Читать книгу Värske Rõhk 1/2020 - 1 2020 - Страница 3

AUTORIST: MIRJAM PARVE (28)

Õied, linnud, putukad ja viljad tunduvad su luuletustes kandvat mingit väärtuslikku tarkust või saladust. Mis see on?

Hm, kui ma teaks! Kusjuures ma ei kirjuta enda meelest just loodusluulet, aga kui vaatama hakata, siis on tõesti igal pool mingid lilled ja liblikad … Teised liigid ja nende ligipääsmatud omailmad on vist hea meeldetuletus, kui mõistatuslik kõik elu on – kui korraks proovida argist antropotsentrilist pilku natukene kõrvale jätta (noh, et see taim on kasulik, aga too on umbrohi, sääsk on tüütus, hiir on kahjur, kana on supp ja puu on küte). Kuigi eks seal ole ka ebapraktilise linnalapse loodusromantikat. Näiteks puud on vist küll minu jaoks peaaegu ideaalsed olendid. Puud teevad maailma paremaks. Kahtlustan, et kui ma nende saladust teaks, poleks äkki vaja luuletada. Siis oleksin lihtsalt puu.

Peale luuletamise tõlgid ilukirjandust. Kuidas need kaks tegevust teineteist toetavad? Või vahel hoopis pärsivad?

Mulle tunduvad need kaks enam-vähem ühe ja sama tegevusena, vähemalt põhilises. Mõlemas on kõige olulisem, et tunneks õige sõna ära ja et lause/fraas saaks mingi elupinge sisse ning et ise suudaks otsimispinge välja kannatada. Mitte et see alati õnnestuks, aga kui õnnestub, siis rõõm on üsna sarnane, olgu tõlge või enda tekst. Nii et üks on harjutus teiseks ja vastupidi. Aga loomulikult üritan neid mitte täiesti segamini ajada.

Mõni eluseik või teos, mis sind viimati eriliselt liigutas?

Mu maapoisist, astrofüüsikust ja raamatukoist vanaisa suust pudenenud lause, mis – mulle tundub – teda ennast natuke üllatas: „Ära siis nisuke ole, kes vajaduse järgi elab, ikka ilu järgi tuleb elada!”