Читать книгу Looming - 12 2019 - Страница 4

Üts unõnägu

Kolm tarka hummugumaalt,

kolm kuningat tiidjät,

Munamäelt kavalalõ alla kaesõ.

Näist üts um valgõ, tõnõ must,

kolmass hoobiski kõllanõ.

Niä taivaesä palvõl inemiisi avitama umma nakanu.

Nuu kuninga tiidjä,

taivaesä tüümehe targa,

maailma hõelusõst ja ull´usõst puhtass umma pühkünü

nink nüüd niä Munamäelt terätsele tunnistasõ,

kuiss akadeemiku avvulidse mõistmada poliitikide asõmõl

maailma sõbratsõle ja sündsäle uhjasõ.

Kolm tarka hummugumaalt,

kolm kuningat suuremeelelist,

Munamäelt mujahtõn silmäse,

kuiss poliitiku mõtsu kesken aigupiten mõistjass kasusõ,

kuiss niä esivanõmbide muudu hobõsõga maad kündvä,

kuiss vikatiga haina niitva.

Nuu kuninga tiidjä,

taivaesä abimehe targa,

Munamäelt hõisuga hääss kitvä,

kuiss poliitiku vagatsõlt kivipuravikkõ korjasõ,

kuiss niä talutarõn lepligult kesväkörti kiitvä,

kuiss niä jundsudele kandlõmängu oppasõ.

Vaoss viimäte lämmi üü hummugumaa tarkõ ümbre

nink poliitikide ja akadeemikide avvuliidsi pääle.

Vaoss lämmi üü üle Munamäe.

Edimidse jõulupühä hummuk

Vaikuss tarõn ja trepikuan,

vaikuss keldrin ja katussõ kotsil,

vaikuss inemise vaivõ vallan.

Lämmi tuli suurõtarõ ahun,

lämmi tuli jõuluküündlä küllen,

lämmi tuli inemise mõttide ilman.

Rahu maja manu essünü mõtussõ üle,

rahu talvitsõn tümmen taivan,

rahu inemise püsümädä ihun.