Читать книгу Vikerkaar - 1 2022 - Страница 6

Kõige rohkem oli meil nartsisse. Pole kunagi olnud mu lemmiklilled. Üks sort veel oli kuidagi ilus, kuidagi midagi tundma panev. Teine oli selline kõhetu sort, väiksem, valgel õiel punane äär, tekitas küsimusi, ma ei osanud neis ilu näha, nüüd vb juba natukene. Vanaisa kasvatas kolme sorti nartsisse, punase sisuga ja kollase sisuga trompetnartsissid ja siis poeedinartsissid, need koledad, mis mulle ei meeldinud. Trompetnartsissid on ilusamad. Ma ei saanud kunagi aru, miks vanaisa just nartsisse nii palju kasvatas, kuigi tegelt tagasi mõeldes oli ilus vaadata küll, et aias on nii tihe kollane. Mulle ja vanaemale meeldisid astrid, meil oli neid päris mitu peenratäit või nagu vaod täis neid taimi, helekollaseid, oranže, tumepunaseid ja lillasid. Sitked taimed olid, need, mis meil aias kasvasid, vanaisa käis neid ka müümas turu peal. Terve linna aed oli täis neidsamu lilli, mida ta turul müümas käis, ju siis nartsisse osteti palju. Kuigi minu meelest kasvasid need igas aias, miks keegi neid üldse ostma pidi. Ei osanud mõelda inimeste peale, kes elasid Ropka paneelmajades ja Annelinnas, ega üldse inimeste peale, kes lilli ostsid. Mööda aiaäärt jooksid Tikripõõsad,1 enne Tikripõõsaid oli Murel, peale Murelit Kirsipuu ja siis algasid need väiksed okkalised põõsad, mille marjadest ma lugu eriti ei pidanud. Aind kui täditütar külas oli, siis käisin koos temaga Tikreid söömas, talle maitsesid, hammustas marja katki, imes sisu välja ja sülitas koore minema, ma tegin ka nii, kuigi koor oli minu meelest ka suht söödav, talle maitsesid Tikrid nii väga, et himustas neid juba toorelt, vb sealt see harjumus, küpsete Tikrite koor ka minema visata. Mäletan ta sõnu „lähme Tikrisse“, siis läksime ja kükitasime Tikripõõsastes ja sõime, koored viskasime maha. Mööda aia teist äärt, Murelite kõrval, jooksid Vaarikad. Naabril samuti ja nende Vaarikad olid suuremad ja maitsvamad, mingi teine sort, peaasjalikult sõingi nende Vaarikaid. Tikritele pani punkti ühelt poolt Kreegipuu ja teiselt poolt Ploomipuu. Kreegipuid oli tegelt kaks, üks Mureli ja Kirsipuu juures ja teine siis teisel pool, kõrval Ploomipuu. Täpsustan, Tikripõõsaste algus- ja lõpp-punktis olid ikka mõlemal pool Kreegipuud, Ploom tuli pärast Kreegipuud ja selle kõrval oli kompostihunnik omakorda, mille kõrval kanakuut ja sealt Ploomipuu ja kompostihunniku vahelt läbi aia nartsissidest mööda käisin naaber Õiega juttu ajamas.

Meie aia Kreegipuud ja Ploomipuu kandsid paksult vilja, neid oli liiga palju, et mingit lugupidamist mult teenida, eriti Ploomid, need ei meeldinud üldse. Kreeke armastasin, ka mitte kohe, aga aja jooksul hakkasid maitsema. Nende kaunis värv tuhm violett, pühid ära, hakkab läikima, sõin tuhmina, vahel ka läikivana. Nüüd muidugi on see armastus suurem, igatsus veelgi suurem ja maitsevad veelgi paremini. Varem polnud mingit igatsust, iga aasta oli Kreeke nii palju, et okstelegi raske kanda, võis juhtuda, et oksad murdusid nende all. Ploomidega oli teine lugu. Ploom, see nimi on juba iseenesest kuidagi juhmi kõlaga. Kreek on teravam. Tänava peal oli küll üks perekond Ploom, nemad olid vist toredad, juhmid vist ei olnud, ei mäleta, kes nad ja kus nad täpselt olid, pole enam kellegi käest küsida ka. Aga jah, perekonnanimena kõlab paremini, viljale see nimi eriti ei sobinud, ega ka Kreek. Meie tänaval kedagi Kreegi-nimelist ei elanud, kui oleks elanud, siis nad oleks kindlasti olnud keeruline perekond.

Kreegid olid ilusad, maitsvad, veidi tüütu oli neid süüa, kuna kivi oli suur, vilja vähe, vb sellepärast olidki nii maitsvad. Ploomil oli vilja palju, tüütult palju, eriti veel väikse lapse suu jaoks. Kui Ploom oli juba pehme, veidi üleküpsenud, siis tagantjärele mõeldes tundub mulle, et väärkasutasin Ploome, just nende küpsuse ja pehmuse pärast. Koorisin hammastega Ploomi ja siis uurisin selle mahlakat vilja, neid peenikesi veresooni. Istusin oma kunagise liivakasti äärel, mis nüüd oli nartsisside kast, ja limpsisin Ploomi. Või näksasin Ploomi nahast ühe tüki või tegin hammastega nagu augu sinna sisse ja siis vaatasin, kuidas Ploomi sisu hakkab pigistades välja tulema. Vahel ka pigistasin Ploomi lihtsalt surnuks oma väikeste lapsekäekestega, mis mul tol ajal olid. Ploom oli käes päris suur. Mu sadistlikke kalduvusi sai aastas tunda nii oma mitukümmend küpsenud Ploomi. Vaesed Ploomid, võis kohata eriti mannetuid vaatepilte, kui nad olid hakanud puu otsa ära mädanema, mädanesid kobaras, mul oli neist isegi kahju, juba toona oskasin kahjutunde põlguseks pöörata. Kuri laps, kes läheb aeda ja mõtleb igasugu negatiivseid mõtteid lilledest, Ploomidest, Tikritest ja teistest viljadest, sest tegelikult tahab süüa ainult snikersit, marsi ja tuplat.2 Ometi olid Ploomid, Tikrid ja teised tema sõbrad, mitte mars, snikers ja tupla. Ploomidel oli vist mingi haigus, neil olid plekid, mis nägid välja nagu sinikad. Äkki oli puul parasiit sees. Kunagi kui päris väike olin, siis oli see ilus ja uhke puu, Ploomid olid tumepunased. Aja jooksul ei läinud need enam nii punaseks, jäid pooleldi heledaks ja nägid haiged välja nagu, et vastik oli vaadata. Temast sai alguse suvelõpu mädanemine. Ühel hetkel murdus tal oks, kui üksik lasteaialaps tegi aias sügisesi aiatöid, tokk käes käis ringi, läbi kombinesooni, mis oli talle liiga vara selga aetud, hiilis põue äng, järjest hämardus, toas pandi tuli põlema, laps nägi läbi aknaklaasi vanaema, kellel oli põll ees, askeldas ringi, ja vanaisa, kes jahvatas köögilaua taga istudes tubakat. Koer oli ka toas, kassi neil veel ei olnud. Olid aga kanad ja jänesed ja pardid, kes ka tegutsesid oma majakeses, nende juures oli laps too päev juba pikalt aega veetnud ja kõik jutud ära rääkinud, isegi mõned ussid mulla seest välja koukinud, ühe pisikese ta pani endale suhu, paar õnnelikku kana said ikka ka omale ussi noka vahele. Hoovi peal seistes, jälgides köögis toimuvat oma aina suurenevas lapseängistuses, oodates ja teades, mis edasi hakkab juhtuma, ise ikkagi paigale jäädes, oodates, et keegi nüüd kohe tuleb teda kutsuma ja siis edasi tuppa, kus peale söömist ja teejoomist tuleb raadiost maailma kõige masendavam lugu, see „Mina ei taha veel magama jääda“, blaa blaa blablaa blaablaa... rohkem maalapsena mõtlesin edasi, et Ploomid ja Kreegid ja kanad ja pardid ei magagi veel.

Järgmisel päeval oli vanaisa oksa puu külge tagasi sidunud, kuidagi toestades, oks, mis murdus, oli päris suur, äkki seal küljes võis olla 200 Ploomi või umbes nii... laps ikka üritas Ploome lugeda 1, 2, 3, 4, 8, 200.

Ja vanaisa hoolis nii väga sellest puust.

Kui hakkasin Kreegipuu oksteni küündima, siis ahmisin neid kahe suupoolega ja tulistasin kive välja. Kreegid on ikka väga head. Lühemana korjasin maast, aga laps on loll, maas olid valmis viljad, puu otsas tooremad. Oma väikeste jalgadega tallus ta suuküpsetel viljadel, et suhu pista tooreid. Ei kuulanud ta kedagi, ikka küünitas kõrgemate okste poole, nii et kõht õhtul valutas. Kusagil Mureli ja Kirsi juures, neile mitte küll väga lähedal, kasvas ümmargune Ploom, kollane. Ma ei tea, kust ma selle küll võtan, justkui mäletan, et see oli istutatud minu auks, minu isiklik Ploomipuu. Vilja kandis ta vähe, oli õnn, kui leidsime mõne kollase Ploomi muru seest, siis kõndis keegi uhke pool päeva selle Ploomiga ringi, enne kui põske pistis. Kui nägime mõnd Ploomi oksal rippumas, siis ootasime, millal ta alla kukub, keegi sealt ühtegi Ploomi ei kiskunud, andis ise, kui andis. Tal olid okkad. Oli ka teine kollane Ploomipuu, ovaalse kujuga Ploomidega, mis samuti kandis vähe vilja. Näen vaimusilmas rippumas lehtede varjus üht ovaalset rohekat, aga juba vaikselt kollaseks minevat Ploomi, jäigi sinna rippuma. Ja kuskil aias asetsesid mitu Õunapuud, üks kohe maja ees, mille Õunu ma vaevu maitsesin. Siis antoonovkad, mis päris väiksena tegid nõutuks, aga hiljem hakkasin selle hapukust hindama. Antoonohvk ju taliÕun, öeldi küll, aga ikka ei kuulanud, vaid tahtsin juba suvel süüa, teritasin selle hapuga hambaid. Puu, mille vastu juba tol ajal mingist hetkest austus tekkis, sellepärast et siis, kui teiste Õunapuude all vedeles juba rohkelt Õunu, nii mädasi kui pooleldi mädasi ja ka mittemädasi, siis antoonovkaid oli ainult mõni ja me ei pidanud neid ära korjama. Ja selle puu otsa sai ronida, ja oksal rippus kiik. Valge klaar tundus mulle kõige labasem Õunasort, mida teadsin, see meie aia oma. Väga tüütu puu. Õunte mädaplekid tihti ehmatasid mind, kohe ei näinud neid. Valge klaar ja nartsissid, neis on midagi ühist. Kas võib olla, et nad on kuidagi õnnetud? Valge klaar oma varajase valmimise ja jahuse maitse pärast ja üldse varajase läbipõlemise pärast ja nartsissid oma... maitea mille pärast, närtsivad ruttu ja on silmarõõm aind viivuks, ainult keskkooli lõpuaktuseks. Mälestustes kasvavad kõik koos ja samal ajal. Kuigi kui on Ploomid, siis enam nartsisse ei ole. Kastid on tühjad, kui Ploomidest kleepuvate kätega sealt kanadele usse otsin, jahedamas ja hämarduvas päevas on õitsvate lillede asemel üleskaevatud tume muld. Mõnes kohas aga on mullane maa nii siledaks ja kõvaks käidud, et saab sel väiksel lapil rulluiskudega edasi-tagasi sõita.

Nüüd pole enam midagi alles, kõik on puhas. Ma ei pannud tähele, kuidas kasvas peenarde asemele muru, Tikrite asemele tekkis hekk. Aias pole jälgegi sellest, et seal kunagi oleksid puud kasvanud, ei ühtegi kändu. Puude ja põõsaste välja juurimine on päris raske töö, ei mäleta, et keegi oleks sellest rääkinud või maininud. Kogu see lapsepõlve džungel on kadunud, ilma et oleksin seda märganud, alles nüüd on tekkinud küsimused, kuidas see kadus, millal. Kas kunagi üldse oli. Ühtegi vilja ei kasva seal aias ja muru on kogu aeg niidetud, seal pole ühtegi mullarada sees, siia-sinna läheb kivisillutis. Lapsed seal, ma ei tea, kas nad on pigistanud mõne Ploomi surnuks, söönud ära pool vihmaussi või mõne putuka. Nad on snikersi, marsi ja tupla ja värviliste krõbuskite sõbrad. Naabrite aedades samamoodi, metsikus kadus. Viimane aed, mis kadus, oli tädi Õie aed. Õiet ennast enam pole, pole enam Lindat, ei Räni Lindat, ei Seini mutti, ei Maiet, ei Vollit, ei mind, Ploomid vist veel on, siin ma neid näinud ei ole. Pole küsida ka kelleltki, vanalt aiaäärselt tänavalt ei paista hetkel kedagi silma, ainult Wanda June mängib Hitleriga koroonat.

1 Nüüd, siin ja edaspidi on Tikker, Murel, Kirss, Kreek jne kirjutatud suure algustähega. Tegu on manipulatiivse kirjaviisiga, et ülendada hea tava ja kirjakeele reeglitega vastuollu minnes seda, mis autori meelest on hea ja oluline. Autor usub, et muudab maailma sellega paremaks kohaks ja inimene, kes teksti loeb, istutab oma aeda või ükskõik kuhu Kreegipuu või mõne muu.

2 mars, snikers ja tupla ei vääri suurt algustähte, neid tulebki pisendada, sest kui sa pistad tupla mulda, siis ega sealt midagi kasvama ei hakka.