad on juba nii suured

lumemarjad

mis on minu suve viljad

söögiks kõlbmatud vohandid okstel

peotäis igatsusi olemata elude järele

*

hulgun õhtul aedlinnas ringi ja otsin kreeke

tänavatel on luuviljade lõhna

aga puude lahkus on aiapiirini pügatud

et hulgused ei ulatuks

ainult mõned valged klaarid

on oma õrnuse vastu kruusa ära löönud

mööda purjetab kollase valguse akvaarium

mõtlikud sõitjad koduteel

ühes aias on sauna lõhn

teises lõke

kolmanda tumesinises rohus lüümete õunte keskel

kellegi lapsepõlv

kuhu ma ei ulatu

pole retooriline küsimus

pool elu kulub imestamisele,

kuhu küll pool elu kulub.

kuidas hoida oma oksi

kibedusest?

kuidas teha pettumusest

ja rõõmudest

ja rõõmude haprusest

paar väikest kena kuldrenetti?

*

ei ole teist sellist valget nagu

vanadel linadel tuule käes

tuhat korda pestud talvepäikeses

pleekinud kiudhaaval tuhandesse unenäkku

hõõrutud

kui linad hakkasid keskpaigast väga viledaks kuluma

lõikasid vanaemad need pikuti pooleks ja õmblesid

teistpidi kokku

merel hea lahke vesi

ütlesid vanaemad

peseb igasugu räpa maha

küürin lahkes raudkülmas vees südant

loputan väänan ja riputan pesunöörile tuulele

selgeks puhuda

viledaks jäänud see hingelina

kes ta nii ära on trööbanud või on ta kehvasti

kootud nigelast niidist

ei panegi ajale vastu

vaatan läbi aukude

vastsündinud taevast

ja mõtlen kas lina lappida

või lõigata lappideks ja

teha valgetest pilvedest uus

kased panevad taeva kangaspuid niide