Читать книгу Looming - 12 2019 - Страница 7

Kaunid kahekümnesed

Marek Hłasko ainetel

Nad lähevad trepist alla

ja pudelit pole neil kaasas

ja pudelit pole neil kaasas,

kuid püstolid taskutes.

Nad lähevad trepist alla

ja enam pole nad noored

ja enam pole nad noored,

sest peeglist nägid nad end.

Nad lähevad trepist alla,

kuid midagi jätsid nad üles,

kuid midagi jätsid nad üles

ja tagahoov suve on täis.

Nad lähevad trepist alla

järgmised nelikend aastat,

järgmised nelikend aastat

nende sees seisatab aeg.

Nad lähevad trepist alla

ja surma enam ei karda

ja surma enam ei karda,

hirm ainult on enese ees.

Pärast sõda

„Need on ainult koerad,” ütleb mees —

tema töö on kaitsta, keelata.

Hõbedase lagendiku peegel

hundiulgu ei saa neelata.

„Tulen varsti, minge teie ees,”

isa lubab, julgustades meid.

Alistunult lähemegi teele,

püüdes tema silmist sädemeid.

Sillavaremetest üle jõe.

Linn on õige ammu kustunud.

Vihmad pesnud kivipuru nõest.

Lagendikul keldri mustad suud.

Teise aasta varasuvel punab

liivanõlval juba maasikaid.

Koormakilest koda mõtted suunab

ootusele — tuleks isa vaid.

Inimese jalad pole meri,

klaasikildu need ei rutju liivaks.

Nähes metsas teisi inimesi,

usume taas tulevikku viimaks.

Ainult hundid mäletavad isa.

Tema ennastunustavat võitlust

tunnustavad hundid. Neile piisas,

et said kõhus tunda inimmõistust.

Jumala matemaatiline tõestus

Kahtlustan, et mõni aasta enne surma

tõestas mu isa endale jumala.

Tõestas matemaatiliselt,

Kurt Gödeli eeskujul,

nägemata iialgi Hundertwasserhausi,

joomata iialgi toorest noort veini,

mida kutsutakse sturmiks.

Milline tung ja torm teda kannustas?

Või ainult surmahirm? Isegi lootus,

et surmal on pakkuda midagi enamat

kui materialistlik hääbumine?

Surmalootus.

Viimaks ometi pärast elutüdimust,

toore nooruse hulljulget suurustamist.

Ja kui isa suri,

püüdsin minagi uskuda,

sest enesetunne oli pehmelt öeldes hõre.

Lõin kiriku juures risti ette,

aga sisse ei läinud.

Ostsin ikooniraamatu

ja vaatasin pühakute

naljakaid pungis silmi.

Olen ma liiga loll, et saada aru Kurt Gödelist?

Või liiga tark, et uskuda abstraktset tõestust?

Iga uus põlvkond on eelmisest targem,

aga lapsed on alati lollid.

Tõde on bipolaarne

ja kihutab ringiratast ümber Viini kesklinna,

toores vein kobrutamas soontes.

Kui ankeedis on religiooni kohta lahter,

kirjutan sinna „matemaatika”

ja naeran isa mälestuseks,

uskumata õieti midagi.