Читать книгу Vikerkaar - 1 2022 - Страница 5

Ühel ilusal päeval loobus täheteadlane Frans Lemm ootamatult oma tööst ja läks tagasi kodukülla. Ta oli aastaid oodanud mingit imet, et midagi muutuks ta üksluises elus. Ta haistis seda, tunnetas pidevalt selle lähedalolu ja miskipärast arvas, et oma väikeses armsas maamajas on ta imele kuidagi kättesaadavam. Kuid nähes, et seda ka seal ei juhtu, hakkas Frans vähehaaval känguma, samal ajal kui ime ootus tema sees endistviisi kasvas. Taoline olukord viis mehe väljapääsmatu meeleseisundini, kus tal ei tulnud enam und. Frans istus ööd ja päevad köögilaua taga, vaadates aknast välja. Ta oli võimeline veel ainult liikumatuks intensiivsuseks, mis niiske ja uduja keerisena tema sees aina ülespoole kerkis, kuni ühel hommikul...

„Tiik, tiik, tiik!“ kilkasid lapsed, joostes külatagusele aasale aiamaade taha. Tõepoolest, sinna, kus enne laius madalas lohus põdrakanepivälu, oli üleöö ilmunud hundinuiadest ümbritsetud rohelise veega tiik. Lapsed hüppasid rõõmsalt vette, suplesid, sukeldusid veetaimede vahele ja pritsisid üksteist, hakates peagi ehitama parve. Kõigil oli lõbu laialt.

Suvest sai sügis, sügisest talv. Lapsed uisutasid peale koolipäeva lõppu tiigijääl, ajasid üksteist taga, kukkusid naerdes ja vaatasid läbi jääkaane, kuidas särjed ja lepamaimud ujuvad läbipaistvas vees aegamisi ringi. Frans Lemmi majake seisis aga kogu selle aja tühjana. Ainult külm tuul undas korstnas, lõgistas aknaid ja uksi. Enam kedagi polnud seal peale hiirte ja talveunes kärbeste.

Möödus viiskümmend aastat.

Lapsed olid vahepeal ammugi suureks kasvanud ja külast kõigi nelja tuule poole kadunud. Laiast ilmast suuremat õnne leidmata kolis mõnigi neist vanuigi kodukülla tagasi, kratsis kukalt ja mõtles natuke, ehitades siis vana maja asemele uue, soojema ja moodsama. Ning suviti hakkasid tal külas käima lapsed ja lapselapsed. Aiamaad muutusid niisamuti väiksemateks, kuna enamiku köögiviljadest sai osta alevipoest üsna odava hinnaga. Vaid hundinuiadest ümbritsetud tiik püsis küla servas endisel kujul. Koolivaheajal suplesid seal nüüd uued lapsed, pritsisid üksteist kilgates veega, mängisid ahvenat ja särge ning korraldasid sukeldumisvõistlusi. Ja nii mõnigi elunäinud inimene imestas endamisi, kuidas on küll võimalik, et mitte ükski laps polnud sinna tiiki mitte kunagi ära uppunud.

Möödus veel nelikümmend aastat.

Küla oli elanikest päris tühjaks jäänud, sest maal enam tööd polnud. Vaid suures poollagunenud majas, kus ühes korteris elas viieteistkümne kassiga vanaeit ning teises kaks joodikust heidikut, hingitses aastaringne elu. Paar-kolm suvemaja oli ka veel. Kui mõni laps koos vanematega sinna südasuvel sattuski, jalutas ta piki tänavat, maagiliselt helendav telefon käes, huvitumata enda ümber millestki muust. Ühel augustiööl kerkis selles mahajäetud külas aga õhku tiik. Vett täis rohelise pilvena tõusis ta üles taeva alla, eemaldudes vaikse loodetuule toel üle põldude ja metsade kagu suunas. Neljakümne kilomeetri pärast sadas roheline pilv vihmana uuesti alla, võttes maapinda puutudes alasti, väikest kasvu inimese kuju.

Väikene inimene jooksis põllu pealt tee peale, kiirustades lõdisedes mööda kruusateed edasi. Koitis juba, kui ta viimaks sireliheki varjus üht punastest tellistest maja märkas. Vaikselt avas mehike ukse. Hiilides köögis ja muudes ruumides ringi, jõudis ta kõige tagumisse tuppa, kus kapi taga voodis magas pererahvas. Veendudes priske näoga meest ja õnneliku näoga naist vaadates, et nad viibivad sügavas unes, hakkas ta kapist riideid välja võtma, neid järjepanu enesele selga proovides. Kuid väheldase kasvu tõttu libisesid need kõik väikese mehe ümbert maha. Viimaks, et sooja saada, mässis ta endale ümber ühe puuvillase pintsaku, sidudes selle triibulise lipsuga vöökoha ümbert kinni. Ta keeras pintsakul käised üles ja läks kõrvalasuvasse tuppa. Seal magasid lapsed. Silmitsenud mõnda aega, käed seljal, nende armsaid nägusid, suundus ta selleski toas kapi juurde, hakates samuti riideid põrandale puistama. Sel korral oli mehikesel rohkem õnne, kuna laste riided oli temaga üsna ühte mõõtu. Ta valis endale välja elevandimustriga särgi, veduriga kampsuni, punase nokamütsi ja tumesinised koolivormipüksid. Need enesele selga ajanud, pani ta kõige peale aga ikka pintsaku, mille lipsuga vöö ümbert kinni sidus. Noorem lastest, tüdruk, oli vahepeal üles ärganud, vaadates seda tardunud hirmuga pealt.

Riided seljas, läks tilluke mees kööki, jõi ära köögilaual seisva hapupiima, sõi ära pool sepikut ja külmkapist leitud sardellid ning vaatas ringi. Talle torkasid silma värvilised pudelid köögi aknalaual. Neid oli seal kümmekond, igaüks ise värvi. Siis kikitas ta kõrvu. Mehikesele tundus, justkui oleks koridoris keegi kikivarvul hiilinud... Aga kõik oli vaikne. Uurinud pudeleid lähemalt, valis ta välja ühe tumesinise ja ühe helerohelise ja pistis need pintsaku taskutesse. Seejärel torkas jalga kollased lastekummikud ja väljus majast.

Aiaväravast välja maanteele jõudnud, kuulis ta majast valju kisa. Peagi nägi tilluke mees selja taha vaadates, kuidas talle jookseb vihaste nägudega järele terve perekond – isa, ema, kaks last ja triibuline kass. Nüüd haaras omakorda mehikest hirm. Meeleheitlikult sibades põgenes ta jälitajate eest, kuid pintsaku alumine serv lohises vastu maad, pudelid kolksusid vastu puusa ja kummikud loksusid jalas... Kõik see tegi jooksmise väga raskeks, mistõttu vahemaa jälitajate ja põgeneja vahel üha vähenes ja vähenes. Õnneks või kahjuks väsis viis korda päevas sööma harjunud ja seetõttu mõnevõrra tüsedusele kalduv perekond veidi enne mehikese kättesaamist ära, jäi ähkides seisma ning jõuetus raevus sajatusi vargale järele saatma. Tilluke mees jaksas veel natuke maad edasi vudida, jäädes siis samuti lõõtsutades paigale. „Elus peab ikka natuke õnne ka olema,“ õnnitles ta end, hing rinnus kinni.

Keskhommik leidis riidevarga rõõmsalt mööda maanteed edasi matkamas. „Lemm, Frans, Lemm, Frans, Lemm, Frans,“ ümises ta astumise taktis, „kas pole minu nimi mitte Lemm Frans!“ hüüdis ta sõrmi nipsutades. Ja tal oli täiesti õigus. Samas polnud mehikesel aimugi, et nii seesmiselt kui välimiselt näeb ta välja nagu üks teine Lemm Frans, õigemini Frans Lemm, kes oli elanud üheksakümmend aastat enne teda, ainult et kui too oli olnud sada seitsekümmend kaks sentimeetrit pikk, siis Lemm Frans oli sada kakskümmend üks sentimeetrit pikk, kuigi sama suurte kõrvadega. Nonde kodulooliste teadmiste puudumisele vaatamata jätkas mehike reibast kõndi kauguses terenduva kuppelmaastiku suunas.

Olles koos puhkepausidega olnud teel terve päeva, õhtu ja pool ööd, jõudis ta viimaks Tõraverre, kus elasid täheteadlaste perekonnad ja nende sõbrad.

Aukartlikult ja suure imetlusega vaatas Lemm Frans suurt, küla keskel kõrguvat Observatooriumi. Seejärel jalutas ta mõnda aega elumajade ümbruses, aiamaadel ja teaduspargis ringi, kuid justkui magnetiga tõmbas mehikest Observatooriumi juurde tagasi. Lemm katsus hoone välisust. See oli lukus. Ta tegi tiiru ümber suure maja, uurides hoonet hoolega igalt poolt, kuni märkas kolmandal korrusel väikest akent praokil olevat. Pikemalt mõtlemata ronis mehike mööda vihmaveetoru üles, küünitus elu ohtu seades aknani, puges avausest läbi ja kukutas end WC põrandale.

Kergendanud põit ning pesnud veega nägu, kõndis Lemm läbi mitme korruse ja koridori, vaadates huviga eri ustest sisse. Viimaks jõudis ta suurde saali, mille keskel asetses umbes 25 meetri pikkune ja 4 meetri kõrgune teleskoop. Mehike tardus paigale. Vaikse, meeli ülendava hämminguga silmitses ta hiiglaslikku teleskoopi, ning ta suu venis laiale naerule. Tilluke mees hõõrus erutusest käsi ja jooksis teleskoobi juurde, silitas õrnalt selle kumerusi.

Sättides end vägeva aparaadi taha toolile istuma, õigemini küll põlvitama, vaatas ta läbi hiiglasuure instrumendi mõnda aega tähistaevast. Seejärel vajutas ta tehnilisel armatuurlaual rohelist, kollast ja musta nuppu, tõmmates hõbedaselt sädelevat kangi aeglaselt enese poole. Teleskoop hakkas vaikse suminaga trajektoori muutma. Kui selle vaateava Veevalaja tähtkujuni jõudis, vajutas Lemm Frans punasele nupule.

Keskendunult süvenes mehike Veevalaja ja selle ümbruses asetsevate tähtede vaatlemisse. Teravustades teleskoobi maksimumi lähedale, koondas ta viimaks kogu oma tähelepanu ühele tillukesele, spiraaljale udukogule, mis asus tähtkuju südames. Uurinud seda mõnda aega, istus Lemm tooli käetoele, vajudes sügavasti mõttesse. „See peab olema kas Saturni või Helixi udukogu,“ mõtles ta. Midagi oli seal udukogus, õigemini selle varjus, mis teda köitis. „See vajab täpsemat uurimist!“ hüüdis mehike põrandale hüpates, kiirustades mööda koridori ja treppe paar korrust allapoole, kuni jõudis ukseni, millele oli kinnitatud silt „Sanitaar-tehniline abi“. Väikeses ruumis sahtleid tuulates leidis ta peagi kõik mida vaja: metallist ora, tikud, teibi, mõned puuklotsid, kuumakindla kinda ja ajalehe. Triblanud tähesaali tagasi, avas ta klaasist ukse ja astus rõdule. Seal süütas ta väikese lõkke, võttis pintsaku taskust helerohelise pudeli, pani kinda kätte, asudes anumat metallist ora otsas tule kohal kuumutama. Kui pudel piisavalt kuumaks sai, kiirustas mehike WC-sse, lastes kraanist pudelisse külma vett – valjule sisinale järgnes kõlksatus ja pudelipõhi kukkus alt ära. Seda oligi Lemm soovinud.

Jooksnud saali tagasi, ronis ta tähevaatlustoolile, teipis helerohelise pudelipõhja teleskoobi vaateava külge ja asus uuesti Veevalaja tähtkuju uurima. Tema terav astroonoomivaist oli rehkendanud õigesti – uue valgusega udu enam polnud. Selgelt nägi Lemm nüüd spiraali asemel täheparve. Sarnanedes tillukesi auke täistipitud sõelale, koosnes see üksteisest võrdses kauguses asuvast kahekümne seitsmest tähest, igaühe ümber omakorda tiirlemas kolm kuni üheksa aimatavat planeeti. Ja midagi oli seal veel... Ta teravustas teleskoobi maksimumi peale, ning süda hakkas ärevalt pekslema: imeõhuke, vaevuaimatav vikerkaarevärvides kolmnurk torkas talle nüüd silma, millest mehike tegi järelduse, et suure tõenäosusega toimub seal vähemasti kolme tähesüsteemi vahel regulaarne kosmoseliiklus. Lemm Frans plaksutas rõõmsalt käsi ja süvenes uuesti kauge tähtkuju vaatlemisse. Oli pühapäev. Miski ei häirinud enam ta vaikset töörõõmu.